Säästva arengu sõnaseletusi

M

Maa Harta, the Earth Charter, Erd-Charta (f), Хар­тия Земного шара – õiglase, jätkusuutliku ja rahumeelse maailma põhiväärtuste ja põhimõtete deklaratsioon, mis valmis 2000. aastal. ÜRO algatatud harta oli kavas vastu võtta 1992. aasta ÜRO keskkonna- ja arengukonverentsil. Aeg polnud aga sellise riikidevahelise leppe sõlmimiseks küps. 4000 valitsusväliste organisatsioonide esindajat, kes osalesid samal ajal ülemaailmsel foorumil, võtsid eetilise kohustuse tagada säästev areng, et kindlustada elu maakeral 21. sajandil ning jätkasid harta loomist ja levitamist. Harta on heaks kiitnud üle 4500 organisatsiooni. Vt ka Maailma looduskaitseharta.

Maa taluvuspiirid (planetaarsed piirid), planetary boundaries, Planetarische Grenzen (f), планетарные границы – J. Rockströmi ja ta kolleegide esitatud kontseptsioon (2009) inimarengu eeltingimuste määratlemiseks. Põhineb uuringutel, mis näitavad, et alates tööstusrevolutsioonist on globaalsete keskkonnamuutuste peamiseks põhjustajaks olnud inimene. M. t. on inimmõju tasemed, mille ületamisel muutuvad ebasoodsad keskkonnamuutused pöördumatuks, ohustades ökosüsteemide vastupanuvõimet ja inimeste toimetulekut. Sellised globaalsed muutused, mis suurendavad survet Maa ökosüsteemile, on: kliimamuutus, stratosfääri osooni kahjustamine, loodusliku mitmekesisuse kadu, keemiline saastus, ookeanide hapestumine, magevee tarbimise kasv, maakasutuse muutus, lämmastiku- ja fosforisaaste (ülekoormus), atmosfääri aerosoolide koormus.Vt ka globaalprobleemid, keskkonna taluvusvõime, sõõrik-majandus, toimetulekuvõime.

Maa Tippkohtumine, the Earth Summit, Weltgipfel (m) für nachhaltige Entwicklung, Bсемирный Саммит – 1992. aasta juunis peetud ÜRO keskkonna- ja arengukonverentsi mitteametlik nimetus.

Maailma looduskaitseharta, World Charter for Nature, Weltcharta (f) der Natur, Всемирная хартия охраны природы – 1982. aastal ÜRO Peaassambleel vastuvõetud harta, mis on Maakera harta eelkäija. Tõi välja inimese eetilised kohustused ökosüsteemide kaitsmiseks. Vt ka bioloogilise mitmekesisuse konventsioon.

maailmamudel, global model, Globalmodell (n), мировая модель – kompleksne imitatsioonmudel, mis kujutab mõne globaalprobleemi valdkonnas toimuvaid protsesse ja seoseid ning võimaldab hinnata nende edasist kulgu. Esimeste m-te (D. Meadows jt 1972; M. Mesarovič ja E. Pestel 1974) loomise algatas Rooma Klubi; nende tulemusi on kasutatud ka üldsuse teavitamiseks kujunevatest ohtudest (rahvastikuplahvatus, toitluskriis, tuumasõja võimalikud tagajärjed jm). Vt ka stsenaarium, süsteemianalüüs, süsteemidünaamika.

maailmapärand, world heritage, Welterbe (n), мировое наследие – loodus- ja kultuuripärand, mille UNESCO on määratlenud kümne kriteeriumi abil. Tänapäeval ei eristata kaitse mõistes enam kitsalt looduspärandit, mille kaitse vajadus tugineb maastike esteetiliste ja vaateliste väärtuste hindamisele, mis on ideeliselt vanem kui elurikkuse mõiste ja mis väljendus esialgu rahvusparkide loomises, kultuuripärandist, mida määratletakse eelkõige kui kunstilise, ajaloolise või arheoloogilise väärtusega rahvuslikku rikkust – monumente, ehitisi, ehitiste rühmi, alasid. Vt ka UNESCO maailmapärandi kaitse konventsioon.

