Säästva arengu sõnaseletusi

A

avalik arutelu, public hearing (public consultation), öffentliche Anhörung (f), открытое слушание – avalik istung asja arutamiseks avatud menetluse korral. Keskkonnamõju hindamise menetluse üks etapp, mille haldusorgan korraldab enne õigusakti andmist. Vt ka avatud menetlus.

avalik huvi (avalikkuse huvi, üldine huvi), public interest, öffentliches Interesse (n), публичный интерес (oбщественный интерес) – üksikisiku või -rühma huvidest laiem taotlus avaliku hüve loomiseks või säilitamiseks, mida ei kasutata eratarbimiseks, vaid mis on kõigile kättesaadav. A. h. võib erahuvidega kattuda, aga ka vastanduda ja konflikte tekitada. Vt ka otsustusprotsess.

avalik hüvis (üldkasutatav hüvis), public good, öffentliches Gut (n), общественное благо – hüvis, mida selle olemuse tõttu pole võimalik üksikisikutele eraldi müüa, ehk teisiti öeldes, ühe inimese tarbimine ei vähenda teistele tarbimiseks jäävat kogust. A. h-t pakub riik näiteks riigikaitsena. Vt ka ühishüvis.

avatud menetlus, open procedure, offenes (öffentliches) Verfahren (n), открытоe производствo – erimenetlus õigusakti andmisel. A. m. on oluline menetlusviis nt keskkonnamõju hindamisel ja keskkonnamõju strateegilisel hindamisel. A. m. eeldab muuhulgas, et haldusorgan peab enne otsuse tegemist andma menetlusosalistele võimaluse avaldada eelnõu või taotluse kohta oma arvamust ja esitada vastuväiteid ning need ära kuulama. Haldusorgan määrab ettepanekute ja vastuväidete esitamiseks tähtaja, mis ei või olla lühem kui kaks nädalat väljapaneku algusest arvates. Ka asja arutamine avalikul istungil avatud menetluse osana on laialt levinud just keskkonnamõju hindamise menetluses, kuna a. m-e korral otsustab haldusorgan õigusakti andmise pärast asja arutamist avalikul istungil. Vt ka avalik arutelu.

E

ettevõtte keskkonnategevuse seire, corporate environmental monitoring, ökologische Überwachung (f) eines Unternehmens, корпоративный экологический мониторинг – regulaarne teabe kogumine ettevõtte tegevuse tulemuslikkuse jälgimiseks või teatud kriteeriumidele, näiteks õigusaktide nõuetele, vastavuse kontrolliks.Vt ka keskkonnaindikaator, keskkonnainfo, keskkonnaseire, keskkonnategevuse tulemuslikkus.

K

keskkondlik paradigma, environ­mental paradigm, öko­­logisches Paradigma (n), экологическая парадигма – üksikisikule või rühmale omane terviklik ettekujutus keskkonnast. K. p. aluseks on hinnang keskkonna olukorrale, võrreldes väärtustel põhineva ning optimaalseks peetava ideaalolukorraga, samuti ettekujutus tegeliku olukorra põhjustest, eriti inimtegevuse osast selles, tõenäolisest arengust ja selle tagajärgedest. Siit tuleneb teatud olukorras sobivaks peetav käitumine/reaktsioon, mis tavaliselt seondub taotlusega saavutada soovitav ideaalolukord. Võib välja tuua nt subjektiivse, institutsionaalse või kultuurilise k. p. Eriti levinud on uue keskkonnaparadigma eristamine nn inimkesksest või traditsioonilisest Lääne paradigmast. Vt ka inimkesksus, looduskesksus.

keskkonnaarvestus, environmental ac­counting, ökologische Buchhal­tung (f), учет эколо­ги­чес­ких ресурсов (кадастры экологических ресурсов) – raamatupidamise osa, kus selgitatakse välja, kui palju toorainet ja energiat kulub toote või teenuse tootmiseks/osutamiseks ja mis on selle keskkonnamõju rahaline väärtus olelusringi jooksul. Vt ka keskkonnabilanss, keskkonnajuhtimissüsteem, keskkonnategevuse tulemuslikkus, olelusringi hindamine.

