Säästva arengu sõnaseletusi

A

aineringe, substance turnover (cycling of substances), Stoffkreislauf (m), круго­ворот веществ – ainete ringkäik Maa eri piirkondades (sfäärides) ning nende vahel. Sisaldab nii elusa kui eluta aine ringkäiku. A. käivitaja on Maale jõudev ja siin teisenev päikeseenergia, raskusjõuenergia (nii Maa kui ka Kuu raskusjõu energia ning Maa siseenergia. A-s kombineeruvad geoloogilised (nt vulkaanilised) ja bioloogilised protsessid. Ökosüsteemis toimub a. autotroofsete organismide loodud orgaanilist ainet kasutavate organismide (heterotroofsete organismide) kaasabil. Orgaanilise aine uuenemise lõppedes muundub see lagundavate organismide koosmõjul taas mineraalseks aineks. Bioloogilise a. peamised protsessid on hapniku-, süsiniku-, lämmastiku-, fosfori- ja väävliringe. Vt ka hapnikuringe, keskkonnafunktsioonid, keskkonnamajandus, kinnine tootmistsükkel, süsinikuringe, taastuv energiaallikas, vihmamets.

arukas kasv (mõistlik kasv), smart growth, vernünftiges Wachstum (n), разумный рост – planeerimispraktika, mis püüab vähendada inimasustuse mõju keskkonnale ja loodusvarade tarbimist, pakkuda kõigile taskukohast eluaset ja mitmekesist elukeskkonda, kujundada säästvat transporti ja vältida majanduskasvuga kaasnevat negatiivset mõju ühiskonnas ning eelistada jätkusuutlikku arengut. Tugineb keskkonnateadlikkusele, üldsuse kaasamisele planeerimisse ja tugeva kohaliku identiteedi loomisele. Vt ka globaalne ümberorienteerumine, säästev linnaplaneerimine, uus-urbanism, ökopolis.

E

elatusmajandus, subsistence economy, Subsistenz­wirtschaft (f), прожиточное хозяйство – majandussüsteem, kus inimesed toodavad suurema osa vajalikest toodetest ja teenustest ise. Pered on nii tootjad kui ka tarbijad. Enamasti tugineb selline majandussüsteem põllundusele. Kuna jõukus ei põhine siinjuures rahal, vaid loodusvaradel, tuleb tegutseda looduskeskkonna taastootmisvõime piires. Suurem osa maailma vaestest elatub praegu sellisest majandamisviisist. Vt ka toiduga kindlustatus.

H

hoiuala, special conservation area (limited conservation area), Schutzgebiet (n), заповедник – elupaikade ja kasvukohtade kaitseks määratud ala, mille säilimise tagamiseks hinnatakse kavandatavate tegevuste mõju ja keelatakse ala soodsat seisundit kahjustavad tegevused. H. kui uus kaitstava loodusobjekti kategooria võeti Eestis kasutusele looduskaitseseadusega 2004. aastal, kui tekkis vajadus tagada Natura 2000 võrgustiku alade kaitse seal, kus olemasolev tegevus võis jätkuda ilma ala senist kaitse- ja kasutuskorda muutmata, kuid uue tegevuse negatiivset mõju alale tuli vältida või vähendada nii palju kui võimalik. Vt ka kaitseala, linnuala, loodusala.

huvirühm, stakeholder (interest group), Interessengruppe (f), заинтересованная группа – 1) teadvustatud ühiste huvide nimel tegutsev ühendus (nt mittetulundusühendus, liikumine, katusorganisatsioon või võrgustik); 2) inimesed või organisatsioonid, kelle huvid mõnes küsimuses ühtivad. Allikas: Lagerspetz, 2006. Vt ka kogukond, otsustusprotsess, partnerlus, rohelised, surverühm, üldsuse kaasamine, üldsuse osalemine.

J

jätkusuutlik ettevõtlus, sustainable business, nachhaltiges Unternehmen (n), устойчивое предпринимательство – ettevõtte tegevus ja tavad, mis arvestavad keskkonnahoidlikke ja sotsiaalseid eesmärke ning loodusvarade säästvat tarbimist. Selliste põhimõtete rakendamisega panustavad ettevõtted oma pikaajalisse majandusedusse ja samas kogu ühiskonna säästvasse arengusse. Vt ka eetiline investeering, ettevõtte ühiskondlik vastutus, jätkusuutlikkus, säästev kasutus, tulemuste kolmikmõõde.

jätkusuutlik saak, sustainable yield, nachhaltige Ernte (f) , устойчивый улов – ammutatav kogus taastuvat loodusvara, mis tagab selle tootlikkuse tulevikus. Loodusvara kasutamist peetakse tasakaalustatuks siis, kui selle ammutamine (nt kalapüük, metsa raiumine) ei ületa selle loodusliku taastumise kiirust ehk biomassi kasvukiirust. Ökosüsteemi seisundit iseloomustav indikaator. Vt ka keskkonnaindikaator, säästev kalandus, säästev kasutus, säästva arengu indikaator.

jätkusuutlikkus, sustainability, Nachhaltigkeit (f), устойчивость – dünaamiline seisund, milleni viib kestlik ehk säästev areng. Kuigi j-t kasutatakse tihti ka säästva arengu sünonüümina, on arvatud, et areng viitab paljuski kasvule, mis ei saa olla säästev, seetõttu eelistatakse kasutada sõna j. J-t iseloomustavad neli mõõdet: sotsiaalne, majanduslik, ökoloogiline ja institutsionaalne j. J-e määratlemisel on välja pakutud tugeva ja nõrga j-e kontseptsioon. Tugeva ehk ökoloogilise j-e kriteeriumi täitmiseks on vaja tagada iga üksiku kapitali (looduskapitali ja inimese loodud kapitalide) samas koguses jätkumine tulevastele põlvedele. Nõrga ehk majandusliku j-e kriteeriumi pooldajad peavad määravaks üksnes kapitalide koguhulga samaks jäämist inimese kohta, s.t loodusvarasid võib vähendada, kui inimese loodud kapital selle võrra kasvab. Vt ka Hartwicki reegel, säästev kasutus, tehnoloogiline optimism, toimetulekuvõime, ökoloogiline majandus.

jätkusuutlikkuse hindamine, sustainability assessment (sustainability impact assessment), Nachhaltigkeitsfolgenabschätzung (f) (Nachhaltigkeitsuntersuchung (f)), , оценка воздействия на устойчивое развитие – mõju hindamise liik, mille eesmärk on välja selgitada ja hinnata kavandatava tegevuse mõju säästvale arengule, et otsuse tegemisel arvestataks jätkusuutlikkuse põhimõtetega.Vt ka keskkonnamõju hindamine, keskkonnamõju strateegiline hindamine, sotsiaalse mõju hindamine.