maastik, landscape, Land­schaft (f), ландшафт – geograafia põhimõisteid, ent tänapäeval levinud ka humanitaar- ja sotsiaalteadustes. Kirjeldab inimese tajutavat inimese ja looduse vahelistes suhetes tekkinud tervikut, mis on rohkem kui selle osade summa. Eestis eristatakse loodusmaastikku, mis viitab looduslikele aspektidele ja moodustub reljeefi, taimkatte, muldade ning veestiku elementidest, kultuurmaastikust, mis on kujunenud inimtegevuse tagajärjel. Vt ka maastike mitmekesisus, maistu, pärandmaastik.

maastike mitmekesisus, landscape di­versity, Land­schaftsdiversität (f), разнообразие ландшафтов – maastike struktuur, mis hõlmab eelkõige eluta loodust ja mida hinnatakse mitme indikaatoriga. Eesmärk on säilitada võimalikult mitmesuguseid maastikutüüpe ja -mustreid. Haakepunktiks elurikkusega on elupaigad ja kasvukohad, mida maastik pakub. Vt ka Euroopa maastiku konventsioon, maastikuarhitektuur, maastikuhooldus, maastikukaitseala, maastikupoliitika.

maastikuarhitektuur, landscape archi­tecture, Land­schaftsarchitektur (f), ландшафтная архитектура – rakenduskunstiala, arhitektuuri ja maastikuplaneerimise piirvaldkond, mis tegeleb maastiku kujundamisega inimesele funktsionaalselt, ökoloogiliselt, tervishoiuliselt ja esteetiliselt sobivaks elupaigaks, arvestades ökoloogiliste protsesside ja maastike vahelisi seoseid ning geoloogilisi, majanduslikke, klimaatilisi ja kultuurilisi tegureid. Vt ka maastike mitmekesisus, maastikuhooldus, maastikukaitseala, maastikupoliitika, maistu, pärandmaastik.

maastikuhooldus, landscape manage­ment, Land­­schaftspflege (f), управление ландшафтом – laiemas tähenduses kompleksne looduskaitsevaldkond, mille eesmärk on ökoloogiliselt ja esteetiliselt väärtuslike ja mitmekesiste maistute kujundamine ja kaitse sihipärase planeerimise ja tegevusega; teiselt poolt ka intensiivse maakasutuse soovimatute kaasnähtude vähendamine. Vt ka Euroopa maastiku konventsioon, maastik, maastike mitmekesisus, maastikuarhitektuur, pärandmaastik.

maastikukaitseala, landscape conservation area, Landschaftsschutzgebiet (n), ландшафтный заповедник – haruldase või piirkonnale iseloomuliku loodus- või pärandmaastikuga kaitseala, mis on moodustatud maastiku säilitamiseks, kaitsmiseks, uurimiseks, tutvustamiseks ja kasutamise reguleerimiseks. M. eritüüpidena käsitletakse kaitse alla võetud parke, arboreetumeid ja puistuid. Vt ka Euroopa maastiku konventsioon, maastik, maastike mitmekesisus, maastikuarhitektuur, maastikuhooldus, maastikupoliitika.

maastikupoliitika, landscape policy, Landschaftsplanung (f), планирование ландшафтаmaastiku hindamise põhimõtete, strateegiliste sihtide ja suuniste kogum toimiva ja esteetilist rahuldust pakkuva terviku loomiseks. Rakendatakse nt mingis piirkonnas kavandatava tegevuse (majandusarendus ja looduskaitse) ettevalmistamisel. Vt ka Euroopa maastiku konventsioon, maastikuarhitektuur, maastikuhooldus, maastikukaitseala, maistu, pärandmaastik.

