Säästva arengu sõnaseletusi

I

ISO 14001 standard, ISO 14001 standard, Norm (f) ISO 14001, стандарт ИСО 14001 – rahvusvaheline keskkonnajuhtimise standard, mille on välja andnud Rahvusvaheline Standardiorganisatsioon ning mis määrab kindlaks keskkonnajuhtimissüsteemi nõuded. Vt ka keskkonnajuhtimise ja -auditeerimise süsteem (EMAS).

J

jätkusuutlik ettevõtlus, sustainable business, nachhaltiges Unternehmen (n), устойчивое предпринимательство – ettevõtte tegevus ja tavad, mis arvestavad keskkonnahoidlikke ja sotsiaalseid eesmärke ning loodusvarade säästvat tarbimist. Selliste põhimõtete rakendamisega panustavad ettevõtted oma pikaajalisse majandusedusse ja samas kogu ühiskonna säästvasse arengusse. Vt ka eetiline investeering, ettevõtte ühiskondlik vastutus, jätkusuutlikkus, säästev kasutus, tulemuste kolmikmõõde.

jätkusuutlik saak, sustainable yield, nachhaltige Ernte (f) , устойчивый улов – ammutatav kogus taastuvat loodusvara, mis tagab selle tootlikkuse tulevikus. Loodusvara kasutamist peetakse tasakaalustatuks siis, kui selle ammutamine (nt kalapüük, metsa raiumine) ei ületa selle loodusliku taastumise kiirust ehk biomassi kasvukiirust. Ökosüsteemi seisundit iseloomustav indikaator. Vt ka keskkonnaindikaator, säästev kalandus, säästev kasutus, säästva arengu indikaator.

jätkusuutlikkus, sustainability, Nachhaltigkeit (f), устойчивость – dünaamiline seisund, milleni viib kestlik ehk säästev areng. Kuigi j-t kasutatakse tihti ka säästva arengu sünonüümina, on arvatud, et areng viitab paljuski kasvule, mis ei saa olla säästev, seetõttu eelistatakse kasutada sõna j. J-t iseloomustavad neli mõõdet: sotsiaalne, majanduslik, ökoloogiline ja institutsionaalne j. J-e määratlemisel on välja pakutud tugeva ja nõrga j-e kontseptsioon. Tugeva ehk ökoloogilise j-e kriteeriumi täitmiseks on vaja tagada iga üksiku kapitali (looduskapitali ja inimese loodud kapitalide) samas koguses jätkumine tulevastele põlvedele. Nõrga ehk majandusliku j-e kriteeriumi pooldajad peavad määravaks üksnes kapitalide koguhulga samaks jäämist inimese kohta, s.t loodusvarasid võib vähendada, kui inimese loodud kapital selle võrra kasvab. Vt ka Hartwicki reegel, säästev kasutus, tehnoloogiline optimism, toimetulekuvõime, ökoloogiline majandus.

jätkusuutlikkuse hindamine, sustainability assessment (sustainability impact assessment), Nachhaltigkeitsfolgenabschätzung (f) (Nachhaltigkeitsuntersuchung (f)), , оценка воздействия на устойчивое развитие – mõju hindamise liik, mille eesmärk on välja selgitada ja hinnata kavandatava tegevuse mõju säästvale arengule, et otsuse tegemisel arvestataks jätkusuutlikkuse põhimõtetega.Vt ka keskkonnamõju hindamine, keskkonnamõju strateegiline hindamine, sotsiaalse mõju hindamine.

K

kergliiklus, non-motorised transport modes, nicht motorisierten Verkehr (m), немоторизованный транспорт – liiklemine jalgsi, jalgrattaga, rulluiskudega, rulaga, ratastooliga, talvel ka suuskadega jne. Vt ka säästev transport.

L

looduskaitse, nature conservation (nature protection), Naturschutz (m), ох­рана природы – looduskeskkonna, elurikkuse (sh liikide, elupaikade, looduskaitsealade) ja loodusvarade kestmise tagamine, nende hooldamine ja taastamine. Nn klassikalise l. eesmärk on olnud peamiselt kohalike loodusharulduste ja liikide, ka maastike kaitse. Tänapäevane l. ühendab elupaikade, koosluste, liikide ja maastike kaitse terviklikuks looduse mitmekesisuse ja ökosüsteemide kaitseks. 1980. aastateni käsitleti l-t laiema mõistena kui keskkonnakaitse, milles nähti l. osa. Nüüd käsitletakse l-t keskkonnakaitse osana. Vt ka biosfääri programmiala, kaitseala, keskkonnaküsimuste sidumine (seostamine), konservatiivne ökoloogia, looduskasutus, punane raamat, säästev kasutus.

