Säästva arengu sõnaseletusi

A

alaareng, underdevelopment, Unterentwicklung (f), отста­лость – 1) ühiskonna majanduslik ja sotsiaalne seisund, mis tuleneb industrialiseerimise ja/või moderniseerimise ebapiisavast tasemest; 2) 1949. aastal USA presidendi H. Trumani kasutuselevõetud kontseptsioon arengumaade probleemide kohta, rõhuasetusega arenenud maade kohustustele arengumaid tehnoloogiaga ja muul viisil aidata. Marksistliku taustaga nn sõltuvusteoreetikud kritiseerisid 1960. aastatel a-u ideed kui protsessi, mille käigus ühiskond (eriti selle majandus) muutub teise, domineeriva ühiskonna mõjul. Domineeriv riik viib majanduskasumi alaarenenud riigist välja, muutes selle riigi majandusarengu võimatuks. Vt ka kolonialism, neokolonialism, Põhi-Lõuna, välisabi.

Århusi konventsioon, Aarhus conven­tion, Arhus-Kon­vention (f), Орхусская конвенция – 1998. aasta juunis Århusis (Taanis) ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni liikmesriikide alla kirjutatud rahvusvaheline kokkulepe, mille eesmärk on kaitsta kodanike õigust elada keskkonnas, mis vastab tervise ja heaolu nõuetele. Konventsioon sätestab kolm põhiõigust, mida sellega ühinenud riik peab tagama: keskkonnainfo kättesaadavus, üldsuse osalemine keskkonnaasjade otsustamises ning juurdepääs õigusemõistmisele. Konventsiooni põhinõue on, et riigid rakendaksid meetmeid, mis tagavad võimude tegevuse avalikustamise ja aruandekohustuse. Århusi konventsiooniga algatati uus etapp keskkonnapoliitika ja -õiguse arengus, mis ei piirdu üksnes keskkonnakaitse eesmärkidega, vaid aitab ellu viia avatud ühiskonna põhimõtteid. Eesti ratifitseeris konventsiooni 6. juunil 2001. Vt ka juurdepääsu-põhimõtted, kaebeõigus, otsustusprotsess, puutumus, sotsiaalne vastutus, üldsuse kaasamine.

avalik arutelu, public hearing (public consultation), öffentliche Anhörung (f), открытое слушание – avalik istung asja arutamiseks avatud menetluse korral. Keskkonnamõju hindamise menetluse üks etapp, mille haldusorgan korraldab enne õigusakti andmist. Vt ka avatud menetlus.

avalik hüvis (üldkasutatav hüvis), public good, öffentliches Gut (n), общественное благо – hüvis, mida selle olemuse tõttu pole võimalik üksikisikutele eraldi müüa, ehk teisiti öeldes, ühe inimese tarbimine ei vähenda teistele tarbimiseks jäävat kogust. A. h-t pakub riik näiteks riigikaitsena. Vt ka ühishüvis.

avatud menetlus, open procedure, offenes (öffentliches) Verfahren (n), открытоe производствo – erimenetlus õigusakti andmisel. A. m. on oluline menetlusviis nt keskkonnamõju hindamisel ja keskkonnamõju strateegilisel hindamisel. A. m. eeldab muuhulgas, et haldusorgan peab enne otsuse tegemist andma menetlusosalistele võimaluse avaldada eelnõu või taotluse kohta oma arvamust ja esitada vastuväiteid ning need ära kuulama. Haldusorgan määrab ettepanekute ja vastuväidete esitamiseks tähtaja, mis ei või olla lühem kui kaks nädalat väljapaneku algusest arvates. Ka asja arutamine avalikul istungil avatud menetluse osana on laialt levinud just keskkonnamõju hindamise menetluses, kuna a. m-e korral otsustab haldusorgan õigusakti andmise pärast asja arutamist avalikul istungil. Vt ka avalik arutelu.