keskkonnabilanss, eco-balances, Ökobilanz (f), экологический баланс (экобаланс) – keskkonnategevuse tulemuslikkuse hindamise meetod, mis põhineb ettevõtte sisend-väljundanalüüsil. Selle peamine eesmärk on vähendada jäätme- ja heitmekoguseid, suurendada tõhusust (loodusvarade kokkuhoid) ja seega vähendada kulusid. Vt ka hapnikubilanss, keskkonnaarvestus, materjalikulu, veebilanss, ökoloogiline tasakaal.

keskkonnahoidlik tootearendus (ökodisain), eco-design (design for the environment), Ökodesign (n), эко-дизайн – tootearenduse meetod, mis võtab toodet kavandades süstemaatiliselt arvesse toote keskkonnaaspekte. K. t-e eesmärk on luua toode, mis oma olelusringi jooksul võimalikult vähe keskkonda mõjutab. Vt ka säästev tehnoloogia, terviklik tootepoliitika, ökotehnoloogia.

L

looduskesksus, ecocentrism, Ökozentrismus (m), экоцент­ризм – keskkonnaeetika vool, mis inimühiskonna ja looduse suhete konstrueerimisel lähtub loodusele omistatavatest õigustest ja vajadustest. Tõsiasi on aga see, et loodusele omistatavad õigused ja vajadused on sisult inimeste omavaheline meelevaldne kokkulepe. Samas on looduskeskne argumenteerimine olnud avalikus mõttevahetuses ja keskkonnapoliitikas edukas säästva arengupõhjendamise võte, kuna tegemist on emotsionaalselt ja sümboli mõttes väga mõjuva mõistega. Vastandiks on inimkesksus. Vt ka looduse õigused, süvaökoloogia.

M

mahepõllumajandus, organic farming, ökologische Landwirtschaft (f) (biologische Landwirtschaft) , экологическое сельское хозяйство (oрганическое сельское хозяйство) – ökoloogilise (ökosüsteemse) tehnoloogia haru, kus toit toodetakse välist energiat (fossiilset, keemilist) minimaalselt kasutavas süsteemis ning keskkonnaruumi häirimatul moel. Kasvatatavate heterotroofsete ja autotroofsete organismide valik ning pidamise kord lähtub eesmärgist säilitada või suurendada maksimaalselt mulla viljakust, kasutades selle taastootmiseks ning säilitamiseks eri taimede külvikordi. Mulla ja toitainete stabiilne koostis ning tarvilik ja piisav hulk saavutatakse looma- ja taimekasvatuse vahekorra seadmisega. Muldade toitainetesisaldus tagatakse m-s liblikõieliste taimede külvikordade abil ning põllumajandusjäätmete kompostimise ja põllule tagasi viimise kaudu. Umbrohu- ja putukatõrjemeetodid on peamiselt asjakohase liigilise mitmekesisuse soodustamine (nt muude taimedega vaheribade külvamine, segakülv) ja taimede vastupanuvõime suurendamine. Üldjuhul säilib m-toodang hästi ning on ka organismile hästi omastatav. Vt ka segakultuur, säästev põllumajandus, taimekaitse.

majandushoob, economic instrument (for environmental policy), ökonomisches Instrument (n), экономический инструмент – keskkonnapoliitika vahend, mis loodusvarade ja keskkonnakomponentide otstarbekamalt kasutamiseks rakendab nii stimuleerivaid fiskaalmeetmeid (tagatisrahasüsteem, subsiidiumid) ja hoiatavaid meetmeid (maksud), kui ka turumeetmeid nagu kaubeldavad load, mitte niivõrd tulemi reguleerimist. M-d pole suutelised täielikult tagama keskkonnakaitse eesmärkide täitmise, kuna osa loodusest pole majanduslikult hinnatav. Vt ka keskkonnamaks, majanduslik stiimul, maksusoodustus, ökomaksureform.

majanduslik stiimul, economic incen­tive, ökonomi­scher Anreiz (m), экономический стимул – hind või otsene majanduslik kasu, mis motiveerib tootjat või tarbijat käituma soovitud viisil. M. s. on näiteks hinnalisand ja subsiidium. Vt ka keskkonnapoliitika vahend, majandushoob, maksusoodustus.

