Säästva arengu sõnaseletusi

E

Eesti 21, Estonia 21, Est­land 21 (n), Эстония 21 – ÜRO arenguprogrammi, Eesti keskkonnaministeeriumi ja Säästva Eesti Instituudi koostööprojekt “Võimaluste loomine 21. sajandi tegevuskava (Agenda 21) elluviimiseks Eestis”. Töö käigus avaldati juhendmaterjal kohalike Agenda 21 koostamiseks, valmistati ette strateegia Säästev Eesti 21 lähteülesanne, tehti taustuuringuid, korraldati Eestile esmatähtsates valdkondades konverentse ja seminare ajakirjanikele, poliitikutele, vabaühendustele, koostati andmebaas kirjandusest, sündmustest, kogemustest, analüüsidest, projektidest ja internetiallikatest, mis seonduvad säästva arenguga Eestis ja mujal maailmas. Vt ka kohalik Agenda 21.

Eesti säästva metsanduse standard, Estonian sustainable forest management standard, Estnischer Standard (m) für nachhaltige Forstwirtschaft, стандарт устойчивого лесоводства Эстонии – Eesti metsade säästva majandamise põhimõtete kogu, mis on vabatahtlik ja õiguslikult mittesiduv. Esimene Eesti säästva metsanduse kokkulepe töötati välja aastatel 1999–2000 kümnete osaliste koostööna Metsahoolekogu (Forest Stewardship Council – FSC) ja Metsade Sertifitseerimise Kinnitamise Programmi (Programme for the Endorsement of Forest Certification Schemes – PEFC) kehtestatud säästva metsanduse põhimõtete eeskujul, hiljem on seda uuendatud. Sisult ei ole tegemist iseseisva standardiga, vaid kokkuleppega, kust saab edasi minna kas FSC või PEFC oma riigi standardite koostamisega. FSC ja PEFC väljastavad sertifikaati, mis tõendab, et sertifikaadi omaja on registreeritud kui säästva metsanduse põhimõtete järgija. Riigimetsa Majandamise Keskusel on FSC ja PEFC sertifikaat. Vt ka keskkonnasertifitseerimine.

eetiline investeering (sotsiaalselt vastutustundlik investeering), ethical investment (socially responsible investment), ethisches Investment (n) (sozialverantwortliche Investition (f)), этичная инвестиция (социально ответственная инвестиция) – investeering, mis ei ole vastuolus keskkonna või inimarengu eetiliste põhimõtetega. Näiteks ei saa lugeda eetiliseks alkoholi, tubaka, sõjatööstuse ja diktatuuriga seotud investeeringuid. Eetiline on investeerimine ettevõtetesse, kes vähendavad oma ebasoodsat keskkonnamõju ega riku inimõigusi (lapstööjõu ja töökaitsega seotud küsimused). Vt ka jätkusuutlik ettevõtlus, ökopank.

energeetika, energetics, Energetik (f), энергетика – tehnika- ja majandusharu, mis hõlmab energia muundamist, edastamist ja tarbimist. Fossiilkütuseid kasutava energeetika kõrval areneb taastuvatel energiaallikatel põhinev taastuvenergia saamine ja kasutamine. Säästva arengu seisukohast on energeetika arendamine taastuvenergeetika osatähtsuse suurendamiseks vältimatu. Vt ka taastumatu energiaallikas.

energia, energy, Energie (f), энергия – süsteemi (objekti) liikumise üldine mõõt; objekti võime teha tööd. Igasugune materiaalne muutus on ühtaegu energia muundumine ühest vormist teise nii, et energia üldhulk jääb muutumatuks, nn energia jäävuse seadus. Energia muundumisel toimub energia kvaliteedi summaarne halvenemine, energia degradeerumine (entroopia), selle edasise muundumisvõime kaotsiminek. Näiteks muundab elektriradiaator kvaliteetse elektrienergia peaaegu täielikult soojuseks, vastassuunaline muundus saab aga olla ainult väga väikese kasuteguriga. Vt ka energeetika, soojuse ja elektri koostootmine, taastuv energiaallikas, taastumatu energiaallikas.

energiakriis, energy crisis, Energiekrise (f), энер­гети­ческий кризис – energia kasutamise ulatuse ja viisi mittevastavus energiavarude suurusele ja keskkonna elukõlblikkuse säilimisele. Tekkinud või prognoositav e. tingib vajaduse energia säästmiseks ja taastuvate energiaallikate osatähtsuse suurendamiseks. E. võib olla tingitud poliitilistest pingetest, majandusblokaadist, energiaallika ammendumisest või tootjatepoolse kütuse hinna tahtlikust tõstmisest. Vt ka energiasääst, globaalprobleemid, naftatootmise tipp, taastuvenergia.

energiamahukus, energy intensity, Energiebedarf (m), энер­­го­ёмкость – mis tahes tegevuseks või objekti loomiseks ja käigushoidmiseks vajalik energiahulk. E-e pöördväärtust nimetatakse ka energiatõhususeks, mis on üks säästva arengu indikaatoreid. E-e hindamisel on vajalik teada, millist päritolu või millise entroopiasisaldusega energia on vaadeldavas protsessis kasutatav. Seda teades saab anda hinnangu vaadeldava protsessi või objekti säästvuse potentsiaalile – mil määral on vajalik energiavoog asendatav taastuvast energiaallikast pärineva energiavooga või vähendatav ökotehnoloogia või teenuse valikuga. Vt ka ökotõhusus.

energiamets (energiavõsa), energy forest, Energiewald (m), энергети­ческий лес – kultuurpuistud või -põõsastikud, mis rajatakse eesmärgiga saada energeetilist biomassi. Kasutatav lühikese raieringiga (3–10 aastat). Liikidena on levinumad paju, hall lepp, eukalüpt. E-s kasvanud puit kuivatatakse, peenestatakse või koksistatakse (söestatakse) enne kasutamist. Sarnaselt e-ga saab energiatoormena kasutada looduslike või tehislike kasvumärgalade biomassi (Eesti oludes valdavalt laialehine hundinui ja pilliroog) ja rohtset biomassi. Vt ka bioenergia, taastuv energiaallikas.

energiasääst (säästev energiakasutus), energy conservation (energy saving), Energieeinsparung (f), эко­номия энергии – inimtegevuse eesmärkide saavutamine (sh tootmine) võimalikult väikesemahulise energiamuunduse teel (igas sellises muunduses energia küll säilib, ent selle kvaliteet halveneb entroopia kasvu tõttu). E-u annavad soojuse ja elektri koostootmine, heitsoojuse kasutamine, tehniliste seadmete energeetilise kasuteguri suurendamine, ehitiste soojusisolatsiooni parandamine, säästev transport, tarbimisharjumuste muutmine jms. Vt ka energiatõhusus, passiivmaja, säästev energeetika.

energiatõhusus, energy efficiency, Energieeffizienz (f), энергоэффективность – energiakasutuse tõhusus, kasuliku ja kulutatud energia suhe. Tõhus energiakasutus hõlmab nii tehnoloogilisi kui muid meetmeid, mis vähendavad elektri- ja/või kütusekulu sama otstarbega töö tegemiseks, nt tööstusettevõtete, kontorite, kodude ja sõidukite energiaga varustamiseks. Vt ka energiamahukus, energiasääst, passiivmaja, ressursitõhusus, säästev energeetika, tagasilöögiefekt, ökotõhusus.

entroopia, entropy, Entropie (f), энтропия – tööd mittetegev energiakomponent. Termodünaamika seaduste järgi levib energia süsteemis kõrgema temperatuuriga piirkonnast madalama temperatuuriga piirkonda. Samas kehtib energia jäävuse seadus, mis välistab energia ärakadumise ning võimaldab vaid selle muundumist ühest liigist teise. Selle muundumise käigus väheneb energia võime tööd teha – e. suureneb. Teoreetiliselt kulgevad kõik protsessid universumis lõpliku soojusliku tasakaalu poole. Juhul kui mis tahes süsteem (molekulaarne, bioloogiline, sotsiaalne) pole käsitletav kui täielikult isoleeritud (s.t võib vahetada endaga piirnevate süsteemidega nii energiat kui ainet), siis ei pruugi e. kasvu seadus lokaalselt toimida. Infoteoreetilises käsitluses on e. müra ekvivalent – müra on informatsiooni mittesisaldav signaal. Vt ka energiamahukus, energiasääst.

Euroopa maastiku konventsioon, European Landscape Convention, Europäische Landschaftskonvention (f), Европейская ландшафтная конвенция – 20. oktoobril 2000 Firenzes vastu võetud ja 1. märtsil 2004 jõustunud üleeuroopaline kokkulepe kaitsta kõiki maastikke ja edendada koostööd maastike hindamisel ja väärtustamisel. Vastupidi UNESCO maailmapärandi kaitse konventsioonile, mis keskendub erilisele loodus- ja kultuuripärandile, rõhutatakse, et igasugune maastik kui inimeste elukeskkond vajab kaitset, hoolt ja kokkuleppeid. Vt ka maastikuhooldus, maastikupoliitika.

eutrofeerumine, eutrophication, Eutrophierung (f), эвтрофирование – veekogu rikastumine toitainetega. Inimmõjust tingitud e. erineb looduslikust e-st protsessi kiiruse poolest. Põhilised veekogu eutrofeerivad toitained on lämmastiku- ja fosforiühendid. E. avaldub veetaimede vohamises, orgaanilise aine lagunemisel tekkivas hapnikupuuduses, mis on eluohtlik kaladele ning selgrootutele, kellest kalad ja veelinnud toituvad, osaliselt lagunenud orgaanilise aine ladestumises muda ja turbana ning väikeste järvede puhul lõpuks veekogu kinnikasvamises. E-t mõjutavad põllumajanduslik hajureostus, linnade ja asulate reovesi, tööstuse reovesi. E-t peetakse Läänemere üheks peamiseks keskkonnaprobleemiks. Vt ka happevihmad.