jätkusuutlikkuse teadus, sustainability science, Wissenschaft über die Nachhaltigkeit (f), наука устойчивости – valdkondadevaheline teadusharu, mis püüab mõista looduse ja ühiskonna vaheliste seoste põhiolemust. J. t. lähtub arusaamast, et traditsiooniline teaduslik lähenemine on ebapiisav komplekssete organisatsioonide ning loodusnähtuste vaheliste seoste ja toime uurimiseks. Seetõttu erinevad j. t-e struktuur, meetodid ning sisu märkimisväärselt traditsioonilisest teadusest. J. t. analüüsib dünaamilisi seoseid kohalike ning globaalsete loodus- ja ühiskonnasüsteemide vahel nii lühi- kui pikaajalisest vaatenurgast. J. t-e meetodid on tuletatud mitme teadusharu meetoditest ning kohandatud olukorraga, kus otsuseid tuleb langetada määramatuse tingimustes. J. t-t iseloomustab väärtussüsteemide paljusus, kus peale teadlaste panuse tuleb arvestada ka teiste huvirühmade (nt kohalikud elanikud) teadmiste ja kogemustega. Vt ka ebamäärasus, jätkusuutlikkus, komplekssus, mitme-kriteeriumi hindamine, normaalteadus, postnormaalteadus.

jätkusuutliku ühiskonna indeks, sustainable society index, Index (m) für nachhaltige Gesellschaft , индекс устойчивого развития общества – riikide elukvaliteeti ja kestlikkust mõõtev indeks. Töötati välja Hollandis 2006. a., sellest ajast peale on avaldatud maailma riikide j-e kohta igaaastaseid aruandeid. Koosneb 22 näitajast. Vt ka Dow Jonesi jätkusuutlikkuse indeksid, inimarengu indeks, säästva majandusliku heaolu indeks (ISEW), tõelise arengu indeks (TAI).

K

kallasrada, shore path, Uferpfad (m), прибрежная полоса – kaldariba avaliku veekogu ääres. Looduskaitseseaduse järgi on rannal või kaldal asuva kinnistu valdaja kohustatud tagama inimeste ja loomade vaba läbipääsu kallasrajal. Veeseadus sätestab kallasraja laiuseks laevatavatel veekogudel 10 m ja teistel veekogudel 4 m, üleujutatud kallasraja korral on avalikult kasutatav 2 m laiune k., mida mööda võib vabalt ja takistamatult veekogu ääres liikuda. K. ei määratleta avalikult kasutataval veekogul, näiteks sadamas, kalakasvatusehitisel, hüdroelektrijaama vähimas võimalikus teeninduspiirkonnas jm. Vt ka igaüheõigus.

keskkonnamõju strateegiline hindamine (KSH), strategic environmental assess­ment (SEA), Strategische Umweltprüfung (f) (SUP) , стратегическая экологическая оценка (СЭО) – strateegilise planeerimisdokumendi elluviimisega kaasneva tegevuse keskkonnamõju selgitamine, hindamine ja kirjeldamine. KSH oluline osa on üldsuse kaasamine ja teavitamine selle eri etappides. Vt ka keskkonnamõju hindamine, strateegiline planeerimine.

L

linnuala, Special Protection Area (SPA), Europäisches Vogelschutzgebiet (n), птичьий заповедник – Euroopa Nõukogu linnudirektiivi 79/409/EMÜ alusel loodud kaitseala direktiivi I lisa linnuliikide ja regulaarselt läbirändavate linnuliikide kaitseks. L-d hõlmavad nii nende pesitsus-, sulgimis- ja talvituspiirkondi kui ka rändepeatuspaiku.Vt ka hoiuala, loodusala, Natura 2000.

loodusala (ühenduse tähtsusega ala), Site of Community Importance (SCI), Special Area of Conservation (SAC), besonderes Schutzgebiet (n), природный заповедник – Euroopa Nõukogu loodusdirektiivi 92/43/EMÜ alusel loodud kaitseala direktiivi I lisa looduslike elupaigatüüpide ja II lisa liikide elupaikade kaitseks. Vt ka hoiuala, linnuala, Natura 2000.

loodusvara säästev hind, sustainable price for a resource, nachhaltiger Ressourcen­preis (m), цена ресурса при его устойчивом (неистощительном) использовании – hind, mis tagab kauba või teenuse tootmisel tekkinud negatiivsete keskkonnamõju leevendamise vastuvõetavale tasemele. Vt ka keskkonnamajandus, looduskasutus, loodusvara kasutusõiguse tasu, loodusvarade nappus, säästev kasutus.

M

mullakaitse, soil protection (soil conservation), Bodenschutz (m), охрана почвkeskkonnakaitse osa, mis tegeleb mulla kui loodusvara säilitamise ja parandamisega ning mulla hävitamise, saastamise ja degradatsiooni vältimisega. M. eesmärk on vähendada viljaka maa katmist ehitistega, takistada kõrbestumist, soostumist, sooldumist, erosiooni ja tuulekannet, pinnase saastumist (nt pestitsiididega) ja mulla omaduste halvenemist ebaõige harimise ja maaparanduse tõttu. Vt ka keskkonnafunktsioon.

P

piisavus, sufficiency, Suffizienz (f), достаточность (достаток) – rahuldumine mingi teenuse- või tootmistasemega pideva kasvutaotluse ja sellest lähtuva loodusvarade tarbimise lakkamatu kasvamise asemel. P. ja ökotõhusus on säästva arengu saavutamise meetmetena väga vajalikud, sest kui ökotõhususe taotlemisega ei taotleta ka piisavust, siis jääb tõhususe abil saavutatud dematerialiseerimine tarbimise kasvu tõttu olematuks (loodusvarakasutus ei vähene näiteks siis, kui kaks korda vähem kütust tarbivat sõiduautot kasutatakse kaks korda pikemaks teekonnaks). Kuna kõrge elukvaliteediga riikides on seos materiaalse jõukuse, SKT ja heaolu vahel suhteliselt lõtv, siis peaks p. olema võimalik ilma elukvaliteedi languseta, sest heaolu suurendamiseks võib kasutada ka puhkust ja teisi materiaalseid vahendeid mittevajavaid tegevusi.Vt ka nõudluse ohjamine.

poollooduslik kooslus, semi-natural community, naturnahe Gemeinschaft (f), полуприродная среда обитания – pikaajalise inimtegevuse mõjul kujunenud loodusliku elustiku kooslus, kus on niidetud heina või karjatatud loomi, nt puisniidud, loopealsed, soostunud niidud, soo-, ranna-, lammi- ja aruniidud ning puiskarjamaad. P. k. hävib inimtegevuse lakates. Vt ka pärandmaastik.