looduskaitseseadus, nature conservation act, Natur­schutzgesetz (n), закон об охране природы – seadusandja kehtestatud õigusakt, mis sätestab looduskaitse ja looduskasutuse põhimõtted ning loodusobjektide kaitse viisid. Eestis anti esimene l. välja 1935. aastal, teine 1957. aastal, kolmas 1994. aastal (kaitstavate loodusobjektide seadus) ning uus looduskaitseseadus 2004. aastal. Uuendusena sätestab viimane seadus liikide elupaikade ja Natura 2000 võrgustiku alade kaitse põhimõtted. Looduskaitset reguleerivad Eestis ka maapõue-, metsa-, planeerimis-, veeseadus jt. Eesti on ühinenud mitme rahvusvahelise ja regionaalse looduskaitsekonventsiooniga. Vt ka bioloogilise mitmekesisuse konventsioon, kaitstav loodusobjekt.

looduskapital, natural capital, Naturkapital (n), природ­ный капитал – ökoloogiline potentsiaal majanduse toimimiseks. Loodusvarade olemusest ja paiknemisest tulenevad edu- ja tegevuseeldused toiminguteks, millel on majanduslik tähendus ja mille kaudu on neile varudele omistatav kapitali kui tegevuseelduse tähendus. L-ks saab pidada nii loodusvarasid, maad kui ka ökosüsteemi omadusi ning funktsioone (nt võimet stabiliseerida inimtekkelisi muutusi, selle kaudu mõjutades ka majandustegevust). L-i tähendus majandusanalüüsis muutub seda suuremaks, mida enam arvestatakse ökosüsteemi majandustegevuse koha ja/või komponendina. L-i mõiste ja selle hindamise metoodika on kesksel kohal näiteks ökoloogilise jalajälje, keskkonnaarvestuse ja rohelise SKT mudelites.Vt ka inimkapital, keskkonnafunktsioon, sotsiaalne kapital, ökosüsteemiteenused.

looduskasutus, nature management, Naturbewirt­schaf­tung (f), природопользованиеloodusvarade kasutamine inimkonna poolt; hõlmab nende ammutamise, töötlemise ja taastumisvõime hoidmise. Loodus on tänaste ja tulevaste inimpõlvede ühisvara, mille kasutamine ei tohi olla ühekülgne, hetkekasule orienteeruv ja biosfääri stabiilsust ohustav. L-e teaduslik baas ühendab loodus-, sotsiaal- ja tehnikateaduste meetodeid ja andmestikku. L-st sõltuvad suuresti mitmete ülemaailmsete küsimuste lahendamine nagu energiakriis ja toiduga kindlustatus. Vt ka keskkonnatasu, säästev kasutus.

looduslik ja tehislik, natural and arti­ficial, natürlich und künstlich, естественное и искусственное – objektide ja nähtuste teineteisele vastanduvad vormid. Looduslik on spontaanselt tekkiv, püsiv ja isearenev, tehislik teostub aga inimtegevuse kaudu – loodusaine transformeerimisega vormi, mis ei tulene selle sisemisest loomusest. Tehisliku esimene vorm on naturaalsest loodusainest kuhjatud struktuur (kiviaed, maanteetamm, pais jms). Teine vorm on selliste tehisobjektide loomine, mis on looduslikega analoogilised, ent mitte identsed (nt tehislikud keemilised ühendid, tehisisotoobid, polümeermaterjalid, kultuurtaimede sordid, koduloomade tõud). Tehisliku kolmas vorm on selliste struktuuride moodustamine, mille iseeneslik teke on täiesti võimatu (mikroprotsessor, kosmoselaev). Nüüdisaja inimest ümbritseb peaaegu ainuüksi tehislik mikrokeskkond, nt linnakorteris. Loodusliku transformeerimine tehislikuks toimub Maal plahvatuslikult kasvavates mõõdetes. Tehislikul puudub isetaastumisvõime, see on väga ebastabiilne ja kaldub iseeneslikult hävima (nt amortisatsioon, korrosioon), mistõttu tehislik saab püsida ainult jätkuva inimtegevuse toel. Tehisliku hävimine tähendab üha kasvavaid jäätmehulki, ammutatud loodusvarade pöördumatut kaotsiminekut jne. Vt ka kapital, keskkond.

loodusmälestis, nature monument, Naturdenkmal (n), памят­ник природы – erilise teadusliku, kultuuriloolise või esteetilise väärtusega, inimtegevuse tagajärjel ohtu sattunud eluta või eluslooduse objekt. Eestis on l-d näiteks saaremaa robirohi, kotkad, põlispuud, suuremad rändrahnud, paljandid; enamik l-i on võetud Eestis looduskaitse alla. Termin võeti laiemalt kasutusele 20. saj algul. Vt ka kaitstav loodusobjekt.

