Säästva arengu sõnaseletusi

K

kaitseala, protected area, Schutzbereich (m) , за­поведник – inimtegevusest puutumatuna hoitav või erinõuete kohaselt kasutatav ala, kus säilitatakse, kaitstakse, taastatakse, uuritakse või tutvustatakse loodust. K-d jagunevad Eestis eri kaitsekorraga vöönditeks: loodusreservaadiks, sihtkaitsevööndiks ja piiranguvööndiks. K-tüübid on rahvuspark, looduskaitseala ja maastikukaitseala (looduspark). Vt ka biosfääri programmiala, hoiuala, kaitstav loodusobjekt.

kaitstav loodusobjekt, protected natural object, geschütztes Naturobjekt (n), охраняемый природный объект – looduskaitseseaduse kohaselt on Eestis k. l-d: kaitsealad; hoiualad; kaitsealused liigid, kivistised ja mineraalid; püsielupaigad; kaitstavad looduse üksikobjektid ja kohaliku omavalitsuse tasandil kaitstavad loodusobjektid. Vt ka looduskaitseseadus, loodusmälestis.

kallasrada, shore path, Uferpfad (m), прибрежная полоса – kaldariba avaliku veekogu ääres. Looduskaitseseaduse järgi on rannal või kaldal asuva kinnistu valdaja kohustatud tagama inimeste ja loomade vaba läbipääsu kallasrajal. Veeseadus sätestab kallasraja laiuseks laevatavatel veekogudel 10 m ja teistel veekogudel 4 m, üleujutatud kallasraja korral on avalikult kasutatav 2 m laiune k., mida mööda võib vabalt ja takistamatult veekogu ääres liikuda. K. ei määratleta avalikult kasutataval veekogul, näiteks sadamas, kalakasvatusehitisel, hüdroelektrijaama vähimas võimalikus teeninduspiirkonnas jm. Vt ka igaüheõigus.

kapital, capital, Kapital (n), капитал – väärtus või omand, mida saab kasutada lisaväärtuste loomiseks. Tootmises sisend, mis koosneb materiaalsest (tehislik, looduslik), mittemateriaalsest (nt teadmised, koostöösuhted) ja inimkomponendist (töö). Üldjuhul võetakse majandustegevuste hindamise ja võrdlemise aluseks rahas ja varades oleva k-i hulk ja kasv. Vt ka inimkapital, kapitaliinerts, looduskapital, looduslik ja tehislik, sotsiaalne kapital.

kapitalimahukas tootmine, capital intensive production, kapi­talintensive Produktion (f), капиталоемкое производство – tootmisviis, milles tehiskapitali kasutatakse suhteliselt rohkem kui inimkapitali. Nt nõuavad naftatöötlemis- ja keemiatehased mahukaid investeeringuid seadmetesse, kuid annavad suhteliselt vähe tööd inimestele. Vt ka toormemahukas tootmine, tööjõumahukas tootmine.

kasvuhoonegaasid (KHG), greenhouse gases (GHG), Treibhausgasen (pl), парниковые газы – infrapunast e soojuskiirgust neelavad gaasid: süsinikdioksiid (CO₂), metaan (CH₄), dilämmastikoksiid (N₂O), osoon (O₃), fluorosüsivesinikud (HFC), fluoroklorosüsivesinikud (HCFC), perfluorosüsivesinikud (PFC), veeaur jt fotokeemiliselt olulised gaasid. Tekivad peamiselt fossiilkütuste põletamisel, elektri- ja soojusenergia tootmisel, transpordis, energiamahukas tööstuses, aga ka intensiivses põllumajanduses (eriti loomakasvatuses) ning prügilates. K. põhjustavad globaalset soojenemist, kuna takistavad Maalt tagasipeegelduva soojuskiirguse hajumist. Vt ka energiamahukus, kasvuhoonenähtus, kliimamuutus.

kasvuhoonegaaside heite ülekandumine (süsinikdioksiidi leke), carbon leakage, Carbon Leakage (Emissions-Leck (pl)) , утечка углерода – kasvuhoonegaaside heite vähendamine tootmise kokkutõmbamise tagajärjel ühes kohas, kuid selle suurendamine mujal kaupade impordi nõudluse kasvu tõttu. Vt ka saaste eksport, ökoloogiline dumping.

kasvuhoonenähtus (kasvuhooneefekt), greenhouse effect, Treibhauseffekt (m), парниковый эффект – Maalt lähtuva pikalainelise (infrapunase) kiirguse neeldumine atmosfääris. Looduslike protsesside tulemusel kujunenud atmosfääri gaasiline koostis hoiab kasvuhooneefekti tasemel, mis säilitab Maa temperatuuri stabiilsena. Fossiilkütuse põletamisel ja orgaanilise aine kõdunemisel (nt põllumajanduses ja prügilates) satuvad atmosfääri kasvuhoonegaaside lisakogused, mis on seni olnud aktiivsest süsinikuringest väljas. See suurendabki k-t ning põhjustab globaalset soojenemist ja kliimamuutust.Vt ka siduja, vihmamets, ökoloogiline tasakaal.

kaubeldavad load, tradable permits (marketable permits), handelbare Emissionsrechte (pl), договорные разрешения на выбросы – majandushoob, mis võimaldab saavutada piirkonna kohta kehtestatud normatiivse saastekoormuse või loodusvara lubatava kasutuse määra, jagades load seal asuvate ettevõtete (või üksikisikute) vahel, kusjuures lube võib omavahel müüa ja osta. Vt ka heitkogustega kauplemine.

kergliiklus, non-motorised transport modes, nicht motorisierten Verkehr (m), немоторизованный транспорт – liiklemine jalgsi, jalgrattaga, rulluiskudega, rulaga, ratastooliga, talvel ka suuskadega jne. Vt ka säästev transport.

keskkond, environment, Umwelt (f), окружающая среда – kogum elus ja eluta looduse tegureid, mis mõjutavad biosüsteemi, milles see eksisteerib; kitsamas tähenduses (loodusteadustes) ka elukeskkond, sama mis aineline k. ehk meedium (nt õhk, vesi, muld), milles organism elab. Sotsiaalteadustes füüsiliste ja sotsiaalsete olude, elementide ja nähtuste kogum, mis subjekti mõjutab ja millele on tema tegevus suunatud. Tinglikult jagatakse k-a looduslikuks ja tehiskeskkonnaks, sotsiaalseks ja füüsiliseks, kontseptuaalseks ja kultuurikeskkonnaks. Vt ka looduslik ja tehislik, süsteem.

keskkondlik paradigma, environ­mental paradigm, öko­­logisches Paradigma (n), экологическая парадигма – üksikisikule või rühmale omane terviklik ettekujutus keskkonnast. K. p. aluseks on hinnang keskkonna olukorrale, võrreldes väärtustel põhineva ning optimaalseks peetava ideaalolukorraga, samuti ettekujutus tegeliku olukorra põhjustest, eriti inimtegevuse osast selles, tõenäolisest arengust ja selle tagajärgedest. Siit tuleneb teatud olukorras sobivaks peetav käitumine/reaktsioon, mis tavaliselt seondub taotlusega saavutada soovitav ideaalolukord. Võib välja tuua nt subjektiivse, institutsionaalse või kultuurilise k. p. Eriti levinud on uue keskkonnaparadigma eristamine nn inimkesksest või traditsioonilisest Lääne paradigmast. Vt ka inimkesksus, looduskesksus.

keskkonna taluvusvõime (keskkonnamahutavus), carrying capacity, Belastbarkeit (f) der Umwelt, потенциальная ёмкость экосистемы – keskkonna varude kasutusintensiivsuse piirväärtus, mille ületamisel kahjustuvad loodusvarade omadused ja keskkonnafunktsioonide toimimine. Näiteks pinnase tallamiskindlus (turismivoogude kavandamisel), veekogu isepuhastusvõime (looduslike biopuhastite kasutamisel, vee puhastamiskulude arvestamisel). Vt ka kriitiline koormus, Maa taluvuspiirid.

keskkonna välismõju, environmental externality, umweltbezogener externer Effekt (m), внешнее экологическое последствие (неучтенный в себестоимости экологический эффект) – ühe tootja või tarbija tegevuse negatiivne mõju teisele (nt saastamine, tervisemõju, õnnetused, liiklusummikud), mis ei kajastu toote või teenuse hinnas ja/või mida ei kompenseerita. Sageli seotud ühisomandiga. Vt ka väliskulu.