päikeseenergia, solar energy, Solarenergie (f), солнечная энергия – energialiik, mille energiaallikaks on termotuumareaktsioon Päikese sisemuses, kus vesinik muutub heeliumiks. Päikeseenergeetika on p. kasutamisel põhinev elektri ja/või soojuse tootmine. Päikeseküttel põhineva sooja vee saamiseks kasutatakse tumedapinnalisi päikesepaneele, millest läbi voolav soojusvaheti (selleks võib olla vesi või muud sobivad vedelikud) kannab soojuse akumulatsioonipaaki, kust seda saab kasutada kas kütteks või sooja vee saamiseks. Soojusakumulaatorina toimib ka hoonete lõunakaartesse läbi klaaskatte avanev tumeda pinnaga massiivne sein, millesse päeval salvestuv soojus vabaneb öösel siseruumidesse. Elektritootmisel on kaks võimalikku lahendust: 1) peeglitega kontsentreeritud päikesevalgusega saadakse aur, mis käivitab auruturbiini ja sellega ühendatud elektrigeneraatori (või kasutatakse skeemi, kus kontsentreeritud p. suunatakse muu soojusmasina, näiteks stirlingmootori käivitamiseks); 2) kasutatakse pooljuhtelementi ehk päikesepatareid, mille siiretele langev valgus tekitab elektrivoolu. Vt ka taastuv energiaallikas.

püsielupaik, species protection site, ständige Standort (m) von Arten, постоянная среда обитания разновидностей – Eesti looduskaitseseaduse (2004) kohaselt on p. väljaspool kaitseala või selle piiranguvööndis asuv teatud liigi kaitseks loodud ala. Vt ka kaitstav loodusobjekt.

R

ruumiline planeerimine, spatial plan­ning, Raumordnung (f), пространственное планирование – traditsioonilise füüsilise planeerimise arendus strateegilise planeerimise suunas, kus pikemas ajaraamis käsitletakse sotsiaal-majanduslike tingimuste muutmise eesmärke ja võimalusi ning füüsilise planeerimise ülesannete lahendamine seatakse muutuva sotsiaal-majandusliku olukorra konteksti. R. p. seob etteantud territooriumil eri eluvaldkonnad ja määrab füüsilise ruumi funktsioonid ning arengu (visioon, eesmärgid ja tegevus nende saavutamiseks). Vt ka linnauuendus, kontsentreeritud hajutamine, planeeringu rohefaktor, regionaalplaneerimine.

S

siduja, sink, Senke (f), поглотительökosüsteemi osa, mis suudab vastu võtta ja kahjutustada inimese tekitatud saaste- ja jääkaineid (sh CO2 sidumine; vette, õhku ja pinnasesse sattuvate heitmete neutraliseerimine, lagundamine ning uuesti looduslikku ringesse laskmine). Süsiniku sidujana toimivad nt ookeanid, metsad ja sood, mis neelavad rohkem süsinikdioksiidi, kui eraldavad seda. Seetõttu on nende ökosüsteemide säilitamine ja kaitse väga vajalik kliimamuutuse negatiivse mõju leevendamisel. Maismaa ökosüsteemidest seovad süsinikku kõige rohkem kõrgsood ehk rabad – surnud taimejäänused ei saa märjas keskkonnas laguneda ja süsihappegaasi vabastada, mistõttu suur osa sealsest süsinikust seotakse aastatuhandeteks.Vt ka kasvuhoonenähtus, keskkonnafunktsioon, keskkonna isepuhastusvõime, keskkonna taluvusvõime.

sotsiaaldarvinism, social darwinism, Sozial­darwi­nis­mus (m), социальный дарвинизм – sotsiaalteooria, mis rakendab darvinistlikke loodusliku valiku põhimõtteid ühiskonnale. Tuntuimad sotsiaaldarvinistid olid H. Spencer (1820–1903) ja G. Sumner (1840–1910), mõlemad väitsid, et ühiskonda tuleb vaadelda kui kohanevat organismi. Tänapäeval kasutatakse sageli halvustavas tähenduses ühiskonnauurimises bioloogilist reduktsionismi esindavate teadlaste kohta. S. on problemaatiline ka poliitiliselt: kui inimesed ja ühiskond alluvad tugevaima ellujäämise printsiibile, õigustab see alati status quod. S. pooldab vabaturumajandust, kus valitsus ei sekku majandustegevusse. Vt ka laissez-faire.

sotsiaalne areng, social development, soziale Entwick­lung (f), социальное развитие – üldise heaolu paranemine, mida mõõdetakse selliste sotsiaalsete indikaatoritega nagu keskmine eluiga, laste suremus, kirjaoskus, sotsiaalteenuste pakkumine; tänapäeval lisatakse inimkeskse arengu kontekstis näitajatena ka vaeste kogukondade elujärje parandamine, kogukonnajuhtimine, omavõim ja keskkonnaanalüüs. S. a. edeneb näiteks haridus-, tervise- ja elamumajandusprogrammide ning avalikele teenustele parema juurdepääsu võimaldamise kaudu. Vt ka areng, elukvaliteet, säästev inimareng.

sotsiaalne aruanne, social report, Sozialbericht (m), социальный отчёт – ühiskonna või organisatsioonide mitterahalised andmed, mis sisaldavad mõne või kõik järgmistest: missioon, visioon, väärtushinnangud, töökeskkonna sisekliima, sotsiaalne dialoog, inimõigused, kogukonnakaasatus, kohalik majandusareng, looduskeskkond, turg. Aruandes peaksid kajastuma ka vajalikud mõõdikud. Allikas: Geomedia, 2005. Vt ka ettevõtte ühiskondlik vastutus, keskkonnaaruanne, sotsiaalne indikaator, väärtus.

sotsiaalne audit, social audit, Prüfung (f) der sozialen Bereiche, социальный аудит – organisatsiooni tegevuse sotsiaalse mõju süstemaatiline hindamine standardite ja huvirühmade ootuste alusel.Vt ka keskkonnaaudit, sotsiaalse mõju hindamine, sotsiaalse vastutuse standard SA 8000.

sotsiaalne dumping, social dumping, Sozial-Dumping (n), социальный демпинг – ettevõtete üleviimine nõrgema tööjõuregulatsiooniga maadesse. Kunstlikult väikesed tootja kulud annavad ebaausa eelise rahvusvahelises kaubanduses. Vt ka postkolonialism, õiglane kaubandus, ökoloogiline dumping, üleilmastumine.

sotsiaalne ettevõtlus, social entrepreneurship, soziales Unternehmertum (n), социальное предпринимательство – sotsiaalselt vastutustundlik, uuenduslik äritegevus, mis suudab vastata sotsiaalsetele probleemidele ja kogukonna vajadustele turuvõimalusi ära kasutades, ent keskendumata kasumile. Vt ka ettevõtte ühiskondlik vastutus.

