Säästva arengu sõnaseletusi

A

alaareng, underdevelopment, Unterentwicklung (f), отста­лость – 1) ühiskonna majanduslik ja sotsiaalne seisund, mis tuleneb industrialiseerimise ja/või moderniseerimise ebapiisavast tasemest; 2) 1949. aastal USA presidendi H. Trumani kasutuselevõetud kontseptsioon arengumaade probleemide kohta, rõhuasetusega arenenud maade kohustustele arengumaid tehnoloogiaga ja muul viisil aidata. Marksistliku taustaga nn sõltuvusteoreetikud kritiseerisid 1960. aastatel a-u ideed kui protsessi, mille käigus ühiskond (eriti selle majandus) muutub teise, domineeriva ühiskonna mõjul. Domineeriv riik viib majanduskasumi alaarenenud riigist välja, muutes selle riigi majandusarengu võimatuks. Vt ka kolonialism, neokolonialism, Põhi-Lõuna, välisabi.

B

bioloogilise mitmekesisuse konventsioon, Convention on Biological Diversity, Übereinkommen (n) über die biologische Vielfalt, конвенция о биологическом разнообразии – Rio de Janeiros 1992. aastal alla kirjutatud rahvusvaheline kokkulepe elurikkuse säilitamiseks, selle komponentide säästvaks kasutamiseks ning geneetiliste ressursside kasutamisest saadava kasu õiglaseks jagamiseks. Konventsioonist tuleneb ka Cartagena bioloogilise ohutuse protokoll, mis käsitleb elusrakke sisaldavate geneetiliselt muundatud organismide (GMO-de) ohutut kasutamist ja nende piiriülest liikumist. Vt ka keskkonnaõiglus, looduskaitseseadus, Maailma looduskaitseharta, säästev kasutus, ökosüsteemne käsitlus, ÜRO keskkonna- ja arengukonverents.

E

ebamäärasus (määramatus), uncertainty, Unsicherheit (f), неопределенность – olukord, mille võimalik mõju pole teada, kuid mõju ilmnemise tõenäosus on olemas. E. on postnormaalteaduse üks võtmesõna, kuna kompleksset ja dünaamilist loodussüsteemi ei saa käsitleda kui ennustatavat mudelit. Vt ka komplekssus, risk, teadmatus.

G

globaalne ümberorienteerumine (relokaliseerumine), global relocalisation, Umorientierung (f) auf lokale Ressourcen, глобальное переориентированиеkogukonna tasandil asetleidev praktiline vastus maailma valitsuste võimetusele reageerida mõjusalt kriitilistele ressursi- ja sotsiaalsetele probleemidele. G. ü-se eestkostjad näevad lahendusena üleilmsest majandussüsteemist võimalikult suurel määral eraldumist ning kohalikul tasandil säästlike võimaluste kasutamist, et vähendada sõltuvust globaalsetest mittesäästlikest ressurssidest, muuhulgas nt kohaliku raha ja kohaliku energia kasutuselevõttu. G. ü. on üks võimalikest strateegiatest energiakriisis ja üleilmastunud majandusega piirkondade arenguks. Kui 20. sajandit iseloomustas tootmise kontsentreerumine, üleilmastumine ning piirkondade spetsialiseerumine, mida hõlbustas odav energiaallikas – nafta, siis kasvavate energiahindade tõttu võib paljudes piirkondades jällegi ära tasuda kohalik tootmine ja teenindamine, hajaenergeetika ning minimaalne kaubavedu. G. ü-sega luuakse piirkonda eeldused kohaliku toidu tootmiseks ning fossiilkütusest ja kaubavahetusest sõltuvuse vähendamiseks. Vt ka arukas kasv, naftatootmise tipp.

K

kallasrada, shore path, Uferpfad (m), прибрежная полоса – kaldariba avaliku veekogu ääres. Looduskaitseseaduse järgi on rannal või kaldal asuva kinnistu valdaja kohustatud tagama inimeste ja loomade vaba läbipääsu kallasrajal. Veeseadus sätestab kallasraja laiuseks laevatavatel veekogudel 10 m ja teistel veekogudel 4 m, üleujutatud kallasraja korral on avalikult kasutatav 2 m laiune k., mida mööda võib vabalt ja takistamatult veekogu ääres liikuda. K. ei määratleta avalikult kasutataval veekogul, näiteks sadamas, kalakasvatusehitisel, hüdroelektrijaama vähimas võimalikus teeninduspiirkonnas jm. Vt ka igaüheõigus.

keskkond, environment, Umwelt (f), окружающая среда – kogum elus ja eluta looduse tegureid, mis mõjutavad biosüsteemi, milles see eksisteerib; kitsamas tähenduses (loodusteadustes) ka elukeskkond, sama mis aineline k. ehk meedium (nt õhk, vesi, muld), milles organism elab. Sotsiaalteadustes füüsiliste ja sotsiaalsete olude, elementide ja nähtuste kogum, mis subjekti mõjutab ja millele on tema tegevus suunatud. Tinglikult jagatakse k-a looduslikuks ja tehiskeskkonnaks, sotsiaalseks ja füüsiliseks, kontseptuaalseks ja kultuurikeskkonnaks. Vt ka looduslik ja tehislik, süsteem.

keskkonna välismõju, environmental externality, umweltbezogener externer Effekt (m), внешнее экологическое последствие (неучтенный в себестоимости экологический эффект) – ühe tootja või tarbija tegevuse negatiivne mõju teisele (nt saastamine, tervisemõju, õnnetused, liiklusummikud), mis ei kajastu toote või teenuse hinnas ja/või mida ei kompenseerita. Sageli seotud ühisomandiga. Vt ka väliskulu.

