Säästva arengu sõnaseletusi

L

laenu vahetamine looduskaitse vastu, debt-for-nature swap, Kredit (m) gegen Naturschutzmaßnahmen, компенсация долга природоохранным предприятиям – leping võlgades oleva riigi ja kreeditori vahel, millega riik vabastatakse osaliselt või täielikult võlast, kui ta võtab endale keskkonnakaitselisi kohustusi. Esimesed sellised lepingud sõlmiti 1980. aastate teisel poolel Maailma Looduse Fondi (WWF) algatusel, kuna suur osa maailma elurikkusest asub just arengumaades, kes samas vaevlevad suurte välislaenude koorma all. Sageli on riik kohustatud võtma kaitse alla kaitseväärtusega alad, näiteks vihmametsad, mille valdusõigus antakse kas kohalikele või rahvusvahelistele looduskaitseorganisatsioonidele. Vt ka keskkonnafond, kolmanda maailma võlakriis, ökopank.

lahti sidumine, decoupling, Entkopplung (f) , нарушение связи (pазвязка) – ressursikasutuse ja majandustoodangu mahu suhte hindamine eesmärgiga muuta tootmis- ja tarbimissüsteemid jätkusuutlikumaks. Mõõdetakse mahukuse näitajatega (nt majanduse CO2- ja energiamahukus). Suhteline l. s. on tootmismahu kiirem kasv võrreldes loodusvarade kasutamise kasvuga. Absoluutne l. s. on tootmise kasvamine loodusvarade kasutuse vähenedes. Mõju l. s. on loodusvarade kasutamisest tuleneva keskkonnamõju vähenemine. Vt ka dematerialiseerimine, nõudluse ohjamine, ressursitõhusus.

laissez-faire, laissez-faire, laissez-faire, принцип экономической свободы и промышленного капитализма – 'laske teha' (pr k). Termini võtsid kasutusele 18. sajandi Prantsuse füsiokraadid, seda arendasid edasi Adam Smith ning klassikalised ökonomistid. Doktriin viitab valitsuse sellisele poliitikale, mille järgi riik ei tohiks üldse majandusküsimustesse sekkuda. Toetub oletusele, et inimesi motiveerivad peamiselt isiklikud huvid, mis tervikuna on üksteisega kooskõlas. Kasutatakse tihti vabaturumajanduse sünonüümina. Vt ka neokapitalism, sotsiaaldarvinism.

lapstööjõud, child labour, Kinderarbeit (f), детский труд – alla 15-aastaste (Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni määratluse järgi) tööhõive, mis võib pärssida nende kehalist, sotsiaalset ja vaimset arengut (nt hariduse omandamist). Vanus, millest allapoole last tööle võtta ei tohi varieerub riigiti; paljudes kolmanda maailma riikides on lapsed hõivatud väga varakult, lapstööjõudu kasutavad seal ka rahvusvaheliste korporatsioonide alltöövõtjad. Suurem osa lastest töötab väljaspool ametlikult reguleeritud tööturgu ning seetõttu on l-u kasutamist üsna raske reguleerida. L-u kasutamine ohustab tulevaste põlvkondade võimet muutustega toime tulla. Vt ka eetiline investeering, keskkonnahoidlik tarbimine, õiglane kaubandus.

liikuvuskorraldus, mobility management, Mobilitätsmanagement (n), управление мобильностьюsäästva transpordi edendamine ja autokasutuse nõudluse ohjamine inimeste hoiakute ja harjumuste muutmise ning transpordi-, keskkonna- ja linnakorralduse integreerimise kaudu.Vt ka linnaline liikuvus, ühisauto kasutamine.

linnaline liikuvus , urban mobility, städtische Mobilität (f), городская подвижность – kontseptsioon, mis hõlmab jätkusuutliku linnaliikluse keskkonna planeerimist, linnaliikluse infrastruktuuri arengut, logistikat ning linnaliikluse keskkonnamõju hindamist, sotsiaalse ja majandusliku mõju arvestamist jms. Allikas: Eesti Keele Instituut.Vt ka liikuvuskorraldus, säästev linnaplaneerimine.

linnauuendus, urban renewal, Stadterneuerung (f), обновле­ние города – linna hüljatava või allakäiva piirkonna ümberplaneerimine arenguimpulsside andmiseks. Enamasti kasutatakse hääbuva traditsioonilise tööstuse, kahjustatud keskkonna ja/või sotsiaalsete probleemidega piirkondades. Vt ka ruumiline planeerimine, säästev linnaplaneerimine.