sotsiaalne hind, social price, Sozialkost (f), социаль­нaя цена – mingi toote või teenuse loomise tegelik hind ühiskonnale; võib olla suurem kui turuhind.Vt ka väliskulu.

sotsiaalne indikaator (sotsiaalne näitaja, sotsiaalne mõõdik), social indi­cators, sozialer Indikator (m), социальный индикатор – igasugune regulaarselt kogutav sotsiaalne statistika, mida on võimalik kasutada ühiskonna üldise seisundi ja sotsiaalse heaolu (nt kirjaoskuse, kuritegevuse, suremuse, tervishoiuteenuste tase) muutuste kirjeldamiseks. Tänapäeval on statistiliste üldistuste kõrval tunnistatud tundlikumate vahendite olulisust, eriti disagregeeritud ehk sotsiaalsete rühmade erinevat olukorda peegeldavate näitajate tähtsust. Vt ka inimarengu indeks, sotsiaalne aruanne, säästva arengu indikaator, vaesusindeks.

sotsiaalne kapital, social capital, Sozialkapital (n), социальный капитал – inimestevahelised suhted ja võrgustikud koos ühiste normide, väärtuste ning arusaamadega, mis hõlbustavad koostööd rühmade sees ja vahel ühiskonnale kasu loomise eesmärgil. S. k. on kodanikuühiskonna alus. Nii s. k. kui inimkapital on seotud inimese heaoluga: s.k ühiskonna tasandil, inimkapital üksikisiku tasandil. Vt ka institutsioon, kapital, looduskapital.

sotsiaalne konstruktivism, social con­structivism, sozialer Konstruktivismus (m) (Sozialkonstruktivismus (m)), социальный конструк­ти­визм – seisukoht sotsiaalteadustes, mille kohaselt sõltub teadmine alati sotsiaalsest taustast ja on aktiivse loometöö tulemus, mitte varem olemasoleva ja valmis reaalsuse avastamine. S. k. tekkis 20. saj keskpaigas seoses teadmussotsioloogia arenguga (näiteks P. Berger ja T. Luckmann 1966), hiljem on seostatud ka poststrukturalismi, feministliku kriitika ja postmodernismiga. Säästva arengu seisukohalt olulised teemad on olnud näiteks keskkonnaprobleemide või nende puudumise konstrueerimine, riski sotsiaalne konstrueerimine. Vt ka sotsiaalsed probleemid, sotsiaalsed väärtused.

sotsiaalne metabolism, social metabolism, sozialer Stoffwechsel (m), социальный метоболизм – ühiskonna tarbimise füüsiline dimensioon, mida mõõdetakse materjalivoo arvestuse abil. Kasutatakse elukvaliteedi, materjalikulu ja energiamahukuse vaheliste seoste uurimisel. Vt ka sotsiaalökoloogia.

sotsiaalne märgis, social label, soziales Etikett (n), социальный знак – tarbijate ostuotsuste mõjutamiseks mõeldud märgis või teatis tootel, mis iseloomustab ettevõtte tegevuse sotsiaalset ja eetilist mõju huvirühmadele. Vt ka keskkonnamärgis, ökomärgis.

sotsiaalne vahetus, social trade-off, sozialer Kompromiss (m), социальный компромисс – kompromiss probleemi lahendusest saadavate hüvede ja ilmnevate kaotuste vahel. Juhul kui tuleb teha valik vastuoluliste võimaluste vahel, saab mingi eesmärgi saavutada ainult teise eesmärgi saavutamise võimaluste kahandamise tulemusel. Näiteks millegi parandamine/suurendamine toob automaatselt kaasa teise komponendi halvenemise/vähenemise. Selliste valikute tegemine nõuab otsusetegijalt kindlaid teadmisi, mis on ühe valiku tegemise eelised ja teise valiku tegemata jätmise kulud. Vt ka vangide dilemma.

sotsiaalne vastutus (sotsiaalne aruandekohustus), social accountability, (e) Sozialverantwortlichkeit, cоциальная подотчётность – kodanike ja riigi puhul tähendab see ühelt poolt valitsuse aruandekohustust oma tegevuse kohta inimeste elukvaliteedi parandamisel ja õiguste kaitsmisel ning teiselt poolt kodanike aktiivset osalemist selle jälgimisel: nt poliitika kujundamisel osalemisega, riigieelarvelistel kulutustel ja avalikel teenustel silma peal hoidmisega. Seega tähendab s. v. ka avalikule teabele juurdepääsu soodustamist. S. v. peaks toimima kogu demokraatliku valitsemistsükli jooksul, mitte ainult valimiste ajal.Vt ka hea valitsemistava, partnerlus, üldsuse kaasamine, üldsuse osalemine.

sotsiaalse mõju hindamine, social impact assessment (SIA), Sozialverträglichkeitsprüfung (soziale Folgenabwägung (f)), оценка социального воздействия – strateegiadokumentides ja projektides kavandatavate tegevuste positiivse ja negatiivse mõju analüüsimine inimese tervise, elukvaliteedi ja tööhõive seisukohast, mõju seire ja maandamine. Selle esmane eesmärk on kaasa aidata jätkusuutliku ja õiglase keskkonna loomisele. Vt ka keskkonnamõju hindamine, põlvkondadesisene õiglus, sotsiaalne audit, teostatavusuuring, tervise mõju hindamine.

sotsiaalse vastutuse standard SA 8000, Social Accountability 8000, Standard (m) für Sozialverantwortlichkeit (SA 8000), стандарт SA 8000 “Социальная ответственность” – rahvusvaheline töötajate õiguste standard ja kontrollisüsteem. Auditeeritav töökohtade sertifitseerimise standard põhineb Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) konventsioonide, ÜRO inimõiguste deklaratsiooni ja lapse õiguste konventsiooni sätetel. Standardi kriteeriumidega piiratakse laste töö ja sunniviisilise töö kasutamist, seatakse ohutu ja tervisliku töökeskkonna, ühinemisvabaduse, kollektiivläbirääkimiste, tööaja, töötasu ja organisatsiooni juhtimise nõuded, keelustatakse diskrimineerimine ning reguleeritakse distsiplinaarkaristuse rakendamist. 1997. aastal rahvusvahelise valitsusvälise sotsiaalse vastutuse organisatsiooni (Social Accountability International) algatatud vabatahtlikku standardit võib rakendada igas suuruses asutuses või ettevõttes kõigis majandusharudes. Vt ka aruandlusstandardid AccountAbility 1000, ettevõtte ühiskondlik vastutus, lapstööjõud, sotsiaalne audit, õiglane kaubandus.