H

heide (emissioon), emission, Emission (f), выброс (эмиссия в ок­ру­­жающую среду) – välisõhku, vette või pinnasesse otseselt või kaudselt väljutatav aine, vibratsioon, soojus või müra. Allikas: tööstusheite seadus. Vt ka heitgaas, heitkogustega kauplemine, kasvuhoonegaasid, kaubeldavad load, saastus (reostus, saastamine, reostamine).

heitkogustega kauplemine, emissions trad­ing, Emission­shan­del (m), торговля выбросами (торговля эмиссионными квотами) – kasvuhoonegaaside, peamiselt CO₂ heitkogustega kauplemine kas riigi piires või rahvusvaheliselt. Kauplemine lähtub Kyoto protokolliga osalistele lubatud kasvuhoonegaaside piirkogustest, mida käitajad võivad õhku paisata. Kui käitaja paiskab õhku piirkogusest vähem kasvuhoonegaase, siis võib ta piirkoguse ja tegeliku saastekoguse vahe maha müüa. Vt ka kaubeldavad load.

I

igaüheõigus, everyman's right, Jedermannsrecht (n), право обывателя – õigus looduses vabalt liikuda, mis seab igaühele ka kohustuse loodust hoida. Kõiki inimest loodusega siduvaid õigusi ja kohustusi, mis eriti Põhjamaades tuginevad ajalooliselt väljakujunenud tavadele, ei ole otseselt seadustes kirjeldatud. Vt ka kallasrada.

J

jõutamine, empowerment, Ermächtigung (f), усиление влияния – inimeste, kogukondade ja organisatsioonide tegutsemisvõime, sh tahte, vastutustunde, õigusteadlikkuse, pädevuse ja oskuste sihipärane edendamine, et oleks võimalik aktiivsemalt ja sisulisemalt osaleda arendustöös, planeerimises, korraldamises ja juhtimises. Kasutatakse eriti säästva arengu, looduskaitse ja looduskasutuse ning kogukondliku arendamise kontekstis. Vt ka sotsiaalne vastutus, suutlikkuse tõhustamine, üldsuse kaasamine, üldsuse osalemine.

K

keskkond, environment, Umwelt (f), окружающая среда – kogum elus ja eluta looduse tegureid, mis mõjutavad biosüsteemi, milles see eksisteerib; kitsamas tähenduses (loodusteadustes) ka elukeskkond, sama mis aineline k. ehk meedium (nt õhk, vesi, muld), milles organism elab. Sotsiaalteadustes füüsiliste ja sotsiaalsete olude, elementide ja nähtuste kogum, mis subjekti mõjutab ja millele on tema tegevus suunatud. Tinglikult jagatakse k-a looduslikuks ja tehiskeskkonnaks, sotsiaalseks ja füüsiliseks, kontseptuaalseks ja kultuurikeskkonnaks. Vt ka looduslik ja tehislik, süsteem.

keskkondlik paradigma, environ­mental paradigm, öko­­logisches Paradigma (n), экологическая парадигма – üksikisikule või rühmale omane terviklik ettekujutus keskkonnast. K. p. aluseks on hinnang keskkonna olukorrale, võrreldes väärtustel põhineva ning optimaalseks peetava ideaalolukorraga, samuti ettekujutus tegeliku olukorra põhjustest, eriti inimtegevuse osast selles, tõenäolisest arengust ja selle tagajärgedest. Siit tuleneb teatud olukorras sobivaks peetav käitumine/reaktsioon, mis tavaliselt seondub taotlusega saavutada soovitav ideaalolukord. Võib välja tuua nt subjektiivse, institutsionaalse või kultuurilise k. p. Eriti levinud on uue keskkonnaparadigma eristamine nn inimkesksest või traditsioonilisest Lääne paradigmast. Vt ka inimkesksus, looduskesksus.

keskkonna välismõju, environmental externality, umweltbezogener externer Effekt (m), внешнее экологическое последствие (неучтенный в себестоимости экологический эффект) – ühe tootja või tarbija tegevuse negatiivne mõju teisele (nt saastamine, tervisemõju, õnnetused, liiklusummikud), mis ei kajastu toote või teenuse hinnas ja/või mida ei kompenseerita. Sageli seotud ühisomandiga. Vt ka väliskulu.

keskkonnaaruanne, environment report, Umweltbericht (m), экологический отчёт – keskkonna seisundit ja väljavaadet kirjeldav aruanne, mille koostamise vajadust rõhutati esimest korda ÜRO inimkeskkonna konverentsil 1972. a. Stockholmis. Keskkonnaaruandeid koostatakse sellest ajast alates kõigil tasanditel ülemaailmsest kuni kohalikuni. Organisatsiooni k-s antakse ülevaade oma tegevuse keskkonnamõjust ning keskkonnategevusest. Euroopa keskkonnajuhtimise ja -auditeerimise süsteemi (EMAS) rakendamisel on k. kohustuslik. Vt ka keskkonnaindikaator, keskkonnategevuse tulemuslikkus, sotsiaalne aruanne.

keskkonnaarvestus, environmental ac­counting, ökologische Buchhal­tung (f), учет эколо­ги­чес­ких ресурсов (кадастры экологических ресурсов) – raamatupidamise osa, kus selgitatakse välja, kui palju toorainet ja energiat kulub toote või teenuse tootmiseks/osutamiseks ja mis on selle keskkonnamõju rahaline väärtus olelusringi jooksul. Vt ka keskkonnabilanss, keskkonnajuhtimissüsteem, keskkonnategevuse tulemuslikkus, olelusringi hindamine.

keskkonnaaudit, environmental audit, Umweltaudit (n), экологический аудит – süstemaatiline, dokumenteeritud ja objektiivne tõendusmaterjali kogumine ja hindamine, mille käigus keskkonnaaudiitor määrab auditi ainestiku vastavuse auditi kriteeriumidele ning edastab tulemused auditi kliendile. K-ga võib selgitada ja hinnata tegevuse keskkonnamõju, õigusaktidele ja normatiividele vastavust jne. Levinumad k-i tüübid Eestis on tegevuskohaaudit, vastavusaudit ja vastutusaudit. Vt ka keskkonnajuhtimise ja -auditeerimise süsteem (EMAS), sotsiaalne audit.

keskkonnabilanss, eco-balances, Ökobilanz (f), экологический баланс (экобаланс) – keskkonnategevuse tulemuslikkuse hindamise meetod, mis põhineb ettevõtte sisend-väljundanalüüsil. Selle peamine eesmärk on vähendada jäätme- ja heitmekoguseid, suurendada tõhusust (loodusvarade kokkuhoid) ja seega vähendada kulusid. Vt ka hapnikubilanss, keskkonnaarvestus, materjalikulu, veebilanss, ökoloogiline tasakaal.

keskkonnaeetika, environmental ethics, Umwelt­ethik (f), экологическая этика – filosoofiline teadusharu inimese ja looduse vahelistest suhetest. K. valdkond arenes välja vajadusest põhjendada looduskeskkonna kaitset ja inimtegevuse piiramist selle nimel. K-t on jagatud ettekirjutavaks (prescriptive) ja kirjeldavaks (descriptive) k-ks. Ettekirjutav k. tegeleb inimühiskonna ja looduse õige suhte filosoofilis-loogilise konstrueerimise ja põhjendamisega ning on enamasti mitmesuguste keskkonnaliikumiste ideoloogiliseks aluseks. Argumentidena on kasutatud nt põlvkondadevahelist õiglust ja looduse õigusi. Kirjeldav k. püüab sotsiaalteaduse meetoditega tuvastada ja analüüsida ühiskonnas laiemalt levinud vastavaid mõtteviise. K. vooludest peetakse üheks peamiseks eetika jaotust inimkeskseks ja looduskeskseks. Vt ka inimkesksus, looduskesksus.

keskkonnaesteetika, environmental aesthetics, Umweltästhetik (f), экологическая эстетика – keskkonnateadvuse ja -kogemuse esteetilised aspektid. Analüüsitakse, miks ja milline keskkond inimestele meeldib. Üks tuntumaid käsitlusi on nn evolutsiooniline k., mis seletab geneetiliselt päritud esteetilisi eelistusi keskkonna eluliste kvaliteetidega, näiteks toidu ja vee olemasolu ning võimalus ise varju jäädes maastikku jälgida; seda seostatakse ürginimeste eluviisiga savanni tüüpi poolavatud maastikel. Keskkonnaesteetilised eelistused on olemuslikult seotud väärtustega. Inimese võimet näha looduses esteetilisi väärtusi on võimalik arendada kunstihariduse kaudu. Võimalus väärtustada esteetiliselt looduskeskkonda ja säästvat inimtegevust on oluline säästva arengu seisukohalt – näiteks võib arusaam, et rohkete tuulikutega maaala on ebaesteetiline, pidurdada tuuleenergia laialdast kasutamist. Vt ka keskkonnaeetika.

keskkonnafond, environmental fund, Umweltfond (m), фонд окружающей среды (экологический фонд) – rahvusvaheline, riiklik, kohalik, valitsusväline või personaalne fond keskkonnainvesteeringute ja keskkonnaprojektide rahastamiseks. Eestis moodustati riiklik k. 1993. aastal. Pärast ümberkorraldust 2000. aastal kannab see nime Keskkonnainvesteeringute Keskus. Sinna laekuvad seadusega sätestatud keskkonnatasud – loodusvara kasutusõiguse tasu ja saastetasu. Vt ka laenu vahetamine looduskaitse vastu, ökopank.

keskkonnafunktsioon, environmental function, Umweltfunktion (f), экологическая функция – ökosüsteemide ja neid moodustavate organismide võime hoida ökoloogilist tasakaalu ning sellega inimelu alles hoida ja rikastada. Ökosüsteemide struktuurist ja toimimisest lähtuvad funktsioonid pakuvad inimeste väärtustatavaid hüvesid ehk ökosüsteemiteenuseid.Vt ka aineringe, keskkonna taluvusvõime, looduskapital, mullakaitse, siduja, veekogu isepuhastusvõime, ökoloogiline majandus, ökosüsteemne tehnoloogia.