looduspõhised lahendused, nature-based solutions, Naturbasierte Ansätze (m), природные решения – loodusel põhinevad ja looduslikke protsesse kasutavad lahendused kliimamuutusega kohanemiseks ja muutuste leevendamiseks, looduskatastroofi riski vähendamiseks ja tervislike linnade loomiseks. L. l. kasutavad ökosüsteemide omadusi ja funktsioone, et tagada inimestele vajalike keskkonnakaitseliste, sotsiaalsete ja majanduslike hüvede toimimine. Sageli kulutõhusamad kui puhttehnilised lahendused, sest pakuvad inimestele peale ühe probleemi lahenduse tasuta ka muid loodushüvesid ehk ökosüsteemiteenuseid. Nt linnades sademevee immutamiseks, äravoolu aeglustamiseks ja õhu jahutamiseks tiikidest ja kraavidest koosnevad sademeveesüsteemid, rohealad, tänavahaljastus, vett läbilaskvad pinnakatted, haljaskatused, vertikaalhaljastus.Vt ka ökosüsteemne käsitlus.

loodusturism, nature tourism, Naturtourismus (m), природный туризм – inimtegevusest suhteliselt puutumatute alade külastamine, kus tsivilisatsioonist tüdinud turist saab jälgida loodust ja (või) kohalike inimeste elu. L-i vasturääkivus on seotud nendesamade puutumatute aladega, mis võivad ülemäärase külastatavuse korral kaotada oma senised väärtused. Vt ka säästev turism, ökoturism.

loodusvara, natural resource, natürliche Ressource (f), природный ресурс – loodusliku tekkega aine või protsess, mida inimene kasutab toorainena, energiaallikana või muul viisil (maa, maavarad, vesi, metsad jm). Võrreldes keskkonnafunktsioonide ja looduskapitaliga on l. mõiste kitsam. L-d jagatakse taastuvateks (bioloogilise tekkega) ja taastumatuteks loodusvaradeks. Ka looduse võimet vastu võtta inimtegevuse tõttu tekkivaid keskkonnale kahjulikke heitmeid võib pidada omamoodi l-ks. Vt ka globaalne ühisomand, keskkonna taluvusvõime, siduja, varihind.

loodusvara lubatava kasutuse määr, resource use rate, Nutzungsgrad (m) der Ressource, квота использования ресурса (квота ресурсопользования) – kindlaks ajavahemikuks administratiivselt kehtestatav loodusvarade (nt mets, ulukid, kalavarud) kasutamise piirmäär, mille kehtestamisel arvestatakse looduskasutuse mõju keskkonnaseisundile.Vt ka looduskasutus, loodusvara kasutusõiguse tasu, säästev kasutus.

loodusvara säästev hind, sustainable price for a resource, nachhaltiger Ressourcen­preis (m), цена ресурса при его устойчивом (неистощительном) использовании – hind, mis tagab kauba või teenuse tootmisel tekkinud negatiivsete keskkonnamõju leevendamise vastuvõetavale tasemele. Vt ka keskkonnamajandus, looduskasutus, loodusvara kasutusõiguse tasu, loodusvarade nappus, säästev kasutus.

N

Natura 2000, Natura 2000, Natura 2000 (f), программа Природа 2000 – Euroopa Nõukogu loodusdirektiivi 92/43/EMÜ alusel liikmesriikide loodud üleeuroopaline kaitsealade võrgustik. Hõlmab kolme tüüpi alasid: Euroopale olulised elupaigatüübid, teatud looma- ja taimeliikide kaitseks olulised elupaigad (mõlemaid nimetatakse loodusaladeks) ning linnukaitsealad (linnualad). Vt ka hoiuala.

neokapitalism (uuskapitalism), neocapitalism, Neokapitalismus (m), неокапитализм – kapitalismi vorm, kus domineerivad suurettevõtted ja rahvusvahelised korporatsioonid, samas reguleerib majanduspoliitikat tugevalt ka riik. Vt ka laissez-faire, üleilmastumine.

neokolonialism, neocolonialism, Neokolonialismus (m), неоколониализм – 1) endiste koloniaalriikide katse alal hoida poliitilist ja majanduslikku võimu endiste kolooniate üle, mis on saavutanud formaalse poliitilise sõltumatuse; 2) üldisemalt: poolkoloniaalne majanduslikult edukate riikide võim vaesemate riikide üle, mis on küll poliitiliselt sõltumatud, ent sunnitud alluma majanduslikele võimumehhanismidele. Vt ka biopiraatlus, kolonialism, sisekolonialism, postkolonialism, ökokolonialism.