sotsiaalsed probleemid (sotsiaalprobleemid), social prob­lems, Sozial­prob­leme (pl), социальные проблемы – ühiskonda puudutavad ja sekkumist nõudvad probleemid, nt vaesus, tööpuudus, kuritegevus, alkoholism, narkomaania, kodune vägivald, inimkaubandus, rassi- ja etnilised konfliktid, iive. 1970. aastateni uuriti s. p-e reaalsuse objektiivsete ja vaadeldavate aspektidena. Edaspidi lähtus s. p-e uurimine sotsiaalse konstruktivismi mõjul seisukohast, et s. p. sõltuvad ajaloolisest ja kultuurilisest kontekstist – inimeste käitumise moraalne hindamine on osa s. p-e identifitseerimisest. Meie kogemused ja tõlgendused olukordadest muutuvad ja seega on s. p-ks määratlemine subjektiivne. Vt ka globaalne ümberorienteerumine, linnauuendus, valglinnastumine.

sotsiaalsed väärtused (ühiskondlikud väärtused), social values, soziale Werte (pl), социальные ценности – kesksed tõekspidamised ja eesmärgid ühiskonnas. Olgugi et suur osa s. v-i on üks ühiskonna toimimise aluseid, toimivad need sageli ka kehtiva võimu ja status quo õigustamiseks ja takistavad põhjalike muudatuste tegemist. S. v-e muutmine või mõjutamine jätkusuutlikumaks annab võtme säästva arengu ideoloogia juurutamiseks. S. v-e osa on siiski kerge üle hinnata, ühiskond püsib koos ka s. v-e konsensuseta ning juhtimine toimub suurel määral poliitilise ja majandusliku võimu kaudu. On vaja arvestada, et kehtivate väärtushinnangute juurde jäämine tuleneb pigem pragmatismist ja mugavusest, mitte sügavast veendumusest nende õigsuses. Vt ka sotsiaalne konstruktivism, tarbimisharjumuste muutmine, väärtus.

sotsiaalökoloogia, social ecology, Sozialökologie (f), со­циаль­ная экология – sotsioloogia haru, mille aine on inimese, ühiskondlik-poliitiliste süsteemide ja keskkonna eriomased seosed. S. kujunes esialgu linnasotsioloogia (urbaniseerumissotsioloogia) osana. Vt ka inimökoloogia, sotsiaalne metabolism.

standard, standard, Norm (f), стандарт – kokkuleppeline kvaliteedi-, toimingu- jm nõuete kogum. Toetav meede eesmärkide saavutamiseks.Vt ka hea tava, aruandlusstandardid AccountAbility 1000, ISO 14001 standard, sotsiaalse vastutuse standard SA 8000 .

strateegiline planeerimine, strategic planning, strategische Planung (f), стратегическое планиро­ва­ние – sammsammuline tegevus arengu kaugemate ja laiemate eesmärkide ning nende saavutamise teede ja tegevuskava sõnastamiseks, viimistlemiseks ja lõplikuks määratlemiseks. Strateegiline plaan loob konteksti ja annab suuna ning juhised detailsemaks kavaks ja haldusotsuste langetamiseks. Vt ka keskkonnamõju strateegiline hindamine, keskkonnastrateegia, Säästev Eesti 21.

stsenaarium, scenario, Szenarium (n) (Szenario (n)), сценарий – võimalike tulevikusündmuste kirjeldus, mis lähtub eri vaatenurkadest minevikus toimunud sündmustele ning olevikus ja tulevikus toimuvale arengule. S-d võivad olla ennustavad (forecasting) või tuletavad (backcasting), uurivad või normatiivsed, kvalitatiivsed või osaliselt kvantitatiivsed. Sageli kasutatakse s-de loomiseks protsesside või nähtuste modelleerimist. Vt ka maailmamudel, süsteemianalüüs, süsteemidünaamika, süsteemne mõtlemine.

subsiidium, subsidy, Sub­vention (f), субсидия – riigi rahaline abi ettevõtjatele, et kunstlikult muuta nende toodang odavamaks ja konkurentsivõimelisemaks. Valitsused kasutavad s-e näiteks uue majandusharu arendamiseks, kriiside ajutiseks leevendamiseks või riigile tähtsate majandusharude (nt transport, põllumajandus, energeetika) toetamiseks. S-i võib esineda ka varjatud vormis, nt maksudest vabastamine, madalaintressilised laenud, kaitsetollid, transpordi väliskulud, mille maksavad kinni kõik ühiskonnaliikmed. Vt ka majandushoob, majanduslik stiimul.

sudu, smog, Smog (m), смог – suitsust või muust õhusaastest mürgine udu. Nn Londoni s. peamine kahjustav mõjur oli küttekolletest pärinev vääveldioksiid. Fotokeemiline s. (nn Los Angelese s.) on sekundaarsaastumine; see tekib päikesepaistelise ja kuiva ilmaga, kui sõidukite heitgaasides sisalduvad süsivesinikud ja lämmastikoksiidid moodustavad päikesekiirguse mõjul peroksiide ja osooni, mis ärritavad eriti tugevalt limaskesti, kahjustavad taimi ja mitmesuguseid tehismaterjale ning vine vähendab nähtavust märkimisväärselt. Vt ka happevihmad.

säästev areng (kestlik areng, jätkusuutlik areng), sustain­able development, nachhaltige Entwicklung (f), устойчивое развитие (неистощительное развитие) – sihipäraselt suunatud areng, mis tagab inimeste elukvaliteedi paranemise kooskõlas loodusvarade olemi ja keskkonna taluvusvõimega ning elurikkust säilitades. S. a. taotleb tasakaalu inimesi rahuldava elukeskkonna ja majanduse arengu vahel ning täisväärtusliku ühiskonnaelu jätkumist praegustele ja järeltulevatele põlvedele. S. a-u kui sotsiaalse ideaali teostumine eeldab üldsuse osalemist, s. a-le orienteeritud majandushoobade, nt ökomaksureformi rakendamist ning vajalike hoiakute, eeskätt keskkonnahoidliku nõudlus- ja tarbimiskultuuri kujundamist. S. a. peamised põhimõtted on (Hugé et al. 2011): *globaalne vastutus (sotsiaal-ökoloogiliste küsimuste käsitlemisel rahvusvaheline koostöö jagatud, kuid diferentseeritud vastutuse põhimõttel); *terviklikkus (keskkonna-, sotsiaalsed ja majanduslikud mõjud ja nende omavaheline toime – keskkonna- ja arengueesmärkide tasakaalustamine ja tervikuna käsitlemine); *põlvkondadevaheline ja -sisene õiglus (praeguste ja tulevaste põlvkondade vajadused ja eelistused; geograafiline (Põhi-Lõuna) ja sotsiaalne põlvkondadesisene õiglus); *ettevaatus (keskkonna halvenemist takistavaid meetmeid ei või edasi lükata täieliku teadusliku kindluse puudumisega põhjendades); *osalemine (kõikide huvirühmade kaasamine otsuste tegemisse).Vt ka Brundtlandi aruanne, jätkusuutlik ettevõtlus, jätkusuutlikkuse teadus, säästev eluviis, säästev energeetika, säästev inimareng, säästev kalandus, säästev kasutus, säästev linnaplaneerimine, säästev metsandus, säästev põllumajandus, säästev transport, säästev turism, säästev tööstus, säästva arengu indikaator, üleminekujuhtimine.