mahepõllumajandus, organic farming, ökologische Landwirtschaft (f) (biologische Landwirtschaft) , экологическое сельское хозяйство (oрганическое сельское хозяйство)ökoloogilise (ökosüsteemse) tehnoloogia haru, kus toit toodetakse välist energiat (fossiilset, keemilist) minimaalselt kasutavas süsteemis ning keskkonnaruumi häirimatul moel. Kasvatatavate heterotroofsete ja autotroofsete organismide valik ning pidamise kord lähtub eesmärgist säilitada või suurendada maksimaalselt mulla viljakust, kasutades selle taastootmiseks ning säilitamiseks eri taimede külvikordi. Mulla ja toitainete stabiilne koostis ning tarvilik ja piisav hulk saavutatakse looma- ja taimekasvatuse vahekorra seadmisega. Muldade toitainetesisaldus tagatakse m-s liblikõieliste taimede külvikordade abil ning põllumajandusjäätmete kompostimise ja põllule tagasi viimise kaudu. Umbrohu- ja putukatõrjemeetodid on peamiselt asjakohase liigilise mitmekesisuse soodustamine (nt muude taimedega vaheribade külvamine, segakülv) ja taimede vastupanuvõime suurendamine. Üldjuhul säilib m-toodang hästi ning on ka organismile hästi omastatav. Vt ka segakultuur, säästev põllumajandus, taimekaitse.

maistu, cultural landscape (landscape), Kultur­land­schaft (f), культурный ландшафт – piirkond, mis kestva inimtegevuse mõjul on muutunud, kultuuristatud. Sõna võttis kasutusele geograaf Jaan Rumma soome maasto eeskujul, et rõhutada eelkõige inimese osalust maastiku kujundamisel ja sellisena sobib tänapäeval asendama terminit maastik, kui käsitletakse seoseid looduskaitse ja kultuuriuuringutega. Vt ka maastike mitmekesisus, maastikuarhitektuur, maastikuhooldus, maastikukaitseala, pärandmaastik, roheala.

majandushoob, economic instrument (for environmental policy), ökonomisches Instrument (n), экономический инструментkeskkonnapoliitika vahend, mis loodusvarade ja keskkonnakomponentide otstarbekamalt kasutamiseks rakendab nii stimuleerivaid fiskaalmeetmeid (tagatisrahasüsteem, subsiidiumid) ja hoiatavaid meetmeid (maksud), kui ka turumeetmeid nagu kaubeldavad load, mitte niivõrd tulemi reguleerimist. M-d pole suutelised täielikult tagama keskkonnakaitse eesmärkide täitmise, kuna osa loodusest pole majanduslikult hinnatav. Vt ka keskkonnamaks, majanduslik stiimul, maksusoodustus, ökomaksureform.

majandusindikaator (majandusnäitaja, majandusmõõdik), eco­nomic indicator, Wirt­schaftsindikator (m), экономическuй индикатор – näitaja, mis aitab analüüsida majandusolukorda ja tulevikuväljavaateid nii ettevõtte kui ka riigi tasandil. Näiteks statistika tööhõive, investeeringute, varade, hindade, tulude ja kulude, laenude, tootmise, kaubanduse jms kohta. Vt ka majanduskasv, roheline SKT, sisemajanduse kogutoodang (SKT), säästva arengu indikaator, säästva majandusliku heaolu indeks, tõelise arengu indeks.

majanduskasv, economic growth, Wirtschafts­wachstum (n), эко­но­мический рост – riigi kogutoodangu kasv ajas, väljendatakse enamasti rahvamajanduse kogutoodangu (RKT, Gross National Product) või sisemajanduse kogutoodanguna (SKT, Gross Domestic Product). M. peegeldab kaupade ja teenuste aastast juurdekasvu. M. on olnud enamiku riikide majanduspoliitika nurgakivi, kuid samas ei tooda selles välja kasulikku ja kahjulikku majandustegevust, soovitud ja soovimatuid kulutusi, loodusvarade ületarbimist jms. Vt ka mittekasv, nullkasv, roheline kasv, roheline SKT, säästva majandusliku heaolu indeks, tõelise arengu indeks.

majanduslik stiimul, economic incen­tive, ökonomi­scher Anreiz (m), экономический стимул – hind või otsene majanduslik kasu, mis motiveerib tootjat või tarbijat käituma soovitud viisil. M. s. on näiteks hinnalisand ja subsiidium. Vt ka keskkonnapoliitika vahend, majandushoob, maksusoodustus.