keskkonnaaruanne, environment report, Umweltbericht (m), экологический отчёт – keskkonna seisundit ja väljavaadet kirjeldav aruanne, mille koostamise vajadust rõhutati esimest korda ÜRO inimkeskkonna konverentsil 1972. a. Stockholmis. Keskkonnaaruandeid koostatakse sellest ajast alates kõigil tasanditel ülemaailmsest kuni kohalikuni. Organisatsiooni k-s antakse ülevaade oma tegevuse keskkonnamõjust ning keskkonnategevusest. Euroopa keskkonnajuhtimise ja -auditeerimise süsteemi (EMAS) rakendamisel on k. kohustuslik. Vt ka keskkonnaindikaator, keskkonnategevuse tulemuslikkus, sotsiaalne aruanne.

keskkonnaaudit, environmental audit, Umweltaudit (n), экологический аудит – süstemaatiline, dokumenteeritud ja objektiivne tõendusmaterjali kogumine ja hindamine, mille käigus keskkonnaaudiitor määrab auditi ainestiku vastavuse auditi kriteeriumidele ning edastab tulemused auditi kliendile. K-ga võib selgitada ja hinnata tegevuse keskkonnamõju, õigusaktidele ja normatiividele vastavust jne. Levinumad k-i tüübid Eestis on tegevuskohaaudit, vastavusaudit ja vastutusaudit. Vt ka keskkonnajuhtimise ja -auditeerimise süsteem (EMAS), sotsiaalne audit.

keskkonnaeetika, environmental ethics, Umwelt­ethik (f), экологическая этика – filosoofiline teadusharu inimese ja looduse vahelistest suhetest. K. valdkond arenes välja vajadusest põhjendada looduskeskkonna kaitset ja inimtegevuse piiramist selle nimel. K-t on jagatud ettekirjutavaks (prescriptive) ja kirjeldavaks (descriptive) k-ks. Ettekirjutav k. tegeleb inimühiskonna ja looduse õige suhte filosoofilis-loogilise konstrueerimise ja põhjendamisega ning on enamasti mitmesuguste keskkonnaliikumiste ideoloogiliseks aluseks. Argumentidena on kasutatud nt põlvkondadevahelist õiglust ja looduse õigusi. Kirjeldav k. püüab sotsiaalteaduse meetoditega tuvastada ja analüüsida ühiskonnas laiemalt levinud vastavaid mõtteviise. K. vooludest peetakse üheks peamiseks eetika jaotust inimkeskseks ja looduskeskseks. Vt ka inimkesksus, looduskesksus.

keskkonnaesteetika, environmental aesthetics, Umweltästhetik (f), экологическая эстетикаkeskkonnateadvuse ja -kogemuse esteetilised aspektid. Analüüsitakse, miks ja milline keskkond inimestele meeldib. Üks tuntumaid käsitlusi on nn evolutsiooniline k., mis seletab geneetiliselt päritud esteetilisi eelistusi keskkonna eluliste kvaliteetidega, näiteks toidu ja vee olemasolu ning võimalus ise varju jäädes maastikku jälgida; seda seostatakse ürginimeste eluviisiga savanni tüüpi poolavatud maastikel. Keskkonnaesteetilised eelistused on olemuslikult seotud väärtustega. Inimese võimet näha looduses esteetilisi väärtusi on võimalik arendada kunstihariduse kaudu. Võimalus väärtustada esteetiliselt looduskeskkonda ja säästvat inimtegevust on oluline säästva arengu seisukohalt – näiteks võib arusaam, et rohkete tuulikutega maaala on ebaesteetiline, pidurdada tuuleenergia laialdast kasutamist. Vt ka keskkonnaeetika.

keskkonnafond, environmental fund, Umweltfond (m), фонд окружающей среды (экологический фонд) – rahvusvaheline, riiklik, kohalik, valitsusväline või personaalne fond keskkonnainvesteeringute ja keskkonnaprojektide rahastamiseks. Eestis moodustati riiklik k. 1993. aastal. Pärast ümberkorraldust 2000. aastal kannab see nime Keskkonnainvesteeringute Keskus. Sinna laekuvad seadusega sätestatud keskkonnatasudloodusvara kasutusõiguse tasu ja saastetasu. Vt ka laenu vahetamine looduskaitse vastu, ökopank.

keskkonnafunktsioon, environmental function, Umweltfunktion (f), экологическая функцияökosüsteemide ja neid moodustavate organismide võime hoida ökoloogilist tasakaalu ning sellega inimelu alles hoida ja rikastada. Ökosüsteemide struktuurist ja toimimisest lähtuvad funktsioonid pakuvad inimeste väärtustatavaid hüvesid ehk ökosüsteemiteenuseid.Vt ka aineringe, keskkonna isepuhastusvõime, keskkonna taluvusvõime, looduskapital, mullakaitse, siduja, ökoloogiline majandus, ökosüsteemne tehnoloogia.

keskkonnaharidus, environmental edu­cation, Um­welt­bildung (f), экологическое обрaзование – ühiskonnas käibivate looduskasutusse, üldökoloogiasse ja keskkonnaga seotud humanitaarharidusse puutuvate teadmiste, oskuste ja hoiakute ning väärtuste süsteemne edastamine. Alates 1980. aastate teisest poolest areneb eriti Põhjamaades keskkonnakoolituse suund, kus seni domineerinud loodusteaduslike ainete asemel pööratakse peatähelepanu keskkonnaga seotud ühiskonnateadustele. Vt ka keskkonnateadvus, keskkondlik paradigma, säästva arengu haridus.