O

osoon, ozone, Ozon (m), озон – gaas, mida leidub nii stratosfääris (u 90% kogu atmosfääris olevast kogusest) kui ka troposfääris (u 10%). O-i funktsioon ja keskkonnamõju on stratosfääris ja troposfääris erinevad. Stratosfääri osoonikiht 10-50 km kõrgusel neelab kuni 99% Maale langevast ultraviolettkiirgusest, mis maapinnale jõudes oleks enamikule elusorganismidest surmav. Osoonikihti kahjustavad enim nn freoonid: fluori- ja klooriühendid (CFC, HCFC), mida kasutatakse peamiselt külmutusseadmetes, konditsioneerides, aerosoolides, lahustites, vahtplastide tootmises, tulekustutites. Maapinna lähedal troposfääris olev o. on üks peamistest kasvuhoonegaasidest ja sudu üks komponente, mis moodustub põhiliselt fossiilkütuse põletamisel tekkivate lämmastikoksiidide, orgaaniliste ühendite ja päikesevalguse koostoimel, kahjustades inimese tervist, taimestikku, loomastikku ja keskkonda. Vt ka osoonikihi hõrenemine.

R

roheline SKT, green GDP (environmentally adjusted net national product), Ökosozialprodukt (n), “зеленый” ВВП (экологически скорректирoванный валовой внутренний продукm) – sisemajanduse kogutoodangu (SKT) ümberarvestus, kus võetakse maha majandustegevusest tingitud keskkonnakulud (traditsiooniline SKT kasvab ka nt sõjakulutuste, aidsi levikuga või liiklusõnnetustega suurenevate ravikulude tõttu). Vt ka jätkusuutlik säästumäär, majanduskasv, säästva arengu indikaator, säästva majandusliku heaolu indeks, tõelise arengu indeks.

roheturundus, ecological marketing, ölologische Vermarktung (f), экологический маркетинг – 1980.–1990. aastail kujunenud turundusharu, mis reklaamib keskkonnahoidlikke või keskkonnaprobleemidele lahendusi pakkuvaid tooteid ja tootmisviise. Selle edu sõltub rohelise mõtteviisi levikust tarbijate hulgas ning r-e eetilisusest, tõepärasusest ja veenvusest. R. on põhjustanud ka rohepesu fenomeni levikut.Vt ka keskkonnahoidlik tarbimine.

Ö

ökofeminism, ecofeminism, Ökofeminismus (m), экологичес­кий феминизм – seisukohad ja tegutsemisvormid, mis seostavad naisi diskrimineerivat mõtteviisi ja maailmakäsitlust looduskeskkonna hoolimatu ekspluateerimise ja hävitamisega. Terminit kasutas esimesena Françoise d’Eaubonne 1970. aastate alguses, protesteerides ökoloogilise liikumise võimetuse vastu pöörata tähelepanu sugudevahelistele suhetele. Vt ka sooline võrdsus.

ökokaardistamine, eco-mapping, Ökokartierung (f), экологическая картография – visuaalne ja lihtne keskkonnajuhtimisvahend, mis aitab ettevõttel selgitada oma tegevusest tulenevaid keskkonnaprobleeme ja hinnata nende olulisust. Vt ka keskkonnategevuse tulemuslikkus.

ökokolonialism, ecocolonialism, Ökokolo­nia­lismus (m), экологический колониализм – looduskaitses traditsioonilise Lääne paradigma ja võimustruktuuri pealesurumine põlisrahvastele. Isegi kui seda tehakse parima kavatsusega, ei pruugi see kokku minna kohaliku käsitlusega looduskaitsest. Vt ka kolonialism, neokolonialism, postkolonialism, sisekolonialism.

ökoloogiline defitsiit (ökodefitsiit), ecological deficit (scarcity), öko­logisches Defizit (n), экологический дефицит – olukord, kus ökoloogiline jalajälg ületab bioloogilist taastootmisvõimet. Ö. d. tähendab säästvat arengut välistavat, elukeskkonda üha halvendavat ja ennasthukutavat eluviisi. Vt ka keskkonnaruum.

ökoloogiline dumping, ecological dumping, Öko-Dumping (n), экологический демпинг – keskkonda kahjustavate või ohustavate ettevõtete üleviimine nõrgema keskkonnaregulatsiooniga maadesse, enamasti arengumaadesse. Vt ka jänest-sõitja-probleem, kasvuhoonegaaside heite ülekandumine, postkolonialism, saaste eksport, sotsiaalne dumping, tasakaalustusmaks, ökovõlg, üleilmastumine.