maksevalmidus, willingness to pay (WTP), Zahlungsbereit­schaft (f), готовность платитьtingliku hindamise meetodi osa, kus inimeste küsitluse teel tehakse kindlaks, kui palju ollakse keskkonnaseisundi parandamise või säilitamise eest nõus maksma. Kasutatakse eelkõige kaupade või hüvede puhul, millel pole kindlat rahalist väärtust, nt metsa alalhoidmine puhkeeesmärgil. Vt ka aktsepteerimisvalmidus, tasuvusanalüüs.

maksusoodustus, tax incentive, Steuervergünstigung (f), налоговая льгота – madalama maksumäära kehtestamine või maksuvabastus tootjate või tarbijate käitumise mõjutamiseks. Näiteks keskkonnamaksust vabastus juhul, kui ettevõte investeerib keskkonnakaitsesse, mis vähendab saastamist. Vt ka keskkonnapoliitika vahend, majandushoob, majanduslik stiimul.

marginaalsus, marginality, Marginalität (f), марги­наль­ность – 1) loodusobjekti piirmine asend, näiteks poolkõrbe ja kõrbe vaheala. Marginaalse paiknemisega ökosüsteemid on ebastabiilsed, looduskasutus nendel aladel peab olema eriti läbimõeldud ja ettevaatlik; 2) geograafiline ääreala, mille elanikud on keskusest kaugel ja neil on vähe võimalusi keskust mõjutada; 3) sotsiaalne seisund, kus inimene on osalt rühma või ühiskonna liige, ent mitte täielikult (nt migrandid). Marginaalse isiku sotsiaalne identiteet on sageli negatiivne. Samasugune negatiivne märgistus on vahel kaldunud iseloomustama nt roheliste tegevust, laienedes nende poolt välja pakutud ideedele. M. on otseselt seotud ettekujutusega normaalsusest ühiskonnas ja teiseneb olenevalt selle muutumisest. Seega on säästva arengu idee levikuga muutunud ka suhtumine rohelistesse. Vt ka neljas maailm.

Maslow vajaduste hierarhia (inimvajaduste hierarhia), Maslow's hierarchy of needs, Maslows Rangfolge (f) der Bedürfnisse, иерархия потребностей по Маслоу – üks tuntumaid sotsioloogiliste ja bioloogiliste vajaduste liigitusi, mis pärineb Abraham Maslow’lt. Iga järgmise astme vajadused tekivad ja neid asutakse rahuldama siis, kui eelmise astme vajadused on rahuldatud: 1) füsioloogilised vajadused, 2) turvalisusvajadus, 3) armastus- ja kuuluvusvajadus, 4) tunnustusvajadus, 5) eneseteostusvajadus. Maslow püramiid arvestab nn keskmiste inimestega ega kehti nende inimeste puhul, kes kõrgema taseme vajaduste saavutamiseks jätavad mõne astme vahele. Jätkusuutliku ühiskonna kontekstis on M. v. h-t oluline arvestada ja rakendada säästva arendamise meetmeid selle kõikidel tasanditel, alustades esmavajaduste rahuldamisest. Näiteks ei ole tulemuslik panustada keskkonnateadlikkuse kasvatamisele olukorras, kus füsioloogilised või turvavajadused on rahuldamata või puudulikult rahuldatud. Vt ka inimlikud vajadused, väärtushinnangute muutumine.

materiaalne jalajälg, material footprint, Material-Fußabdruck (m), материальный след – ressursikasutuse tarbimispõhine indikaator. T. Wiedmanni ja ta kolleegide väljatöötatud näitaja (2013), mis arvestab lisaks kodumaisele ressursikasutusele (domestic material consumption) ka imporditud materjali toormekasutust, mille suur osakaal on omane arenenud riikidele. Vt ka süsiniku jalajälg, ökoloogiline jalajälg.