normaalteadus, normal science, normale Wissenschaft (f), стандартная наука – kontseptsioon, mis iseloomustab teadlaste tööd tunnustatud paradigma raames, s.t faktilise materjali süstematiseerimist, katsete tegemist jms, vaidlustamata ja kontrollimata teooria eeldusi. Termini võttis kasutusele Thomas Kuhn (1962). N-e kritiseerijad viitavad majandusteadusele, mis kehtiva paradigma raames ei ole suutnud pöörata tähelepanu majandusteaduslike teadmiste ebamäärasusele ja eetilistele küsimustele. Seetõttu ei sobi normaalteaduse ainuvalitsedes tänane majandusteadus keskkonnaküsimuste lahendamiseks. Vt ka positivism, postnormaalteadus.

nullkasv, zero-growth, Nullwachstum (n), нулевой рост – tasakaaluseisund, mis on saavutatud tootmise, tarbimise ja seda toetava ökosüsteemi vahel. See tähendab ülemaailmset tarneahelat läbiva energiavarude ja toorme koguse stabiliseerimist. Vt ka majanduskasv, mittekasv, roheline kasv.

nõudluse ohjamine, demand side man­agement (DSM), Nachfragesteuerung (f), снижение (сдержива­ние спроса) – loodusvarakasutuse ja keskkonnamõju vähendamine toodete või teenuste tarbimisnõudluse suunamise kaudu; loob eeliseid toodetele või tegevustele, mille puhul loodusvarakasutus ja keskkonnamõju on väiksemad. Nõudlust on vaja suunata või vähendada siis, kui tarbimise kasv ületab tehnoloogiliste uuendustega saavutatud ressursitarbimise või saastamise vähendamise. Näiteks kuna efektiivsematest mootoritest ja kvaliteetsematest kütustest hoolimata on sõiduautode heitkogused suurenenud, sest sõiduautode läbisõit on kasvanud kiiremini, siis on vaja mitmekülgseid meetmeid, mis vähendaksid inimeste sõltuvust autost ja sõiduvajadust. Vt ka dematerialiseerimine, lahti sidumine, piisavus, tagasilöögiefekt, tarbimisharjumuste muutmine.

P

poollooduslik kooslus, semi-natural community, naturnahe Gemeinschaft (f), полуприродная среда обитания – pikaajalise inimtegevuse mõjul kujunenud loodusliku elustiku kooslus, kus on niidetud heina või karjatatud loomi, nt puisniidud, loopealsed, soostunud niidud, soo-, ranna-, lammi- ja aruniidud ning puiskarjamaad. P. k. hävib inimtegevuse lakates. Vt ka pärandmaastik.

Põhi-Lõuna, North-South, Nord-Süd (m), Север-Юг – ühte kõige kestvamat bipolaarset jaotust tänapäevases globaalses süsteemis iseloomustav termin. Nn Brandti raport (1980) “Põhi-Lõuna” näitas elujärje erinevusi vaeste ja rikaste riikide vahel ning vastandus üksnes Läänt Idast eristanud poliitilisele vastasseisule. Raport kirjeldas majanduslikke, poliitilisi ja sõjalisi vastaspingeid kümnendil, mille jooksul kolmanda maailma materiaalne seisund tõsiselt halvenes. P-L kontseptsiooni suurim probleem on majandusliku ja poliitilise ühtluse puudumine regioonide sees. Vastuolud kahe poolkera vahel ilmnesid ka ÜRO keskkonna- ja arengukonverentsil seoses rikaste riikide etteheidetega vaestele rahvastikukasvu pärast, millele vaesed riigid reageerisid mitme omapoolse etteheitega. Kuna P-L erinevus on üldjoontes ka rikkuse-vaesuse erinevus, väidetakse, et Lõuna riikide vaesus takistab säästlike põhimõtete järgi elamist, ning seega tuleb seal pühenduda majanduskasvule kui keskkonnahoidlikkuse eeldusele. Ometi on kõik ähvardavad ülemaailmsed keskkonnaprobleemid saanud alguse just materiaalsest jõukusest. Vt ka arenenud maad, arengumaa, esimene maailm, põlvkondadesisene õiglus.

R

rahvuspark, national park, Nationalpark (m), националь­ный парк – riiklik kaitseala looduse, maastike, kultuuripärandi ning tasakaalustatud keskkonnakasutuse säilitamiseks, kaitsmiseks, taastamiseks, uurimiseks ja tutvustamiseks. R-i kaitsevööndid jaotatakse loodusreservaadiks, sihtkaitsevööndiks ja piiranguvööndiks. Maailma umbes 2000 r-st vanim on Yellowstone USA-s (asutatud 1872). Vt ka biosfääri programmiala.