keskkonnaharidus, environmental edu­cation, Um­welt­bildung (f), экологическое обрaзование – ühiskonnas käibivate looduskasutusse, üldökoloogiasse ja keskkonnaga seotud humanitaarharidusse puutuvate teadmiste, oskuste ja hoiakute ning väärtuste süsteemne edastamine. Alates 1980. aastate teisest poolest areneb eriti Põhjamaades keskkonnakoolituse suund, kus seni domineerinud loodusteaduslike ainete asemel pööratakse peatähelepanu keskkonnaga seotud ühiskonnateadustele. Vt ka keskkonnateadvus, keskkondlik paradigma, säästva arengu haridus.

keskkonnahoidlik tootearendus (ökodisain), eco-design (design for the environment), Ökodesign (n), эко-дизайн – tootearenduse meetod, mis võtab toodet kavandades süstemaatiliselt arvesse toote keskkonnaaspekte. K. t-e eesmärk on luua toode, mis oma olelusringi jooksul võimalikult vähe keskkonda mõjutab. Vt ka säästev tehnoloogia, terviklik tootepoliitika, ökotehnoloogia.

keskkonnaindikaator (keskkonnanäitaja, keskkonnamõõdik), environmental indicator, Umweltindikator (m), индикатор окружающей среды – keskkonnaseisundit või seda mõjutavat muutujat iseloomustav näitaja. Euroopa Keskkonnaagentuuri ja EUROSTAT-i kasutatavas DPSIR-mudelis jaotatakse k-d viide rühma, mis kirjeldavad ühiskonna ja keskkonna vahelisi seoseid: - liikumapanevad jõud (driving forces) on inimtekkelised mõjurid, mis põhjustavad keskkonnakoormust (nt poliitika, sotsiaal-majanduslik struktuur, eluviis; - koormuse- ehk surveindikaatorid (pressure) peegeldavad inimtegevuse intensiivsust (nt taastumatute loodusvarade ja energia tarbimise ning transpordi mahud ja nende muutumine, saasteainete heitkogused); - seisundiindikaatorid (state) näitavad surve tagajärjel muutuva keskkonnaosa või terviku kvaliteeti ja/või kvantiteeti (nt õhu, vee ja mulla kvaliteet, liigiline arvukus, taastumatute loodusvarade kogus); - mõjuindikaatorid (impact) mõõdavad seisundi muutuse tagajärgi inimesele, ökosüsteemidele ja tehiskeskkonnale (nt muutus ökosüsteemide viljakuses, toitainete ringes, inimese tervises); - vastumõjuindikaatorid (response) iseloomustavad keskkonnaseisundi hoidmise või parandamise põhimõtteid ja tegevust (nt keskkonnaharidus, keskkonnainvesteeringud, keskkonnamaksud, korduskasutus, puhtam tootmine). K-te rühmitamine ei ole absoluutne, vaid võib sõltuda probleemi käsitlusviisist. Vt ka bioindikaator, keskkonnaaruanne, keskkonnainfo, keskkonnategevuse tulemuslikkuse indikaator, säästva arengu indikaator.

keskkonnainfo (keskkonnateave), environmental infor­mation, Umweltinformation (f), информация об окружающей среде – igasugune kirjalik, suuline, visuaalne, elektrooniline jm info, mis kajastab inimest ümbritsevat ja mõjutavat keskkonda, samuti ökosüsteemide ja elurikkuse seisundit. Info tegevuse või meetmete kohta, mis tõenäoliselt või tegelikult mõjutavad keskkonnaseisundit, samuti analüüside ja oletuste kohta, mida kasutatakse keskkonnaalaste otsuste langetamisel. Vt ka Århusi konventsioon, juurdepääsu-põhimõtted, keskkonnaindikaator, keskkonnapoliitika vahend.

keskkonnainnovatsioon (ökoinnovatsioon), environmental innovatsion (eco-innovation), Umweltinnovation (Ökoinnovation) (f), экоинновация – uued tooted, tootmisprotsessid ja teenused, mis toovad kasu tarbijale ja ettevõtjale, kuid vähendavad tootmise ja tarbimise keskkonnamõju. Vt ka ökotõhusus.

keskkonnajuhtimine, environmental management, Umweltmanagement (n), экологический менеджмент (управление окружающей средой) – organisatsiooni igapäevase juhtimise osa, mis aitab organisatsioonil tõhustada oma keskkonna- ja majandustegevust ning vähendada keskkonnaga, töötervishoiu ja tööohutusega seotud riske ja kulusid. K. aitab hallata teenuste, toodete ja muude tegevusvaldkondadega seotud keskkonnaküsimusi ettevõtte enda valitud eesmärkide ja arengusuundade järgi. Vt ka keskkonnajuhtimissüsteem, keskkonnakorraldus, keskkonnategevuse tulemuslikkus.

keskkonnajuhtimise ja -auditeerimise süsteem (EMAS), Eco-Management and Audit Scheme (EMAS), Umweltverwaltungs- und Prüfungssystem (n) (EMAS), схема экологического менеджмента и аудита (СЕМА) – vabatahtlikkuse alusel rakendatav keskkonnajuhtimissüsteem, mis on mõeldud organisatsioonide keskkonnategevuse tulemuslikkuse süsteemseks hindamiseks, täiustamiseks ja üldsusele asjakohase teabe (avalik keskkonnaaruanne) edastamiseks. EMAS-i rakendamise ja administreerimise nõuded on kehtestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (761/2001). EMAS-i määruse keskkonnajuhtimissüsteemi nõuded kattuvad suures osas keskkonnajuhtimisstandardi ISO 14001 nõuetega. Vt ka keskkonnajuhtimine.

keskkonnajuhtimissüsteem, environ­mental management system, Umwelt­manage­ment­system (n), управление природопользованием (система экологического менеджмента) – organisatsiooni juhtimise osa, mis tegeleb süsteemselt keskkonnaküsimustega. K. hõlmab näiteks organisatsioonilist struktuuri, kavandamist, kohustusi, vastutust, protseduure ja vahendeid, mis on vajalikud keskkonnaeesmärkide ja -kavade koostamiseks, elluviimiseks, tulemuslikkuse hindamiseks ja juhtimisotsuste korrigeerimiseks. K. võib olla formaalne ehk standardiseeritud (nt ISO 14001 standardi nõuetele vastav) või mitteformaalne (nt ettevõttes rakendatud jäätmekäitlussüsteem). Vt ka keskkonnajuhtimine, keskkonnajuhtimise ja -auditeerimise süsteem (EMAS), standard.

keskkonnajulgeolek, environmental security, Umweltsicherheit (f), экологическая безопасность – kitsamas tähenduses keskkonnakaitset (puhta õhu, vee ja pinnase tagamine) ja keskkonnariskide maandamine (nt kemikaalitööstusest, tuumaenergeetikast lähtuvad riskid), laiemas tähenduses ka säästev areng ja loodusvarade säästev kasutus. K-t saab käsitleda eri tasanditel: üksikisiku (nt terviseaspektid), piirkonna, riigi või rahvusvahelisel tasandil (nt puhta vee ja toiduvarud, (piiriülene) saaste, kliimamuutusest tulenevad riskid). Vt ka haavatavus, keskkonnapagulane, toiduga kindlustatus.

keskkonnakahju, environmental damage, Umweltschaden (m), экологический ущерб – oluline ebasoodne mõju keskkonnale, sh elupaigale, liigile, kaitstavale alale, veele või pinnasele. Kahju tekitamine on tegevus või tegevusetus, mille tagajärjel on kehtivaid väärtushinnanguid arvestades vähenenud mingi eseme (subjekti) või protsessi väärtus või muutunud selle tähendus. Kahju tekitamine ja kahju ulatus on üks alus vastutuse tekkimisele ühiskondlike kokkulepete (nt seadused, au- ja moraalikoodeksid) kohaselt. Keskkonnale kahju tekitamise probleemi tunnetamine muutub üha enam selliste ühiskondlike kokkulepete osaks.Vt ka keskkonnamõju, keskkonnakulutus, keskkonnavastutus, kompensatsiooniala, puutumus, säästva majandusliku heaolu indeks (ISEW), tõelise arengu indeks (TAI), väliskulu, väärtus, väärtushinnangute muutumine.

keskkonnakaitse, environmental pro­tection, Um­welt­schutz (m), охрана окружающей среды – meetmete süsteem, mis rakendab loodus- ja ühiskonnateaduste uurimistulemusi ühiskonna majanduse ja kultuuri edendamiseks. Koosneb ühiskonna, organisatsioonide ja üksikisikute tegevusest, mille abil kaitstakse nii inimese vahetut elukeskkonda kui ka loodust tervikuna inimtegevuse negatiivse mõju eest elujõulise keskkonna säilitamiseks. K. meetmed kujundatakse keskkonnapoliitika abil. Vt ka keskkonnaküsimuste sidumine (seostamine), looduskaitse.

keskkonnakorraldus, environmental management, Umweltverwaltung (f), экологический менеджмент (управление окружающей средой) – keskkonnanormide ja -standardite, keskkonnaekspertiiside ja -auditi korraldamine, keskkonnamärgiste rakendamine, keskkonnamõju hindamine jms avalikus, era- või mittetulundussektoris. K. on laiem mõiste kui keskkonnajuhtimine. Vt ka ISO 14001 standard, keskkonnaaudit, keskkonnajuhtimise ja -auditeerimise süsteem (EMAS), keskkonnajuhtimissüsteem, keskkonnakvaliteedinorm, keskkonnapoliitika.

keskkonnakulutus, environmental expenditure, Umweltausgaben (pl), расходы по охране окружающей среды – kulutus keskkonnakaitse meetmete kavandamiseks ja rakendamiseks, samuti keskkonnale tekitatud kahju hüvitamiseks või olukorra parandamiseks. Vt ka keskkonnakahju, keskkonnamajandus, kulutõhususe analüüs, väliskulu.

