Säästva arengu sõnaseletusi

H

haavatavus, vulnerability, Verwundbarkeit (f), уязвимость – sotsiaalse või ökoloogilise süsteemi tõenäolise kahjustumise määr ebasoodsate mõjurite tõttu. Sotsiaalset h-t suurendavad nt elutähtsate varude (toit, joogivesi) äkiline vähenemine, äärmuslikud ilmaolud, sõjalised konfliktid. Vt ka keskkonnajulgeolek, keskkonnarisk, keskkonnariski hindamine, kohanemisvõime, toiduga kindlustatus, toimetulekuvõime.

V

vabatahtlikud keskkonnalepped (vaba tahte lepingud), vol­untary environmental agreements, freiwillige Umweltvereinbarungen (pl), добровольные экологические соглашения (добровольные обязательства) – ettevõtete ja ametkondade vabatahtlikud koostöölepped parema keskkonnaseisundi saavutamiseks. Näiteks kaasab ametkond ettevõtteid õigusaktide ettevalmistamisse, samas võtab ettevõte endale keskkonnakohustusi, mida kehtivad õigusaktid otseselt ei nõua, kuid mis märgatavalt parandavad keskkonna seisukorda. V. k. võivad olla ka riikidevahelised, millega püütakse leida üksmeelt regionaalsete ja globaalsete erimeelsuste leevendamiseks. Vt ka keskkonnapoliitika vahend, terviklik tootepoliitika.

väärtus (väärtushinnang), value, Wert (m), ценность – sotsiaalteadustes käsitletav üldisem ja püsivam kvaliteet, mida tajutakse soovitavana ja millega õigustatakse suhtumist ning käitumist; v-d võivad olla tajutud ka inimeste tegevuse kõige üldisemate eesmärkidena. Avalduvad sotsiaalsetes normides ja ettekirjutustes ning tõekspidamistes ja eesmärkides, mille kaudu neid ka mõõdetakse. Keskkondlikus paradigmas loovad v-d aluse soovitava keskkonnaseisundi kujutlemisele, mille suhtes hinnatakse tegelikkust. Samas ei saa kindlaid v-i alati seostada konkreetsete tegevustega ega hoiakutega, kuna eri olukordades võib inimene oma v-i väljendada erinevate tegevuste kaudu. Vt ka keskkonnaeetika, keskkonnateadvus, keskkonna väärtuse rahaline hindamine, sotsiaalsed väärtused, väärtushinnangute muutumine.

väärtushinnangute muutumine, values shift, Wer­tewandel (m), изменение критериев оценки – inimeste keskkonnateadvuse ja käitumise muutumise vältimatu eeldus. Levinud käsitlus on Inglehardti teooria, mille järgi inimesed peavad saavutama teatud turvatunde (milles on kõrgel kohal seni valdavalt looduse utilitaarse ekspluateerimisega seostunud materiaalne heaolu ehk jõukus), et tähtsustada nn postmaterialistlikke väärtusi, mille hulka kuulub ka vajadus säästa ja säilitada looduskeskkonda. Siinkohal on vajaliku materiaalse heaolu taseme täpne määratlemine vaieldav. V. m. väljendub varem ebatavalistena tundunud ideede (nagu orjatööjõu kaotamine, naistele hääleõiguse andmine, loomadele õiguste omistamine) tunnustamises enesestmõistetavate reeglitena. Säästev areng eeldaks õiglase kaubanduse, eetilise investeerimise, säästva eluviisi, põlvkondadesisese ja põlvkondadevahelise õigluse jms väärtuste juurdumist ühiskondlike normidena. Vt ka Maslow vajaduste hierarhia, tarbimisharjumuste muutmine.