keskkonnahoidlik riigihange (roheline riigihange), green public procurement, Umweltschutz (m) als Wettbewerbskriterium, государственные закупки товаров и услуг с учётом воздействия на окружающую среду – avaliku sektori korraldatav hange, kus muudele nõuetele ja kriteeriumidele (nt kvaliteet, hind) lisatakse keskkonnanõuded ja -kriteeriumid. K. r. eesmärk on vähendada avaliku sektori keskkonnamõju keskkonnahoidlike toodete, teenuste ja tööde valiku kaudu. Vt ka olelusring, terviklik tootepoliitika.

keskkonnahoidlik tarbimine (säästev tarbimine), green consumption (sustainable consumption), umweltgerechter Konsum (m), устойчивое потребление (экологичное потребление) – tarbija teadlik valik tarbida võimalikult väikese keskkonnamõjuga kaupu ja teenuseid. Eelistatakse tarbimise vähendamist, ökoloogilisi tehnoloogiaid, vastupidavaid ja parandatavaid tooteid, kordus- ja taaskasutust, toodete asendamist teenustega (nt auto või jalgratta üürimine selle omamise asemel) ja ühiskasutust. K. t-sega seostatakse tihti ka sotsiaalselt säästvaid eelistusi, näiteks lapstööjõu või suure vahendustasuga seotud kaupade vältimist. Tarbimise keskkonnahoidlikkust saab mõõta nt ökoloogilise jalajälje abil. Vt ka keskkonnamärgis, roheturundus, tarbimisharjumuste muutmine, õiglane kaubandus, ökomärgis.

keskkonnaindikaator (keskkonnanäitaja, keskkonnamõõdik), environmental indicator, Umweltindikator (m), индикатор окружающей среды – keskkonnaseisundit või seda mõjutavat muutujat iseloomustav näitaja. Euroopa Keskkonnaagentuuri ja EUROSTAT-i kasutatavas DPSIR-mudelis jaotatakse k-d viide rühma, mis kirjeldavad ühiskonna ja keskkonna vahelisi seoseid: - liikumapanevad jõud (driving forces) on inimtekkelised mõjurid, mis põhjustavad keskkonnakoormust (nt poliitikad, sotsiaal-majanduslik struktuur, eluviis; - koormuse- ehk surveindikaatorid (pressure) peegeldavad inimtegevuse intensiivsust (nt taastumatute loodusvarade ja energia tarbimismahud, transpordimahud ja nende muutumine, saasteainete heitkogused); - seisundiindikaatorid (state) näitavad surve tagajärjel muutuvat keskkonnaelemendi või terviku kvaliteeti ja/või kvantiteeti (nt õhu, vee ja mulla kvaliteet, liigiline arvukus, taastumatute loodusvarade kogused); - mõjuindikaatorid (impact) mõõdavad seisundi muutuste tagajärgi inimesele, ökosüsteemidele ja tehiskeskkonnale (nt muutused ökosüsteemide viljakuses, toitainete ringes, inimese tervises); - vastumõjuindikaatorid (response) iseloomustavad keskkonnaseisundi hoidmise või parandamise põhimõtteid ja tegevust (nt keskkonnaharidus, keskkonnainvesteeringud, keskkonnamaksud, korduskasutus, puhtam tootmine). K-te rühmitamine ei ole absoluutne, vaid võib sõltuda probleemi käsitlusviisist. Vt ka bioindikaator, keskkonnaaruanne, keskkonnainfo, keskkonnategevuse tulemuslikkuse indikaator, säästva arengu indikaator.

keskkonnainfo (keskkonnateave), environmental infor­mation, Umweltinformation (f), информация об окружающей среде – igasugune kirjalik, suuline, visuaalne, elektrooniline jm info, mis kajastab inimest ümbritsevat ja mõjutavat keskkonda, samuti ökosüsteemide ja elurikkuse seisundit. Info tegevuse või meetmete kohta, mis tõenäoliselt või tegelikult mõjutavad keskkonnaseisundit, samuti analüüside ja oletuste kohta, mida kasutatakse keskkonnaalaste otsuste langetamisel. Vt ka Århusi konventsioon, juurdepääsu-põhimõtted, keskkonnaindikaator, keskkonnapoliitika vahend.

keskkonnainnovatsioon (ökoinnovatsioon), environmental innovatsion (eco-innovation), Umweltinnovation (Ökoinnovation) (f), экоинновация – uued tooted, tootmisprotsessid ja teenused, mis toovad kasu tarbijale ja ettevõtjale, kuid vähendavad tootmise ja tarbimise keskkonnamõju. Vt ka ökotõhusus.

keskkonnajuhtimine, environmental management, Umweltmanagement (n), экологический менеджмент (управление окружающей средой) – organisatsiooni igapäevase juhtimise osa, mis aitab organisatsioonil tõhustada oma keskkonna- ja majandustegevust ning vähendada keskkonnaga, töötervishoiu ja tööohutusega seotud riske ja kulusid. K. aitab hallata teenuste, toodete ja muude tegevusvaldkondadega seotud keskkonnaküsimusi ettevõtte enda valitud eesmärkide ja arengusuundade järgi. Vt ka keskkonnajuhtimissüsteem, keskkonnakorraldus, keskkonnategevuse tulemuslikkus.

keskkonnajuhtimise ja -auditeerimise süsteem (EMAS), Eco-Management and Audit Scheme (EMAS), Umweltverwaltungs- und Prüfungssystem (n) (EMAS), схема экологического менеджмента и аудита (СЕМА) – vabatahtlikkuse alusel rakendatav keskkonnajuhtimissüsteem, mis on mõeldud organisatsioonide keskkonnategevuse tulemuslikkuse süsteemseks hindamiseks, täiustamiseks ja üldsusele asjakohase teabe (avalik keskkonnaaruanne) edastamiseks. EMAS-i rakendamise ja administreerimise nõuded on kehtestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (761/2001). EMAS-i määruse keskkonnajuhtimissüsteemi nõuded kattuvad suures osas keskkonnajuhtimisstandardi ISO 14001 nõuetega. Vt ka keskkonnajuhtimine.