B

Brundtlandi aruanne, Brundtland Re­port, Brundt­land-Bericht (m), Отчет Брундтланда – 1983. aastal ÜRO Peaassamblee eestvõttel asutatud ja Norra peaministri Gro Harlem Brundtlandi juhitud Maailma Keskkonna- ja Arengukomisjoni aruande “Meie ühine tulevik” ("Our Common Future", 1987) mitteametlik nimetus. Aruanne andis ülevaate maailma keskkonna seisundist ja selle parandamise teedest. B. a-s sõnastati esimest korda säästva arengu kontseptsioon, mille järgi tänase põlvkonna vajaduste rahuldamine ei tohi kahjustada tulevaste põlvede võimalusi rahuldada omi vajadusi. Aruandes populariseeriti säästvat arendamist globaalse koostöö kaudu. Vt ka Agenda 21, põlvkondadevaheline õiglus.

J

jätkusuutlikkuse hindamine, sustainability assessment (sustainability impact assessment), Nachhaltigkeitsfolgenabschätzung (f) (Nachhaltigkeitsuntersuchung (f)), , оценка воздействия на устойчивое развитие – mõju hindamise liik, mille eesmärk on välja selgitada ja hinnata kavandatava tegevuse mõju säästvale arengule, et otsuse tegemisel arvestataks jätkusuutlikkuse põhimõtetega.Vt ka keskkonnamõju hindamine, keskkonnamõju strateegiline hindamine, sotsiaalse mõju hindamine.

jääkreostus, residual pollution, Restbelastung (f), остаточное загрязнение – reostus, mida põhjustab tegevuse lõpetanud objekt, enamasti endistel tööstus- ja sõjaväealadel paiknevad purustatud katlamajad, naftasaaduste ja teiste ohtlike ainete hoidlad, sh seiskunud ettevõtete laod, vanad bensiinijaamad, asfaltbetoonitehased, vanad prügilad, mis on sageli ka maha jäetud. J. – pinna-, põhjavee-, õhu- või pinnasereostus – on tekkinud tahtlikult või tahtmatult keskkonda viidud ohtlikest jäätmetest või ainetest. Vt ka saastus, saneerimine.

jäätmed, waste, Abfall (m), отходы – inimtegevuses moodustunud, oma tekkimise ajal või tekkekohas kasutuselt kõrvaldatud ained, esemed või nende jäägid, mis on tekkekohas kõlbmatud, võivad aga mujal või muuks otstarbeks kasulikuks osutuda, s.t neid on võimalik kasutada. Vt ka ohtlikud jäätmed, olmejäätmed, taaskasutus, tavajäätmed.

K

kaitstav loodusobjekt, protected natural object, geschütztes Naturobjekt (n), охраняемый природный объектlooduskaitseseaduse kohaselt on Eestis k. l-d: kaitsealad; hoiualad; kaitsealused liigid, kivistised ja mineraalid; püsielupaigad; kaitstavad looduse üksikobjektid ja kohaliku omavalitsuse tasandil kaitstavad loodusobjektid. Vt ka looduskaitseseadus, loodusmälestis.

keskkond, environment, Umwelt (f), окружающая среда – kogum elus ja eluta looduse tegureid, mis mõjutavad biosüsteemi, milles see eksisteerib; kitsamas tähenduses (loodusteadustes) ka elukeskkond, sama mis aineline k. ehk meedium (nt õhk, vesi, muld), milles organism elab. Sotsiaalteadustes füüsiliste ja sotsiaalsete olude, elementide ja nähtuste kogum, mis subjekti mõjutab ja millele on tema tegevus suunatud. Tinglikult jagatakse k-a looduslikuks ja tehiskeskkonnaks, sotsiaalseks ja füüsiliseks, kontseptuaalseks ja kultuurikeskkonnaks. Vt ka looduslik ja tehislik, süsteem.