keskkonnakvaliteedinorm (keskkonnanorm), en­vironmental quality standard, Umweltqualitätsstandard (m), стандарт качества среды – saastuse lubatud tase keskkonnas, kuhu saastus paisatakse (õhk, vesi, pinnas) ning mis ei kahjusta inimese tervist ega vara. K-i kehtestamisel arvestatakse piirkonna eripära, keskkonna isepuhastusvõimet ja saasteaine teadaolevat järelmõju. Eestis kasutatakse kahetasemelist normimist. K-i sihtväärtus määrab loodusliku fooni lähedase, inimesele ja ökosüsteemile ohutu saastekontsentratsiooni. Piirväärtus määrab saasteainete kontsentratsiooni, mille ületamisel tuleb piirkond lugeda riskitsooniks. Vt ka keskkonnaindikaator, keskkonnakompleksluba, kriitiline koormus, veekogu isepuhastusvõime.

keskkonnaluba, environmental permit, Umwelt­­genehmi­gung (f), экологическое разрешение – kirjalik otsus, mis seab keskkonda mõjutavale tegevusele piirangud või erinõuded. Eestis on kasutusel näiteks keskkonnakompleksluba, veeerikasutusluba, geoloogilise uuringu luba jm. Vt ka keskkonnapoliitika vahend, saastuse kompleksne vältimine ja kontroll.

keskkonnamajandus, environmental economics, Umweltökonomie (f), экономика окружающей среды – majandusteaduse haru, mis uurib ühiskonna ja keskkonna vastastikuste seoste majanduslikku külge (loodusvarade väärtust, inimtegevusest mõjutatud aineringete tasakaalu hoidmise maksumust, loodusvarade säästlikuma kasutuse viise jms). K. üks peamisi taotlusi on leida majandushoovad, et keskkonnaprobleemidest põhjustatud kahju peegelduks majandustegevuse kogumaksumuses. Vt ka biomajandus, keskkonnakahju, keskkonna väärtuse rahaline hindamine, säästev kasutus, ringmajandus, rohemajandus, tingliku hindamise meetod, väliskulu, ökoloogiline majandus.

keskkonnamaks, environmental tax, Umweltsteuer (f), экологический налог – maks, mille peamine eesmärk on nii tootjate kui tarbijate mõjutamine kasutama loodusvarasid heaperemehelikult ja vältima keskkonna saastust, mitte niivõrd riigi eelarvevahendite kogumine. K-u on võimalik kehtestada nii loodusvaradele, toodetele kui ka tegevustele. Vt ka keskkonnatasu, majandushoob, süsinikdioksiidimaks, tootemaks, ökomaksureform.

keskkonnamõju, environmental impact, Umweltaus­wirkung (f), (Umweltverträglichkeit (f)), экологическое влияние – tegevusega eeldatavalt kaasnev vahetu või kaudne mõju inimese tervisele ja heaolule, keskkonnale, kultuuripärandile või varale. Allikas: keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seadus.Vt ka keskkonnamõju hindamine, keskkonnamõju strateegiline hindamine, kumulatiivne mõju, sünergiline mõju.

keskkonnamõju hindamine (KMH), environmental impact assesment (EIA), Umweltverträglichkeitsprüfung (f) (UVP), оценка воздействия на окружающую среду – kavandatava tegevuse eeldatava keskkonnamõju selgitamine, hindamine ja kirjeldamine, selle mõju vältimis- või leevendamisvõimaluste analüüsimine ning sobivaima lahendusvariandi valik. Eesti KMH seadus kehtib alates 1. jaanuarist 2001, seadust on korduvalt uuendatud. Seaduse kohaselt on KMH vajalik, kui taotletakse tegevusluba või selle muutmist ning kavandatav tegevus toob eeldatavalt kaasa olulise keskkonnamõju; või kavandatakse tegevust, mis võib üksi või koostoimes teiste tegevustega eeldatavalt oluliselt mõjutada Natura 2000 võrgustiku ala (Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seadus). KMH oluline osa on üldsuse kaasamine ja teavitamine selle eri etappides. Ennetava abinõuna iseloomustab KMH-d kavandatava tegevuse tervikliku keskkonnamõju käsitlemine ja mõju hindamine varases etapis. Vt ka keskkonnamõju strateegiline hindamine, Natura hindamine, sotsiaalse mõju hindamine.

keskkonnamärgis, environmental label, Umweltzeichen (n), экологическая маркировка (экологический знак) – toote (sh pakendi) või teenuse märgis või teatis, mis annab toote kohta keskkonnateavet. K. võib olla kas kohustuslik (nt toote keskkonnaohutuse või jäätmekäitlusega seotud märgised) või vabatahtlik. Rahvusvaheline Standardiorganisatsioon (ISO) jagab vabatahtlikud k-d kolme tüüpi: I tüüp – ökomärgised, II tüüp – isedeklareeritavad keskkonnamärgid, III tüüp – keskkonnateatised. Vt ka keskkonnahoidlik tarbimine, keskkonnasertifitseerimine, keskkonnapoliitika vahend, terviklik tootepoliitika.

keskkonnapagulane (keskkonnapõgenik), environmental refugee, Um­welt­­flüchtling (m), экологический беженец – inimesed, kes on sunnitud ajutiselt või alaliselt lahkuma oma traditsioonilisest elukeskkonnast keskkonnaseisundi loodus- või inimtekkelise halvenemise või elulise loodusvara (nt vesi, viljakas pinnas) ammendumise tõttu. Inimrännete potentsiaal loodusvarade vähenemise, kliimamuutusest põhjustatud keskkonnakatastroofide sagenemise (mereveetaseme tõus, üleujutused, põuad, kõrbestumine jm) ja rahvastiku kasvu tagajärjel suureneb pidevalt. Seadusega ei ole k-e staatust määratletud. Vt ka haavatavus, keskkonnajulgeolek.

keskkonnapoliitika, environmental policy, Um­welt­­politik (f), экологическая политика – ametlikult kinnitatud põhimõtete, väärtushinnangute, kavatsuste, strateegiliste sihtide ja eesmärkide kogum, mis põhineb riigi õigusaktidel ning on avaliku, era- ja mittetulundussektori tegevusjuhis keskkonnaküsimustes. Hõlmab tavaliselt keskkonnakorraldust, elurikkuse kaitset ja loodusvarade kasutust, jäätmekäitlust, välisõhukaitset, veekaitset ja -kasutust. Riikliku k. kõrval võivad selle oma pädevuse piires kujundada ja kinnitada ka ettevõtted ning teised organisatsioonid. Vt ka keskkonnastrateegia, keskkonnapoliitika vahend, looduskasutus.

keskkonnapoliitika vahend, environ­mental policy instrument (environmental policy tool), umwelt­politi­sches Instrument (n), инструмент экологической политики – keskkonnapoliitika rakendamiseks kasutatav abinõu või tegevus, mis võib olla: 1) seadusandlik ehk sundiv (nt normid, saasteload); 2) turupõhine (nt keskkonnamaks, kaubeldavad load, tagatisrahasüsteem) või 3) sotsiaal-kommunikatiivne ehk õpetav ja veenev (nt keskkonnainfo avalikustamine, üldsuse kaasamine, keskkonnamärgised, vabatahtlikud keskkonnalepped). Vt ka keskkonnaluba, majandushoob, ökomaksureform.

keskkonnarisk, environmental risk, Umweltrisiko (n), экологический риск – laiemas tähenduses hinnatakse k-e kui tõenäosust põhjustada soovimatuid ja ohtlikke keskkonnamuutusi (nt kliimamuutus, liigirikkuse muutused, keskkonnakemikaalid, invasiivsed võõrliigid, tolmeldajate vähenemine). Kitsamalt nimetatakse k-ks kahjustuse, vigastuse, haiguse või surma tõenäosust inimese kavandatud ja korraldatava tegevuse tagajärjel. K. vähendamiseks rakendatakse mh keskkonnaauditit ja keskkonnamõju hindamist. Vt ka ebamäärasus, ettevaatuspõhimõte, keskkonnariski hindamine, oht, risk, riskijuhtimine, ökotoksikoloogia.

keskkonnariski hindamine, environ­mental risk assessment, Umweltrisikobewertung (f), оценка экологического риска – keskkonnale avalduva kahjuliku mõju tagajärgede (keskkonna-, tervise-, sotsiaal-majanduslik mõju) ja nende ilmnemise tõenäosuse (ruumiline ja ajaline levik) hindamine. Oluline nt keskkonnamõju hindamisel ning keskkonnariskide (nt avariid, õnnetused) eest kindlustamisel ja vältimisel. K. h. on osa keskkonnariski analüüsist, mis sisaldab ka riski vältimis- ja leevendusmeetmete kavandamist ning nendest huvirühmadele teada andmist. Vt ka ebamäärasus, oht.

keskkonnaruum, environmental space, Umwelt­raum (m), экологическое пространство – maksimaalne loodusvarade ja globaalse ökosüsteemi (biosfäär ) kasutamise tase, mida maakera elanikkond saab kasutada ületamata Maa keskkonna taluvusvõimet ja kahjustamata globaalset võrdõiguslikkust. Termini tõi laiemalt kasutusele hollandlane J. B. Opschoor, kes Maa ökosüsteemide ja loodusvarade säästva taseme määramisel lähtus nii varudest (stocks) ehk taastuvatest ja taastumatutest loodusvaradest kui ka globaalsetest sidujatest (sinks) ehk ökosüsteemide võimest taluda jäätmetest, saasteainetest ja inimese sekkumisest tingitud koormust. K-i piirkondlike määrade kindlakstegemisel muutub otsustavaks globaalsete loodusvarade kasutamise võrdõiguslikkus ja k-i jaotumine riikide vahel. Vt ka keskkonnafunktsioon, keskkonnaõiglus, Maa taluvuspiirid, materjalivoo arvestus, säästev kasutus, ökoloogiline jalajälg.