S

standard, standard, Norm (f), стандарт – kokkuleppeline kvaliteedi-, toimingu- jm nõuete kogum. Toetav meede eesmärkide saavutamiseks.Vt ka hea tava, aruandlusstandardid AccountAbility 1000, ISO 14001 standard, sotsiaalse vastutuse standard SA 8000 .

säästev areng (kestlik areng, jätkusuutlik areng), sustain­able development, nachhaltige Entwicklung (f), устойчивое развитие (неистощительное развитие) – sihipäraselt suunatud areng, mis tagab inimeste elukvaliteedi paranemise kooskõlas loodusvarade olemi ja keskkonna taluvusvõimega ning elurikkust säilitades. S. a. taotleb tasakaalu inimesi rahuldava elukeskkonna ja majanduse arengu vahel ning täisväärtusliku ühiskonnaelu jätkumist praegustele ja järeltulevatele põlvedele. S. a-u kui sotsiaalse ideaali teostumine eeldab üldsuse osalemist, s. a-le orienteeritud majandushoobade, nt ökomaksureformi rakendamist ning vajalike hoiakute, eeskätt keskkonnahoidliku nõudlus- ja tarbimiskultuuri kujundamist. S. a. peamised põhimõtted on (Hugé et al. 2011): *globaalne vastutus (sotsiaal-ökoloogiliste küsimuste käsitlemisel rahvusvaheline koostöö jagatud, kuid diferentseeritud vastutuse põhimõttel); *terviklikkus (keskkonna-, sotsiaalsed ja majanduslikud mõjud ja nende omavaheline toime – keskkonna- ja arengueesmärkide tasakaalustamine ja tervikuna käsitlemine); *põlvkondadevaheline ja -sisene õiglus (praeguste ja tulevaste põlvkondade vajadused ja eelistused; geograafiline (Põhi-Lõuna) ja sotsiaalne põlvkondadesisene õiglus); *ettevaatus (keskkonna halvenemist takistavaid meetmeid ei või edasi lükata täieliku teadusliku kindluse puudumisega põhjendades); *osalemine (kõikide huvirühmade kaasamine otsuste tegemisse).Vt ka Brundtlandi aruanne, jätkusuutlik ettevõtlus, jätkusuutlikkuse teadus, säästev eluviis, säästev energeetika, säästev inimareng, säästev kalandus, säästev kasutus, säästev linnaplaneerimine, säästev metsandus, säästev põllumajandus, säästev transport, säästev turism, säästev tööstus, säästva arengu indikaator, üleminekujuhtimine.

Säästev Eesti 21 (SE 21), Sustainable Estonia 21, Nachhaltiges Estland 21 (n), Устойчиво развивающаяся Эстония 21 – Eesti säästva arengu strateegia aastani 2030. SE 21 kiideti Riigikogus heaks 14. septembril 2005. SE 21 määrab Eesti riigi ja ühiskonna arendamise eesmärgid aastani 2030 ning seob majandus-, sotsiaal- ja keskkonnavaldkonna arengu ülemaailmsete (Agenda 21) ja Euroopa Liidu pikaajaliste arengudokumentidega. SE 21 põhimõte on ühendada globaalsest konkurentsist tulenevad edukusnõuded säästva arengumudeli ning Eesti traditsiooniliste väärtuste säilitamisega. SE 21 näitab viisid, kuidas ühiskonna ja keskkonna vastasmõju korraldades tagatakse arengu elujõulisus ja inimeste heaolu. SE 21 määratleb Eesti pikaajaliste arengueesmärkidena aastani 2030 Eesti kultuuriruumi elujõulisuse; inimese heaolu kasvu; sotsiaalselt sidusa ühiskonna ja ökoloogilise tasakaalu. Strateegia esitab iga eesmärgi komponendid, soovitava seisundi aastaks 2030, eesmärgi saavutamise põhimehhanismid, mõõdikud ning võimalikud ohud. Antakse ülevaade eesmärkide omavahelistest seostest ja vastasmõjust ühe või teise eelisarendamisel. Teadmusühiskonda kirjeldatakse kui terviklikku ühiskonnakorraldust, mida iseloomustab tegutsemis- ja otsustamiskultuur, kus ühiselt püstitatud ning heakskiidetud eesmärkide saavutamine majanduses, sotsiaalelus, loodussuhetes ja riigivalitsemises toetub teadmistele, analüüsile ning tagasisidele. Strateegia valmis valitsuse kinnitatud lähteülesande alusel säästva arengu komisjoni egiidi all. Avatud osalusprotsessis tegid koostööd mitme valdkonna teadlased ja huvirühmad; strateegia koostamist juhtis konsortsium tollase Tallinna Pedagoogikaülikooli juhtimisel. Vt ka Eesti 21, strateegiline planeerimine.