keskkonna väärtuse rahaline hindamine, monetary environmental valuation, monetäre Umweltbewertung (f), денежная оценка окружаюшей среды – kasutatavate loodusvarade rahas hindamine otsesel või kaudsel meetodil. Otsesel hindamisel määratakse küsitluse teel elanike maksevalmidus keskkonnaseisundi parandamise või säilitamise eest või aktsepteerimisvalmidus teatud ökosüsteemiteenusest või hüvest loobumiseks. Kaudse meetodi puhul tuletatakse maksevalmidus inimeste tavakäitumisest (sõit puhkekohta, palk töötamise eest saastatud keskkonnas jne). Vt ka keskkonnamajandus, keskkonnavastutus, tasuvusanalüüs, väärtus, ökosüsteemi taastamise kulu.

keskkonnaaruanne, environment report, Umweltbericht (m), экологический отчёт – keskkonna seisundit ja väljavaadet kirjeldav aruanne, mille koostamise vajadust rõhutati esimest korda ÜRO inimkeskkonna konverentsil 1972. a. Stockholmis. Keskkonnaaruandeid koostatakse sellest ajast alates kõigil tasanditel ülemaailmsest kuni kohalikuni. Organisatsiooni k-s antakse ülevaade oma tegevuse keskkonnamõjust ning keskkonnategevusest. Euroopa keskkonnajuhtimise ja -auditeerimise süsteemi (EMAS) rakendamisel on k. kohustuslik. Vt ka keskkonnaindikaator, keskkonnategevuse tulemuslikkus, sotsiaalne aruanne.

keskkonnaarvestus, environmental ac­counting, ökologische Buchhal­tung (f), учет эколо­ги­чес­ких ресурсов (кадастры экологических ресурсов) – raamatupidamise osa, kus selgitatakse välja, kui palju toorainet ja energiat kulub toote või teenuse tootmiseks/osutamiseks ja mis on selle keskkonnamõju rahaline väärtus olelusringi jooksul. Vt ka keskkonnabilanss, keskkonnajuhtimissüsteem, keskkonnategevuse tulemuslikkus, olelusringi hindamine.

keskkonnaaudit, environmental audit, Umweltaudit (n), экологический аудит – süstemaatiline, dokumenteeritud ja objektiivne tõendusmaterjali kogumine ja hindamine, mille käigus keskkonnaaudiitor määrab auditi ainestiku vastavuse auditi kriteeriumidele ning edastab tulemused auditi kliendile. K-ga võib selgitada ja hinnata tegevuse keskkonnamõju, õigusaktidele ja normatiividele vastavust jne. Levinumad k-i tüübid Eestis on tegevuskohaaudit, vastavusaudit ja vastutusaudit. Vt ka keskkonnajuhtimise ja -auditeerimise süsteem (EMAS), sotsiaalne audit.

keskkonnabilanss, eco-balances, Ökobilanz (f), экологический баланс (экобаланс) – keskkonnategevuse tulemuslikkuse hindamise meetod, mis põhineb ettevõtte sisend-väljundanalüüsil. Selle peamine eesmärk on vähendada jäätme- ja heitmekoguseid, suurendada tõhusust (loodusvarade kokkuhoid) ja seega vähendada kulusid. Vt ka hapnikubilanss, keskkonnaarvestus, materjalikulu, veebilanss, ökoloogiline tasakaal.

keskkonnaeetika, environmental ethics, Umwelt­ethik (f), экологическая этика – filosoofiline teadusharu inimese ja looduse vahelistest suhetest. K. valdkond arenes välja vajadusest põhjendada looduskeskkonna kaitset ja inimtegevuse piiramist selle nimel. K-t on jagatud ettekirjutavaks (prescriptive) ja kirjeldavaks (descriptive) k-ks. Ettekirjutav k. tegeleb inimühiskonna ja looduse õige suhte filosoofilis-loogilise konstrueerimise ja põhjendamisega ning on enamasti mitmesuguste keskkonnaliikumiste ideoloogiliseks aluseks. Argumentidena on kasutatud nt põlvkondadevahelist õiglust ja looduse õigusi. Kirjeldav k. püüab sotsiaalteaduse meetoditega tuvastada ja analüüsida ühiskonnas laiemalt levinud vastavaid mõtteviise. K. vooludest peetakse üheks peamiseks eetika jaotust inimkeskseks ja looduskeskseks. Vt ka inimkesksus, looduskesksus.

keskkonnaesteetika, environmental aesthetics, Umweltästhetik (f), экологическая эстетика – keskkonnateadvuse ja -kogemuse esteetilised aspektid. Analüüsitakse, miks ja milline keskkond inimestele meeldib. Üks tuntumaid käsitlusi on nn evolutsiooniline k., mis seletab geneetiliselt päritud esteetilisi eelistusi keskkonna eluliste kvaliteetidega, näiteks toidu ja vee olemasolu ning võimalus ise varju jäädes maastikku jälgida; seda seostatakse ürginimeste eluviisiga savanni tüüpi poolavatud maastikel. Keskkonnaesteetilised eelistused on olemuslikult seotud väärtustega. Inimese võimet näha looduses esteetilisi väärtusi on võimalik arendada kunstihariduse kaudu. Võimalus väärtustada esteetiliselt looduskeskkonda ja säästvat inimtegevust on oluline säästva arengu seisukohalt – näiteks võib arusaam, et rohkete tuulikutega maaala on ebaesteetiline, pidurdada tuuleenergia laialdast kasutamist. Vt ka keskkonnaeetika.

keskkonnafond, environmental fund, Umweltfond (m), фонд окружающей среды (экологический фонд) – rahvusvaheline, riiklik, kohalik, valitsusväline või personaalne fond keskkonnainvesteeringute ja keskkonnaprojektide rahastamiseks. Eestis moodustati riiklik k. 1993. aastal. Pärast ümberkorraldust 2000. aastal kannab see nime Keskkonnainvesteeringute Keskus. Sinna laekuvad seadusega sätestatud keskkonnatasud – loodusvara kasutusõiguse tasu ja saastetasu. Vt ka laenu vahetamine looduskaitse vastu, ökopank.

keskkonnafunktsioon, environmental function, Umweltfunktion (f), экологическая функция – ökosüsteemide ja neid moodustavate organismide võime hoida ökoloogilist tasakaalu ning sellega inimelu alles hoida ja rikastada. Ökosüsteemide struktuurist ja toimimisest lähtuvad funktsioonid pakuvad inimeste väärtustatavaid hüvesid ehk ökosüsteemiteenuseid.Vt ka aineringe, keskkonna taluvusvõime, looduskapital, mullakaitse, siduja, veekogu isepuhastusvõime, ökoloogiline majandus, ökosüsteemne tehnoloogia.

keskkonnaharidus, environmental edu­cation, Um­welt­bildung (f), экологическое обрaзование – ühiskonnas käibivate looduskasutusse, üldökoloogiasse ja keskkonnaga seotud humanitaarharidusse puutuvate teadmiste, oskuste ja hoiakute ning väärtuste süsteemne edastamine. Alates 1980. aastate teisest poolest areneb eriti Põhjamaades keskkonnakoolituse suund, kus seni domineerinud loodusteaduslike ainete asemel pööratakse peatähelepanu keskkonnaga seotud ühiskonnateadustele. Vt ka keskkonnateadvus, keskkondlik paradigma, säästva arengu haridus.

keskkonnahoidlik riigihange (roheline riigihange), green public procurement, Umweltschutz (m) als Wettbewerbskriterium, государственные закупки товаров и услуг с учётом воздействия на окружающую среду – avaliku sektori korraldatav hange, kus muudele nõuetele ja kriteeriumidele (nt kvaliteet, hind) lisatakse keskkonnanõuded ja -kriteeriumid. K. r. eesmärk on vähendada avaliku sektori keskkonnamõju keskkonnahoidlike toodete, teenuste ja tööde valiku kaudu. Vt ka olelusring, terviklik tootepoliitika.

