Säästva arengu sõnaseletusi

E

elustandard, living standard, Lebensstandard (m), жизнен­ный уровень – riigi või kogukonna arengutaseme üldistatud mõõde, mis arvestab osistena isiklikke sissetulekuid, haridustaset, toiduainete tarbimist, tervisekaitset, toimetulekut ja väljavaateid ootuste täitumiseks, samuti juurdepääsu moodsale tehnoloogiale ja loodusvarade kasutusele. Vt ka elukvaliteet, vaesus.

K

kohalik Agenda 21, Local Agenda 21, lokale Agenda 21(f), местная Aгeндa 21 – ÜRO keskkonna- ja arengukonverentsil 1992. aastal vastu võetud Agenda 21 tegevuskava 28. peatükis käsitletav kohaliku tasandi säästva arengu strateegia ja tegevuskava. Pärast seda hakati tegema oma kohalikku agendat või käivitati sarnaseid säästva arengu planeerimisprotsesse üle maailma kohalike omavalitsuste ja elanike eestvõttel.Vt ka Eesti 21.

kohalik areng, local development, lokale Ent­wick­lung (f), местное развитиe – majanduslik ja sotsiaalne ning looduskasutuse ja looduskaitsega seotud edenemine kogukonnas, mis on määratletud kindla, enamasti ühe kohaliku omavalitsuse või muu väiksema haldusalaga. Vt ka areng, regionaalareng.

L

laissez-faire, laissez-faire, laissez-faire, принцип экономической свободы и промышленного капитализма – 'laske teha' (pr k). Termini võtsid kasutusele 18. sajandi Prantsuse füsiokraadid, seda arendasid edasi Adam Smith ning klassikalised ökonomistid. Doktriin viitab valitsuse sellisele poliitikale, mille järgi riik ei tohiks üldse majandusküsimustesse sekkuda. Toetub oletusele, et inimesi motiveerivad peamiselt isiklikud huvid, mis tervikuna on üksteisega kooskõlas. Kasutatakse tihti vabaturumajanduse sünonüümina. Vt ka neokapitalism, sotsiaaldarvinism.

M

maastik, landscape, Land­schaft (f), ландшафт – geograafia põhimõisteid, ent tänapäeval levinud ka humanitaar- ja sotsiaalteadustes. Kirjeldab inimese tajutavat inimese ja looduse vahelistes suhetes tekkinud tervikut, mis on rohkem kui selle osade summa. Eestis eristatakse loodusmaastikku, mis viitab looduslikele aspektidele ja moodustub reljeefi, taimkatte, muldade ning veestiku osadest, kultuurmaastikust, mis on kujunenud inimtegevuse tagajärjel. Vt ka maastike mitmekesisus, maistu, pärandmaastik.

maastike mitmekesisus, landscape di­versity, Land­schaftsdiversität (f), разнообразие ландшафтов – maastike struktuur, mis hõlmab eelkõige eluta loodust ja mida hinnatakse mitme indikaatoriga. Eesmärk on säilitada võimalikult mitmesuguseid maastikutüüpe ja -mustreid. Haakepunktiks elurikkusega on elupaigad ja kasvukohad, mida maastik pakub. Vt ka Euroopa maastiku konventsioon, maastikuarhitektuur, maastikuhooldus, maastikukaitseala, maastikupoliitika.

maastikuarhitektuur, landscape archi­tecture, Land­schaftsarchitektur (f), ландшафтная архитектура – rakenduskunstiala, arhitektuuri ja maastikuplaneerimise piirvaldkond, mis tegeleb maastiku kujundamisega inimesele funktsionaalselt, ökoloogiliselt, tervishoiuliselt ja esteetiliselt sobivaks elupaigaks, arvestades ökoloogiliste protsesside ja maastike vahelisi seoseid ning geoloogilisi, majanduslikke, klimaatilisi ja kultuurilisi tegureid. Vt ka maastike mitmekesisus, maastikuhooldus, maastikukaitseala, maastikupoliitika, maistu, pärandmaastik.

maastikuhooldus, landscape manage­ment, Land­­schaftspflege (f), управление ландшафтом – laiemas tähenduses kompleksne looduskaitsevaldkond, mille eesmärk on ökoloogiliselt ja esteetiliselt väärtuslike ja mitmekesiste maistute kujundamine ja kaitse sihipärase planeerimise ja tegevusega; teiselt poolt ka intensiivse maakasutuse soovimatute kaasnähtude vähendamine. Vt ka Euroopa maastiku konventsioon, maastik, maastike mitmekesisus, maastikuarhitektuur, pärandmaastik.

maastikukaitseala, landscape conservation area, Landschaftsschutzgebiet (n), ландшафтный заповедник – haruldase või piirkonnale iseloomuliku loodus- või pärandmaastikuga kaitseala, mis on moodustatud maastiku säilitamiseks, kaitsmiseks, uurimiseks, tutvustamiseks ja kasutamise reguleerimiseks. M. eritüüpidena käsitletakse kaitse alla võetud parke, arboreetumeid ja puistuid. Vt ka Euroopa maastiku konventsioon, maastik, maastike mitmekesisus, maastikuarhitektuur, maastikuhooldus, maastikupoliitika.

maastikupoliitika, landscape policy, Landschaftsplanung (f), планирование ландшафта – maastiku hindamise põhimõtete, strateegiliste sihtide ja suuniste kogum toimiva ja esteetilist rahuldust pakkuva terviku loomiseks. Rakendatakse nt mingis piirkonnas kavandatava tegevuse (majandusarendus ja looduskaitse) ettevalmistamisel. Vt ka Euroopa maastiku konventsioon, maastikuarhitektuur, maastikuhooldus, maastikukaitseala, maistu, pärandmaastik.