materjalikulu, material input, Materialinput (m), материальная затрата – ainevoog ja kogukulu tootmistegevuses; peegeldab ainete tarbimisega seotud kogumõju (nt kaevandamise füüsiline mõju, saastamine, jäätmeteke). Kui m. ja materjalivooge vähendada, siis vähenevad ka tootmisega seotud keskkonnaprobleemid. M. hulka arvestatakse ka näiteks lubjatootmises kaevandamise käigus eemaldatavad mulla- jt ainekihid ning kaevandamise kõrvalmõjust (nt erosioon) tekkivad ainevood. Vt ka keskkonnabilanss, materjalikulu teenuseühiku kohta, materjalivoo arvestus, olelusringi hindamine, tööstusökoloogia, ökoloogiline jalajälg, ökoloogiline seljakott, ökotõhusus.

materjalikulu teenuseühiku kohta (MIPS), material input per service (MIPS), Materialinput (m) per Service­einheit, мате­риальные затраты на единицу обс­лу­живания – 1993. aastal Wuppertali Instituudis dr Friedrich Schmidt-Bleeki juurutatud indikaator ökotõhususe mõõtmiseks. M. t. k. väljendab massiühikutes, kui palju materjali (k.a kaudne materjal, näiteks põlevkivi kaevandamise aheraine) ja energiat kulub toote valmistamiseks ja kasutamiseks või teenuse osutamiseks. Vt ka faktor 4, faktor 10, materjalikulu, materjalivoo arvestus, olelusringi hindamine, toormemahukas tootmine, ökoloogiline seljakott, ühendivoo analüüs.

materjalivoo arvestus, material flow accounting (MFA), Stoffstromanalyse (f), анализ потока материалов – vahend materjalikasutuse tõhususe hindamiseks tootmises ja tarbimises. M. a-i abil saab tuvastada süsteemis kõige suurema materjalikulu ja materjali väljavooluga (jäätmed, heitmed) osad, et seda ohjata. Tavapärased majandusanalüüsi meetodid enamasti materjalikasutuse tõhusust ei peegelda, sest need käsitlevad rahavooge. Vt ka olelusringi hindamine, sotsiaalne metabolism, tööstusökoloogia, ökoloogiline jalajälg, ökoloogiline seljakott, ökotõhusus, ühendivoo analüüs.

Metsade Sertifitseerimise Kinnitamise Programm (PEFC), Programme for the Endorsement of Forest Certification schemes (PEFC), Programm zur Einführung der Waldzertifizierung (PEFC), Программа по признанию схем лесной сертификации (PEFC) – sõltumatu, mittetulunduslik valitsusväline organisatsioon, mis loodi 1999. aastal ja mis edendab säästvat metsandust sõltumatu kolmanda osalise keskkonnasertifitseerimise kaudu. Allikas: PEFC.Vt ka Eesti säästva metsanduse standard, Metsahoolekogu (FSC).

metsahool, forest stewardship, Wald­be­treu­ung (f), управ­ление лесными ресурсами – metsa looduskaitseliselt ja sotsiaalselt vastutustundlik kasutamine ning majandamine, et hoida ja rohkendada metsa väärtusi ka tulevaste põlvede tarbeks. On algatatud vastavaid riiklikke programme, näiteks Metsahoole programm (Forest Stewardship Program) USA-s, mis toetab metsaomanikke, kes majandavad metsa säästvalt ja edendavad metsa mitmekülgset kõrvalkasutust. Vt ka Metsahoolekogu (FSC), säästev metsandus.