keskkonnahoidlik tarbimine (säästev tarbimine), green consumption (sustainable consumption), umweltgerechter Konsum (m), устойчивое потребление (экологичное потребление) – tarbija teadlik valik tarbida võimalikult väikese keskkonnamõjuga kaupu ja teenuseid. Eelistatakse tarbimise vähendamist, ökoloogilisi tehnoloogiaid, vastupidavaid ja parandatavaid tooteid, kordus- ja taaskasutust, toodete asendamist teenustega (nt auto või jalgratta üürimine selle omamise asemel) ja ühiskasutust. K. t-sega seostatakse tihti ka sotsiaalselt säästvaid eelistusi, näiteks lapstööjõu või suure vahendustasuga seotud kaupade vältimist. Tarbimise keskkonnahoidlikkust saab mõõta nt ökoloogilise jalajälje abil. Vt ka keskkonnamärgis, roheturundus, tarbimisharjumuste muutmine, õiglane kaubandus, ökomärgis.

keskkonnahoidlik tootearendus (ökodisain), eco-design (design for the environment), Ökodesign (n), эко-дизайн – tootearenduse meetod, mis võtab toodet kavandades süstemaatiliselt arvesse toote keskkonnaaspekte. K. t-e eesmärk on luua toode, mis oma olelusringi jooksul võimalikult vähe keskkonda mõjutab. Vt ka säästev tehnoloogia, terviklik tootepoliitika, ökotehnoloogia.

keskkonnaindikaator (keskkonnanäitaja, keskkonnamõõdik), environmental indicator, Umweltindikator (m), индикатор окружающей среды – keskkonnaseisundit või seda mõjutavat muutujat iseloomustav näitaja. Euroopa Keskkonnaagentuuri ja EUROSTAT-i kasutatavas DPSIR-mudelis jaotatakse k-d viide rühma, mis kirjeldavad ühiskonna ja keskkonna vahelisi seoseid: - liikumapanevad jõud (driving forces) on inimtekkelised mõjurid, mis põhjustavad keskkonnakoormust (nt poliitika, sotsiaal-majanduslik struktuur, eluviis; - koormuse- ehk surveindikaatorid (pressure) peegeldavad inimtegevuse intensiivsust (nt taastumatute loodusvarade ja energia tarbimise ning transpordi mahud ja nende muutumine, saasteainete heitkogused); - seisundiindikaatorid (state) näitavad surve tagajärjel muutuva keskkonnaosa või terviku kvaliteeti ja/või kvantiteeti (nt õhu, vee ja mulla kvaliteet, liigiline arvukus, taastumatute loodusvarade kogus); - mõjuindikaatorid (impact) mõõdavad seisundi muutuse tagajärgi inimesele, ökosüsteemidele ja tehiskeskkonnale (nt muutus ökosüsteemide viljakuses, toitainete ringes, inimese tervises); - vastumõjuindikaatorid (response) iseloomustavad keskkonnaseisundi hoidmise või parandamise põhimõtteid ja tegevust (nt keskkonnaharidus, keskkonnainvesteeringud, keskkonnamaksud, korduskasutus, puhtam tootmine). K-te rühmitamine ei ole absoluutne, vaid võib sõltuda probleemi käsitlusviisist. Vt ka bioindikaator, keskkonnaaruanne, keskkonnainfo, keskkonnategevuse tulemuslikkuse indikaator, säästva arengu indikaator.

keskkonnainfo (keskkonnateave), environmental infor­mation, Umweltinformation (f), информация об окружающей среде – igasugune kirjalik, suuline, visuaalne, elektrooniline jm info, mis kajastab inimest ümbritsevat ja mõjutavat keskkonda, samuti ökosüsteemide ja elurikkuse seisundit. Info tegevuse või meetmete kohta, mis tõenäoliselt või tegelikult mõjutavad keskkonnaseisundit, samuti analüüside ja oletuste kohta, mida kasutatakse keskkonnaalaste otsuste langetamisel. Vt ka Århusi konventsioon, juurdepääsu-põhimõtted, keskkonnaindikaator, keskkonnapoliitika vahend.

keskkonnainnovatsioon (ökoinnovatsioon), environmental innovatsion (eco-innovation), Umweltinnovation (Ökoinnovation) (f), экоинновация – uued tooted, tootmisprotsessid ja teenused, mis toovad kasu tarbijale ja ettevõtjale, kuid vähendavad tootmise ja tarbimise keskkonnamõju. Vt ka ökotõhusus.

keskkonnajuhtimine, environmental management, Umweltmanagement (n), экологический менеджмент (управление окружающей средой) – organisatsiooni igapäevase juhtimise osa, mis aitab organisatsioonil tõhustada oma keskkonna- ja majandustegevust ning vähendada keskkonnaga, töötervishoiu ja tööohutusega seotud riske ja kulusid. K. aitab hallata teenuste, toodete ja muude tegevusvaldkondadega seotud keskkonnaküsimusi ettevõtte enda valitud eesmärkide ja arengusuundade järgi. Vt ka keskkonnajuhtimissüsteem, keskkonnakorraldus, keskkonnategevuse tulemuslikkus.

keskkonnajuhtimise ja -auditeerimise süsteem (EMAS), Eco-Management and Audit Scheme (EMAS), Umweltverwaltungs- und Prüfungssystem (n) (EMAS), схема экологического менеджмента и аудита (СЕМА) – vabatahtlikkuse alusel rakendatav keskkonnajuhtimissüsteem, mis on mõeldud organisatsioonide keskkonnategevuse tulemuslikkuse süsteemseks hindamiseks, täiustamiseks ja üldsusele asjakohase teabe (avalik keskkonnaaruanne) edastamiseks. EMAS-i rakendamise ja administreerimise nõuded on kehtestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (761/2001). EMAS-i määruse keskkonnajuhtimissüsteemi nõuded kattuvad suures osas keskkonnajuhtimisstandardi ISO 14001 nõuetega. Vt ka keskkonnajuhtimine.

keskkonnajuhtimissüsteem, environ­mental management system, Umwelt­manage­ment­system (n), управление природопользованием (система экологического менеджмента) – organisatsiooni juhtimise osa, mis tegeleb süsteemselt keskkonnaküsimustega. K. hõlmab näiteks organisatsioonilist struktuuri, kavandamist, kohustusi, vastutust, protseduure ja vahendeid, mis on vajalikud keskkonnaeesmärkide ja -kavade koostamiseks, elluviimiseks, tulemuslikkuse hindamiseks ja juhtimisotsuste korrigeerimiseks. K. võib olla formaalne ehk standardiseeritud (nt ISO 14001 standardi nõuetele vastav) või mitteformaalne (nt ettevõttes rakendatud jäätmekäitlussüsteem). Vt ka keskkonnajuhtimine, keskkonnajuhtimise ja -auditeerimise süsteem (EMAS), standard.

keskkonnajulgeolek, environmental security, Umweltsicherheit (f), экологическая безопасность – kitsamas tähenduses keskkonnakaitset (puhta õhu, vee ja pinnase tagamine) ja keskkonnariskide maandamine (nt kemikaalitööstusest, tuumaenergeetikast lähtuvad riskid), laiemas tähenduses ka säästev areng ja loodusvarade säästev kasutus. K-t saab käsitleda eri tasanditel: üksikisiku (nt terviseaspektid), piirkonna, riigi või rahvusvahelisel tasandil (nt puhta vee ja toiduvarud, (piiriülene) saaste, kliimamuutusest tulenevad riskid). Vt ka haavatavus, keskkonnapagulane, toiduga kindlustatus.

keskkonnakahju, environmental damage, Umweltschaden (m), экологический ущерб – oluline ebasoodne mõju keskkonnale, sh elupaigale, liigile, kaitstavale alale, veele või pinnasele. Kahju tekitamine on tegevus või tegevusetus, mille tagajärjel on kehtivaid väärtushinnanguid arvestades vähenenud mingi eseme (subjekti) või protsessi väärtus või muutunud selle tähendus. Kahju tekitamine ja kahju ulatus on üks alus vastutuse tekkimisele ühiskondlike kokkulepete (nt seadused, au- ja moraalikoodeksid) kohaselt. Keskkonnale kahju tekitamise probleemi tunnetamine muutub üha enam selliste ühiskondlike kokkulepete osaks.Vt ka keskkonnamõju, keskkonnakulutus, keskkonnavastutus, kompensatsiooniala, puutumus, säästva majandusliku heaolu indeks (ISEW), tõelise arengu indeks (TAI), väliskulu, väärtus, väärtushinnangute muutumine.