keskkonnajuhtimissüsteem, environ­mental management system, Umwelt­manage­ment­system (n), управление природопользованием (система экологического менеджмента) – organisatsiooni juhtimise osa, mis tegeleb süsteemselt keskkonnaküsimustega. K. hõlmab näiteks organisatsioonilist struktuuri, kavandamist, kohustusi, vastutust, protseduure ja vahendeid, mis on vajalikud keskkonnaeesmärkide ja -kavade koostamiseks, elluviimiseks, tulemuslikkuse hindamiseks ja juhtimisotsuste korrigeerimiseks. K. võib olla formaalne ehk standardiseeritud (nt ISO 14001 standardi nõuetele vastav) või mitteformaalne (nt ettevõttes rakendatud jäätmekäitlussüsteem). Vt ka keskkonnajuhtimine, keskkonnajuhtimise ja -auditeerimise süsteem (EMAS), standard.

keskkonnajulgeolek, environmental security, Umweltsicherheit (f), экологическая безопасность – kitsamas tähenduses keskkonnakaitset (puhta õhu, vee ja pinnase tagamine) ja keskkonnariskide maandamine (nt kemikaalitööstusest, tuumaenergeetikast lähtuvad riskid), laiemas tähenduses ka säästev areng ja loodusvarade säästev kasutus. K-t saab käsitleda eri tasanditel: üksikisiku (nt terviseaspektid), piirkonna, riigi või rahvusvahelisel tasandil (nt puhta vee ja toiduvarud, (piiriülene) saaste, kliimamuutusest tulenevad riskid). Vt ka haavatavus, keskkonnapagulane, toiduga kindlustatus.

keskkonnakahju, environmental damage, Umweltschaden (m), экологический ущерб – oluline ebasoodne mõju keskkonnale, sh elupaigale, liigile, kaitstavale alale, veele või pinnasele. Kahju tekitamine on tegevus või tegevusetus, mille tagajärjel on kehtivaid väärtushinnanguid arvestades vähenenud mingi eseme (subjekti) või protsessi väärtus või muutunud selle tähendus. Kahju tekitamine ja kahju ulatus on üks alus vastutuse tekkimisele ühiskondlike kokkulepete (nt seadused, au- ja moraalikoodeksid) kohaselt. Keskkonnale kahju tekitamise probleemi tunnetamine muutub üha enam selliste ühiskondlike kokkulepete osaks.Vt ka keskkonnamõju, keskkonnakulutus, keskkonnavastutus, kompensatsiooniala, puutumus, säästva majandusliku heaolu indeks (ISEW), tõelise arengu indeks (TAI), väliskulu, väärtus, väärtushinnangute muutumine.

keskkonnakaitse, environmental pro­tection, Um­welt­schutz (m), охрана окружающей среды – meetmete süsteem, mis rakendab loodus- ja ühiskonnateaduste uurimistulemusi ühiskonna majanduse ja kultuuri edendamiseks. Koosneb ühiskonna, organisatsioonide ja üksikisikute tegevusest, mille abil kaitstakse nii inimese vahetut elukeskkonda kui ka loodust tervikuna inimtegevuse negatiivse mõju eest elujõulise keskkonna säilitamiseks. K. meetmed kujundatakse keskkonnapoliitika abil. Vt ka keskkonnaküsimuste sidumine (seostamine), looduskaitse.

keskkonnakorraldus, environmental management, Umweltverwaltung (f), экологический менеджмент (управление окружающей средой) – keskkonnanormide ja -standardite, keskkonnaekspertiiside ja -auditi korraldamine, keskkonnamärgiste rakendamine, keskkonnamõju hindamine jms avalikus, era- või mittetulundussektoris. K. on laiem mõiste kui keskkonnajuhtimine. Vt ka ISO 14001 standard, keskkonnaaudit, keskkonnajuhtimise ja -auditeerimise süsteem (EMAS), keskkonnajuhtimissüsteem, keskkonnakvaliteedinorm, keskkonnapoliitika.

keskkonnakulutus, environmental expenditure, Umweltausgaben (pl), расходы по охране окружающей среды – kulutus keskkonnakaitse meetmete kavandamiseks ja rakendamiseks, samuti keskkonnale tekitatud kahju hüvitamiseks või olukorra parandamiseks. Vt ka keskkonnakahju, keskkonnamajandus, kulutõhususe analüüs, väliskulu.

keskkonnakvaliteedinorm (keskkonnanorm), en­vironmental quality standard, Umweltqualitätsstandard (m), стандарт качества средыsaastuse lubatud tase keskkonnas, kuhu saastus paisatakse (õhk, vesi, pinnas) ning mis ei kahjusta inimese tervist ega vara. K-i kehtestamisel arvestatakse piirkonna eripära, keskkonna isepuhastusvõimet ja saasteaine teadaolevat järelmõju. Eestis kasutatakse kahetasemelist normimist. K-i sihtväärtus määrab loodusliku fooni lähedase, inimesele ja ökosüsteemile ohutu saastekontsentratsiooni. Piirväärtus määrab saasteainete kontsentratsiooni, mille ületamisel tuleb piirkond lugeda riskitsooniks. Vt ka keskkonnaindikaator, keskkonnakompleksluba, kriitiline koormus.