säästev elatis (jätkusuutlikud elatusvahendid), sustainable livelihood, nachhaltige Lebensgrundlagen (pl) (nachhaltige Lebensabsicherung (f)), устойчивая жизнедеятельность – inimesele eluks vajalikud vahendid ja varad (sh loodusvarad, tehnoloogiad, oskused, teadmised, tervis, juurdepääs haridusele, sotsiaalne võrgustik), mis on jätkusuutlikud elatisena siis, kui nende abil tullakse välja stressiolukordadest ja suurendatakse toimetulekut oma elukeskkonda kahjustamata. Vt ka toimetulekuvõime.

säästev eluviis, sustainable life style, nachhaltige Lebensweise (f), бережливый образ жизни – igapäevase elu korralduse laad, mille järgijad on teadlikult omaks võtnud säästva arengu hoiakud (nt tarbimistavad, keskkonnahoidlik kodumajapidamine, virgestus). Kasutatakse peamiselt individuaalse käitumise kohta. Eluviisi keskkonnahoidlikkust saab mõõta näiteks ökoloogilise jalajälje abil. Vt ka keskkonnahoidlik tarbimine, keskkonnaindikaator, kogukond, tarbimisharjumuste muutmine, traditsioonilised teadmised.

säästev energeetika, sustainable en­ergetics, nach­hal­tige Energetik (f), устойчивая энергетика – sihipärane arengusuund energiamajanduse kahjuliku keskkonnamõju vähendamiseks tehnoloogiauuenduste, taastuvate energiaallikate kasutuselevõtu ja energiasäästu kaudu, kusjuures on tagatud ühiskonna sotsiaal-majanduslikuks edenemiseks ja inimeste kvaliteetseks olmeks piisav ja hinnalt optimaalne varustatus energiaga. Vt ka energeetika, energiatõhusus.

säästev inimareng, sustainable human development, nachhaltige menschliche Entwick­lung (f), устойчивое развитие чело­века – arengukäsitlus, mille keskmes on inimene oma vajaduste ja taotlustega ning mis eelistab sotsiaalseid probleeme ja kahjulikku keskkonnamõju vältivat majanduskasvu. Säästva inimarengu raames soovitakse nt kaasata paremini üldsust, leevendada vaesust, saavutada sooline võrdsus. Vt ka sotsiaalne areng, üldsuse kaasamine.

säästev kalandus, sustainable fishery, nachhaltige Fischerei (f), устойчивое рыбоводство – kalavarude ökoloogiliselt, sotsiaalselt ja majanduslikult otstarbekas kasutamine, säilitamine ja rohkendamine; rajaneb veeökosüsteemide struktuuri ja toimimise kaitsmisel pikaajalises perspektiivis. Vt ka jätkusuutlik saak, säästev kasutus.

säästev kasutus, sustainable use, nachhaltige Nut­zung (f), бере­жливое пользованиеkeskkonna ja selle elustiku kasutamine viisil ja piirides, mis taastuvate loodusvarade puhul ei ületa nende taastumisvõimet (taastootmisvõimet), ja taastumatute loodusvarade puhul jääb piiridesse, mis tagab nende kättesaadavuse ajani, kui neid on võimalik asendada taastuvatega. Vt ka jätkusuutlik saak, jätkusuutlikkus, keskkonnaruum, keskkonna taluvusvõime, kriitiline koormus, looduskasutus, teisene toore, ökomaksureform.

säästev linnaplaneerimine, sustain­able urban planning, nachhaltige Stadt­planung (f), устойчивое го­родс­кое планирование – linna terviklik planeerimine eesmärgiga rahuldada linnaelanike sotsiaalsed ja majanduslikud vajadused võimalikult väikese otsese ja kaudse energia- ja materjalikuluga, otstarbeka maakasutusega ning keskkonda kahjustamata. S. l-se lahutamatu osa on linnaelanike aktiivne osalemine planeerimises. Säästva linna idee on jätkuks 1970. aastatel tekkinud algatustele muuta linnad inimlikumaks ja demokraatlikumaks. Vt ka arukas kasv, energiamahukus, kontsentreeritud hajutamine, linnaline liikuvus, linnauuendus, uus-urbanism, valglinnastumine, ökopolis, üldsuse osalemine.

säästev metsandus, sustainable forestry, nachhaltige Forstwirtschaft (f), устойчивое лесоводствo – metsa majandamine, mis arvestab majanduslike taotluste kõrval ka metsa ökoloogiliste ning sotsiaalsete väärtuste ja funktsioonide säilitamist. See tähendab pikaajalist metsamajanduse kavandamist, kus tasakaalustatakse ökosüsteemide ja maastike kaitse ja kasutus, lähtudes paikkonna keskkonnaseisundist, taluvusvõimest ning tootlikkusest. S. m-e praktikasse juurutamiseks on kasutusel keskkonnasertifitseerimise süsteemid, mille alusel väljastatud sertifikaadid annavad tarbijale kindluse, et toode pärineb säästvalt majandatud metsast. Tuntumad s. m-e sertifitseerimissüsteemid on Metsahoolekogu (FSC) ja Metsade Sertifitseerimise Kinnitamise Programm (PEFC).Vt ka Eesti säästva metsanduse standard, metsahool.