keskkonnakaitse, environmental pro­tection, Um­welt­schutz (m), охрана окружающей среды – meetmete süsteem, mis rakendab loodus- ja ühiskonnateaduste uurimistulemusi ühiskonna majanduse ja kultuuri edendamiseks. Koosneb ühiskonna, organisatsioonide ja üksikisikute tegevusest, mille abil kaitstakse nii inimese vahetut elukeskkonda kui ka loodust tervikuna inimtegevuse negatiivse mõju eest elujõulise keskkonna säilitamiseks. K. meetmed kujundatakse keskkonnapoliitika abil. Vt ka keskkonnaküsimuste sidumine (seostamine), looduskaitse.

keskkonnakompleksluba, integrated environmental permit, integrierte Umweltgenehmigung (f), комплексное экологическое разрешение – kirjalik otsus, mis annab õiguse käitise või selle osa kasutamiseks viisil, mis mõjutab võimalikult vähe keskkonda. K. sätestab tingimused, mis peavad kindlustama vee, õhu ja pinnase kaitse ning käitises tekkinud jäätmete käitlemise. K. tingimused peavad tagama saaste vältimise ning selle, et saastus ei kanduks ühest keskkonnaosast (vesi, õhk, pinnas) teise. Vt ka keskkonnaluba, keskkonnakvaliteedinorm, saastuse kompleksne vältimine ja kontroll.

keskkonnakorraldus, environmental management, Umweltverwaltung (f), экологический менеджмент (управление окружающей средой) – keskkonnanormide ja -standardite, keskkonnaekspertiiside ja -auditi korraldamine, keskkonnamärgiste rakendamine, keskkonnamõju hindamine jms avalikus, era- või mittetulundussektoris. K. on laiem mõiste kui keskkonnajuhtimine. Vt ka ISO 14001 standard, keskkonnaaudit, keskkonnajuhtimise ja -auditeerimise süsteem (EMAS), keskkonnajuhtimissüsteem, keskkonnakvaliteedinorm, keskkonnapoliitika.

keskkonnakulutus, environmental expenditure, Umweltausgaben (pl), расходы по охране окружающей среды – kulutus keskkonnakaitse meetmete kavandamiseks ja rakendamiseks, samuti keskkonnale tekitatud kahju hüvitamiseks või olukorra parandamiseks. Vt ka keskkonnakahju, keskkonnamajandus, kulutõhususe analüüs, väliskulu.

keskkonnakvaliteedinorm (keskkonnanorm), en­vironmental quality standard, Umweltqualitätsstandard (m), стандарт качества среды – saastuse lubatud tase keskkonnas, kuhu saastus paisatakse (õhk, vesi, pinnas) ning mis ei kahjusta inimese tervist ega vara. K-i kehtestamisel arvestatakse piirkonna eripära, keskkonna isepuhastusvõimet ja saasteaine teadaolevat järelmõju. Eestis kasutatakse kahetasemelist normimist. K-i sihtväärtus määrab loodusliku fooni lähedase, inimesele ja ökosüsteemile ohutu saastekontsentratsiooni. Piirväärtus määrab saasteainete kontsentratsiooni, mille ületamisel tuleb piirkond lugeda riskitsooniks. Vt ka keskkonnaindikaator, keskkonnakompleksluba, kriitiline koormus, veekogu isepuhastusvõime.

keskkonnaküsimuste sidumine (seostamine), integration of environmental consider­ations (environmental policy integration), integrierte Betrachtungsweise (f), интеграция экологических проблем – säästva arengu üks keskseid põhimõtteid, mis tähendab keskkonnanõuete lülitamist teiste eluvaldkondade ja majandussektorite arengustrateegiatesse, keskkonnakaitse käsitlemist majanduse planeerimise ja juhtimise osana. Nt riiklikku transpordipoliitikat kujundades püstitakse selle raames ka keskkonnaeesmärgid. Vt ka keskkonnapoliitika, sidus juhtimiskorraldus, win-win.

keskkonnaluba, environmental permit, Umwelt­­genehmi­gung (f), экологическое разрешение – kirjalik otsus, mis seab keskkonda mõjutavale tegevusele piirangud või erinõuded. Eestis on kasutusel näiteks keskkonnakompleksluba, veeerikasutusluba, geoloogilise uuringu luba jm. Vt ka keskkonnapoliitika vahend, saastuse kompleksne vältimine ja kontroll.

keskkonnamajandus, environmental economics, Umweltökonomie (f), экономика окружающей среды – majandusteaduse haru, mis uurib ühiskonna ja keskkonna vastastikuste seoste majanduslikku külge (loodusvarade väärtust, inimtegevusest mõjutatud aineringete tasakaalu hoidmise maksumust, loodusvarade säästlikuma kasutuse viise jms). K. üks peamisi taotlusi on leida majandushoovad, et keskkonnaprobleemidest põhjustatud kahju peegelduks majandustegevuse kogumaksumuses. Vt ka biomajandus, keskkonnakahju, keskkonna väärtuse rahaline hindamine, säästev kasutus, ringmajandus, rohemajandus, tingliku hindamise meetod, väliskulu, ökoloogiline majandus.

keskkonnamaks, environmental tax, Umweltsteuer (f), экологический налог – maks, mille peamine eesmärk on nii tootjate kui tarbijate mõjutamine kasutama loodusvarasid heaperemehelikult ja vältima keskkonna saastust, mitte niivõrd riigi eelarvevahendite kogumine. K-u on võimalik kehtestada nii loodusvaradele, toodetele kui ka tegevustele. Vt ka keskkonnatasu, majandushoob, süsinikdioksiidimaks, tootemaks, ökomaksureform.

keskkonnamõju, environmental impact, Umweltaus­wirkung (f), (Umweltverträglichkeit (f)), экологическое влияние – tegevusega eeldatavalt kaasnev vahetu või kaudne mõju inimese tervisele ja heaolule, keskkonnale, kultuuripärandile või varale. Allikas: keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seadus.Vt ka keskkonnamõju hindamine, keskkonnamõju strateegiline hindamine, kumulatiivne mõju, sünergiline mõju.

keskkonnamõju hindamine (KMH), environmental impact assesment (EIA), Umweltverträglichkeitsprüfung (f) (UVP), оценка воздействия на окружающую среду – kavandatava tegevuse eeldatava keskkonnamõju selgitamine, hindamine ja kirjeldamine, selle mõju vältimis- või leevendamisvõimaluste analüüsimine ning sobivaima lahendusvariandi valik. Eesti KMH seadus kehtib alates 1. jaanuarist 2001, seadust on korduvalt uuendatud. Seaduse kohaselt on KMH vajalik, kui taotletakse tegevusluba või selle muutmist ning kavandatav tegevus toob eeldatavalt kaasa olulise keskkonnamõju; või kavandatakse tegevust, mis võib üksi või koostoimes teiste tegevustega eeldatavalt oluliselt mõjutada Natura 2000 võrgustiku ala (Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seadus). KMH oluline osa on üldsuse kaasamine ja teavitamine selle eri etappides. Ennetava abinõuna iseloomustab KMH-d kavandatava tegevuse tervikliku keskkonnamõju käsitlemine ja mõju hindamine varases etapis. Vt ka keskkonnamõju strateegiline hindamine, Natura hindamine, sotsiaalse mõju hindamine.

keskkonnamõju strateegiline hindamine (KSH), strategic environmental assess­ment (SEA), Strategische Umweltprüfung (f) (SUP) , стратегическая экологическая оценка (СЭО) – strateegilise planeerimisdokumendi elluviimisega kaasneva tegevuse keskkonnamõju selgitamine, hindamine ja kirjeldamine. KSH oluline osa on üldsuse kaasamine ja teavitamine selle eri etappides. Vt ka keskkonnamõju hindamine, strateegiline planeerimine.

keskkonnamärgis, environmental label, Umweltzeichen (n), экологическая маркировка (экологический знак) – toote (sh pakendi) või teenuse märgis või teatis, mis annab toote kohta keskkonnateavet. K. võib olla kas kohustuslik (nt toote keskkonnaohutuse või jäätmekäitlusega seotud märgised) või vabatahtlik. Rahvusvaheline Standardiorganisatsioon (ISO) jagab vabatahtlikud k-d kolme tüüpi: I tüüp – ökomärgised, II tüüp – isedeklareeritavad keskkonnamärgid, III tüüp – keskkonnateatised. Vt ka keskkonnahoidlik tarbimine, keskkonnasertifitseerimine, keskkonnapoliitika vahend, terviklik tootepoliitika.

