Säästva arengu sõnaseletusi

F

faktor 10, Factor 10, Faktor 10 (m), фактор 10jätkusuutlikkuse saavutamiseks vajalik kriteerium. Kuna arenenud maad tarbivad loodusvarasid ülemäära, siis peaks sihiks seadma nende riikide tööstuse ja tarbimise dematerialiseerimise ning materjalimahukuse vähenemise kümme korda. Materjalimahukust mõõdetakse materjalikuluga teenuseühiku kohta ehk MIPS-ides. Vt ka faktor 4, ökotõhusus.

faktor 4, Factor 4, Faktor 4 (m), фактор 4ökotõhususe mõõtmise vahend, mis juhib tähelepanu loodusvarade piiratusele. Materjali- ja energiakasutust globaalselt poole võrra vähendades on võimalik heaolu kaks korda suurendada. Selle põhimõtte rakendus sõltub riikide tarbimise ja elukvaliteedi tasemest. Arengumaades on eesmärk loodusvarade kasutuse taseme säilitamine, suurendades heaolu neljakordselt. Arenenud maades on taotlus heaolu säilitada, vähendades loodusvarade kasutust neli korda. F. kontseptsiooni esitasid 1995. aastal Ernst Ulrich von Weizsäcker, Amory ja Hunter Lovins Wuppertali Instituudist raamatus “Faktor neli – kahekordistame heaolu, poolitame ressursikasutuse”.Vt ka faktor 10.

fossiilenergia, fossil energy, fossile Energie (f), ископаемaя энергия – elektri-, soojus- või muu energia, mis on saadud fossiilkütuse baasil. F. on tõenäoliselt üks peamisi ökoloogilise tasakaalu rikkujaid. Vt ka taastuvenergia, tuumaenergia.

fossiilkütus, fossil fuel, fossiler Brennstoff (m), ископаемое топ­ливо – aastatuhandete jooksul maapõue ladestunud ja seal teisenenud põlev orgaaniline aine, nt kivisüsi, põlevkivi, nafta, maagaas ja pruunsüsi, mis liigitatakse taastumatute energiaallikate hulka. F-te tootmine ja kasutamine kasvas 20. saj. järsult, sellega on kaasnenud kasvuhoonenähtus ja atmosfääri saastumine teiste põlemisjääkidega. Vedelad f-d loovad naftareostuse ohu. F-te ammendumist saab pidurdada näiteks energiasäästuga, taastuvate energiaallikate järjest suureneva kasutuselevõtuga. Vt ka naftatootmise tipp.

füüsiline planeerimine, physical planning, physische Planung (f), физическое планирование – ala füüsilise keskkonna (maakasutus, tehniline ja sotsiaalne infrastruktuur) tasakaalustatud planeerimine, arvestades kvaliteetse elukeskkonna saavutamist ja inimtegevuse kahjuliku mõju vältimist või vähendamist. F. p. toimub lühikeses ajaraamis; sotsiaal-majanduslikud tingimused arvestatakse etteantuks või eeldatakse, et need ei muutu märkimisväärselt. Vt ka ruumiline planeerimine, strateegiline planeerimine.