keskkonnaluba, environmental permit, Umwelt­­genehmi­gung (f), экологическое разрешение – kirjalik otsus, mis seab keskkonda mõjutavale tegevusele piirangud või erinõuded. Eestis on kasutusel näiteks keskkonnakompleksluba, veeerikasutusluba, geoloogilise uuringu luba jm. Vt ka keskkonnapoliitika vahend, saastuse kompleksne vältimine ja kontroll.

keskkonnamajandus, environmental economics, Umweltökonomie (f), экономика окружающей среды – majandusteaduse haru, mis uurib ühiskonna ja keskkonna vastastikuste seoste majanduslikku külge (loodusvarade väärtust, inimtegevusest mõjutatud aineringete tasakaalu hoidmise maksumust, loodusvarade säästlikuma kasutuse viise jms). K. üks peamisi taotlusi on leida majandushoovad, et keskkonnaprobleemidest põhjustatud kahju peegelduks majandustegevuse kogumaksumuses. Vt ka biomajandus, keskkonnakahju, keskkonna väärtuse rahaline hindamine, säästev kasutus, ringmajandus, rohemajandus, tingliku hindamise meetod, väliskulu, ökoloogiline majandus.

keskkonnamaks, environmental tax, Umweltsteuer (f), экологический налог – maks, mille peamine eesmärk on nii tootjate kui tarbijate mõjutamine kasutama loodusvarasid heaperemehelikult ja vältima keskkonna saastust, mitte niivõrd riigi eelarvevahendite kogumine. K-u on võimalik kehtestada nii loodusvaradele, toodetele kui ka tegevustele. Vt ka keskkonnatasu, majandushoob, süsinikdioksiidimaks, tootemaks, ökomaksureform.

keskkonnamõju, environmental impact, Umweltaus­wirkung (f), (Umweltverträglichkeit (f)), экологическое влияние – tegevusega eeldatavalt kaasnev vahetu või kaudne mõju inimese tervisele ja heaolule, keskkonnale, kultuuripärandile või varale. Allikas: keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seadus.Vt ka keskkonnamõju hindamine, keskkonnamõju strateegiline hindamine, kumulatiivne mõju, sünergiline mõju.

keskkonnamõju hindamine (KMH), environmental impact assesment (EIA), Umweltverträglichkeitsprüfung (f) (UVP), оценка воздействия на окружающую среду – kavandatava tegevuse eeldatava keskkonnamõju selgitamine, hindamine ja kirjeldamine, selle mõju vältimis- või leevendamisvõimaluste analüüsimine ning sobivaima lahendusvariandi valik. Eesti KMH seadus kehtib alates 1. jaanuarist 2001, seadust on korduvalt uuendatud. Seaduse kohaselt on KMH vajalik, kui taotletakse tegevusluba või selle muutmist ning kavandatav tegevus toob eeldatavalt kaasa olulise keskkonnamõju; või kavandatakse tegevust, mis võib üksi või koostoimes teiste tegevustega eeldatavalt oluliselt mõjutada Natura 2000 võrgustiku ala (Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seadus). KMH oluline osa on üldsuse kaasamine ja teavitamine selle eri etappides. Ennetava abinõuna iseloomustab KMH-d kavandatava tegevuse tervikliku keskkonnamõju käsitlemine ja mõju hindamine varases etapis. Vt ka keskkonnamõju strateegiline hindamine, Natura hindamine, sotsiaalse mõju hindamine.

keskkonnamärgis, environmental label, Umweltzeichen (n), экологическая маркировка (экологический знак) – toote (sh pakendi) või teenuse märgis või teatis, mis annab toote kohta keskkonnateavet. K. võib olla kas kohustuslik (nt toote keskkonnaohutuse või jäätmekäitlusega seotud märgised) või vabatahtlik. Rahvusvaheline Standardiorganisatsioon (ISO) jagab vabatahtlikud k-d kolme tüüpi: I tüüp – ökomärgised, II tüüp – isedeklareeritavad keskkonnamärgid, III tüüp – keskkonnateatised. Vt ka keskkonnahoidlik tarbimine, keskkonnasertifitseerimine, keskkonnapoliitika vahend, terviklik tootepoliitika.

keskkonnapagulane (keskkonnapõgenik), environmental refugee, Um­welt­­flüchtling (m), экологический беженец – inimesed, kes on sunnitud ajutiselt või alaliselt lahkuma oma traditsioonilisest elukeskkonnast keskkonnaseisundi loodus- või inimtekkelise halvenemise või elulise loodusvara (nt vesi, viljakas pinnas) ammendumise tõttu. Inimrännete potentsiaal loodusvarade vähenemise, kliimamuutusest põhjustatud keskkonnakatastroofide sagenemise (mereveetaseme tõus, üleujutused, põuad, kõrbestumine jm) ja rahvastiku kasvu tagajärjel suureneb pidevalt. Seadusega ei ole k-e staatust määratletud. Vt ka haavatavus, keskkonnajulgeolek.

keskkonnapoliitika, environmental policy, Um­welt­­politik (f), экологическая политика – ametlikult kinnitatud põhimõtete, väärtushinnangute, kavatsuste, strateegiliste sihtide ja eesmärkide kogum, mis põhineb riigi õigusaktidel ning on avaliku, era- ja mittetulundussektori tegevusjuhis keskkonnaküsimustes. Hõlmab tavaliselt keskkonnakorraldust, elurikkuse kaitset ja loodusvarade kasutust, jäätmekäitlust, välisõhukaitset, veekaitset ja -kasutust. Riikliku k. kõrval võivad selle oma pädevuse piires kujundada ja kinnitada ka ettevõtted ning teised organisatsioonid. Vt ka keskkonnastrateegia, keskkonnapoliitika vahend, looduskasutus.