keskkonnaruumi seadus, environ­mental space act, Umweltraumgesetz (n), закон окружающего пространства – hüpoteetiline seadusakt, mis peaks reguleerima ühiskonna tegevusviise ja ulatust nõnda, et see ei kahjustaks keskkonnaruumi omadusi. Nagu on keelatud teatud inimõigusi piiravad ja inimsusevastased teod, peaksid olema otseselt piiratud ka toimingud, mis häirivad keskkonnaruumi stabiilsust. K. s-e mõju seadusandlusele peaks olema analoogiline põhiseadusega ja tagama alamate seadusaktide keskkonnaalase kooskõla. K. s-e üheks aluseks on põhimõte, et ökoloogilise tasakaalu jaoks olulisi ressursse ei saa mõõta rahas – neil on olemas füüsikaline (naturaalne) mõõt. See põhimõte muudab ka igasuguste ühiskondlike protsesside (majanduslike, äriliste, kultuuriliste) edu mõõtmise kompleksseks, kuna rahalise kriteeriumi kõrval tuleks hinnata igasuguse tegevuse mõju keskkonnaruumile; mõõtmise aluseks oleksid naturaalühikud (nt emiteeritava fossiilse päritoluga CO₂ mass ning selle suhe keskkonna CO₂ sidumisvõimesse). K. s-e põhjal oleks võimalik keskkonnaruumi destruktiivselt mõjutavatele tegevustele rakendada administratiivset peatamist või lõpetamist (ökoloogilist pankrotti), nagu praegu lõpetatakse pankrotiga kreeditoride huve häirivad, omakapitali kaotanud ja maksejõuetud ettevõtted. K. s. muudaks möödapääsmatuks üldise keskkonnaarvestuse juurutamise riigis. Vt ka komplekssus, siduja.

keskkonnaseire, environmental moni­toring, Umwelt­monitoring (f), мони­торинг окружающей среды – elukeskkonna seisundi ja muutuste (sh inimtekkeliste) jälgimine ja registreerimine, eesmärgiga prognoosida keskkonnaseisundi muutusi tulevikuks ning saada lähteandmeid strategiate, kavade ja planeeringute koostamiseks. K. võib olla kohalik, riiklik, regionaalne, globaalne või ettevõtete seire ning hõlmata bioloogilisi, geofüüsikalisi, geokeemilisi jt näitajaid. 1972. aasta algatati Stockholmis ülemaailmse keskkonnaseire süsteem (GEMS – Global Environmental Monitoring System). Eesti liitus Läänemere k-süsteemiga 1982. aastal. Vt ka ettevõtte keskkonnategevuse seire, keskkonnaindikaator, keskkonnainfo.

keskkonnasertifitseerimine, environ­mental certification, Umweltzertifizierung (f), экологическая сертификация – protseduur, mille käigus erapooletu osapool - sertifitseerimisorgan - tõendab kirjalikult, et organisatsioon, toode, tootmisprotsess või teenus vastab kindlatele keskkonnanõuetele. K-se positiivset tulemust kinnitatakse tavaliselt sertifikaadi või märgisega. Vt ka Eesti säästva metsanduse standard, Metsahoolekogu, keskkonnaaudit, keskkonnamärgis.

keskkonnastrateegia, environmental strategy, Umweltstrategie (f), стратегия развития окру­жаю­щей среды – riigi või piirkonna, ettevõtte või muu organisatsiooni keskkonnategevuse põhimõtted ning pikemaajalised sihid ja arengusuunad, eesmärgid ning eesmärkide saavutamiseks kaasatavad organisatsioonid. K. määratletakse keskkonnapoliitika arendusena (jätkuna) või iseseisva dokumendina. Vt ka keskkonnategevuskava, strateegiline planeerimine.

keskkonnatasu, environmental charge, Umweltabgabe (f) (Umweltschutzabgabe (f)), экологический налог – keskkonna kasutusõiguse hind. Keskkonnatasude seaduse järgi jaotatakse Eestis k-d loodusvara kasutusõiguse tasuks ja saastetasuks. Nt loodusvarade kasutajad tasuvad maavarade kaevandamisõiguse, vee erikasutusõiguse, kalapüügiõiguse, metsa raieõiguse ja jahipiirkonna kasutusõiguse eest. Saastetasu makstakse saasteainete välisõhku, põhjavette või pinnasesse heitmise ja jäätmete ladestamise eest. Vt ka keskkonnamaks, looduskasutus.

keskkonnateadlikkus, environmental awareness, Umweltbewusstsein (n), информированность об экологических проблемах (информированность о состоянии окру – inimese ja keskkonna vahelise suhte ja mõju mõistmine ning valmisolek neid oma tegevuses arvestada. Vt ka keskkonnateadvus.

keskkonnateadvus, environmental consciousness, Um­welt­­gewissen (n), экологическое сознание – inimeste arusaamine keskkonnaseisundist, selle väärtustest ja seostest nende heaoluga. Erinevalt näiteks keskkondlikust paradigmast ei pruugi sisaldada terviklikku ettekujutust keskkonnaseisundi eri tahkudest ning selle põhjustest ja tagajärgedest. Jätkusuutlikkuse seisukohalt liigitatakse k. pealiskaudseks, vahepealseks ja süvaökoloogiliseks, olenevalt sellest, kas muretsetakse ainult keskkonna üksikute silmanähtavate kahjustuste, looduse kui ühisomandi üldise ebaperemeheliku kasutamise või inimvajaduste ületähtsustamise kui moraalse probleemi pärast. K. on otseselt seotud valmisolekuga keskkonnahoidlikuks tarbimiseks. K-e kujundamise põhilisi vahendeid on mitmesugustes vormides keskkonnaharidus. Vt ka globaalne ühisomand, keskkonnateadlikkus.

keskkonnategevuse tulemuslikkus, environmental performance, Umweltschutzleistung (f), результативность природоохранной деятельности – ettevõtte või muu organisatsiooni keskkonnakoormuse vähendamise eesmärgi saavutamise määr. K. t. iseloomustab organisatsiooni keskkonnategevust ja selle mõõdetavaid tulemusi. K. t-e hindamise meetoditeks võib lugeda selliseid keskkonnajuhtimisvahendeid nagu keskkonnaaudit, keskkonnamõju hindamine, ökokaardistamine, keskkonnabilanss, keskkonnaarvestus, ökotõhususe hindamine, olelusringi hindamine jt. Vt ka ettevõtte keskkonnategevuse seire, keskkonnajuhtimine.

keskkonnategevuse tulemuslikkuse indikaator, environmental performance indicator, Indikator (m) für Umweltverträglichkeit, индикатор результативности природоохранной деятельности – organisatsiooni keskkonnategevuse edukust kajastav kvantitatiivne või kvalitatiivne näitaja. K. t. i-d võib jagada kolme rühma: tegevuse tulemuslikkuse, juhtimise tulemuslikkuse ja keskkonnaseisundi indikaatorid. Indikaatoritel põhineva keskkonnategevuse hindamise juhised annab rahvusvaheline standard ISO 14031. Vt ka keskkonnategevuse tulemuslikkus, keskkonnaindikaator.

keskkonnategevuskava, environmen­tal action plan (environmental programme), Umweltaktionsprogramm (n), программа мероприятий (связанных с охраной окружающей среды) – süstemaatiliselt keskkonnapoliitika ja/või keskkonnastrateegia põhjal või iseseisva dokumendina määratletud tegevused ja protseduurid keskkonnakaitse eesmärkide saavutamiseks, nende täitjad, vajaminev raha ning rahastusallikad. K. sisaldab enamasti ka keskkonnaindikaatoritega seirekava. Valdkondlike arengueesmärkide ja keskkonnakaitse eesmärkide paremaks sidumiseks koostatakse ka sektorite k-u. Eestis on keskkonnastrateegia elluviimiseks riiklikke k-u koostatud 1997. aastast. Vt ka keskkonnaküsimuste sidumine (seostamine).

keskkonnatehnika, environmental tech­nology, Umwelttechnik (f), экотехника – keskkonna hoidmiseks, taastamiseks ja parandamiseks kasutatavate tehnoloogiate ja meetodite kogum. Siia arvatakse nt jäätmete ja heitmete käitlemise, tootmisprotsesside tõhustamise, keskkonnakahju (nt saastunud pinnase) likvideerimise tehnoloogiad, mõõtmis- ja seireseadmed. Vt ka parim võimalik tehnika, ökotehnoloogia.

keskkonnavastutus, environmental lia­bility, Umwelthaftung (f), экологическая ответствен­ность – keskkonnakahju heastamine kahju tekitaja poolt. K. on saastaja rahalise vastutuse põhimõtte rakendamise vahend, mis peale finantsvastutuse tekitatud keskkonnakahju eest hõlmab ka kahjustatud keskkonna taastamist või asendamist. Samuti oluline ettevõtte üleminekul uuele omanikule – üldjuhul vastutab varasemate kahjude eest varasem omanik. Vt ka keskkonna väärtuse rahaline hindamine, vastutusekindlustus.

keskkonnaõiglus, environmental equity (environmental justice), Umweltgerechtigkeit (f), экологическая справедливость – keskkonnamõju ja ühisomandi õiglane jaotamine kõigi elanike ja elanikkonna kihtide vahel, sõltumata nende sotsiaalsest, religioossest, soolisest, etnilisest, rassilisest vm kuuluvusest. Vt ka bioloogilise mitmekesisuse konventsioon, põlvkondadesisene õiglus, põlvkondadevaheline õiglus.