säästev põllumajandus, sustainable agriculture, nachhaltige Landwirtschaft (f), устойчивое сельское хоз­яй­ст­во – põllumajandustootmine, mis kindlustab pikaajalise tootlikkuse, millega ei kaasne olulist kahjulikku keskkonnamõju ja mis tagab maaomanikele ning tööjõule teiste majandussektoritega võrreldes samaväärse elukvaliteedi. Vt ka mahepõllumajandus, segakultuur.

säästev tarbimine ja tootmine, sustainable consumption and production, nachhaltiger Konsum und Produktion, устойчивое потреблениe и производство – tarbimis- ja tootmisviis, mis on ressursi- ja energiatõhus, kestliku taristuga ning mis tagab juurdepääsu põhiteenustele, rohetöökohtadele ja inimväärsele tööle, aidates saavutada paremat elukvaliteeti kõigile. See tähendab tarneahela süsteemset käsitlust ja kõigi osaliste – tootjast tarbijani – vahelist koostööd, sh teadlikkuse suurendamist, tarbija teavitamist standardite ja keskkonnamärgiste kaudu, keskkonnahoidlikke riigihankeid jms. Allikas: ÜRO säästva arengu eesmärgid 2030Vt ka ressursitõhusus.

säästev tehnoloogia (keskkonnahoidlik tehnoloogia, puhas tehnoloogia), sustainable technology (environmentally sound technology, clean technology), nachhaltige Technologie (f), ресурсосберегающая технология (малоотходная технология) – tehnoloogia, mis inimeste vajaduste rahuldamiseks ei ületa keskkonna taluvusvõimet. Tootmisprotsess ja sellest tulenev toode (teenus) on loodud nii kasutatud materjalide kui ka energia mõttes säästlikult (maksimaalselt on kasutatud taastuvaid energiaallikaid ja materjale, mille loomise energiamahukus on minimaalne ja/või loodud materjalid on taaskasutatavad). Oluline on loodavate toodete säästlik iseloom ka kasutamise ja kasutuselt kõrvaldamise etapis. S. t. arvestab toote valmistamise asemel ka teenuse pakkumisega. S. t. tooted on näiteks taastatavate omadustega kestvuskaubad, taastuvatest energiaallikatest toodetud energia, põletamata savist ehitusmaterjalil põhinevad hooned ja viimistlussegud. Vt ka keskkonnahoidlik tootearendus, passiivmaja, puhtam tootmine, tööstusökoloogia, ökotehnoloogia.

säästev transport, sustainable transport, nach­hal­ti­ger Transport (m), устойчивый транспорт – arengusuund, mis eelistab inimeste ja kaubaveol väiksema energiatarbe, ressursikulu (sh maakasutuse) ja keskkonnamõjuga transpordiliike. Üldiselt peetakse soodsaimaks veetransporti, järgneb raudteetransport; kõige energiakulukamad transpordiliigid on autotransport ja õhutransport. Sõitjateveos eelistatakse säästvuse seisukohalt ühistransporti ja kergliiklust (kõndimine, jalgrattasõit). S. t-i puhul on oluline näiteks transpordi väliskulude (keskkonna, tervise ja liiklusõnnetustega seotud kahjud, mis ei kajastu kütuseaktsiisis ega ka transpordi hinna sees) sisestamine ja säästev linnaplaneerimine, mis vähendab transpordinõudlust ja isiklikust autost sõltuvust. Vt ka liikuvuskorraldus, valglinnastumine.

säästev turism, sustainable tourism, nachhaltiger Touris­mus (m), ус­той­чивой туризм – paikkonna looduse ja sotsiaalse taluvusega arvestav turism. Turism on maailma üks suuremahulisemaid kommertstegevusi, mis võib soodustada piirkonna majandusarengut, ent sellel on sageli negatiivne mõju kohalikule eluviisile ja keskkonnale nii reisimisest tuleneva saastekoormuse kui kohaliku keskkonna muutmise mõttes ning võib viia kohaliku turismiobjekti ligitõmbavuse kadumiseni. S. t-i puhul kasutatakse kohalikke (kohapeal olemasolevaid või loodavaid) vahendeid turismi negatiivse keskkonnamõju vähendamiseks ja paiga eripära säilitamiseks.Vt ka keskkonna taluvusvõime, loodusturism, ökoturism.