keskkonnakaitse, environmental pro­tection, Um­welt­schutz (m), охрана окружающей среды – meetmete süsteem, mis rakendab loodus- ja ühiskonnateaduste uurimistulemusi ühiskonna majanduse ja kultuuri edendamiseks. Koosneb ühiskonna, organisatsioonide ja üksikisikute tegevusest, mille abil kaitstakse nii inimese vahetut elukeskkonda kui ka loodust tervikuna inimtegevuse negatiivse mõju eest elujõulise keskkonna säilitamiseks. K. meetmed kujundatakse keskkonnapoliitika abil. Vt ka keskkonnaküsimuste sidumine (seostamine), looduskaitse.

keskkonnamõju hindamine (KMH), environmental impact assesment (EIA), Umweltverträglichkeitsprüfung (f) (UVP), оценка воздействия на окружающую среду – kavandatava tegevuse eeldatava keskkonnamõju selgitamine, hindamine ja kirjeldamine, selle mõju vältimis- või leevendamisvõimaluste analüüsimine ning sobivaima lahendusvariandi valik. Eesti KMH seadus kehtib alates 1. jaanuarist 2001, seadust on korduvalt uuendatud. Seaduse kohaselt on KMH vajalik, kui taotletakse tegevusluba või selle muutmist ning kavandatav tegevus toob eeldatavalt kaasa olulise keskkonnamõju; või kavandatakse tegevust, mis võib üksi või koostoimes teiste tegevustega eeldatavalt oluliselt mõjutada Natura 2000 võrgustiku ala (Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seadus). KMH oluline osa on üldsuse kaasamine ja teavitamine selle eri etappides. Ennetava abinõuna iseloomustab KMH-d kavandatava tegevuse tervikliku keskkonnamõju käsitlemine ja mõju hindamine varases etapis. Vt ka keskkonnamõju strateegiline hindamine, Natura hindamine, sotsiaalse mõju hindamine.

keskkonnariski hindamine, environ­mental risk assessment, Umweltrisikobewertung (f), оценка экологического рискаkeskkonnale avalduva kahjuliku mõju tagajärgede (keskkonna-, tervise-, sotsiaal-majanduslik mõju) ja nende ilmnemise tõenäosuse (ruumiline ja ajaline levik) hindamine. Oluline nt keskkonnamõju hindamisel ning keskkonnariskide (nt avariid, õnnetused) eest kindlustamisel ja vältimisel. K. h. on osa keskkonnariski analüüsist, mis sisaldab ka riski vältimis- ja leevendusmeetmete kavandamist ning nendest huvirühmadele teada andmist. Vt ka ebamäärasus, oht.

kogukond, community, Ge­mein­schaft (f), община – enamasti territoriaalselt määratletud inimeste kooslus, keda ühendavad näiteks ajalugu, sugulussidemed, ühistegevus, ühesugused väärtused ja eluviis. Tavaliselt moodustavad k-a lähestikku elavad inimesed (naabruskond), ent k. võib olla ka suurem hulk inimesi, kel on midagi ühist, näiteks rahvus, ideoloogia, huvid. K-d on säästval arendamisel olulised partnerid. Vt ka huvirühm, osalusareng, sotsiaalne ettevõtlus.

kõrbestumine, desertification, Wüstenbildung (f), опустынивание – 1) kõrbeala laienemine loodusteguri toimel või ettevaatamatu inimtegevuse, sh ülekarjatamise (nt Sahelis) ja kliimamuutuse tõttu; 2) kõrbe tekkimine aladel, kus seda varem ei ole olnud. K-ga kaasneb taimkatte ja selle iseenesliku taastumise võime kadu ning pinnase bioloogilise potentsiaali suur kahanemine. Kõrbed ja poolkõrbed hõlmavad üle 40% elamiskõlblikust maismaast, kokku 49 mln km2, 10 mln km2 sellest on inimtekkeline kõrb. Vt ka keskkonnapagulane, mullakaitse, ÜRO keskkonna- ja arengukonverents.