L

looduskesksus, ecocentrism, Ökozentrismus (m), экоцент­ризм – keskkonnaeetika vool, mis inimühiskonna ja looduse suhete konstrueerimisel lähtub loodusele omistatavatest õigustest ja vajadustest. Tõsiasi on aga see, et loodusele omistatavad õigused ja vajadused on sisult inimeste omavaheline meelevaldne kokkulepe. Samas on looduskeskne argumenteerimine olnud avalikus mõttevahetuses ja keskkonnapoliitikas edukas säästva arengupõhjendamise võte, kuna tegemist on emotsionaalselt ja sümboli mõttes väga mõjuva mõistega. Vastandiks on inimkesksus. Vt ka looduse õigused, süvaökoloogia.

M

majandushoob, economic instrument (for environmental policy), ökonomisches Instrument (n), экономический инструмент – keskkonnapoliitika vahend, mis loodusvarade ja keskkonnakomponentide otstarbekamalt kasutamiseks rakendab nii stimuleerivaid fiskaalmeetmeid (tagatisrahasüsteem, subsiidiumid) ja hoiatavaid meetmeid (maksud), kui ka turumeetmeid nagu kaubeldavad load, mitte niivõrd tulemi reguleerimist. M-d pole suutelised täielikult tagama keskkonnakaitse eesmärkide täitmise, kuna osa loodusest pole majanduslikult hinnatav. Vt ka keskkonnamaks, majanduslik stiimul, maksusoodustus, ökomaksureform.

majandusindikaator (majandusnäitaja, majandusmõõdik), eco­nomic indicator, Wirt­schaftsindikator (m), экономическuй индикатор – näitaja, mis aitab analüüsida majandusolukorda ja tulevikuväljavaateid nii ettevõtte kui ka riigi tasandil. Näiteks statistika tööhõive, investeeringute, varade, hindade, tulude ja kulude, laenude, tootmise, kaubanduse jms kohta. Vt ka majanduskasv, roheline SKT, sisemajanduse kogutoodang (SKT), säästva arengu indikaator, säästva majandusliku heaolu indeks, tõelise arengu indeks.

majanduskasv, economic growth, Wirtschafts­wachstum (n), эко­но­мический рост – riigi kogutoodangu kasv ajas, väljendatakse enamasti rahvamajanduse kogutoodangu (RKT, Gross National Product) või sisemajanduse kogutoodanguna (SKT, Gross Domestic Product). M. peegeldab kaupade ja teenuste aastast juurdekasvu. M. on olnud enamiku riikide majanduspoliitika nurgakivi, kuid samas ei tooda selles välja kasulikku ja kahjulikku majandustegevust, soovitud ja soovimatuid kulutusi, loodusvarade ületarbimist jms. Vt ka nullkasv, roheline kasv, roheline SKT, säästva majandusliku heaolu indeks, tasaareng, tõelise arengu indeks.

majanduslik stiimul, economic incen­tive, ökonomi­scher Anreiz (m), экономический стимул – hind või otsene majanduslik kasu, mis motiveerib tootjat või tarbijat käituma soovitud viisil. M. s. on näiteks hinnalisand ja subsiidium. Vt ka keskkonnapoliitika vahend, majandushoob, maksusoodustus.

R

roheturundus, ecological marketing, ölologische Vermarktung (f), экологический маркетинг – 1980.–1990. aastail kujunenud turundusharu, mis reklaamib keskkonnahoidlikke või keskkonnaprobleemidele lahendusi pakkuvaid tooteid ja tootmisviise. Selle edu sõltub rohelise mõtteviisi levikust tarbijate hulgas ning r-e eetilisusest, tõepärasusest ja veenvusest. R. on põhjustanud ka rohepesu fenomeni levikut.Vt ka keskkonnahoidlik tarbimine.

S

saaste eksport, export of pollution, Abfallexport (m), экс­порт загрязнения – saaste siirdamine tehniliste vahenditega või tootmise paigutamine ühest kohast teise. Näiteks kõrgemate korstnate abil välditakse kohalikku saastet, kuid põhjustatakse saastet tootmisüksusest kaugemal. Tootmise siirdamisega teise riiki siiratakse probleem ühest kohast teise. Vt ka kasvuhoonegaaside heite ülekandumine, piiriülene saaste, ökoloogiline dumping.

säästva arengu haridus, education for sustainable development, Bildung (f) für nachhaltige Entwicklung, образование для устойчивого развития – teadmiste, oskuste, hoiakute ja väärtushinnangute süsteem, mis võimaldab teadvustada looduse, majandus- ja sotsiaal-kultuurilise keskkonna seoseid ja järgida säästva arengu põhimõtteid. Aastad 2005–2014 kuulutas ÜRO säästvat haridust toetavaks aastakümneks. Allikas: (vlink=www.seit.ee/sass/?ID=5&allikas=58]EV keskkonnahariduse kontseptsioon, 2006.Vt ka keskkonnaharidus, väärtus.

T

toruotsatehnoloogia, end-of-pipe technology, End-of-pipe-Technologie (f) (am Ende der Röhre) , конец-трубы-технология – saastekoormuse vähendamine tootmisprotsessidest väljunud saaste- või reoainete eemaldamisega puhastusseadmete abil. Sellega kaasneb tavaliselt jäätmete teke, mida on vaja omakorda käidelda. T-l põhineb nt mootorsõiduki katalüüsmuundur, mis vähendab sisepõlemismootori heitgaasis saasteainete sisaldust neid põletades. T. vastand on saaste tegeliku allika väljaselgitamine ja selle vältimine tehnoloogia või toorme asendamise jms abil. Vt ka parim võimalik tehnika, puhtam tootmine, saaste vältimine.

V

väliskulu, external cost, externe Kosten (pl), внешние из­держки – ühe inimrühma tegevuse välismõju tõttu tekkinud kulu teisele inimrühmale, mida esimene rühm arvestab ja kompenseerib vaid osaliselt. V. kui negatiivse keskkonnamõjuga tekitatud kahju jaguneb kaheks komponendiks: toote hinnas maksu või keskkonnatasuna majanduslikult arvestatud v-ks ja arvestamata v-ks. Arvestamata v. jaguneb rahas mõõdetavaks ja rahas mõõdetamatuks. Piir kõikide v. alaliikide vahel on tinglik, sõltudes keskkonnakahju hindamise meetodite arengust ja kokkulepetest v-st mõjutatud huvirühmade vahel.Vt ka keskkonnamajandus, keskkonna välismõju, sotsiaalne hind, subsiidium.

Ö

ökofeminism, ecofeminism, Ökofeminismus (m), экологичес­кий феминизм – seisukohad ja tegutsemisvormid, mis seostavad naisi diskrimineerivat mõtteviisi ja maailmakäsitlust looduskeskkonna hoolimatu ekspluateerimise ja hävitamisega. Terminit kasutas esimesena Françoise d’Eaubonne 1970. aastate alguses, protesteerides ökoloogilise liikumise võimetuse vastu pöörata tähelepanu sugudevahelistele suhetele. Vt ka sooline võrdsus.

ökokaardistamine, eco-mapping, Ökokartierung (f), экологическая картография – visuaalne ja lihtne keskkonnajuhtimisvahend, mis aitab ettevõttel selgitada oma tegevusest tulenevaid keskkonnaprobleeme ja hinnata nende olulisust. Vt ka keskkonnategevuse tulemuslikkus.

ökokolonialism, ecocolonialism, Ökokolo­nia­lismus (m), экологический колониализм – looduskaitses traditsioonilise Lääne paradigma ja võimustruktuuri pealesurumine põlisrahvastele. Isegi kui seda tehakse parima kavatsusega, ei pruugi see kokku minna kohaliku käsitlusega looduskaitsest. Vt ka kolonialism, neokolonialism, postkolonialism, sisekolonialism.

ökoloogiline defitsiit (ökodefitsiit), ecological deficit (scarcity), öko­logisches Defizit (n), экологический дефицит – olukord, kus ökoloogiline jalajälg ületab bioloogilist taastootmisvõimet. Ö. d. tähendab säästvat arengut välistavat, elukeskkonda üha halvendavat ja ennasthukutavat eluviisi. Vt ka keskkonnaruum.

ökoloogiline dumping, ecological dumping, Öko-Dumping (n), экологический демпинг – keskkonda kahjustavate või ohustavate ettevõtete üleviimine nõrgema keskkonnaregulatsiooniga maadesse, enamasti arengumaadesse. Vt ka jänest-sõitja-probleem, kasvuhoonegaaside heite ülekandumine, postkolonialism, saaste eksport, sotsiaalne dumping, tasakaalustusmaks, ökovõlg, üleilmastumine.

ökoloogiline ehitamine (ökoloogiline ehitus), ecological building, ökologiches Bauen (n), экологичное строительство – keskkonda ja kohalikke olusid arvestav ehitamine; põhineb ehituspaiga keskkonnaolude arvestamisel ja selle eesmärk on võimalikult vähe mõjutada ümbruse ökoloogilist tasakaalu. Kasutatakse kohalikke taastuvaid loodusvarasid ja energiaallikaid (maasoojus, päikesekollektorid, puukütteahjud), minimeeritakse vee kasutust, käideldakse ehituses tekkivad olme- jm jäätmed kohapeal ja võimalikult ökoloogiliselt (kompostimine, vihma- ja pesuvee kasutamine, märgalapuhastid). Vt ka passiivmaja, ökotehnoloogia.