keskkonnapagulane (keskkonnapõgenik), environmental refugee, Um­welt­­flüchtling (m), экологический беженец – inimesed, kes on sunnitud ajutiselt või alaliselt lahkuma oma traditsioonilisest elukeskkonnast keskkonnaseisundi loodus- või inimtekkelise halvenemise või elulise loodusvara (nt vesi, viljakas pinnas) ammendumise tõttu. Inimrännete potentsiaal loodusvarade vähenemise, kliimamuutusest põhjustatud keskkonnakatastroofide sagenemise (mereveetaseme tõus, üleujutused, põuad, kõrbestumine jm) ja rahvastiku kasvu tagajärjel suureneb pidevalt. Seadusega ei ole k-e staatust määratletud. Vt ka haavatavus, keskkonnajulgeolek.

keskkonnapoliitika, environmental policy, Um­welt­­politik (f), экологическая политика – ametlikult kinnitatud põhimõtete, väärtushinnangute, kavatsuste, strateegiliste sihtide ja eesmärkide kogum, mis põhineb riigi õigusaktidel ning on avaliku, era- ja mittetulundussektori tegevusjuhis keskkonnaküsimustes. Hõlmab tavaliselt keskkonnakorraldust, elurikkuse kaitset ja loodusvarade kasutust, jäätmekäitlust, välisõhukaitset, veekaitset ja -kasutust. Riikliku k. kõrval võivad selle oma pädevuse piires kujundada ja kinnitada ka ettevõtted ning teised organisatsioonid. Vt ka keskkonnastrateegia, keskkonnapoliitika vahend, looduskasutus.

keskkonnapoliitika vahend, environ­mental policy instrument (environmental policy tool), umwelt­politi­sches Instrument (n), инструмент экологической политики – keskkonnapoliitika rakendamiseks kasutatav abinõu või tegevus, mis võib olla: 1) seadusandlik ehk sundiv (nt normid, saasteload); 2) turupõhine (nt keskkonnamaks, kaubeldavad load, tagatisrahasüsteem) või 3) sotsiaal-kommunikatiivne ehk õpetav ja veenev (nt keskkonnainfo avalikustamine, üldsuse kaasamine, keskkonnamärgised, vabatahtlikud keskkonnalepped). Vt ka keskkonnaluba, majandushoob, ökomaksureform.

keskkonnarisk, environmental risk, Umweltrisiko (n), экологический риск – laiemas tähenduses hinnatakse k-e kui tõenäosust põhjustada soovimatuid ja ohtlikke keskkonnamuutusi (nt kliimamuutus, liigirikkuse muutused, keskkonnakemikaalid, invasiivsed võõrliigid, tolmeldajate vähenemine). Kitsamalt nimetatakse k-ks kahjustuse, vigastuse, haiguse või surma tõenäosust inimese kavandatud ja korraldatava tegevuse tagajärjel. K. vähendamiseks rakendatakse mh keskkonnaauditit ja keskkonnamõju hindamist. Vt ka ebamäärasus, ettevaatuspõhimõte, keskkonnariski hindamine, oht, risk, riskijuhtimine, ökotoksikoloogia.

keskkonnariski hindamine, environ­mental risk assessment, Umweltrisikobewertung (f), оценка экологического риска – keskkonnale avalduva kahjuliku mõju tagajärgede (keskkonna-, tervise-, sotsiaal-majanduslik mõju) ja nende ilmnemise tõenäosuse (ruumiline ja ajaline levik) hindamine. Oluline nt keskkonnamõju hindamisel ning keskkonnariskide (nt avariid, õnnetused) eest kindlustamisel ja vältimisel. K. h. on osa keskkonnariski analüüsist, mis sisaldab ka riski vältimis- ja leevendusmeetmete kavandamist ning nendest huvirühmadele teada andmist. Vt ka ebamäärasus, oht.

keskkonnaruum, environmental space, Umwelt­raum (m), экологическое пространство – maksimaalne loodusvarade ja globaalse ökosüsteemi (biosfäär ) kasutamise tase, mida maakera elanikkond saab kasutada ületamata Maa keskkonna taluvusvõimet ja kahjustamata globaalset võrdõiguslikkust. Termini tõi laiemalt kasutusele hollandlane J. B. Opschoor, kes Maa ökosüsteemide ja loodusvarade säästva taseme määramisel lähtus nii varudest (stocks) ehk taastuvatest ja taastumatutest loodusvaradest kui ka globaalsetest sidujatest (sinks) ehk ökosüsteemide võimest taluda jäätmetest, saasteainetest ja inimese sekkumisest tingitud koormust. K-i piirkondlike määrade kindlakstegemisel muutub otsustavaks globaalsete loodusvarade kasutamise võrdõiguslikkus ja k-i jaotumine riikide vahel. Vt ka keskkonnafunktsioon, keskkonnaõiglus, Maa taluvuspiirid, materjalivoo arvestus, säästev kasutus, ökoloogiline jalajälg.

keskkonnaruumi seadus, environ­mental space act, Umweltraumgesetz (n), закон окружающего пространства – hüpoteetiline seadusakt, mis peaks reguleerima ühiskonna tegevusviise ja ulatust nõnda, et see ei kahjustaks keskkonnaruumi omadusi. Nagu on keelatud teatud inimõigusi piiravad ja inimsusevastased teod, peaksid olema otseselt piiratud ka toimingud, mis häirivad keskkonnaruumi stabiilsust. K. s-e mõju seadusandlusele peaks olema analoogiline põhiseadusega ja tagama alamate seadusaktide keskkonnaalase kooskõla. K. s-e üheks aluseks on põhimõte, et ökoloogilise tasakaalu jaoks olulisi ressursse ei saa mõõta rahas – neil on olemas füüsikaline (naturaalne) mõõt. See põhimõte muudab ka igasuguste ühiskondlike protsesside (majanduslike, äriliste, kultuuriliste) edu mõõtmise kompleksseks, kuna rahalise kriteeriumi kõrval tuleks hinnata igasuguse tegevuse mõju keskkonnaruumile; mõõtmise aluseks oleksid naturaalühikud (nt emiteeritava fossiilse päritoluga CO₂ mass ning selle suhe keskkonna CO₂ sidumisvõimesse). K. s-e põhjal oleks võimalik keskkonnaruumi destruktiivselt mõjutavatele tegevustele rakendada administratiivset peatamist või lõpetamist (ökoloogilist pankrotti), nagu praegu lõpetatakse pankrotiga kreeditoride huve häirivad, omakapitali kaotanud ja maksejõuetud ettevõtted. K. s. muudaks möödapääsmatuks üldise keskkonnaarvestuse juurutamise riigis. Vt ka komplekssus, siduja.

keskkonnaseire, environmental moni­toring, Umwelt­monitoring (f), мони­торинг окружающей среды – elukeskkonna seisundi ja muutuste (sh inimtekkeliste) jälgimine ja registreerimine, eesmärgiga prognoosida keskkonnaseisundi muutusi tulevikuks ning saada lähteandmeid strategiate, kavade ja planeeringute koostamiseks. K. võib olla kohalik, riiklik, regionaalne, globaalne või ettevõtete seire ning hõlmata bioloogilisi, geofüüsikalisi, geokeemilisi jt näitajaid. 1972. aasta algatati Stockholmis ülemaailmse keskkonnaseire süsteem (GEMS – Global Environmental Monitoring System). Eesti liitus Läänemere k-süsteemiga 1982. aastal. Vt ka ettevõtte keskkonnategevuse seire, keskkonnaindikaator, keskkonnainfo.

keskkonnasertifitseerimine, environ­mental certification, Umweltzertifizierung (f), экологическая сертификация – protseduur, mille käigus erapooletu osapool - sertifitseerimisorgan - tõendab kirjalikult, et organisatsioon, toode, tootmisprotsess või teenus vastab kindlatele keskkonnanõuetele. K-se positiivset tulemust kinnitatakse tavaliselt sertifikaadi või märgisega. Vt ka Eesti säästva metsanduse standard, Metsahoolekogu, keskkonnaaudit, keskkonnamärgis.

keskkonnastrateegia, environmental strategy, Umweltstrategie (f), стратегия развития окру­жаю­щей среды – riigi või piirkonna, ettevõtte või muu organisatsiooni keskkonnategevuse põhimõtted ning pikemaajalised sihid ja arengusuunad, eesmärgid ning eesmärkide saavutamiseks kaasatavad organisatsioonid. K. määratletakse keskkonnapoliitika arendusena (jätkuna) või iseseisva dokumendina. Vt ka keskkonnategevuskava, strateegiline planeerimine.