Metsahoolekogu (FSC), Forest Stewardship Council (FSC), Weltforst­wirtschafts­rat (m) (FSC), Лесной попечительский совет (FSC) – Mehhikos registreeritud sõltumatu rahvusvaheline mittetulundusühendus, mis asutati 1993. aastal metsamajanduse vabatahtliku sertifitseerimise hoogustamiseks. FSC tegevust finantseerivad heategevusfondid, valitsused, raha laekub ka liikmemaksudest ja akrediteerimistasudest. FSC ise metsi ei revideeri ega sertifikaate ei väljasta. Seda teevad sertifitseerimisorganid, kelle tegevust hindab, akrediteerib ja kontrollib Metsahoolekogu. FSC töögrupid tegutsevad 34 riigis, sealhulgas Eestis. Metsahoolekogu Eestis registreeritud töörühma, MTÜ Eesti FSC Töögrupi (Eesti FSC) ülesanne oli välja töötada Eesti oludele kohandatud FSC standard ja hoida seda ajakohasena. Samuti on ta FSC kaubamärgi hoidja Eestis. FSC ja Eesti FSC ühiste eesmärkide hulka kuulub: 1) toetada ja edendada metsade head majandamist, mille käigus ei kahjustata metsavarusid, ökosüsteeme ega metsaga seotud inimeste huvisid; 2) toetada ja edendada FSC standardit ja selle järgimist; 3) anda inimestele teadmisi metsade heast majandamisest, sertifitseerimisest ja metsatoodete märgistamisest; 4) suunata ja abistada metsamajandamise kavandajaid, metsamajandajaid ja kõiki teisi huvitatud isikuid. Allikas: FSC. Vt ka keskkonnasertifitseerimine, metsahool, säästev metsandus.

metsatustumine (raadamine), deforestation, Entwaldung (f), исчез­но­вение лесов (вырубка лесов) – metsa pindala vähenemine. Kuigi m-se põhjused on regiooniti väga erinevad, kaob 40–50% metsadest alepõllunduse, küttepuu hankimise ja teedeehituse tõttu, 10% karjatamise, 10–20% intensiivse põllumajanduse, 5–10% istanduste ja 1–15% metsapõlengute tõttu. Metsade hävimine põhjustab looma- ja taimeliikide elupaikade kadu, loodusrahvaste elukohtade ja elatusallikate hävimist, mäenõlvade ja pinnase erosiooni, suurte tulvade tekkimist orgudes; metsa kui süsiniku siduja vähenemine suurendab atmosfääri süsihappegaasi sisaldust ning võib viia tasakaalust välja nii süsiniku- kui hapnikuringe. Vt ka kliimamuutus, säästev metsandus, vihmamets.

mikroenergeetika, microenergetics, Mikroenergetik (f), мик­роэнергетика – väikese võimsusega (mõnesajast vatist kuni mõnesaja kilovatini) elektri- ja soojatootmisseadmete rakendamine hajaenergeetikaks. Kasutatakse mikroturbiine, välispõlemismootoreid (heeliumil töötavad stirlingmootorid ja termoakustilised jõuallikad), päikesepatareisid jne. M. võimaldab vähendada energia ülekandekulusid ning lihtsustada energiasüsteemi sünkroniseerimist ja juhtimist. M. areng on seotud lihttehnoloogilise (low-tech) energiamuundamise arenguga. Nt termoakustiliste muundurite elektritootmise kasutegur ulatub 40–45%-ni ning nende prognoositav maksumus masstootmises on 0,3–0,6 USD/W. Majanduslik tasuvus on peamisi põhjusi, miks m. süsteeme peetakse paljutõotavaks nii arenenud kui arengumaade jaoks. Vt ka energeetika, soojuse ja elektri koostootmine.

mitme-kriteeriumi hindamine, multi-criteria evaluation (multi-criteria analysis), mehrdimensionale Einschätzungsmethoden (pl), многокритериальная оценка – hindamismeetod otsusetegemise hõlbustamiseks, kui võimalikke lahendusvariante on mitu ja eesmärke, millele sobivaim variant peab vastama, on samuti mitu. Valikuvariantide hindamiseks määratletakse eesmärkidele vastavad kriteeriumid, mis võivad võivad kajastada nii eri mõõtühikuid (nt rahaline, füüsiline ehk loodusvarade kasutus, sotsiaalne ehk jaotumus ühiskonnas ja ajaline kriteerium) kui ka eri tasandeid (nt kohalik, riiklik ja piirkondlik). Vt ka jätkusuutlikkuse teadus, kulutõhususe analüüs, tasuvusanalüüs, ökoloogiline majandus.

mittekasv (tasaareng), degrowth, Wachstumsrücknahme (f), отрицательный экономический рост (движение обратного роста) – kõige kaugemale minev alternatiiv majanduskasvu paradigmale, kuna selle all mõeldakse kasvu vastandit – kahanemist ja majanduse ümberstruktureerimist nii, et see ei oleks kasvust sõltuv. See tähendab ka ressursikasutuse ja tarbimise vähendamist kui ainuvõimalikku teed sotsiaalse õigluse, ökoloogilise jätkusuutlikkuse ja heaolu parandamiseks. Vt ka nullkasv, roheline kasv.