linnaökoloogia, urban ecology, Stadtökologie (f), эколо­гия городаsotsiaalökoloogia osa, mis käsitleb linnaelu ökoloogilist eripära, sh linnaelustikku, saastet, müra, haljastust, koduloomade pidamist ja elanike keskkonnateadlikkust. L-ga on seotud linnaehituse ökoloogia, mis käsitleb linnade arendamise ja otstarbeka kujundamise küsimusi. Ei hõlma siseruumidesse puutuvat. Vt ka säästev linnaplaneerimine.

linnuala, Special Protection Area (SPA), Europäisches Vogelschutzgebiet (n), птичьий заповедник – Euroopa Nõukogu linnudirektiivi 79/409/EMÜ alusel loodud kaitseala direktiivi I lisa linnuliikide ja regulaarselt läbirändavate linnuliikide kaitseks. L-d hõlmavad nii nende pesitsus-, sulgimis- ja talvituspiirkondi kui ka rändepeatuspaiku.Vt ka hoiuala, loodusala, Natura 2000.

loodusala (ühenduse tähtsusega ala), Site of Community Importance (SCI), Special Area of Conservation (SAC), besonderes Schutzgebiet (n), природный заповедник – Euroopa Nõukogu loodusdirektiivi 92/43/EMÜ alusel loodud kaitseala direktiivi I lisa looduslike elupaigatüüpide ja II lisa liikide elupaikade kaitseks. Vt ka hoiuala, linnuala, Natura 2000.

looduse õigused, rights of nature, Rechte der Natur (pl), природ­ные праваkeskkonnaeetika kategooria. Loodusele inimkonnaga sarnaste õiguste omistamisega püütakse sageli põhjendada vajadust loodust kaitsta ja inimtegevust selle võrra piirata. Õiguste omistamisele on omane astmeline laienemine: kõige levinum on nn loomaõiguste tunnustamine, kuid selle mõtteviisi abil ei ole alati võimalik põhjendada ulatuslikumat keskkonnakaitset. Järgmiseks sammuks on olnud õiguste omistamine kõigele elavale ja lõpuks – püsivaks kestmiseks võimelistele ökosüsteemidele. Selle mõtteviisi filosoofiline probleem on ühepoolne kommunikatsioon: nimetatud õigusi saavad loodusele omistada omavahelise kokkuleppe alusel ainult inimesed ning looduse kui õigustatud subjekti tagasiside tõlgendamine on samuti ühiskondliku kokkuleppe küsimus. Vt ka looduskesksus.

looduskaitse, nature conservation (nature protection), Naturschutz (m), ох­рана природы – looduskeskkonna, elurikkuse (sh liikide, elupaikade, looduskaitsealade) ja loodusvarade kestmise tagamine, nende hooldamine ja taastamine. Nn klassikalise l. eesmärk on olnud peamiselt kohalike loodusharulduste ja liikide, ka maastike kaitse. Tänapäevane l. ühendab elupaikade, koosluste, liikide ja maastike kaitse terviklikuks looduse mitmekesisuse ja ökosüsteemide kaitseks. 1980. aastateni käsitleti l-t laiema mõistena kui keskkonnakaitse, milles nähti l. osa. Nüüd käsitletakse l-t keskkonnakaitse osana. Vt ka biosfääri programmiala, kaitseala, keskkonnaküsimuste sidumine (seostamine), konservatiivne ökoloogia, looduskasutus, punane raamat, säästev kasutus.

looduskaitseseadus, nature conservation act, Natur­schutzgesetz (n), закон об охране природы – seadusandja kehtestatud õigusakt, mis sätestab looduskaitse ja looduskasutuse põhimõtted ning loodusobjektide kaitse viisid. Eestis anti esimene l. välja 1935. aastal, teine 1957. aastal, kolmas 1994. aastal (kaitstavate loodusobjektide seadus) ning uus looduskaitseseadus 2004. aastal. Uuendusena sätestab viimane seadus liikide elupaikade ja Natura 2000 võrgustiku alade kaitse põhimõtted. Looduskaitset reguleerivad Eestis ka maapõue-, metsa-, planeerimis-, veeseadus jt. Eesti on ühinenud mitme rahvusvahelise ja regionaalse looduskaitsekonventsiooniga. Vt ka bioloogilise mitmekesisuse konventsioon, kaitstav loodusobjekt.

looduskapital, natural capital, Naturkapital (n), природ­ный капитал – ökoloogiline potentsiaal majanduse toimimiseks. Loodusvarade olemusest ja paiknemisest tulenevad edu- ja tegevuseeldused toiminguteks, millel on majanduslik tähendus ja mille kaudu on neile varudele omistatav kapitali kui tegevuseelduse tähendus. L-ks saab pidada nii loodusvarasid, maad kui ka ökosüsteemi omadusi ning funktsioone (nt võimet stabiliseerida inimtekkelisi muutusi, selle kaudu mõjutades ka majandustegevust). L-i tähendus majandusanalüüsis muutub seda suuremaks, mida enam arvestatakse ökosüsteemi majandustegevuse koha ja/või komponendina. L-i mõiste ja selle hindamise metoodika on kesksel kohal näiteks ökoloogilise jalajälje, keskkonnaarvestuse ja rohelise SKT mudelites.Vt ka inimkapital, keskkonnafunktsioon, sotsiaalne kapital, ökosüsteemiteenused.