O

olelusringi hindamine (elukaare hindamine), life cycle assessment (LCA), Einschätzung (f) des gesamten Lebenslaufes, оценка жизненного цикла – keskkonnajuhtimisvahend, millega hinnatakse toote või teenuse täielikku keskkonnamõju. Selleks summeeritakse sisendid (materjalikulu ja energiamahukus) ning väljundid (heitvesi, heitgaas, jäätmed) kogu toote või teenuse olelusringi vältel ning hinnatakse kõikide sisendite ja väljundite tekitatud mõju, sealhulgas kogu tsüklis toimuva transpordi keskkonnamõju. O. h-se nõuded on kehtestatud ISO standarditega 14040, 14041, 14042, 14043. Vt ka keskkonnahoidlik tootearendus, keskkonnajuhtimine, olelusringipõhine lähenemine.

olelusringipõhine lähenemine, life cycle approach, Betrachtung (f) des gesamten Lebenslaufes, анализ жизненного цикла продукции – toote või teenuse olelusringi keskkonnamõju vähendamisele ja ringi sulgemisele suunatud tegutsemine. O. l-t kasutatakse näiteks keskkonnajuhtimises, ökomärgise andmisel, keskkonnahoidlikus tootearenduses, terviklikus tootepoliitikas.Vt ka kinnine tootmistsükkel, olelusringi hindamine.

P

prügila, landfill, Deponie (f), свалка – rajatis kasutamata jäätmete keskkonna- ja terviseohutuks maapealseks või maaaluseks ladestamiseks. Enamik p-ist on segaprügilad, millesse läbisegi ladestatakse mitut liiki jäätmeid. Kasutatakse ka ainujäätmeprügilaid selliste jäätmete (nt jäätmepõletustuhk, asbest) jaoks, mida ei või mingil põhjusel segaprügilasse viia. Vt ka jäätmekäitlus.

T

tööjõumahukas tootmine, labour in­tensive production, arbeit­intensive Produktion (f), трудоемкое производство – tootmisviis, kus kasutatakse maa või kapitali rakendamisega võrreldes suhteliselt rohkem tööjõudu. Tihtipeale sõltub ühe või teise tootmisteguri kasutamise intensiivsus selle hinnast. Näiteks kui tööjõud on odav, on põllumajandus tööjõumahukas, tööjõu kallinedes muutub aga kapitalimahukaks (kasutatakse rohkem masinaid).Vt ka kapitalimahukas tootmine, toormemahukas tootmine.

V

vastutusekindlustus, liability insurance, Haft­pflichtversicherung (f), страхование ответственности – majandushoob, kus vastutust võimaliku kahjustuse eest (nii inimesele, tema varale kui looduskeskkonnale) kannab kindlustusorganisatsioon. Kasutatakse näiteks raudteevedude puhul. Vt ka keskkonnavastutus.

vähimarenenud riigid, Least Developed Countries (LDC) (least advanced countries), am wenigsten ent­wick­elte Länder (pl), наименее развитые страны – ÜRO poolt defineeritud kui riigid, mille rahvamajanduse kogutoodang (RKT) inimese kohta on alla 500 USD aastas, riikide tööstustoodang alla 10% RKT-st ning kirjaoskuse tase alla 20%. Selle terminiga viidatakse tavaliselt 40 kõige vaesemale maale, mida iseloomustab äärmuslik vaesus, puudused tervisehoolduses, hariduses ja transporditeenustes, peamiselt põllumajandusele tuginev majandus, äärmuslikud geograafilised või klimaatilised olud (kuivus ja kõrbestumine, ulatuslikud loodusõnnetused, eraldatus jne).Vt ka kolmas maailm, majanduskasv, neljas maailm.

vähimast kulust lähtuv planeerimine, least cost planning (LCP), kostenoptimale Planung (f), наиболее дешевый план – soovitud tulemuse saavutamiseks odavaima viisi või meetmete kombinatsiooni otsimise meetod. V. k. l. p-t on rakendatud nt energiasektoris, kus energiatootmise kulude kokkuhoidmiseks vähendatakse energiatarbimist (majade soojustamine, energiamahuka tehnoloogia asendamine, energiatõhusate transpordiliikide eelisarendamine jms). Transpordisektoris on võimalik samu majanduseesmärke saavutada kõikide transpordiliikide ja juurdepääsu korraldamise viiside alternatiive kaaludes, mis võivad kaasa aidata ka tervise-, keskkonna- ja turvalisuse eesmärkide saavutamisele. Vt ka energiamahukus, kulutõhususe analüüs.