keskkonnapoliitika vahend, environ­mental policy instrument (environmental policy tool), umwelt­politi­sches Instrument (n), инструмент экологической политикиkeskkonnapoliitika rakendamiseks kasutatav abinõu või tegevus, mis võib olla: 1) seadusandlik ehk sundiv (nt normid, saasteload); 2) turupõhine (nt keskkonnamaks, kaubeldavad load, tagatisrahasüsteem) või 3) sotsiaal-kommunikatiivne ehk õpetav ja veenev (nt keskkonnainfo avalikustamine, üldsuse kaasamine, keskkonnamärgised, vabatahtlikud keskkonnalepped). Vt ka keskkonnaluba, majandushoob, ökomaksureform.

keskkonnarisk, environmental risk, Umweltrisiko (n), экологический риск – laiemas tähenduses hinnatakse k-e kui tõenäosust põhjustada soovimatuid ja ohtlikke keskkonnamuutusi (nt kliimamuutus, liigirikkuse muutused, keskkonnakemikaalid, invasiivsed võõrliigid, tolmeldajate vähenemine). Kitsamalt nimetatakse k-ks kahjustuse, vigastuse, haiguse või surma tõenäosust inimese kavandatud ja korraldatava tegevuse tagajärjel. K. vähendamiseks rakendatakse mh keskkonnaauditit ja keskkonnamõju hindamist. Vt ka ebamäärasus, ettevaatuspõhimõte, keskkonnariski hindamine, oht, risk, riskijuhtimine, ökotoksikoloogia.

keskkonnariski hindamine, environ­mental risk assessment, Umweltrisikobewertung (f), оценка экологического рискаkeskkonnale avalduva kahjuliku mõju tagajärgede (keskkonna-, tervise-, sotsiaal-majanduslik mõju) ja nende ilmnemise tõenäosuse (ruumiline ja ajaline levik) hindamine. Oluline nt keskkonnamõju hindamisel ning keskkonnariskide (nt avariid, õnnetused) eest kindlustamisel ja vältimisel. K. h. on osa keskkonnariski analüüsist, mis sisaldab ka riski vältimis- ja leevendusmeetmete kavandamist ning nendest huvirühmadele teada andmist. Vt ka ebamäärasus, oht.

keskkonnaruum, environmental space, Umwelt­raum (m), экологическое пространство – maksimaalne loodusvarade ja globaalse ökosüsteemi (biosfäär ) kasutamise tase, mida maakera elanikkond saab kasutada ületamata Maa keskkonna taluvusvõimet ja kahjustamata globaalset võrdõiguslikkust. Termini tõi laiemalt kasutusele hollandlane J. B. Opschoor, kes Maa ökosüsteemide ja loodusvarade säästva taseme määramisel lähtus nii varudest (stocks) ehk taastuvatest ja taastumatutest loodusvaradest kui ka globaalsetest sidujatest (sinks) ehk ökosüsteemide võimest taluda jäätmetest, saasteainetest ja inimese sekkumisest tingitud koormust. K-i piirkondlike määrade kindlakstegemisel muutub otsustavaks globaalsete loodusvarade kasutamise võrdõiguslikkus ja k-i jaotumine riikide vahel. Vt ka keskkonnafunktsioon, keskkonnaõiglus, Maa taluvuspiirid, materjalivoo arvestus, säästev kasutus, ökoloogiline jalajälg.

keskkonnaruumi seadus, environ­mental space act, Umweltraumgesetz (n), закон окружающего пространства – hüpoteetiline seadusakt, mis peaks reguleerima ühiskonna tegevusviise ja ulatust nõnda, et see ei kahjustaks keskkonnaruumi omadusi. Nagu on keelatud teatud inimõigusi piiravad ja inimsusevastased teod, peaksid olema otseselt piiratud ka toimingud, mis häirivad keskkonnaruumi stabiilsust. K. s-e mõju seadusandlusele peaks olema analoogiline põhiseadusega ja tagama alamate seadusaktide keskkonnaalase kooskõla. K. s-e üheks aluseks on põhimõte, et ökoloogilise tasakaalu jaoks olulisi ressursse ei saa mõõta rahas – neil on olemas füüsikaline (naturaalne) mõõt. See põhimõte muudab ka igasuguste ühiskondlike protsesside (majanduslike, äriliste, kultuuriliste) edu mõõtmise kompleksseks, kuna rahalise kriteeriumi kõrval tuleks hinnata igasuguse tegevuse mõju keskkonnaruumile; mõõtmise aluseks oleksid naturaalühikud (nt emiteeritava fossiilse päritoluga CO2 mass ning selle suhe keskkonna CO2 sidumisvõimesse). K. s-e põhjal oleks võimalik keskkonnaruumi destruktiivselt mõjutavatele tegevustele rakendada administratiivset peatamist või lõpetamist (ökoloogilist pankrotti), nagu praegu lõpetatakse pankrotiga kreeditoride huve häirivad, omakapitali kaotanud ja maksejõuetud ettevõtted. K. s. muudaks möödapääsmatuks üldise keskkonnaarvestuse juurutamise riigis. Vt ka komplekssus, siduja.