ökoloogiline jalajälg, ecological footprint, ökologischer Fußabdruck (m), экологический след – ühendnäitaja, mis suhestab kvantitatiivselt inimtegevuse ökoloogilise mõju inimese kasutuses oleva ökoloogilise varuga. Riigi või mingi muu üksuse taastuvate ressursside kasutusele ja süsinikuheitele arvutatakse ekvivalentne bioloogiliselt tootliku ala suurus (globaalsetes hektarites), mis suudaks neid taastuvaid loodusvarasid taastoota ja heitmeid siduda. Ühe inimese kohta on maailmas sellist ala umbes 1,7–1,8 ha, aastati see võib veidi muutuda sõltuvalt maakera tootlikkuse tasemest ja rahvaarvust. Paljudes (eriti arenenud) riikides ja ka maailmas tervikuna ületab ö. j. ühe inimese kohta ökoloogilise varu (inimese kohta tarbitakse keskmiselt 2,7–2,8 globaalset ha). See tähendab, et looduse taastumisvõime piirid on ületatud, sellise elulaadi jätkumine suurendab ökoloogilist defitsiiti ega ole pikka aega võimalik. Näiteks Eesti elanikkonna ö. j. on kaks korda suurem kui maailma keskmine ja neli korda suurem kui jätkusuutlik tase (2012). Vt ka energiamahukus, keskkonna taluvusvõime, keskkonnaruum, materiaalne jalajälg, materjalivoo arvestus, säästva arengu indikaator, süsiniku jalajälg, veekogu isepuhastusvõime, ökovõlg.

ökoloogiline kasvatus, ecological education, öko­logische Erziehung (f), экологическое воспитание – üksikisikute ja sotsiaalsete rühmade harimine säästva looduskasutuse ja teadliku keskkonnakaitse vaimus ning asjaomaste väärtushinnangute ja hoiakute kujundamine keskkonnateadvuses.Vt ka keskkonnaharidus, säästev kasutus, uus keskkonnaparadigma.

ökoloogiline majandus, ecological economics, ökologische Wirtschaft (f), экологическая экономика – ökosüsteeme inimkeskselt seisukohalt majandusmeetoditega uuriv valdkond. Ö. m. sisaldab alamvaldkondadena nii neoklassikalist keskkonnamajandust kui ökoloogiat, kuid edendab ka uusi mõtlemisviise ökoloogiliste ja majandussüsteemide seoste kohta. Ö. m-e kesksed alateemad on keskkonnafunktsioonid ja nende väärtustamine. Vt ka biomajandus, jätkusuutlikkus, mitme-kriteeriumi hindamine, ringmajandus, rohemajandus.

ökoloogiline seljakott, ecological ruck­sack, ökologischer Rucksack (m), “экологический рюкзак” (эколо­гический привесок) – “nähtamatu” materjalikulu toote valmistamiseks või teenuse osutamiseks. Selleks lahutatakse kogu olelusringi kestel tarbitud materjalist toote tegelik mass. Näiteks ühe tonni vase tootmise ö. s. on 140 tonni, sest vasemaagi sisaldus kaevandatavas massis on ainult 0,7%. Raual on võrreldes vasega palju väiksem ö. s. muuhulgas seetõttu, et rauamaagi sisaldus on keskmiselt 50–60%, mistõttu on vaja siirata ka vähem massi. Vt ka faktor 4, materjalikulu teenuseühiku kohta, materjalivoo arvestus, ökoloogiline jalajälg, ökotõhusus.

ökoloogiline tasakaal (ökosüsteemi tasakaal), ecological equi­librium, öko­logisches Gleichgewicht (n), экологическое равновесие – ökosüsteemi püsiv seisund, milles süsteemi liigiline koostis, ruumiline struktuur ning aine- ja energiabilanss kõiguvad püsiva keskväärtuse ümber. Ö. t-u hoidmine eeldab, et kõik eluks olulised ained, mis kuluvad ühtedes protsessides, samavõrra taastuksid mingites teistes protsessides. Ö. t-u mehhanismide väljaselgitamine on ratsionaalse looduskasutuse, majandustegevuse keskkonnamõju hindamise ning keskkonna elukõlblikkuse hoidmise olulisi eeldusi. Vt ka geneetiliselt muundatud organism (GMO), keskkonnabilanss, keskkonnafunktsioon, kompensatsiooniala, toimetulekuvõime, ökooptimism.

ökomaksureform (ökoloogiline maksureform, roheline maksureform), ecological tax reform (environmental tax reform), ökologische Steuerreform (f), экологическая налоговая реформа – tööhõive parandamist ja loodusvarade säästvat kasutust taotlev maksupoliitika reform. Ö. m. vähendab tööjõuga seotud maksukoormust, kuid suurendab energia- ja loodusvarademahuka ning keskkonda kahjustava tootmise ja tarbimise maksukoormust, andes seega turukonkurentsis õigemat majanduslikku tagasisidet toote või tegevuse keskkonna- ja sotsiaalse mõju kohta. Ö. m. võib lahendada tööpuudusega ning keskkonnaga ja majandusliku tõhususega seotud probleeme. Vt ka energiamahukus, keskkonnamaks, majandushoob, säästev areng, säästev kasutus.

ökomärgis, ecolabel, Umweltzeichen (n), экологический знак – tähis, mis kinnitab toote või teenuse keskkonnahoidlikkust. Ö. antakse tootele või teenusele, mis vastab hindamiskriteeriumidele ning avaldab keskkonnale vähem negatiivset mõju kui sama otstarbega märgiseta toode või teenus kogu oma olelusringi jooksul. Ö. on keskkonnamärgis, mille annab välja sõltumatu osapool. Ö. võib olla nii regionaalne (nt Euroopa Liidu ö., Põhjamaade Luigemärgis) kui ka riigi piires (nt Saksamaa Sinine Ingel). Vt ka keskkonnahoidlik tarbimine, terviklik tootepoliitika, keskkonnahoidlik tootearendus, sotsiaalne märgis.

ökooptimism, ecological optimism, Ökooptimismus (m), эко­ло­гический оптимизм – arvamus, et inimtegevus ei ohusta kunagi tõsiselt ökoloogilist tasakaalu ja ökosüsteemi toimimist, kuna looduskeskkond suudab inimmõju alati tasakaalustada ja absorbeerida. Enamasti peavad teadusringkonnad (kuid mitte kõik) tänapäeval niisugust mõtteviisi põhjendamatuks.Vt ka tehnoloogiline optimism, ökopessimism.

ökopank (keskkonnapank), environmental bank, Ökobank (f), эколо­ги­ческий банк – keskkonnaprojekte krediteeriv, finantseeriv ja subsideeriv pank, mis võrreldes kommertspankadega ei taotle ainult kasumit, vaid sünergeetilist tulemit. Vt ka eetiline investeering, keskkonnafond, laenu vahetamine looduskaitse vastu.

ökopessimism, ecological pessimism, Ökopessi­mis­mus (m), экологический пессимизм – fataalse, hukutava tähenduse omistamine inimtegevusest johtunud negatiivsetele ökoloogilistele muutustele. Ö. väidab, et ökoloogilised kriisid paisuvad totaalseks väljapääsematuks ökokatastroofiks. Paremal juhul peetakse katastroofi teoreetiliselt välditavaks, kuid arvatakse, et inimkond ei suuda selleks piisava üksmeelega tegutseda. Niisugune mõtteviis võib olla hoolimatuse aluseks keskkonnaprobleemide suhtes, kuna arvatakse, et niikuinii pole enam võimalik midagi päästa. Vt ka tehnoloogiline optimism, ökooptimism.

ökopolis, ecopolis, Ökopolis (f), экополис – linn, mis järgib ökoloogilisuse põhimõtteid, suudab end suuremas osas ise ära toita ja energiaga varustada. Ö-e elanike ökoloogiline jalajälg on väike ning ö-e negatiivne mõju nii kohalikule kui ka globaalsele keskkonnale minimaalne. Ö-s praktiseeritakse väikepõllupidamist, et vähendada toidu vedu, kasutatakse taastuvaid energiaallikaid, kujundatakse asustust, nii et oleks mugav kasutada ühissõidukeid ning käia jala. Terviklikke ö-eid õieti pole, küll aga on väiksemaid ö-e tunnustega linnaosi (nt Christiania Kopenhaagenis, iseorganiseerunud vaesteagulid arengumaades). Vt ka arukas kasv, passiivmaja, säästev linnaplaneerimine, uus urbanism, valglinnastumine.

ökorelv, ecological weapon, Ökowaffe (f), эколо­гичес­кое оружие – ökosüsteemi mõjutuste kaudu sõjalise ülekaalu saavutamiseks kavandatud relv ja relvasüsteem. Paratamatult kujunevad igasugused massihävituseks kavandatud relvad kasutamisel suuremal või vähemal määral ökorelvaks. Nii bioloogilise, keemilise kui tuumarelva mõju võib pöördumatult kahjustada ökosüsteemi. On viidatud ka võimalike klimaatiliste (meteoroloogiliste) relvade mehhanismidele, mille olemuseks on mitmesuguste mõjutusvahendite abil näiteks destruktiivsete atmosfäärimuutuste esile kutsumine ning nende nii ajas kui ruumis kontrollitud juhtimine. Samuti on viidatud tektoonilise relva toimepõhimõttele, mis võimaldaks maakoore teatud piirkonnas suurejõuliste plahvatuste abil vallandada maakoores olevaid pingeid ning seeläbi esile kutsuda maavärinaid. Ökosüsteemis kätketud energia ulatuslik kasutamine sõjalisel otstarbel on aga ilmselt pöördumatu iseloomuga ning tegelikkuses arvatavasti väljub kontrolli alt. Vt ka ökoterrorism.

ökosüsteem, ecosystem, Ökosystem (n), экосистема – isereguleeruv funktsionaalne süsteem, mis koosneb elusorganismidest ja eluta keskkonnast, nendevahelistest suhetest ning siduvast aineringest ja energiavoost. Ö-i põhikomponendid on anorgaanilisest ainest orgaanilist ainet sünteesivad autotroofsed taimed, orgaanilist ainet muundavad taimtoidulised ja loomtoidulised loomad, orgaanilist ainet anorgaaniliseks tagasi lagundavad (surnud orgaanilisest ainest toituvad) lagundajad ja eluta keskkond, kust ammutatakse elusaine ehitamiseks vajalik materjal ja kuhu elutegevuse lõppsaadused tagastuvad. Ö-d eksisteerivad mitmesuguses suurusjärgus, väiksemad kuuluvad alamsüsteemidena suurematesse, mis koos moodustavad biosfääri kui globaalse ökosüsteemi. Globaalse ö-i kui elu kandja säilitamine on inimühiskonna eksisteerimise ja säästva arengu vältimatu eeldus. Vt ka aineringe, keskkonnafunktsioon, ökoloogiline tasakaal, ökosüsteemne juhtimiskorraldus, ökosüsteemne käsitlus.