Säästev Eesti 21 (SE 21), Sustainable Estonia 21, Nachhaltiges Estland 21 (n), Устойчиво развивающаяся Эстония 21 – Eesti säästva arengu strateegia aastani 2030. SE 21 kiideti Riigikogus heaks 14. septembril 2005. SE 21 määrab Eesti riigi ja ühiskonna arendamise eesmärgid aastani 2030 ning seob majandus-, sotsiaal- ja keskkonnavaldkonna arengu ülemaailmsete (Agenda 21) ja Euroopa Liidu pikaajaliste arengudokumentidega. SE 21 põhimõte on ühendada globaalsest konkurentsist tulenevad edukusnõuded säästva arengumudeli ning Eesti traditsiooniliste väärtuste säilitamisega. SE 21 näitab viisid, kuidas ühiskonna ja keskkonna vastasmõju korraldades tagatakse arengu elujõulisus ja inimeste heaolu. SE 21 määratleb Eesti pikaajaliste arengueesmärkidena aastani 2030 Eesti kultuuriruumi elujõulisuse; inimese heaolu kasvu; sotsiaalselt sidusa ühiskonna ja ökoloogilise tasakaalu. Strateegia esitab iga eesmärgi komponendid, soovitava seisundi aastaks 2030, eesmärgi saavutamise põhimehhanismid, mõõdikud ning võimalikud ohud. Antakse ülevaade eesmärkide omavahelistest seostest ja vastasmõjust ühe või teise eelisarendamisel. Teadmusühiskonda kirjeldatakse kui terviklikku ühiskonnakorraldust, mida iseloomustab tegutsemis- ja otsustamiskultuur, kus ühiselt püstitatud ning heakskiidetud eesmärkide saavutamine majanduses, sotsiaalelus, loodussuhetes ja riigivalitsemises toetub teadmistele, analüüsile ning tagasisidele. Strateegia valmis valitsuse kinnitatud lähteülesande alusel säästva arengu komisjoni egiidi all. Avatud osalusprotsessis tegid koostööd mitme valdkonna teadlased ja huvirühmad; strateegia koostamist juhtis konsortsium tollase Tallinna Pedagoogikaülikooli juhtimisel. Vt ka Eesti 21, strateegiline planeerimine.

säästev elatis (jätkusuutlikud elatusvahendid), sustainable livelihood, nachhaltige Lebensgrundlagen (pl) (nachhaltige Lebensabsicherung (f)), устойчивая жизнедеятельность – inimesele eluks vajalikud vahendid ja varad (sh loodusvarad, tehnoloogiad, oskused, teadmised, tervis, juurdepääs haridusele, sotsiaalne võrgustik), mis on jätkusuutlikud elatisena siis, kui nende abil tullakse välja stressiolukordadest ja suurendatakse toimetulekut oma elukeskkonda kahjustamata. Vt ka toimetulekuvõime.

säästev eluviis, sustainable life style, nachhaltige Lebensweise (f), бережливый образ жизни – igapäevase elu korralduse laad, mille järgijad on teadlikult omaks võtnud säästva arengu hoiakud (nt tarbimistavad, keskkonnahoidlik kodumajapidamine, virgestus). Kasutatakse peamiselt individuaalse käitumise kohta. Eluviisi keskkonnahoidlikkust saab mõõta näiteks ökoloogilise jalajälje abil. Vt ka keskkonnahoidlik tarbimine, keskkonnaindikaator, kogukond, tarbimisharjumuste muutmine, traditsioonilised teadmised.

säästev energeetika, sustainable en­ergetics, nach­hal­tige Energetik (f), устойчивая энергетика – sihipärane arengusuund energiamajanduse kahjuliku keskkonnamõju vähendamiseks tehnoloogiauuenduste, taastuvate energiaallikate kasutuselevõtu ja energiasäästu kaudu, kusjuures on tagatud ühiskonna sotsiaal-majanduslikuks edenemiseks ja inimeste kvaliteetseks olmeks piisav ja hinnalt optimaalne varustatus energiaga. Vt ka energeetika, energiatõhusus.

säästev inimareng, sustainable human development, nachhaltige menschliche Entwick­lung (f), устойчивое развитие чело­века – arengukäsitlus, mille keskmes on inimene oma vajaduste ja taotlustega ning mis eelistab sotsiaalseid probleeme ja kahjulikku keskkonnamõju vältivat majanduskasvu. Säästva inimarengu raames soovitakse nt kaasata paremini üldsust, leevendada vaesust, saavutada sooline võrdsus. Vt ka sotsiaalne areng, üldsuse kaasamine.

säästev kalandus, sustainable fishery, nachhaltige Fischerei (f), устойчивое рыбоводство – kalavarude ökoloogiliselt, sotsiaalselt ja majanduslikult otstarbekas kasutamine, säilitamine ja rohkendamine; rajaneb veeökosüsteemide struktuuri ja toimimise kaitsmisel pikaajalises perspektiivis. Vt ka jätkusuutlik saak, säästev kasutus.

säästev kasutus, sustainable use, nachhaltige Nut­zung (f), бере­жливое пользованиеkeskkonna ja selle elustiku kasutamine viisil ja piirides, mis taastuvate loodusvarade puhul ei ületa nende taastumisvõimet (taastootmisvõimet), ja taastumatute loodusvarade puhul jääb piiridesse, mis tagab nende kättesaadavuse ajani, kui neid on võimalik asendada taastuvatega. Vt ka jätkusuutlik saak, jätkusuutlikkus, keskkonnaruum, keskkonna taluvusvõime, kriitiline koormus, looduskasutus, teisene toore, ökomaksureform.

säästev linnaplaneerimine, sustain­able urban planning, nachhaltige Stadt­planung (f), устойчивое го­родс­кое планирование – linna terviklik planeerimine eesmärgiga rahuldada linnaelanike sotsiaalsed ja majanduslikud vajadused võimalikult väikese otsese ja kaudse energia- ja materjalikuluga, otstarbeka maakasutusega ning keskkonda kahjustamata. S. l-se lahutamatu osa on linnaelanike aktiivne osalemine planeerimises. Säästva linna idee on jätkuks 1970. aastatel tekkinud algatustele muuta linnad inimlikumaks ja demokraatlikumaks. Vt ka arukas kasv, energiamahukus, kontsentreeritud hajutamine, linnaline liikuvus, linnauuendus, uus-urbanism, valglinnastumine, ökopolis, üldsuse osalemine.