keskkonnaseire, environmental moni­toring, Umwelt­monitoring (f), мони­торинг окружающей среды – elukeskkonna seisundi ja muutuste (sh inimtekkeliste) jälgimine ja registreerimine, eesmärgiga prognoosida keskkonnaseisundi muutusi tulevikuks ning saada lähteandmeid strategiate, kavade ja planeeringute koostamiseks. K. võib olla kohalik, riiklik, regionaalne, globaalne või ettevõtete seire ning hõlmata bioloogilisi, geofüüsikalisi, geokeemilisi jt näitajaid. 1972. aasta algatati Stockholmis ülemaailmse keskkonnaseire süsteem (GEMS – Global Environmental Monitoring System). Eesti liitus Läänemere k-süsteemiga 1982. aastal. Vt ka ettevõtte keskkonnategevuse seire, keskkonnaindikaator, keskkonnainfo.

keskkonnasertifitseerimine, environ­mental certification, Umweltzertifizierung (f), экологическая сертификация – protseduur, mille käigus erapooletu osapool - sertifitseerimisorgan - tõendab kirjalikult, et organisatsioon, toode, tootmisprotsess või teenus vastab kindlatele keskkonnanõuetele. K-se positiivset tulemust kinnitatakse tavaliselt sertifikaadi või märgisega. Vt ka Eesti säästva metsanduse standard, Metsahoolekogu, keskkonnaaudit, keskkonnamärgis.

keskkonnastrateegia, environmental strategy, Umweltstrategie (f), стратегия развития окру­жаю­щей среды – riigi või piirkonna, ettevõtte või muu organisatsiooni keskkonnategevuse põhimõtted ning pikemaajalised sihid ja arengusuunad, eesmärgid ning eesmärkide saavutamiseks kaasatavad organisatsioonid. K. määratletakse keskkonnapoliitika arendusena (jätkuna) või iseseisva dokumendina. Vt ka keskkonnategevuskava, strateegiline planeerimine.

keskkonnatasu, environmental charge, Umweltabgabe (f) (Umweltschutzabgabe (f)), экологический налог – keskkonna kasutusõiguse hind. Keskkonnatasude seaduse järgi jaotatakse Eestis k-d loodusvara kasutusõiguse tasuks ja saastetasuks. Nt loodusvarade kasutajad tasuvad maavarade kaevandamisõiguse, vee erikasutusõiguse, kalapüügiõiguse, metsa raieõiguse ja jahipiirkonna kasutusõiguse eest. Saastetasu makstakse saasteainete välisõhku, põhjavette või pinnasesse heitmise ja jäätmete ladestamise eest. Vt ka keskkonnamaks, looduskasutus.

keskkonnateadlikkus, environmental awareness, Umweltbewusstsein (n), информированность об экологических проблемах (информированность о состоянии окру – inimeste faktilised teadmised keskkonnaseisundist ja keskkonnamurest; inimese ja keskkonna vahelise suhte ja mõju mõistmine ning valmisolek neid oma tegevuses arvestada. K. ei tingi alati keskkonnahoidlikku tarbimist: inimesed võivad küll olla teadlikud nt autokasutuse mõjust keskkonnale ja tervisele, kuid ei omista oma autokasutusele negatiivset tähendust, või ei paku ühiskond võimalusi keskkonnahoidlike valikute (nt ühissõiduki või jalgratta kasutamine) tegemiseks. Vt ka keskkonnateadvus.

keskkonnateadvus, environmental consciousness, Um­welt­­gewissen (n), экологическое сознание – inimeste arusaamine keskkonnaseisundist, selle väärtustest ja seostest nende heaoluga. Erinevalt näiteks keskkondlikust paradigmast ei pruugi sisaldada terviklikku ettekujutust keskkonnaseisundi eri tahkudest ning selle põhjustest ja tagajärgedest. Jätkusuutlikkuse seisukohalt liigitatakse k. pealiskaudseks, vahepealseks ja süvaökoloogiliseks, olenevalt sellest, kas muretsetakse ainult keskkonna üksikute silmanähtavate kahjustuste, looduse kui ühisomandi üldise ebaperemeheliku kasutamise või inimvajaduste ületähtsustamise kui moraalse probleemi pärast. K. on otseselt seotud valmisolekuga keskkonnahoidlikuks tarbimiseks. K-e kujundamise põhilisi vahendeid on mitmesugustes vormides keskkonnaharidus. Vt ka globaalne ühisomand, keskkonnateadlikkus.

keskkonnategevuse tulemuslikkus, environmental performance, Umweltschutzleistung (f), результативность природоохранной деятельности – ettevõtte või muu organisatsiooni keskkonnakoormuse vähendamise eesmärgi saavutamise määr. K. t. iseloomustab organisatsiooni keskkonnategevust ja selle mõõdetavaid tulemusi. K. t-e hindamise meetoditeks võib lugeda selliseid keskkonnajuhtimisvahendeid nagu keskkonnaaudit, keskkonnamõju hindamine, ökokaardistamine, keskkonnabilanss, keskkonnaarvestus, ökotõhususe hindamine, olelusringi hindamine jt. Vt ka ettevõtte keskkonnategevuse seire, keskkonnajuhtimine.

keskkonnategevuskava, environmen­tal action plan (environmental programme), Umweltaktionsprogramm (n), программа мероприятий (связанных с охраной окружающей среды) – süstemaatiliselt keskkonnapoliitika ja/või keskkonnastrateegia põhjal või iseseisva dokumendina määratletud tegevused ja protseduurid keskkonnakaitse eesmärkide saavutamiseks, nende täitjad, vajaminev raha ning rahastusallikad. K. sisaldab enamasti ka keskkonnaindikaatoritega seirekava. Valdkondlike arengueesmärkide ja keskkonnakaitse eesmärkide paremaks sidumiseks koostatakse ka sektorite k-u. Eestis on keskkonnastrateegia elluviimiseks riiklikke k-u koostatud 1997. aastast. Vt ka keskkonnaküsimuste sidumine (seostamine).