looduskasutus, nature management, Naturbewirt­schaf­tung (f), природопользованиеloodusvarade kasutamine inimkonna poolt; hõlmab nende ammutamise, töötlemise ja taastumisvõime hoidmise. Loodus on tänaste ja tulevaste inimpõlvede ühisvara, mille kasutamine ei tohi olla ühekülgne, hetkekasule orienteeruv ja biosfääri stabiilsust ohustav. L-e teaduslik baas ühendab loodus-, sotsiaal- ja tehnikateaduste meetodeid ja andmestikku. L-st sõltuvad suuresti mitmete ülemaailmsete küsimuste lahendamine nagu energiakriis ja toiduga kindlustatus. Vt ka keskkonnatasu, säästev kasutus.

looduskesksus, ecocentrism, Ökozentrismus (m), экоцент­ризмkeskkonnaeetika vool, mis inimühiskonna ja looduse suhete konstrueerimisel lähtub loodusele omistatavatest õigustest ja vajadustest. Tõsiasi on aga see, et loodusele omistatavad õigused ja vajadused on sisult inimeste omavaheline meelevaldne kokkulepe. Samas on looduskeskne argumenteerimine olnud avalikus mõttevahetuses ja keskkonnapoliitikas edukas säästva arengupõhjendamise võte, kuna tegemist on emotsionaalselt ja sümboli mõttes väga mõjuva mõistega. Vastandiks on inimkesksus. Vt ka looduse õigused, süvaökoloogia.

looduslik ja tehislik, natural and arti­ficial, natürlich und künstlich, естественное и искусственное – objektide ja nähtuste teineteisele vastanduvad vormid. Looduslik on spontaanselt tekkiv, püsiv ja isearenev, tehislik teostub aga inimtegevuse kaudu – loodusaine transformeerimisega vormi, mis ei tulene selle sisemisest loomusest. Tehisliku esimene vorm on naturaalsest loodusainest kuhjatud struktuur (kiviaed, maanteetamm, pais jms). Teine vorm on selliste tehisobjektide loomine, mis on looduslikega analoogilised, ent mitte identsed (nt tehislikud keemilised elemendid, tehisisotoobid, polümeermaterjalid, kultuurtaimede sordid, koduloomade tõud). Tehisliku kolmas vorm on selliste struktuuride moodustamine, mille iseeneslik teke on täiesti võimatu (mikroprotsessor, kosmoselaev). Nüüdisaja inimest ümbritseb peaaegu ainuüksi tehislik mikrokeskkond, nt linnakorteris. Loodusliku transformeerimine tehislikuks toimub Maal plahvatuslikult kasvavates mõõdetes. Tehislikul puudub isetaastumisvõime, see on väga ebastabiilne ja kaldub iseeneslikult hävima (nt amortisatsioon, korrosioon), mistõttu tehislik saab püsida ainult jätkuva inimtegevuse toel. Tehisliku hävimine tähendab üha kasvavaid jäätmehulki, ammutatud loodusvarade pöördumatut kaotsiminekut jne. Vt ka kapital, keskkond.

loodusmälestis, nature monument, Naturdenkmal (n), памят­ник природы – erilise teadusliku, kultuuriloolise või esteetilise väärtusega, inimtegevuse tagajärjel ohtu sattunud eluta või eluslooduse objekt. Eestis on l-d näiteks saaremaa robirohi, kotkad, põlispuud, suuremad rändrahnud, paljandid; enamik l-i on võetud Eestis looduskaitse alla. Termin võeti laiemalt kasutusele 20. saj algul. Vt ka kaitstav loodusobjekt.

looduspõhised lahendused, nature-based solutions, Naturbasierte Ansätze (m), природные решения – loodusel põhinevad ja looduslikke protsesse kasutavad lahendused kliimamuutusega kohanemiseks ja muutuste leevendamiseks, looduskatastroofi riski vähendamiseks ja tervislike linnade loomiseks. L. l. kasutavad ökosüsteemide omadusi ja funktsioone, et tagada inimestele vajalike keskkonnakaitseliste, sotsiaalsete ja majanduslike hüvede toimimine. Sageli kulutõhusamad kui puhttehnilised lahendused, sest pakuvad inimestele peale ühe probleemi lahenduse tasuta ka muid loodushüvesid ehk ökosüsteemiteenuseid. Nt linnades sademevee immutamiseks, äravoolu aeglustamiseks ja õhu jahutamiseks tiikidest ja kraavidest koosnevad sademeveesüsteemid, rohealad, tänavahaljastus, vett läbilaskvad pinnakatted, haljaskatused, vertikaalhaljastus.Vt ka ökosüsteemne käsitlus.