säästev metsandus, sustainable forestry, nachhaltige Forstwirtschaft (f), устойчивое лесоводствo – metsa majandamine, mis arvestab majanduslike taotluste kõrval ka metsa ökoloogiliste ning sotsiaalsete väärtuste ja funktsioonide säilitamist. See tähendab pikaajalist metsamajanduse kavandamist, kus tasakaalustatakse ökosüsteemide ja maastike kaitse ja kasutus, lähtudes paikkonna keskkonnaseisundist, taluvusvõimest ning tootlikkusest. S. m-e praktikasse juurutamiseks on kasutusel keskkonnasertifitseerimise süsteemid, mille alusel väljastatud sertifikaadid annavad tarbijale kindluse, et toode pärineb säästvalt majandatud metsast. Tuntumad s. m-e sertifitseerimissüsteemid on Metsahoolekogu (FSC) ja Metsade Sertifitseerimise Kinnitamise Programm (PEFC).Vt ka Eesti säästva metsanduse standard, metsahool.

säästev põllumajandus, sustainable agriculture, nachhaltige Landwirtschaft (f), устойчивое сельское хоз­яй­ст­во – põllumajandustootmine, mis kindlustab pikaajalise tootlikkuse, millega ei kaasne olulist kahjulikku keskkonnamõju ja mis tagab maaomanikele ning tööjõule teiste majandussektoritega võrreldes samaväärse elukvaliteedi. Vt ka mahepõllumajandus, segakultuur.

säästev tarbimine ja tootmine, sustainable consumption and production, nachhaltiger Konsum und Produktion, устойчивое потреблениe и производство – tarbimis- ja tootmisviis, mis on ressursi- ja energiatõhus, kestliku taristuga ning mis tagab juurdepääsu põhiteenustele, rohetöökohtadele ja inimväärsele tööle, aidates saavutada paremat elukvaliteeti kõigile. See tähendab tarneahela süsteemset käsitlust ja kõigi osaliste – tootjast tarbijani – vahelist koostööd, sh teadlikkuse suurendamist, tarbija teavitamist standardite ja keskkonnamärgiste kaudu, keskkonnahoidlikke riigihankeid jms. Allikas: ÜRO säästva arengu eesmärgid 2030Vt ka ressursitõhusus.

säästev tehnoloogia (keskkonnahoidlik tehnoloogia, puhas tehnoloogia), sustainable technology (environmentally sound technology, clean technology), nachhaltige Technologie (f), ресурсосберегающая технология (малоотходная технология) – tehnoloogia, mis inimeste vajaduste rahuldamiseks ei ületa keskkonna taluvusvõimet. Tootmisprotsess ja sellest tulenev toode (teenus) on loodud nii kasutatud materjalide kui ka energia mõttes säästlikult (maksimaalselt on kasutatud taastuvaid energiaallikaid ja materjale, mille loomise energiamahukus on minimaalne ja/või loodud materjalid on taaskasutatavad). Oluline on loodavate toodete säästlik iseloom ka kasutamise ja kasutuselt kõrvaldamise etapis. S. t. arvestab toote valmistamise asemel ka teenuse pakkumisega. S. t. tooted on näiteks taastatavate omadustega kestvuskaubad, taastuvatest energiaallikatest toodetud energia, põletamata savist ehitusmaterjalil põhinevad hooned ja viimistlussegud. Vt ka keskkonnahoidlik tootearendus, passiivmaja, puhtam tootmine, tööstusökoloogia, ökotehnoloogia.

säästev transport, sustainable transport, nach­hal­ti­ger Transport (m), устойчивый транспорт – arengusuund, mis eelistab inimeste ja kaubaveol väiksema energiatarbe, ressursikulu (sh maakasutuse) ja keskkonnamõjuga transpordiliike. Üldiselt peetakse soodsaimaks veetransporti, järgneb raudteetransport; kõige energiakulukamad transpordiliigid on autotransport ja õhutransport. Sõitjateveos eelistatakse säästvuse seisukohalt ühistransporti ja kergliiklust (kõndimine, jalgrattasõit). S. t-i puhul on oluline näiteks transpordi väliskulude (keskkonna, tervise ja liiklusõnnetustega seotud kahjud, mis ei kajastu kütuseaktsiisis ega ka transpordi hinna sees) sisestamine ja säästev linnaplaneerimine, mis vähendab transpordinõudlust ja isiklikust autost sõltuvust. Vt ka liikuvuskorraldus, valglinnastumine.

säästev turism, sustainable tourism, nachhaltiger Touris­mus (m), ус­той­чивой туризм – paikkonna looduse ja sotsiaalse taluvusega arvestav turism. Turism on maailma üks suuremahulisemaid kommertstegevusi, mis võib soodustada piirkonna majandusarengut, ent sellel on sageli negatiivne mõju kohalikule eluviisile ja keskkonnale nii reisimisest tuleneva saastekoormuse kui kohaliku keskkonna muutmise mõttes ning võib viia kohaliku turismiobjekti ligitõmbavuse kadumiseni. S. t-i puhul kasutatakse kohalikke (kohapeal olemasolevaid või loodavaid) vahendeid turismi negatiivse keskkonnamõju vähendamiseks ja paiga eripära säilitamiseks.Vt ka keskkonna taluvusvõime, loodusturism, ökoturism.

säästev tööstus, sustainable industry, nachhal­tige Industrie (f), устойчивая промышленность – tootmistegevus, mis on korraldatud ja mida arendatakse majanduslikke, sotsiaalseid, tehnoloogilisi ja keskkonnakaitse kriteeriume arvestades. Majandusliku tõhususe suurendamist taotletakse samaaegse keskkonnamõju vähendamisega nii tootmisprotsessis kui ka elanikkonnale pakutavate toodete olelusringi jooksul. Tähtsaks peetakse töötajate töötervishoiu ja -ohutuse tagamist. Vt ka kinnine tootmistsükkel, korduskasutus, olelusringi hindamine, puhtam tootmine, taaskasutus, teisene toore, tööstusökoloogia, ökotõhusus.

säästva arengu indikaator (säästva arengu näitaja, säästva arengu mõõdik), sustain­able development indicator, Nachhaltig­keits­indikator (m), индикатор устойчивого развития – statistiline näitaja säästva arengu seireks. S. a. i-d võivad kajastada väga laia teemaderingi keskkonnaseisundist kuni elukvaliteedini. Kasutusel on mitmesugused s. a. i-te süsteemid. Vt ka keskkonnaindikaator, keskkonnaruum, majandusindikaator, materjalivoo arvestus, sotsiaalne indikaator, ökoloogiline jalajälg.