keskkonnatasu, environmental charge, Umweltabgabe (f) (Umweltschutzabgabe (f)), экологический налог – keskkonna kasutusõiguse hind. Keskkonnatasude seaduse järgi jaotatakse Eestis k-d loodusvara kasutusõiguse tasuks ja saastetasuks. Nt loodusvarade kasutajad tasuvad maavarade kaevandamisõiguse, vee erikasutusõiguse, kalapüügiõiguse, metsa raieõiguse ja jahipiirkonna kasutusõiguse eest. Saastetasu makstakse saasteainete välisõhku, põhjavette või pinnasesse heitmise ja jäätmete ladestamise eest. Vt ka keskkonnamaks, looduskasutus.

keskkonnateadlikkus, environmental awareness, Umweltbewusstsein (n), информированность об экологических проблемах (информированность о состоянии окру – inimese ja keskkonna vahelise suhte ja mõju mõistmine ning valmisolek neid oma tegevuses arvestada. Vt ka keskkonnateadvus.

keskkonnateadvus, environmental consciousness, Um­welt­­gewissen (n), экологическое сознание – inimeste arusaamine keskkonnaseisundist, selle väärtustest ja seostest nende heaoluga. Erinevalt näiteks keskkondlikust paradigmast ei pruugi sisaldada terviklikku ettekujutust keskkonnaseisundi eri tahkudest ning selle põhjustest ja tagajärgedest. Jätkusuutlikkuse seisukohalt liigitatakse k. pealiskaudseks, vahepealseks ja süvaökoloogiliseks, olenevalt sellest, kas muretsetakse ainult keskkonna üksikute silmanähtavate kahjustuste, looduse kui ühisomandi üldise ebaperemeheliku kasutamise või inimvajaduste ületähtsustamise kui moraalse probleemi pärast. K. on otseselt seotud valmisolekuga keskkonnahoidlikuks tarbimiseks. K-e kujundamise põhilisi vahendeid on mitmesugustes vormides keskkonnaharidus. Vt ka globaalne ühisomand, keskkonnateadlikkus.

keskkonnategevuse tulemuslikkus, environmental performance, Umweltschutzleistung (f), результативность природоохранной деятельности – ettevõtte või muu organisatsiooni keskkonnakoormuse vähendamise eesmärgi saavutamise määr. K. t. iseloomustab organisatsiooni keskkonnategevust ja selle mõõdetavaid tulemusi. K. t-e hindamise meetoditeks võib lugeda selliseid keskkonnajuhtimisvahendeid nagu keskkonnaaudit, keskkonnamõju hindamine, ökokaardistamine, keskkonnabilanss, keskkonnaarvestus, ökotõhususe hindamine, olelusringi hindamine jt. Vt ka ettevõtte keskkonnategevuse seire, keskkonnajuhtimine.

keskkonnategevuse tulemuslikkuse indikaator, environmental performance indicator, Indikator (m) für Umweltverträglichkeit, индикатор результативности природоохранной деятельности – organisatsiooni keskkonnategevuse edukust kajastav kvantitatiivne või kvalitatiivne näitaja. K. t. i-d võib jagada kolme rühma: tegevuse tulemuslikkuse, juhtimise tulemuslikkuse ja keskkonnaseisundi indikaatorid. Indikaatoritel põhineva keskkonnategevuse hindamise juhised annab rahvusvaheline standard ISO 14031. Vt ka keskkonnategevuse tulemuslikkus, keskkonnaindikaator.

keskkonnategevuskava, environmen­tal action plan (environmental programme), Umweltaktionsprogramm (n), программа мероприятий (связанных с охраной окружающей среды) – süstemaatiliselt keskkonnapoliitika ja/või keskkonnastrateegia põhjal või iseseisva dokumendina määratletud tegevused ja protseduurid keskkonnakaitse eesmärkide saavutamiseks, nende täitjad, vajaminev raha ning rahastusallikad. K. sisaldab enamasti ka keskkonnaindikaatoritega seirekava. Valdkondlike arengueesmärkide ja keskkonnakaitse eesmärkide paremaks sidumiseks koostatakse ka sektorite k-u. Eestis on keskkonnastrateegia elluviimiseks riiklikke k-u koostatud 1997. aastast. Vt ka keskkonnaküsimuste sidumine (seostamine).

keskkonnatehnika, environmental tech­nology, Umwelttechnik (f), экотехника – keskkonna hoidmiseks, taastamiseks ja parandamiseks kasutatavate tehnoloogiate ja meetodite kogum. Siia arvatakse nt jäätmete ja heitmete käitlemise, tootmisprotsesside tõhustamise, keskkonnakahju (nt saastunud pinnase) likvideerimise tehnoloogiad, mõõtmis- ja seireseadmed. Vt ka parim võimalik tehnika, ökotehnoloogia.

keskkonnavastutus, environmental lia­bility, Umwelthaftung (f), экологическая ответствен­ность – keskkonnakahju heastamine kahju tekitaja poolt. K. on saastaja rahalise vastutuse põhimõtte rakendamise vahend, mis peale finantsvastutuse tekitatud keskkonnakahju eest hõlmab ka kahjustatud keskkonna taastamist või asendamist. Samuti oluline ettevõtte üleminekul uuele omanikule – üldjuhul vastutab varasemate kahjude eest varasem omanik. Vt ka keskkonna väärtuse rahaline hindamine, vastutusekindlustus.

keskkonnaõiglus, environmental equity (environmental justice), Umweltgerechtigkeit (f), экологическая справедливость – keskkonnamõju ja ühisomandi õiglane jaotamine kõigi elanike ja elanikkonna kihtide vahel, sõltumata nende sotsiaalsest, religioossest, soolisest, etnilisest, rassilisest vm kuuluvusest. Vt ka bioloogilise mitmekesisuse konventsioon, põlvkondadesisene õiglus, põlvkondadevaheline õiglus.

kinnine tootmistsükkel (suletud tootmistsükkel), closed production process (closed loop process), geschlossener Zyklus (m), замкнутый производственный цикл – tootmisprotsess tootmise keskkonnamõju vähendamiseks, kus abimaterjalina kasutatavad ained (nt vesi, õhk, kemikaalid) suunatakse kordus- ja taaskasutusse. Materjaliringe sulgemine eeldab lisaenergia kulutamist (näiteks vee ja õhu jahutamiseks, puhastamiseks). Kõikehõlmav k. t. ei ole võimalik, sest tootega viiakse ained tootmisprotsessist välja. Mõneti lähedane k. t-le on ringmajandus ja mahepõllumajandus, mis kasutab kohalikke taastuvaid loodusvarasid ja ammutab vajaliku energia päikesekiirgusest. Vt ka olelusringipõhine lähenemine, säästev tööstus, süsteemidünaamika, tööstusökoloogia.

kliimamuutus, climate change, Klimaveränderung (f), измене­ние климата – pikaajalise statistilise ilmastikurežiimi muutumine. K-i tuleb eristada kliimakõikumistest, lühikestel ajavahemikel ei ole eristamine võimalik. K-le aitab kaasa inimtegevus, peamiselt fossiilkütuse põletamine, metsade hävitamine ja intensiivne loomakasvatus, mis tingib kasvuhoonenähtuse võimendumise. Kaks põhilist vastumeedet antropogeensest k-st tulenevatele riskidele on kliimamuutuse leevendamine ja kliimamuutusega kohanemine.Vt ka globaalne soojenemine, kasvuhoonegaasid, keskkonnapagulane, kõrbestumine, Kyoto protokoll, metsatustumine, valitsustevaheline kliimamuutuse nõukogu (IPCC), ÜRO kliimamuutuste raamkonventsioon.

kliimamuutuse leevendamine, mitigation of climate change , Milderung (f) der Klimaveränderungen, cмягчение последствий изменения климата – kliimamuutuse määra ja kiirust piirav tegevus. Kaks põhilist leevendusvõimalust on kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamine (nt puhtamale kütusele üleminek energiasektoris) ja kasvuhoonegaaside kontsentratsiooni vähendamine (bioloogiliste ja teiste süsteemide CO₂ sidumisvõime suurendamine, CO₂ kogumine allmaareservuaaridesse).Vt ka kliimamuutusega kohanemine, siduja.