ökoloogiline ehitamine (ökoloogiline ehitus), ecological building, ökologiches Bauen (n), экологичное строительство – keskkonda ja kohalikke olusid arvestav ehitamine; põhineb ehituspaiga keskkonnaolude arvestamisel ja selle eesmärk on võimalikult vähe mõjutada ümbruse ökoloogilist tasakaalu. Kasutatakse kohalikke taastuvaid loodusvarasid ja energiaallikaid (maasoojus, päikesekollektorid, puukütteahjud), minimeeritakse vee kasutust, käideldakse ehituses tekkivad olme- jm jäätmed kohapeal ja võimalikult ökoloogiliselt (kompostimine, vihma- ja pesuvee kasutamine, märgalapuhastid). Vt ka passiivmaja, ökotehnoloogia.

ökoloogiline jalajälg, ecological footprint, ökologischer Fußabdruck (m), экологический след – ühendnäitaja, mis suhestab kvantitatiivselt inimtegevuse ökoloogilise mõju inimese kasutuses oleva ökoloogilise varuga. Riigi või mingi muu üksuse taastuvate ressursside kasutusele ja süsinikuheitele arvutatakse ekvivalentne bioloogiliselt tootliku ala suurus (globaalsetes hektarites), mis suudaks neid taastuvaid loodusvarasid taastoota ja heitmeid siduda. Ühe inimese kohta on maailmas sellist ala umbes 1,7–1,8 ha, aastati see võib veidi muutuda sõltuvalt maakera tootlikkuse tasemest ja rahvaarvust. Paljudes (eriti arenenud) riikides ja ka maailmas tervikuna ületab ö. j. ühe inimese kohta ökoloogilise varu (inimese kohta tarbitakse keskmiselt 2,7–2,8 globaalset ha). See tähendab, et looduse taastumisvõime piirid on ületatud, sellise elulaadi jätkumine suurendab ökoloogilist defitsiiti ega ole pikka aega võimalik. Näiteks Eesti elanikkonna ö. j. on kaks korda suurem kui maailma keskmine ja neli korda suurem kui jätkusuutlik tase (2012). Vt ka energiamahukus, keskkonna taluvusvõime, keskkonnaruum, materiaalne jalajälg, materjalivoo arvestus, säästva arengu indikaator, süsiniku jalajälg, veekogu isepuhastusvõime, ökovõlg.

ökoloogiline kasvatus, ecological education, öko­logische Erziehung (f), экологическое воспитание – üksikisikute ja sotsiaalsete rühmade harimine säästva looduskasutuse ja teadliku keskkonnakaitse vaimus ning asjaomaste väärtushinnangute ja hoiakute kujundamine keskkonnateadvuses.Vt ka keskkonnaharidus, säästev kasutus, uus keskkonnaparadigma.

ökoloogiline majandus, ecological economics, ökologische Wirtschaft (f), экологическая экономика – ökosüsteeme inimkeskselt seisukohalt majandusmeetoditega uuriv valdkond. Ö. m. sisaldab alamvaldkondadena nii neoklassikalist keskkonnamajandust kui ökoloogiat, kuid edendab ka uusi mõtlemisviise ökoloogiliste ja majandussüsteemide seoste kohta. Ö. m-e kesksed alateemad on keskkonnafunktsioonid ja nende väärtustamine. Vt ka biomajandus, jätkusuutlikkus, mitme-kriteeriumi hindamine, ringmajandus, rohemajandus.

ökoloogiline seljakott, ecological ruck­sack, ökologischer Rucksack (m), “экологический рюкзак” (эколо­гический привесок) – “nähtamatu” materjalikulu toote valmistamiseks või teenuse osutamiseks. Selleks lahutatakse kogu olelusringi kestel tarbitud materjalist toote tegelik mass. Näiteks ühe tonni vase tootmise ö. s. on 140 tonni, sest vasemaagi sisaldus kaevandatavas massis on ainult 0,7%. Raual on võrreldes vasega palju väiksem ö. s. muuhulgas seetõttu, et rauamaagi sisaldus on keskmiselt 50–60%, mistõttu on vaja siirata ka vähem massi. Vt ka faktor 4, materjalikulu teenuseühiku kohta, materjalivoo arvestus, ökoloogiline jalajälg, ökotõhusus.