sünergiline mõju, synergistic impact (effect), synergistische Wirkung (f), синергичное действие – mitme mõjuri koostoimel võimenduv mõju. Keskkonnamõjutegureid eraldi vaadeldes ja mõõtes ei ilmne alati nende terviklik koosmõju keskkonnale. Vt ka kumulatiivne mõju, keskkonnamõju hindamine, keskkonnamõju strateegiline hindamine, keskkonnariski hindamine.

süsteem, system, System (n), система – omavahel seostatud objektide terviklik kogum, mille moodustavad materiaalsed objektid, liigitusüksused (näiteks bioloogiline süstemaatika), terminid jne. S. koosneb elementidest – analüüsiüksustest, mida saab käsitada nende siseehituse poole pöördumata; kui seda aga tehakse, saab elemendist hierarhilise süsteemi alasüsteem. Süsteemi uurimine on eeskätt elementide seoste (s-i struktuuri) uurimine. Keeruka objekti süsteemne esitus on suhteline: teistsugune eesmärk ja uurimisviis liigendaksid objekti teisiti. Elunähtuste s-de (biosfäär, kooslus, organism) iseloomulikud jooned on nende talitlusviis, püsivus ja eristumine s-iväliste objektide kogumist – keskkonnast. Biosüsteemide mõistmisel on tulemuslik termodünaamikast pärinev liigitus isoleeritud süsteemiks (aine- ja energiavahetus keskkonnaga puudub), kinniseks süsteemiks (ainevahetust pole, energiavahetus on, näiteks Maa) ja avatud süsteemiks (on nii aine- kui energiavahetus, näiteks organism). Objektide tähtsustamine süsteemi elementidena ning nende kombineerimine süsteemideks ja alamsüsteemideks on nähtuste või protsesside terviklikkuse ja olemuse mõistmisel möödapääsmatu tegevus.Vt ka holism, institutsioon, süsteemianalüüs, süsteemidünaamika, süsteemne mõtlemine, üldine süsteemiteooria.

süsteemianalüüs, systems analysis, Systemanalyse (f), сис­темный анализ – suursüsteemide (ökosüsteemid, biosfäär, tehnosfäär) uurimise viis süsteemis kulgevate protsesside mõistmiseks. Hõlmab probleemi püstitamist, eelduste (lihtsustuste) valikut, mõõtmist, andmetöötlust, modelleerimist ja optimeerimist. S-l põhineb nt keskkonnaindikaatorite DPSIR-mudel. Vt ka maailmamudel, stsenaarium, süsteem, süsteemidünaamika, süsteemne mõtlemine.

süsteemidünaamika, system dynamics, Systemdynamik (f), системная динамика – dünaamiliste, komplekssete süsteemide, nagu rahvastiku-, majandus- ja ökosüsteemide analüüsimise meetod; hõlmab süsteemi osade ning nende seoste mõttelist või matemaatilist modelleerimist. S. meetodi rajas 1960. aastate algul Jay Forrester. S. muudab teistest lähenemistest erinevaks süsteemi väljundite ringluse (feedback loops) uurimine, mis näitavad lineaarseid ning mittelineaarseid seoseid süsteemiosade vahel. Vt ka kinnine tootmistsükkel, komplekssus, maailmamudel, stsenaarium, süsteemianalüüs, süsteemne mõtlemine.

süsteemne mõtlemine, systems thinking, Systemdenken (n), системное мышлениеholismist lähtuv käsitlus, mis põhineb arusaamal, et süsteemi osad toimivad erinevalt, kui need on keskkonnast või teistest süsteemi osadest eraldatud. S. m. esindab seisukohta, et süsteemi moodustavate elementide omavahelisest toimest ning seostest aru saades on võimalik mõista kogu tervikut. S. m. on säästva arengu eeldus, kuna käsitleb majanduslikke, sotsiaalseid ja keskkonnaküsimusi vastastikku sõltuvatena. Vt ka komplekssus, stsenaarium, süsteemianalüüs, süsteemidünaamika.

T

tasakaalumajandus , steady-state economy, stationäre Wirtschaft (f), экономика устойчивого состояния – majandus, mida iseloomustavad konstantsed rahvaarv, kapitalivarud ja materjali- ja energiavood, nii et inimtegevuse ja keskkonna vahel valitseb tasakaal. Seejuures võib muutuda sotsiaalne kapital – seega tehakse vahet kasvu (kvantitatiivne) ja arengu (kvalitatiivne) vahel. Mõiste populariseerijaks peetakse Herman Daly't, kellelt 1971. a. ilmus artikkel „Toward a steady-state economy“. Allikas: IISD Definitions and ConceptsVt ka biomajandus, keskkonnamajandus, ringmajandus, rohemajandus, sinine majandus, ökoloogiline majandus.

Teine Maailm, Second World, Zweite Welt (f), Вто­рой мир – sotsialistliku maailmasüsteemi lagunemiseni Nõukogude Liit ja selle satelliitriigid Ida- ja Kesk-Euroopas. Vt ka Esimene Maailm, Kolmas Maailm, Neljas Maailm.

teisene toore (sekundaartoore), secondary raw material, sekundärer Rohstoff (m), вторичное сырье – 1) tootmise lähteained, mida saadakse tootmisjääkidest (taaskasutus); 2) toore, mida uute ammutamisviisidega saadakse maardlatest, mis olid varem tühjendatud oma aja tehniliste võimaluste piirides (näiteks järelammutamisega saadud nafta). Vt ka säästev kasutus, säästev tööstus.

V

varihind, shadow price, Schattenpreis (m), теневая цена – majandusmatemaatilise mudeli koefitsient, mis iseloomustab mingi toote, hüve või majandusharu väärtuse muutumist olenevalt mudeli sihifunktsiooni ja piirangute muutumisest. V-de abil on teoreetiliselt võimalik prognoosida tooterühmade hindade dünaamikat olenevalt näiteks keskkonnakaitse piirangutest tingimusel, et mudel peegeldab adekvaatselt tootjate ja tarbijate käitumist ning teisi hindade kujunemist mõjutavaid tegureid. Tegelikult ei ole see tingimus mitte kunagi täidetud ja varihindu saab kasutada seepärast vaid prognoosimise üsna algelise abivahendina. Vt ka loodusvara säästev hind.

Ü

ühendivoo analüüs, substance flow analysis (SFA), Substanzflussanalyse (f) (SFA), анализ потока соеди­не­ний – analüüsimeetod, millega uuritakse keemiliste elementide (nt süsiniku) ja ühendite vooge majanduses, majandusharus või ühe toote/teenuse olelusringi jooksul, ning nende keskkonnamõju. Vt ka materjalivoo arvestus, olelusringi hindamine.