kliimamuutusega kohanemine, adaptation to climate change , Adaption (f) an Klimaveränderung, aдаптация к изменению климата – muutuvates ilmastikuoludes toimetulekut ja tagajärgedega kohanemist ettevalmistav tegevus kliimamuutuse mõju vähendamiseks, nii kodumajapidamiste, asumite ja ettevõtete, kui ka majandussektorite ja riikide tasandil. Nt rannaalade kaitsmine meretaseme tõusu ja üleujutuste eest, üleujutatavatelt aladelt elanike ümberasustamine, üleminek uute põllukultuuride kasvatamisele, kuumalainete eest varajase hoiatussüsteemi loomine, ilmastikutundlike nakkushaiguste vastu vaktsineerimine. Vt ka kliimamuutuse leevendamine, kohanemisvõime, toimetulekuvõime.

kodanikuühiskond (kolmas sektor), civil society, Zivilgesell­schaft (f), граж­данское общество (третий сектор) – 1) riigist ja ärielust suhteliselt sõltumatu ühiskonnasfäär, mille sees üksikisikud ja rühmad teevad koostööd, selleks et edendada oma huve ja väärtusi. K-a tähtis osa on mittetulundussektor, aga vahel peetakse selle osadeks ka nt ajakirjandust, parteisid, kohalikke omavalitsusi, usuühendusi, ametiühinguid, väikeettevõtteid. Sel juhul on silmas peetud nende tasakaalustavat mõju ühiskonna teistele võimukeskustele; 2) ühiskond, kus inimese põhiõigused ja -vabadused on kaitstud ning kus tal on võimalik poliitilisi otsuseid mõjutada. Sellise ühiskonna üks osa on riigist ja ärielust suhteliselt sõltumatu ühiskonnasfäär, sh mittetulundussektor. (Allikas: Lagerspetz, 2006). Agenda 21 käsitleb k-a säästva arendamise olulise partnerina. Vt ka osalusareng, osalusdemokraatia, otsedemokraatia, vabaühendus, üldsuse osalemine.

kogukond, community, Ge­mein­schaft (f), община – enamasti territoriaalselt määratletud inimeste kooslus, keda ühendavad näiteks ajalugu, sugulussidemed, ühistegevus, ühesugused väärtused ja eluviis. Tavaliselt moodustavad k-a lähestikku elavad inimesed (naabruskond), ent k. võib olla ka suurem hulk inimesi, kel on midagi ühist, näiteks rahvus, ideoloogia, huvid. K-d on säästval arendamisel olulised partnerid. Vt ka huvirühm, osalusareng, sotsiaalne ettevõtlus.

kohalik Agenda 21, Local Agenda 21, lokale Agenda 21(f), местная Aгeндa 21 – ÜRO keskkonna- ja arengukonverentsil 1992. aastal vastu võetud Agenda 21 tegevuskava 28. peatükis käsitletav kohaliku tasandi säästva arengu strateegia ja tegevuskava. Pärast seda hakati tegema oma kohalikku agendat või käivitati sarnaseid säästva arengu planeerimisprotsesse üle maailma kohalike omavalitsuste ja elanike eestvõttel.Vt ka Eesti 21.

kohalik areng, local development, lokale Ent­wick­lung (f), местное развитиe – majanduslik ja sotsiaalne ning looduskasutuse ja looduskaitsega seotud edenemine kogukonnas, mis on määratletud kindla, enamasti ühe kohaliku omavalitsuse või muu väiksema haldusalaga. Vt ka areng, regionaalareng.

kohanemisvõime, adaptive capacity, Anpassungsfähigkeit (f) , aдаптационная способность – isiku, leibkonna või organisatsiooni võime muutustega kohaneda. Suur k. lubab ära kasutada muutustest tulenevaid võimalusi. K. ja haavatavus on pöördvõrdelises seoses. Valitsustevaheline kliimamuutuse nõukogu (IPCC) on määratlenud kliimaolude varieerumise ja kliimamuutusega kohanemise võime järgmiselt: „Süsteemi võime kohaneda kliimamuutusega (sh kliimaolude varieerumise ja äärmuslike ilmaoludega), et leevendada võimalikku kahju, kasutada ära võimalusi ja tulla toime tagajärgedega.“ Vt ka toimetulekuvõime.

kolmanda maailma võlakriis, Third World debt crisis, Schuldenkrise (f) der Dritten Welt, долговой кризис в стра­нах Третьего мира – väikese või keskmise sissetulekuga riikide finantsprobleem, mis takistab nende arengut ja põhjustab vaesust ja keskkonnaseisundi halvenemist. Võlgnikest riigid peavad tootma ekspordiks, saamata rahuldada omaenda rahvastiku põhivajadusi. 1970. aastatel püüti Aafrika ja Lõuna-Ameerika majandusarengut edendada laenude abil arenenud maadest, kuid tagasimaksmine muutus raskeks 1980. aastate ülemaailmsest majanduskriisist alates. Võlgade intress on muutnud tagasimakstavad summad algsete laenatud summadega võrreldes mitmekordseks. 2005. aastal leppisid G8 riigid kokku 40 maailma vaeseima riigi võlgade kustutamises, kuid tegelikud muutused on visad tulema. Võlgade kustutamise nõuet on ka kritiseeritud, väites, et see ei arvesta kolmanda maailma valitsuste süüd tekkinud olukorras. Lahenduseks peavad kriitikud rangemaid nõudeid riikide fiskaalpoliitikale. Vt ka arengumaa, üleilmastumine.

Kolmas Maailm, Third World, Dritte Welt (f), Третий мир – enamik Aasia, Aafrika ja Ladina-Ameerika ning Kariibi mere riike, paljud neist olid 20. saj keskpaigani kolooniad; tänapäeval madalama industrialiseerimisastmega ning elustandardiga kui esimese maailma riigid. Esialgu kandis k. m-a mõiste positiivset ideed, et majanduslikult võivad need riigid areneda erinevalt esimesest ja teisest maailmast. Edaspidi on k. m-a mõiste omandanud negatiivse tähenduse ning seda on seostatud kehvade elamisolude, suurte sotsiaalsete kontrastide, majandusliku stagnatsiooni ja poliitilise ebastabiilsusega. Uute tööstusriikide teke kõrvuti paljude riikide vaesumise või stagnatsiooniga on muutnud sellise kõikehõlmava mõiste mõttekuse küsitavaks. Samalaadse katusterminina kasutatakse ka mõistet enamusmaailm. Vt ka Neljas Maailm.

kolonialism, colonialism, Kolonialismus (m), колониализм – ühe kultuuri anastamine teise (kolonialisti) poolt enamasti territooriumi sõjalise hõivamise teel. K. algas kaua enne eurooplaste ekspansiooni ja kestab tänaseni. K-i tagajärjeks tänapäeval peetakse ebaühtlast majandusarengut. Paljud koloniaalvaldused on küll ametlikult saavutanud iseseisvuse, kuid tegelikult on k. asendunud neokolonialismiga. Vt ka kolmanda maailma võlakriis, postkolonialism, Põhi-Lõuna, ökokolonialism, sisekolonialism.

kompensatsiooniala, compensation area, Ausgleichsgebiet (n), компенсационная площадь (компенсационная территория) – ökoloogiliselt tasakaalustav (korvav) ala maistus; suhteliselt intensiivse kasutusega alade vahel asuv ekstensiivselt kasutatav ala, mis mahendab keskkonnakahjustusi ja mitmekesistab maastikku. Näiteks kaitsepuistud kraavikallastel, kaitsetsoonid veekogude ääres, parkmetsad linnade ümber ning Vahe-Eesti loodusmaastikud Tallinna ja Kirde-Eesti tööstuspiirkondade suhtes. K-sid (söödapõlde) rajatakse ka läbirändel peatuvatele lindudele. Vt ka keskkonnakahju, ökoloogiline tasakaal.

komplekssus, complexity, Komplexität (f), комплексность – omadus, millega iseloomustatakse süsteemi, kus ühe probleemi aspekte ei saa väljendada ainsast vaatenurgast lähtudes. K-t peetakse loodus-, majandus- ja sotsiaalse süsteemi loomupäraseks omaduseks. Terviklik süsteemikäsitlus vastandub reduktsionismile. Vt ka holism, süsteemne mõtlemine.