loodusturism, nature tourism, Naturtourismus (m), природный туризм – inimtegevusest suhteliselt puutumatute alade külastamine, kus tsivilisatsioonist tüdinud turist saab jälgida loodust ja (või) kohalike inimeste elu. L-i vasturääkivus on seotud nendesamade puutumatute aladega, mis võivad ülemäärase külastatavuse korral kaotada oma senised väärtused. Vt ka säästev turism, ökoturism.

loodusvara, natural resource, natürliche Ressource (f), природный ресурс – loodusliku tekkega aine või protsess, mida inimene kasutab toorainena, energiaallikana või muul viisil (maa, maavarad, vesi, metsad jm). Võrreldes keskkonnafunktsioonide ja looduskapitaliga on l. mõiste kitsam. L-d jagatakse taastuvateks (bioloogilise tekkega) ja taastumatuteks loodusvaradeks. Ka looduse võimet vastu võtta inimtegevuse tõttu tekkivaid keskkonnale kahjulikke heitmeid võib pidada omamoodi l-ks. Vt ka globaalne ühisomand, keskkonna taluvusvõime, siduja, varihind.

loodusvara kasutusõiguse tasu (loodusvara maks), natural resource charge, Ressourcengebühr (f), налог на использование природных ресурсов – rahaline makse, millega loodusvara kasutaja hüvitab kulutused, mis ühiskond on teinud loodusvarade otsimiseks, säilitamiseks, taastamiseks ja võimalike tulevaste asendajate leidmiseks. L. k. t. peab katma ka kulutused, mis johtuvad loodusvarade ja nende ammutusviiside seostest. Vt ka keskkonnamajandus, keskkonnatasu, looduskasutus, loodusvara lubatava kasutuse määr.

loodusvara lubatava kasutuse määr, resource use rate, Nutzungsgrad (m) der Ressource, квота использования ресурса (квота ресурсопользования) – kindlaks ajavahemikuks administratiivselt kehtestatav loodusvarade (nt mets, ulukid, kalavarud) kasutamise piirmäär, mille kehtestamisel arvestatakse looduskasutuse mõju keskkonnaseisundile.Vt ka looduskasutus, loodusvara kasutusõiguse tasu, säästev kasutus.

loodusvara säästev hind, sustainable price for a resource, nachhaltiger Ressourcen­preis (m), цена ресурса при его устойчивом (неистощительном) использовании – hind, mis tagab kauba või teenuse tootmisel tekkinud negatiivsete keskkonnamõju leevendamise vastuvõetavale tasemele. Vt ka keskkonnamajandus, looduskasutus, loodusvara kasutusõiguse tasu, loodusvarade nappus, säästev kasutus.

loodusvarade nappus, resource scarcity, Ressourcenknappheit (f), не­хватка ресурсов – olukord, milles nõudlus mingi loodusvara järele ületab kestvalt pakkumist L. n. on suhteline, kui nõudlus ja pakkumine ajapikku tasakaalustuvad, vastupidisel juhul on see absoluutne. Vt ka loodusvara lubatava kasutuse määr, loodusvara säästev hind, säästev kasutus.

Läänemere Agenda 21, Baltic Agenda 21, Agenda 21 (f) für den Ostseeraum, Aгeндa 21 по Балтийскому морю – 1998. aastal Läänemerega piirnevate riikide välisministrite vastuvõetud säästva arengu dokument, mis määrab kindlaks üldised ja valdkondlikud eesmärgid ning tegevuse säästvaks arenguks Läänemere piirkonnas. See oli esimene regionaalsel tasandil ühiseid eesmärke sisaldav säästva arengu tegevuskava maailmas. Tegevuskavas käsitletavad valdkonnad on ühistegevus, ruumiline planeerimine, transport, energeetika, turism, tööstus, põllumajandus, kalandus, metsandus ja keskkonnaharidus. Kuna valdkondade tegevust juhivad harilikult kaks riiki, üks Läänemere läänekaldalt ja teine idakaldalt, siis sõltub teemade edenemine nende riikide aktiivsusest. Samas puudub Läänemere Agendal projektide rahastamise mehhanism ja enamik projekte viiakse ellu riiklike ja muude vahendite abil. Vt ka Agenda 21, kohalik Agenda 21.