keskkonnatehnika, environmental tech­nology, Umwelttechnik (f), экотехникаkeskkonna hoidmiseks, taastamiseks ja parandamiseks kasutatavate tehnoloogiate ja meetodite kogum. Siia arvatakse nt jäätmete ja heitmete käitlemise, tootmisprotsesside tõhustamise, keskkonnakahju (nt saastunud pinnase) likvideerimise tehnoloogiad, mõõtmis- ja seireseadmed. Vt ka parim võimalik tehnika, ökotehnoloogia.

keskkonnavastutus, environmental lia­bility, Umwelthaftung (f), экологическая ответствен­ностьkeskkonnakahju heastamine kahju tekitaja poolt. K. on saastaja rahalise vastutuse põhimõtte rakendamise vahend, mis peale finantsvastutuse tekitatud keskkonnakahju eest hõlmab ka kahjustatud keskkonna taastamist või asendamist. Samuti oluline ettevõtte üleminekul uuele omanikule – üldjuhul vastutab varasemate kahjude eest varasem omanik. Vt ka keskkonna väärtuse rahaline hindamine, vastutusekindlustus.

keskkonnaõiglus, environmental equity (environmental justice), Umweltgerechtigkeit (f), экологическая справедливостьkeskkonnamõju ja ühisomandi õiglane jaotamine kõigi elanike ja elanikkonna kihtide vahel, sõltumata nende sotsiaalsest, religioossest, soolisest, etnilisest, rassilisest vm kuuluvusest. Vt ka bioloogilise mitmekesisuse konventsioon, põlvkondadesisene õiglus, põlvkondadevaheline õiglus.

P

prügi, mixed municipal waste, unsortierter Haushaltsmüll (m), мусор – see osa olmejäätmetest, mis on jäänud liigiti kogumata, s.o need jäätmed, mis enamasti läbisegi prügilasse veetakse. Vt ka jäätmed, tavajäätmed.

T

teadmatus, ignorance, Unwissenheit (f) (Unkenntnis (f)), незнание (неведение) – olukord, mille võimalik mõju ega selle ilmnemise tõenäosus pole teada. Vt ka ebamäärasus, risk.

U

UNESCO maailmapärandi kaitse konventsioon, Convention Concerning the Protection of the World Cultural and Natural Heritage, UNESCO Konvention (f) zum Schutz des Kultur- und Naturerbes, конвенция об охране всемирного культурного и природного наследия – 1972. aastal Pariisis vastu võetud maailma erilise loodus- ja kultuuripärandi kaitse korraldamise meede, et tagada nende säilimine tulevastele põlvedele. Konventsiooniga on liitunud 187 riiki; pärandi nimekirja on 2011. a seisuga kantud 936 paika kogu maailmast, Eestist Tallinna vanalinn (1997) ja Struve geodeetiline kaar (2005). Vt ka maailmapärand.

Ö

ökomärgis, ecolabel, Umweltzeichen (n), экологический знак – tähis, mis kinnitab toote või teenuse keskkonnahoidlikkust. Ö. antakse tootele või teenusele, mis vastab hindamiskriteeriumidele ning avaldab keskkonnale vähem negatiivset mõju kui sama otstarbega märgiseta toode või teenus kogu oma olelusringi jooksul. Ö. on keskkonnamärgis, mille annab välja sõltumatu osapool. Ö. võib olla nii regionaalne (nt Euroopa Liidu ö., Põhjamaade Luigemärgis) kui ka riigi piires (nt Saksamaa Sinine Ingel). Vt ka keskkonnahoidlik tarbimine, terviklik tootepoliitika, keskkonnahoidlik tootearendus, sotsiaalne märgis.

Ü

üleminekujuhtimine, transition management, Übergangsverwaltung (f), управление в условиях переходного периода – protsessile orienteeritud juhtimisfilosoofia ja kontseptsioon pikaajalise jätkusuutlikkuse saavutamiseks. Üleminek tähendab struktuursete ja institutsionaalsete muutuste tegemist sotsiaalsetes, poliitilis-halduslikes ja majandussüsteemides (sh innovatsioonis), mis on vajalikud pika- ja lühiajalise mõtlemise vahelise konflikti ületamiseks. Ü. kasutab konflikti näitena lühiajalise poliitika eesmärkide ja tegevuste asetamist pikaajaliste (üks kuni kolm inimpõlve) eesmärkide konteksti. Soovitud üleminek eeldab interaktiivset poliitikakujundamist ning kõikide huvirühmade osalemist. Tegemist on võrdlemisi uue kontseptsiooniga, mida praeguseks on rakendatud näiteks jätkusuutlikele energiasüsteemidele ülemineku uurimisel. Vt ka säästev areng.

ülerahvastus, overpopulation, Übervölkerung (f), перенаселённость – olukord, milles inimpopulatsiooni suurus või ealine struktuur ei võimalda selle ajajärgu sotsiaal-majanduslikes ja looduslikes oludes rahuldada kõigi inimeste elulisi vajadusi. Ü. võib tekkida rahvaarvu suurenemise, loodusvarade vähenemise või tööjõunõudluse kahanemise tagajärjel. Senises ajaloos ilmnenud ü-e nähud on olnud suhtelised; nendega seostatakse suurt rahvasterännet, ristisõdu ning Ameerika, Aasia, Austraalia ja Aafrika koloniseerimist. Suhteline ü. ilmneb ka rahvastikuplahvatuse puhul: laste jt ülalpeetavate enneolematult suur osa mõnes ühiskonnas tingib ebarahuldava elukvaliteedi ja elatustaseme. Praegu on oht absoluutse ü-e tekkeks Maal. Vt ka globaalprobleemid.