kompostimine, composting, Kompostierung (f), компости­рование – orgaanilise aine, eeskätt põllumajandus- ja olmejäätmete aeroobne lagundamine bakterite ja seente elutegevuse abil. K-l hävivad umbrohuseemned ja tõvestavad bakterid, tekkiv kompost on väärtuslik väetis. Vt ka jäätmekäitlus, mahepõllumajandus, ringlussevõtt, ökoloogiline ehitamine.

konservatiivne ökoloogia, conserva­tive ecology, konservative Ökologie (f), консервативная экология – keskkonnapoliitika suund, mis seostub nn klassikalise looduskaitse ideoloogiaga. K. ö. tunnistab inimtegevuse ja looduskeskkonna harmoonilise ühendamise võimatust tänapäeva maailmas. Põhiprobleemina näeb k. ö. maailma õiglast jaotamist inimese ja looduse vahel, mis tagaks nii inimühiskonna kui ka looduse toimimise. Selle lahendamine on peamiselt loodusteadlaste-ekspertide käes. Vt ka poliitiline ökoloogia.

konsumerism, consumerism, Konsumerismus (m), консу­ме­ризм – pärast II maailmasõda elanikkonna rikkuse kasvu ja reklaamitööstuse ning uue kommunikatsioonitehnoloogia arengu tagajärjel tekkinud vajaduste loomisele (ergutamisele) ja rahuldamisele rajatud subkultuur, kus ei tarbita vajaduse tõttu, vaid tarbimise enda ja sellega seotud sotsiaalsete hüvede pärast. Põhjustab loodusvarade ületarbimist ning üldise elukvaliteedi halvenemist, mis on kaasa toonud vajaduse üle minna postkonsumeristlikule ühiskonnale. Vt ka tarbimisharjumuste muutmine, tarbimisühiskond.

kontsentreeritud hajutamine, concentrated decentralization, kon­zent­rierte Dezentralisierung (f), кон­цент­­рированная децентрализация – linnade ja rahvastiku kasvuga seotud probleemide käsitlemise strateegia. K. h. püüab leida tasakaalu suurlinna ja teiste linnade arengu vahel, hajutades tegevusi teistesse keskustesse. K. h-se abil saab asumite loodusvarakasutust tõhusamaks muuta ning vähendada liiklusest ja maakasutusest tulenevaid keskkonnaprobleeme. Vt ka arukas kasv, ruumiline planeerimine.

korduskasutus, reuse, Wiederverwendung (f), повторное использование – toote (nt klaaspudel) korduv kasutamine algotstarbeks. K. vähendab jäätmete ja heitmete hulka ning hoiab kokku loodusvarasid. Vt ka kinnine tootmistsükkel, ringlussevõtt, taaskasutus, tagatisrahasüsteem.

korrastamine, restoration (recultivation), Landrückgewinnung (f), рекуль­тивация – inimtegevusega (kaevandamine, puistangute ja prügilate moodustamine jms) rikutud ala taas kasutuskõlblikuks muutmine. Hõlmab tehnilist (tasandamine, teede, kraavide, veekogude rajamine jms) ja bioloogilist k-st (taimestiku, loomastiku taastamine). Vt ka saneerimine.

kriitiline koormus, critical load, kritische Belastung (f), кри­тическая нагрузка – ühe või mitme reostusallika maksimaalne mõju, mis ei tekita kõige reostusõrnematele keskkonnaosadele veel olulist kahju. K. k. on üks keskkonnakvaliteedinormidest, mida on rakendatud näiteks happevihmadest johtuvate keskkonnahäiringute hindamisel ja prognoosimisel, aga ka karstialadel väetiste kasutamisel. Vt ka Maa taluvuspiirid, keskkonna taluvusvõime, saastekoormus.

kulutõhususe analüüs, cost-effectiveness analysis (CEA), Analyse (f) der Kosten­effizienz, анализ эффектив­ности затрат (АЭЗ) – tulude ja kulude parima suhte otsimine. Keskkonnamajanduse meetod nõutava keskkonnakvaliteedi saavutamiseks minimaalsete kuludega või parima tulemuse saavutamine etteantud kulutuste juures. Vt ka tasuvusanalüüs, teostatavusuuring, vähimast kulust lähtuv planeerimine.

kumulatiivne mõju (liitmõju), cumulative impact (effect), cumulierte Wirkung (f), совокупное воздействие – üksikute mõjutegurite kuhjuv mõju. Nt eri kavade ja projektide ellurakendamisel ühteaegu tekkiv mõju. Terminit kasutatakse inimtegevusega kaasnevate riskide hindamisel looduskeskkonnale ja inimese tervisele keskkonnamõju hindamisel, keskkonnamõju strateegilisel hindamisel ja mõju hindamisel Natura 2000 alale. Vt ka keskkonnamõju, sünergiline mõju.

kõrbestumine, desertification, Wüstenbildung (f), опустынивание – 1) kõrbeala laienemine loodusteguri toimel või ettevaatamatu inimtegevuse, sh ülekarjatamise (nt Sahelis) ja kliimamuutuse tõttu; 2) kõrbe tekkimine aladel, kus seda varem ei ole olnud. K-ga kaasneb taimkatte ja selle iseenesliku taastumise võime kadu ning pinnase bioloogilise potentsiaali suur kahanemine. Kõrbed ja poolkõrbed hõlmavad üle 40% elamiskõlblikust maismaast, kokku 49 mln km², 10 mln km² sellest on inimtekkeline kõrb. Vt ka keskkonnapagulane, mullakaitse, ÜRO keskkonna- ja arengukonverents.

käsukorrapoliitika (top-down), top-down, top-down, подход “сверху-вниз” – ingliskeelne idioom, mis tähistab käsukorda, millele vastandub taotlus lahendada probleeme kodanike algatusel ja üldsuse osalemisel. Säästva arengu strateegiana tähistab valitsuste juhtrolli tugevdamist. Vt ka altpoolt tulev algatus (bottom-up).

kütuseelement, fuel cell, Brennstoffzelle (f), топливный элемент – keemiline elektrienergia allikas, kus kütuse ja oksüdeerija keemiline energia muundub vahetult elektrienergiaks. K-s toimub kütuse (tavaliselt vesinik, süsinikoksiid, süsivesinikud) elektrokeemiline oksüdatsioon (nn külmpõlemine), mille tulemusena saadakse nii elektrit kui ka soojust. Kütuse sellisel oksüdatsioonil on keemilise energia elektriks muundamise kasutegur väga kõrge (40–90%). Suureks plussiks on müra ning sisepõlemismootorile omaste heitainete puudumine, samuti väiksem mass ja mõõtmed kui teistel keemilistel elektrienergiaallikatel. K-l põhinev vesinikuenergeetika ei tähenda veel fossiilkütuse kasutuse lõppu, kuna kaasaegsete k-de energiatoormeks sobib ka naftast või maagaasist valmistatud vedel kütusesegu. Vt ka energeetika, soojuse ja elektri koostootmine, soojuspump.

Kyoto protokoll, Kyoto Protocol, Kyoto-Abkommen (n), Киотский протокол – ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni täpsustav rahvusvaheline leping, mis sõlmiti osaliste Kyoto konverentsil Jaapanis 1997. aasta detsembris ja millega kehtestati tööstusriikidele kasvuhoonegaasiheite protsentuaalse vähendamise kohustus aastateks 2008–2012, võrreldes 1990. aastaga. Eesti ratifitseeris Kyoto protokolli 3. septembril 2002, see jõustus 16. veebruaril 2005. Arenenud tööstusriigid kohustusid ühiselt vähendama oma kasvuhoonegaaside emissiooni Kyoto esimesel kohustusperioodil, aastatel 2008–2012, vähemalt 5,2% võrreldes 1990. aasta tasemega. Igal riigil oli sihtarv, enamiku Euroopa Liidu liikmesriikide, sh Eesti, kohustus oli 8%. Elektrienergia tootmismahtude vähenemise, tööstuse ja põllumajanduse toodangu muutuste tõttu oli Eesti kasvuhoonegaaside heitkogus 1997. aastaks tegelikult vähenenud juba üle 40%. K. p. sisaldas ka kolme nn paindlikku mehhanismi, mis võimaldas jõuda seatud eesmärkideni majanduslikult tõhusaimal viisil: heitkogustega kauplemine, ühisrakendus ja puhta arengu mehhanism. Eesti puhul rakendusid kaks esimest mehhanismi. Vt ka kasvuhoonegaasid, kliimamuutus.