ökoloogiline tasakaal (ökosüsteemi tasakaal), ecological equi­librium, öko­logisches Gleichgewicht (n), экологическое равновесие – ökosüsteemi püsiv seisund, milles süsteemi liigiline koostis, ruumiline struktuur ning aine- ja energiabilanss kõiguvad püsiva keskväärtuse ümber. Ö. t-u hoidmine eeldab, et kõik eluks olulised ained, mis kuluvad ühtedes protsessides, samavõrra taastuksid mingites teistes protsessides. Ö. t-u mehhanismide väljaselgitamine on ratsionaalse looduskasutuse, majandustegevuse keskkonnamõju hindamise ning keskkonna elukõlblikkuse hoidmise olulisi eeldusi. Vt ka geneetiliselt muundatud organism (GMO), keskkonnabilanss, keskkonnafunktsioon, kompensatsiooniala, toimetulekuvõime, ökooptimism.

ökomaksureform (ökoloogiline maksureform, roheline maksureform), ecological tax reform (environmental tax reform), ökologische Steuerreform (f), экологическая налоговая реформа – tööhõive parandamist ja loodusvarade säästvat kasutust taotlev maksupoliitika reform. Ö. m. vähendab tööjõuga seotud maksukoormust, kuid suurendab energia- ja loodusvarademahuka ning keskkonda kahjustava tootmise ja tarbimise maksukoormust, andes seega turukonkurentsis õigemat majanduslikku tagasisidet toote või tegevuse keskkonna- ja sotsiaalse mõju kohta. Ö. m. võib lahendada tööpuudusega ning keskkonnaga ja majandusliku tõhususega seotud probleeme. Vt ka energiamahukus, keskkonnamaks, majandushoob, säästev areng, säästev kasutus.

ökooptimism, ecological optimism, Ökooptimismus (m), эко­ло­гический оптимизм – arvamus, et inimtegevus ei ohusta kunagi tõsiselt ökoloogilist tasakaalu ja ökosüsteemi toimimist, kuna looduskeskkond suudab inimmõju alati tasakaalustada ja absorbeerida. Enamasti peavad teadusringkonnad (kuid mitte kõik) tänapäeval niisugust mõtteviisi põhjendamatuks.Vt ka tehnoloogiline optimism, ökopessimism.

ökopank (keskkonnapank), environmental bank, Ökobank (f), эколо­ги­ческий банк – keskkonnaprojekte krediteeriv, finantseeriv ja subsideeriv pank, mis võrreldes kommertspankadega ei taotle ainult kasumit, vaid sünergeetilist tulemit. Vt ka eetiline investeering, keskkonnafond, laenu vahetamine looduskaitse vastu.

ökopessimism, ecological pessimism, Ökopessi­mis­mus (m), экологический пессимизм – fataalse, hukutava tähenduse omistamine inimtegevusest johtunud negatiivsetele ökoloogilistele muutustele. Ö. väidab, et ökoloogilised kriisid paisuvad totaalseks väljapääsematuks ökokatastroofiks. Paremal juhul peetakse katastroofi teoreetiliselt välditavaks, kuid arvatakse, et inimkond ei suuda selleks piisava üksmeelega tegutseda. Niisugune mõtteviis võib olla hoolimatuse aluseks keskkonnaprobleemide suhtes, kuna arvatakse, et niikuinii pole enam võimalik midagi päästa. Vt ka tehnoloogiline optimism, ökooptimism.

ökopolis, ecopolis, Ökopolis (f), экополис – linn, mis järgib ökoloogilisuse põhimõtteid, suudab end suuremas osas ise ära toita ja energiaga varustada. Ö-e elanike ökoloogiline jalajälg on väike ning ö-e negatiivne mõju nii kohalikule kui ka globaalsele keskkonnale minimaalne. Ö-s praktiseeritakse väikepõllupidamist, et vähendada toidu vedu, kasutatakse taastuvaid energiaallikaid, kujundatakse asustust, nii et oleks mugav kasutada ühissõidukeid ning käia jala. Terviklikke ö-eid õieti pole, küll aga on väiksemaid ö-e tunnustega linnaosi (nt Christiania Kopenhaagenis, iseorganiseerunud vaesteagulid arengumaades). Vt ka arukas kasv, passiivmaja, säästev linnaplaneerimine, uus urbanism, valglinnastumine.