säästev tööstus, sustainable industry, nachhal­tige Industrie (f), устойчивая промышленность – tootmistegevus, mis on korraldatud ja mida arendatakse majanduslikke, sotsiaalseid, tehnoloogilisi ja keskkonnakaitse kriteeriume arvestades. Majandusliku tõhususe suurendamist taotletakse samaaegse keskkonnamõju vähendamisega nii tootmisprotsessis kui ka elanikkonnale pakutavate toodete olelusringi jooksul. Tähtsaks peetakse töötajate töötervishoiu ja -ohutuse tagamist. Vt ka kinnine tootmistsükkel, korduskasutus, olelusringi hindamine, puhtam tootmine, taaskasutus, teisene toore, tööstusökoloogia, ökotõhusus.

säästva arengu indikaator (säästva arengu näitaja, säästva arengu mõõdik), sustain­able development indicator, Nachhaltig­keits­indikator (m), индикатор устойчивого развития – statistiline näitaja säästva arengu seireks. S. a. i-d võivad kajastada väga laia teemaderingi keskkonnaseisundist kuni elukvaliteedini. Kasutusel on mitmesugused s. a. i-te süsteemid. Vt ka keskkonnaindikaator, keskkonnaruum, majandusindikaator, materjalivoo arvestus, sotsiaalne indikaator, ökoloogiline jalajälg.

T

taastumatu energiaallikas (taastumatu energiavaru), non-renewable energy resource, nichter­neuerbare Energiequelle (f), невозобновляемый энергетический ресурс – põlevate süsinikku sisaldavate ja orgaanilise päritoluga geoloogiliste setete (nt kivisüsi, nafta, maagaas, põlevkivi) üldnimetus fossiilkütustele. Fossiilkütuse põletamine saastab atmosfääri süsinikdioksiidiga, lämmastikuühenditega, olenevalt kütusest ka väävliühenditega ja paljude muude heitmetega. Vt ka kasvuhoonegaasid, taastuv energiaallikas.

taastumatu loodusvara, non-renewable resource, nichterneuerbare Ressour­ce (f), невозобновляемый природный ресурсloodusvara, mis iseeneslikult ei uuene ning eksisteerib ainult teatud lõplikus koguses (nt metalle sisaldavad mineraalid, kivisüsi, nafta). Enamik t. l-st on anorgaaniline. T. l. hulka arvatakse ka niisugused loodusvarad, mille taastumiseks nõutav aeg on väga pikk (muld, turvas jt). T. l. säästlik tarbimine on võimalik ainult materjalide taaskasutuse ja tootmise dematerialiseerimise kaudu. Loodusvarade piiratust teadvustati laiemalt 1972. aastal Rooma Klubi raportis “Kasvu piirid”. Vt ka faktor 4, globaalprobleemid, taastumatu energiaallikas, taastuv loodusvara, ökotõhusus.

tavajäätmed, non-hazardous waste, nicht gefährliche Abfälle (pl), без­опасные отходы – kõik need jäätmed, mis ei kuulu ohtlike jäätmete hulka. Vt ka olmejäätmed.

U

uus keskkonnaparadigma, new envi­ronmental paradigm, neues ökologisches Paradigma (n), новая эколо­ги­чес­кая парадигма – arusaam, et inimkond on Maa taluvusvõime kohta liiga arvukas ja käitub loodusega murettekitavalt halvasti, mõjutades ohtlikult ökoloogilist tasakaalu. Loodusega kooskõlas elamiseks peaksid inimesed piirama industriaalse ühiskonna kasvu ning majandusarengut. Tulenes sotsiaalteadlaste Van Liere ja Dunlapi 1978. aastal avaldatud ühest esimesest omataolisest küsitlusvormist keskkonnahoidliku maailmavaate kirjeldamiseks. Küsitlustes vastandatakse u. k. tavaliselt inimkesksele paradigmale, mille järgi inimesed ei pea loodusega kohanema, loodus on vajaduste rahuldamiseks, valitsemiseks ning vajaduste järgi ümberkujundamiseks. Hiljem on paljud ühiskonnauurijad tunnistanud selle jaotuse liigset lihtsustatust, kuid u. k. on siiski siiani kõige laiemalt kasutatud keskkonnateadvuse mõõtmise vahend. Vt ka inimkesksus, keskkondlik paradigma, looduskesksus.

uus-urbanism, new urbanism, neuer Urbanismus (m), новый урбанизм – suund Ameerika linnaplaneerimispraktikas, mis püüab asumite rajamisel ja ümberkujundamisel luua jalakäijasõbralikku ning inimlikes mastaapides mitmekesist tiheasustust vastukaaluks valglinnastumisele, autostumisele ja suurte linnaäärsete kaubanduskeskuste rajamisele. U-i põhimõtted töötasid välja A. Duany ja E. Plater-Zyberk 1980. aastatel. Vt ka linnauuendus, kontsentreeritud hajutamine, säästev linnaplaneerimine, ökopolis.