ökosüsteemi taastamise kulu, ecosystem restoration cost, Wiederherstellungskosten (pl) des Ökosystems, стоимость восстановления экосистемы (стоимость реабилитации экосистемы) – ökoloogilisest tasakaalust välja viidud keskkonnaobjekti taastamise kulu. Nt kaevandatud alade korrastamine, mille puhul taastatakse ka kõik varasemad taime- ja loomaliikide elupaigad. Ö. t. väljendatakse rahas. Vt ka keskkonna väärtuse rahaline hindamine.

ökosüsteemiteenused (looduse hüved), ecosystem services, Ökosystemdienstleistungen, экологические услуги – inimese eksisteerimiseks ja heaoluks vajalikud ökosüsteemide omadused ja keskkonnafunktsioonid. Millenniumi ökosüsteemide hindamise aruanne jagab need neljaks kategooriaks: 1) varustusteenused, mida inimene saab looduselt toiduna, veena, puiduna, kiudainena jm materjalina; 2) reguleerivad teenused: kliima kujundamine, veevaru ja mullaviljakuse hoidmine, üleujutuste ärahoidmine, jäätmete lagundamine, õistaimede tolmeldamine, looduslik kahjuritõrje jm. Nende teenuste aluseks on taimede süsiniku ja mikroorganismide lämmastiku sidumise võime, hapniku ja veeauru eraldamine õhku, päikesekiirguse peegeldamine, fütontsiidide eritamine, taimejuurte veeimamisvõime, mulla veesidumisvõime, vett filtreerivad veeorganismid jm; 3) kultuurilised teenused, millega loodus pakub esteetilist ja vaimset naudingut, on lõõgastumise kohaks ja uute teadmiste allikaks. 4) elu toetavad teenused, mis on vajalikud eelnimetatud teenuste pakkumiseks ja mis põhinevad aineringel, mullatekkel, fotosünteesil jm. Inimese heaolu, nagu seda kirjeldab aruanne, ei sõltu ainult materiaalsetest asjadest, vaid ka tervisest ja puhtast elukeskkonnast, headest sotsiaalsetest suhetest, turvatundest, samuti vabadusest iseseisvalt valikuid teha ja tegutseda. Üks võtmeküsimusi tuleviku jaoks on see, kuidas säilitada tasakaal varustavate ja mittevarustavate teenuste vahel. Allikas: Millennium Ecosystem Assessment 2003. Vt ka elurikkus, looduskapital.

ökosüsteemne juhtimiskorraldus, eco­system management, Ökosystem-Management (n), экосистемный менедж­мент – loodusvarade kasutust ja kaitset siduv majandamisviis, mis seab eesmärgiks toorme ja muude inimest huvitavate väärtuste produtseerimise või kättesaadavaks tegemise tingimusel, et säiliksid ökosüsteemi struktuur ja funktsioonid – nii looduslikud protsessid (nt bioloogilised, hüdroloogilised, biokeemilised, elurikkust kandvad) kui teised ökosüsteemiteenused (nt kliima reguleerimine, õhu puhastamine, saasteainete sidumine ning neutraliseerimine). Vt ka keskkonnafunktsioon, loodusvara, sidus juhtimiskorraldus.

ökosüsteemne käsitlus, ecosystem approach, Öko­system-Ansatz (m), экосистемный подход – 1990. aastate teisest poolest alates kasutusele võetud valdkondadevaheline raamistik bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni eesmärkide saavutamiseks – maa- ja veevarude ning eluslooduse terviklikuks majandamiseks, mis soosib nende kaitset ja säästvat kasutust õiglasel viisil. Põhineb teaduslike metoodikate rakendamisel, mis lubavad pikemas ajavaates mõista organismide ja keskkonna vahelisi protsesse ja vastastikust mõju. Tunnistab inimest ja sotsiaalset organisatsiooni ökosüsteemi vajaliku osana. Vt ka looduspõhised lahendused, sidus juhtimiskorraldus, sidus rannikukorraldus, vesikondade tervikmajandamine.

ökosüsteemne tehnoloogia, ecological engineering, Ingenieurökologie (f), экологическая инженерия – valdkond, mis ühendab ökoloogia ja ehituse. Nt märgalapuhastid ja pinnasfiltrid reovee käitlemiseks, mahepõllumajanduslikud toidu ning muu tehnoloogilise toorme tootmise skeemid. Kasutust leiab ökosüsteemi omadus puhverdada ja stabiliseerida mitmesugust välismõju ning võime pruukida mitmesuguseid energiakandjaid (päikest, raskusjõudu, tuult, reovees olevate ainete keemilist energiat) mingi inimesele huvipakkuva funktsiooni (puhas keskkond, tasakaalustatud toit) loomiseks, häirimata sealjuures ökoloogilist tasakaalu ning keskkonnaruumi. Ö. t. eeliseks on väikesed hoolduskulud ning huvipakkuvat protsessi toetava struktuuri isetaastuvus ning iseorganiseerumisvõime. Väikesed hoolduskulud on tingitud ennekõike nende protsesside ruumilisest hajutatusest ning kestuse pikendatusest, võrreldes konventsionaalse tehnoloogiaga. Vt ka keskkonnafunktsioon, mahepõllumajandus, passiivmaja, ökotehnoloogia.

ökotehnoloogia (ökoloogiline tehnoloogia), ecotechnology (ecological technology), ökologische Technologie (f), экотехнология – tehnoloogia, mis stabiliseerib või avardab keskkonnaruumi; võib olla nii ökosüsteemne kui ka muu keskkonnaruumiga seotud protsessidesse puutuv. Näiteks võib ökoloogiliseks pidada energiatehnoloogiat, mis kasutab taastuvaid energiaallikaid ning vähendab märgatavalt kulutusi energiaülekandele. Säästvalt fossiilkütust kasutavat tehnoloogiat ei saa kvalitatiivselt pidada ökoloogiliseks, kuna selle negatiivne suhe ökoloogilisse tasakaalu säilib – sellist tehnoloogiat võiks nimetada säästvaks tehnoloogiaks. Vt ka keskkonnahoidlik tootearendus, looduspõhised lahendused, passiivmaja, ökosüsteemne tehnoloogia, märgalapuhasti, ökoloogiline ehitamine.

ökoterrorism, eco-terrorism, Ökoterrorismus (m), экологический терроризм – kahetise tähendusega sõna, kus esimesel juhul on (kahjustatud) keskkond poliitiliste ja muude eesmärkide saavutamise vahend ning teisel juhul on (kaitstud) keskkond eesmärk omaette, kasutades terrorivõtteid: 1. kontekstis terrorismi vorm, kus relvana kasutatakse ökorelva; 2. rahvusvahelises kontekstis terrorismi vorm, mis viiakse ellu keskkonna kaitsmise nimel terrorivõtetega, s.t inimeste ja omandi vastu suunatud vägivalla-, sabotaaži-, vandalismiaktidega. Ö-i terminit kasutatakse ka legaalsete mittevägivaldsete keskkonnakaitseaktsioonide “sildistamiseks” nende halvustamise eesmärgil.

ökotoksikoloogia, ecotoxicology, Ökotoxikologie (f), экотоксикология – teadusharu, mis uurib mürgiste kemikaalide toimet ökosüsteemide osadele (sh inimesele) ja ka nendevahelistele seostele. Vt ka bioakumulatsioon, DDT, keskkonnarisk.

ökoturism, ecotourism, Ökotourismus (m), экологический туризм – turismikorralduse viis, mis toetab loodus- ja kultuuripärandi säilimist ning kohalike elanike heaolu. Vt ka säästev turism.

ökotõhusus (ökoefektiivsus), eco-efficiency, Ökoeffizienz (f), экоэффективность – strateegia säästva arengu rakendamiseks majanduses. Ö-e puhul pakutakse konkurentsivõimelise hinnaga tooteid ja teenuseid, mis rahuldavad inimeste vajadusi ja tagavad hea elukvaliteedi, vähendades samal ajal toote või teenuse keskkonnamõju (loodusvarade ja energiakasutust, saastamist, jäätmeid) kogu olelusringi vältel, nii et see on vähemalt samal tasemel Maa keskkonna taluvusvõimega. Ö-t mõõdetakse materjali tarbimise näitajatega ja materjalikuluga teenuseühiku kohta. Mida rohkem tooteid valmistatakse, seda kiiremini peab ö. kasvama. Ökoefektiivsem võib olla toote müümise asemel teenuse osutamine. Kui aga efektiivsusega ei seota piisavuse põhimõtet, võib ö-ga saavutatud loodusvarade säästmine kaotsi minna. Vt ka dematerialiseerimine, energiatõhusus, faktor 4, faktor 10, materjalivoo arvestus, puhtam tootmine, ressursitõhusus, tagasilöögiefekt, ökoinnovatsioon.

ökovõlg, ecological debt, ökologische Schulde (f), экологический долг – igaaastaste puudujääkide summa, mis on tekkinud maa bioloogilist taastootmisvõimet ületavast loodusvarade tarbimisest ja heitmete tekitamisest. Esimest korda ületas inimkonna nõudlus loodusvarade järele taastootmisvõime 1980-ndate keskel. Vastutus ületarbimise ja -tootmise eest, mida võimendab globaalne transport, lasub arenenud tööstusriikidel kolmanda maailma riikide ees. Ö-a moodustavad näiteks maailma loodus- jm varade raiskamine ja ebaproportsionaalne kulutamine ning keskkonna kahjustamine alates kolonialismiajast, aga ka ökoloogiline dumping ning biopiraatlus neokolonialismi oludes. Vt ka ökoloogiline jalajälg.