ökorelv, ecological weapon, Ökowaffe (f), эколо­гичес­кое оружие – ökosüsteemi mõjutuste kaudu sõjalise ülekaalu saavutamiseks kavandatud relv ja relvasüsteem. Paratamatult kujunevad igasugused massihävituseks kavandatud relvad kasutamisel suuremal või vähemal määral ökorelvaks. Nii bioloogilise, keemilise kui tuumarelva mõju võib pöördumatult kahjustada ökosüsteemi. On viidatud ka võimalike klimaatiliste (meteoroloogiliste) relvade mehhanismidele, mille olemuseks on mitmesuguste mõjutusvahendite abil näiteks destruktiivsete atmosfäärimuutuste esile kutsumine ning nende nii ajas kui ruumis kontrollitud juhtimine. Samuti on viidatud tektoonilise relva toimepõhimõttele, mis võimaldaks maakoore teatud piirkonnas suurejõuliste plahvatuste abil vallandada maakoores olevaid pingeid ning seeläbi esile kutsuda maavärinaid. Ökosüsteemis kätketud energia ulatuslik kasutamine sõjalisel otstarbel on aga ilmselt pöördumatu iseloomuga ning tegelikkuses arvatavasti väljub kontrolli alt. Vt ka ökoterrorism.

ökosüsteem, ecosystem, Ökosystem (n), экосистема – isereguleeruv funktsionaalne süsteem, mis koosneb elusorganismidest ja eluta keskkonnast, nendevahelistest suhetest ning siduvast aineringest ja energiavoost. Ö-i põhikomponendid on anorgaanilisest ainest orgaanilist ainet sünteesivad autotroofsed taimed, orgaanilist ainet muundavad taimtoidulised ja loomtoidulised loomad, orgaanilist ainet anorgaaniliseks tagasi lagundavad (surnud orgaanilisest ainest toituvad) lagundajad ja eluta keskkond, kust ammutatakse elusaine ehitamiseks vajalik materjal ja kuhu elutegevuse lõppsaadused tagastuvad. Ö-d eksisteerivad mitmesuguses suurusjärgus, väiksemad kuuluvad alamsüsteemidena suurematesse, mis koos moodustavad biosfääri kui globaalse ökosüsteemi. Globaalse ö-i kui elu kandja säilitamine on inimühiskonna eksisteerimise ja säästva arengu vältimatu eeldus. Vt ka aineringe, keskkonnafunktsioon, ökoloogiline tasakaal, ökosüsteemne juhtimiskorraldus, ökosüsteemne käsitlus.

ökosüsteemiteenused (looduse hüved), ecosystem services, Ökosystemdienstleistungen, экологические услуги – inimese eksisteerimiseks ja heaoluks vajalikud ökosüsteemide omadused ja keskkonnafunktsioonid. Millenniumi ökosüsteemide hindamise aruanne jagab need neljaks kategooriaks: 1) varustusteenused, mida inimene saab looduselt toiduna, veena, puiduna, kiudainena jm materjalina; 2) reguleerivad teenused: kliima kujundamine, veevaru ja mullaviljakuse hoidmine, üleujutuste ärahoidmine, jäätmete lagundamine, õistaimede tolmeldamine, looduslik kahjuritõrje jm. Nende teenuste aluseks on taimede süsiniku ja mikroorganismide lämmastiku sidumise võime, hapniku ja veeauru eraldamine õhku, päikesekiirguse peegeldamine, fütontsiidide eritamine, taimejuurte veeimamisvõime, mulla veesidumisvõime, vett filtreerivad veeorganismid jm; 3) kultuurilised teenused, millega loodus pakub esteetilist ja vaimset naudingut, on lõõgastumise kohaks ja uute teadmiste allikaks. 4) elu toetavad teenused, mis on vajalikud eelnimetatud teenuste pakkumiseks ja mis põhinevad aineringel, mullatekkel, fotosünteesil jm. Inimese heaolu, nagu seda kirjeldab aruanne, ei sõltu ainult materiaalsetest asjadest, vaid ka tervisest ja puhtast elukeskkonnast, headest sotsiaalsetest suhetest, turvatundest, samuti vabadusest iseseisvalt valikuid teha ja tegutseda. Üks võtmeküsimusi tuleviku jaoks on see, kuidas säilitada tasakaal varustavate ja mittevarustavate teenuste vahel. Allikas: Millennium Ecosystem Assessment 2003. Vt ka elurikkus, looduskapital.