MMN-sündroom (mitte-minu-naabrusse-sündroom), NIMBY-syndrome (Not In My Back Yard-syndrome), Flo­rians­prinzip (n), синдром ННМЗД (не на моём заднем дворе) – paikkondlik vastuseis prügilatele, teedeehitusele, ohtlike (sh radioaktiivsete) jäätmete ladestuskohtadele, sõjaväepolügoonide jt ohtlikeks või tülikateks peetavate rajatiste loomisele. Tavanõudmine on, et objekt rajataks kuhugi eemale, mitte minu kodu lähedale. Algne MMN-liikumine ohtlike jäätmete ladestamise vastu rikastes Põhja riikides põhjustas ohtlike jäätmete ladestamise üleviimist Lõuna vaesematesse riikidesse, mis omakorda algatas nendes riikides keskkonnaõigluse liikumise. Vt ka Põhi-Lõuna.

monokultuur (ainukultuur), monoculture, Monokultur (f), монокуль­тура – 1) ühe kultuurtaimeliigi jätkuv viljelemine samal maatükil. M. põhjustab mulla vaesumist ning soodustab taimehaiguste ja -kahjurite levikut; 2) ainult ühe kultuurtaimeliigi kasvatamine istandikus. M. on vähem stabiilne ja väiksema summaarse saagiga kui tema vastand segakultuur. Paljude arengumaade majandus tugineb m-dele (kohviuba, banaan, puuvill), mis teeb riigi majanduse sõltuvaks sellelt saadavast väliskaubanduse tulust. Turu ebastabiilsuse ilmingute ja m-i haavatavuse tõttu ebasoodsates ilmaoludes on see äärmiselt ohtlik eelarve kavandamisele, arenguplaanidele ning piirkonna ökoloogilisele tasakaalule (elurikkuse vähenemine, erosiooni ja üleujutuste oht). Vt ka mahepõllumajandus.

mullakaitse, soil protection (soil conservation), Bodenschutz (m), охрана почвkeskkonnakaitse osa, mis tegeleb mulla kui loodusvara säilitamise ja parandamisega ning mulla hävitamise, saastamise ja degradatsiooni vältimisega. M. eesmärk on vähendada viljaka maa katmist ehitistega, takistada kõrbestumist, soostumist, sooldumist, erosiooni ja tuulekannet, pinnase saastumist (nt pestitsiididega) ja mulla omaduste halvenemist ebaõige harimise ja maaparanduse tõttu. Vt ka keskkonnafunktsioon.

märgalapuhasti, wetland sewage treatment system (constructed wetland for wastewater treatment), Pflanzenkläranlage (f), водно-болотное очистное сооружение – reoveepuhasti, kus reoaineid käsitatakse kui üht energiaallikat tehislikult loodud ökosüsteemis elavate organismide jaoks. Sellise puhasti alus on tehislikult loodav märgalaökosüsteem, liigiliselt üks mitmekesisemaid kooslusi maal. M. on isereguleeruv ja isetaastuv muld-taim-vesi süsteem, mis võrreldes tehisliku biofiltriga on väiksema energiamahukusega. M. hoolduskulud on konventsionaalsete puhastitega võrreldes märgatavalt väiksemad ja neil puudub biopuhastitele iseloomulik jääkmuda. M-t on võimalik luua nii vabaveelise süsteemi kui pinnasfiltrina, mida kasutatakse väga mitmesuguse tekkepõhjusega reostuse leevendamiseks ja kõrvaldamiseks (nt põllumajanduslik, keemiatööstuse ja olmereovesi). M. toimib ka Heathrow’ (Suurbritannia) lennuvälja jäätõrjekemikaalide puhastina. Vt ka ökotehnoloogia, ökosüsteemne tehnoloogia.