ökosüsteemne juhtimiskorraldus, eco­system management, Ökosystem-Management (n), экосистемный менедж­мент – loodusvarade kasutust ja kaitset siduv majandamisviis, mis seab eesmärgiks toorme ja muude inimest huvitavate väärtuste produtseerimise või kättesaadavaks tegemise tingimusel, et säiliksid ökosüsteemi struktuur ja funktsioonid – nii looduslikud protsessid (nt bioloogilised, hüdroloogilised, biokeemilised, elurikkust kandvad) kui teised ökosüsteemiteenused (nt kliima reguleerimine, õhu puhastamine, saasteainete sidumine ning neutraliseerimine). Vt ka keskkonnafunktsioon, loodusvara, sidus juhtimiskorraldus.

ökosüsteemne käsitlus, ecosystem approach, Öko­system-Ansatz (m), экосистемный подход – 1990. aastate teisest poolest alates kasutusele võetud valdkondadevaheline raamistik bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni eesmärkide saavutamiseks – maa- ja veevarude ning eluslooduse terviklikuks majandamiseks, mis soosib nende kaitset ja säästvat kasutust õiglasel viisil. Põhineb teaduslike metoodikate rakendamisel, mis lubavad pikemas ajavaates mõista organismide ja keskkonna vahelisi protsesse ja vastastikust mõju. Tunnistab inimest ja sotsiaalset organisatsiooni ökosüsteemi vajaliku osana. Vt ka looduspõhised lahendused, sidus juhtimiskorraldus, sidus rannikukorraldus, vesikondade tervikmajandamine.

ökotehnoloogia (ökoloogiline tehnoloogia), ecotechnology (ecological technology), ökologische Technologie (f), экотехнология – tehnoloogia, mis stabiliseerib või avardab keskkonnaruumi; võib olla nii ökosüsteemne kui ka muu keskkonnaruumiga seotud protsessidesse puutuv. Näiteks võib ökoloogiliseks pidada energiatehnoloogiat, mis kasutab taastuvaid energiaallikaid ning vähendab märgatavalt kulutusi energiaülekandele. Säästvalt fossiilkütust kasutavat tehnoloogiat ei saa kvalitatiivselt pidada ökoloogiliseks, kuna selle negatiivne suhe ökoloogilisse tasakaalu säilib – sellist tehnoloogiat võiks nimetada säästvaks tehnoloogiaks. Vt ka keskkonnahoidlik tootearendus, looduspõhised lahendused, passiivmaja, ökosüsteemne tehnoloogia, märgalapuhasti, ökoloogiline ehitamine.

ökoterrorism, eco-terrorism, Ökoterrorismus (m), экологический терроризм – kahetise tähendusega sõna, kus esimesel juhul on (kahjustatud) keskkond poliitiliste ja muude eesmärkide saavutamise vahend ning teisel juhul on (kaitstud) keskkond eesmärk omaette, kasutades terrorivõtteid: 1. kontekstis terrorismi vorm, kus relvana kasutatakse ökorelva; 2. rahvusvahelises kontekstis terrorismi vorm, mis viiakse ellu keskkonna kaitsmise nimel terrorivõtetega, s.t inimeste ja omandi vastu suunatud vägivalla-, sabotaaži-, vandalismiaktidega. Ö-i terminit kasutatakse ka legaalsete mittevägivaldsete keskkonnakaitseaktsioonide “sildistamiseks” nende halvustamise eesmärgil.

ökotoksikoloogia, ecotoxicology, Ökotoxikologie (f), экотоксикология – teadusharu, mis uurib mürgiste kemikaalide toimet ökosüsteemide osadele (sh inimesele) ja ka nendevahelistele seostele. Vt ka bioakumulatsioon, DDT, keskkonnarisk.

ökoturism, ecotourism, Ökotourismus (m), экологический туризм – turismikorralduse viis, mis toetab loodus- ja kultuuripärandi säilimist ning kohalike elanike heaolu. Vt ka säästev turism.

ökotõhusus (ökoefektiivsus), eco-efficiency, Ökoeffizienz (f), экоэффективность – strateegia säästva arengu rakendamiseks majanduses. Ö-e puhul pakutakse konkurentsivõimelise hinnaga tooteid ja teenuseid, mis rahuldavad inimeste vajadusi ja tagavad hea elukvaliteedi, vähendades samal ajal toote või teenuse keskkonnamõju (loodusvarade ja energiakasutust, saastamist, jäätmeid) kogu olelusringi vältel, nii et see on vähemalt samal tasemel Maa keskkonna taluvusvõimega. Ö-t mõõdetakse materjali tarbimise näitajatega ja materjalikuluga teenuseühiku kohta. Mida rohkem tooteid valmistatakse, seda kiiremini peab ö. kasvama. Ökoefektiivsem võib olla toote müümise asemel teenuse osutamine. Kui aga efektiivsusega ei seota piisavuse põhimõtet, võib ö-ga saavutatud loodusvarade säästmine kaotsi minna. Vt ka dematerialiseerimine, energiatõhusus, faktor 4, faktor 10, materjalivoo arvestus, puhtam tootmine, ressursitõhusus, tagasilöögiefekt, ökoinnovatsioon.

ökovõlg, ecological debt, ökologische Schulde (f), экологический долг – igaaastaste puudujääkide summa, mis on tekkinud maa bioloogilist taastootmisvõimet ületavast loodusvarade tarbimisest ja heitmete tekitamisest. Esimest korda ületas inimkonna nõudlus loodusvarade järele taastootmisvõime 1980-ndate keskel. Vastutus ületarbimise ja -tootmise eest, mida võimendab globaalne transport, lasub arenenud tööstusriikidel kolmanda maailma riikide ees. Ö-a moodustavad näiteks maailma loodus- jm varade raiskamine ja ebaproportsionaalne kulutamine ning keskkonna kahjustamine alates kolonialismiajast, aga ka ökoloogiline dumping ning biopiraatlus neokolonialismi oludes. Vt ka ökoloogiline jalajälg.

Ü

üldsus (avalikkus), public, Öffentlichkeit (f), общественность – üks või mitu juriidilist või üksikisikut ja nende isikute organisatsioonid, rühmad ja muud ühendused. Demokraatlikus ühiskonnas on üldsusel õigus organiseeruda ja oma arvamust avaldada. Vt ka üldsuse kaasamine, üldsuse osalemine.

üldsuse kaasamine (avalikkuse kaasamine), public engagement, Öffentlichkeitsbeteiligung (f), общественнoe участиe (привлечение) – kaasamine otsustusprotsessi, mida riik, kohalik omavalitsus või kavandatava tegevuse arendaja rakendab selleks, et informeerida selle tegevusega võimalikke mõjutatavaid huvirühmade ja üksikisikuid ning anda neile võimalus mõjutada kavandatava tegevusega kaasnevaid otsuseid. Kaasamine sisaldab üldsuse osalemise võimaluste poolest erinevaid etappe: teavitamist, konsulteerimist, koostööd ja partnerlust, ning jõutamist ja kohalikku kontrolli. Vt ka Århusi konventsioon, hea valitsemistava, partnerlus.

üldsuse osalemine (avalikkuse osalemine), public partici­pation (public involvement), Öffent­lich­keits­beteiligung (f), общественнoe участиe – kodanike osalemine iseenda või huvirühma nimel avalike asjade otsustusprotsessis. Osalemine poliitikakujundamises ja otsuste tegemisel ei toimu ainult valimiste ajal, sest nii huvirühmade kui üksikisikute jaoks võib valimistevaheline aeg olla palju tõhusam poliitiliste otsuste ja õigusloome mõjutamiseks. Üldsuse aktiivne osalemine keskkonna ja arenguga seotud tegevusplaanide koostamisel ja rakendamisel kohalikul, riiklikul ja rahvusvahelisel tasandil on säästva arendamise peamisi taotlusi. Vt ka altpoolt tulev algatus, Århusi konventsioon, partnerlus, üldsuse kaasamine.