L

linnauuendus, urban renewal, Stadterneuerung (f), обновле­ние города – linna hüljatava või allakäiva piirkonna ümberplaneerimine arenguimpulsside andmiseks. Enamasti kasutatakse hääbuva traditsioonilise tööstuse, kahjustatud keskkonna ja/või sotsiaalsete probleemidega piirkondades. Vt ka ruumiline planeerimine, säästev linnaplaneerimine.

looduskaitse, nature conservation (nature protection), Naturschutz (m), ох­рана природы – looduskeskkonna, elurikkuse (sh liikide, elupaikade, looduskaitsealade) ja loodusvarade kestmise tagamine, nende hooldamine ja taastamine. Nn klassikalise l. eesmärk on olnud peamiselt kohalike loodusharulduste ja liikide, ka maastike kaitse. Tänapäevane l. ühendab elupaikade, koosluste, liikide ja maastike kaitse terviklikuks looduse mitmekesisuse ja ökosüsteemide kaitseks. 1980. aastateni käsitleti l-t laiema mõistena kui keskkonnakaitse, milles nähti l. osa. Nüüd käsitletakse l-t keskkonnakaitse osana. Vt ka biosfääri programmiala, kaitseala, keskkonnaküsimuste sidumine (seostamine), konservatiivne ökoloogia, looduskasutus, punane raamat, säästev kasutus.

M

mittekasv (tasaareng), degrowth, Wachstumsrücknahme (f), отрицательный экономический рост (движение обратного роста) – kõige kaugemale minev alternatiiv majanduskasvu paradigmale, kuna selle all mõeldakse kasvu vastandit – kahanemist ja majanduse ümberstruktureerimist nii, et see ei oleks kasvust sõltuv. See tähendab ka ressursikasutuse ja tarbimise vähendamist kui ainuvõimalikku teed sotsiaalse õigluse, ökoloogilise jätkusuutlikkuse ja heaolu parandamiseks. Vt ka nullkasv, roheline kasv.

mullakaitse, soil protection (soil conservation), Bodenschutz (m), охрана почвkeskkonnakaitse osa, mis tegeleb mulla kui loodusvara säilitamise ja parandamisega ning mulla hävitamise, saastamise ja degradatsiooni vältimisega. M. eesmärk on vähendada viljaka maa katmist ehitistega, takistada kõrbestumist, soostumist, sooldumist, erosiooni ja tuulekannet, pinnase saastumist (nt pestitsiididega) ja mulla omaduste halvenemist ebaõige harimise ja maaparanduse tõttu. Vt ka keskkonnafunktsioon.

N

Natura hindamine, assessment of Natura 2000 sites, Prüfung (f) der Verträglichkeit auf Natura-2000-Gebiete, оценка влияния на Natura 2000 – menetlus Natura 2000 võrgustiku ala mõjutada võiva arendustegevuse üle otsustamiseks. N. h. toimub Euroopa Nõukogu loodusdirektiivi 92/43/EMÜ artikli 6 lõigete 3 ja 4 järgi. Koosneb neljast etapist: eelhindamine ehk olulise negatiivse mõju tõenäosuse hindamine, asjakohane hindamine, alternatiivide kaalumine ja erandi tegemine. Vt ka keskkonnamõju hindamine.

O

oht, hazard, Gefahr (f), опасность – riskitegur; riskiallika võime põhjustada kahjulikku mõju keskkonnale, inimese tervisele, varale, majandustegevusele jms. Vt ka risk, riskijuhtimine, keskkonnariski hindamine.

ohtlikud jäätmed, hazardous waste, gefährlicher Abfall (m), опасные отходыjäätmed, mis oma ohtliku omaduse (mürgised, plahvatusohtlikud, nakkusttekitavad jt) tõttu võivad põhjustada kahju inimese tervisele ja keskkonnale. Nende käitlusel tuleb arvesse võtta erinõudeid. Vältida tuleb segunemist omavahel, tavajäätmetega või muude ainetega. Vt ka jääkreostus, olmejäätmed, radioaktiivsed jäätmed.

olelusringi hindamine (elukaare hindamine), life cycle assessment (LCA), Einschätzung (f) des gesamten Lebenslaufes, оценка жизненного цикла – keskkonnajuhtimisvahend, millega hinnatakse toote või teenuse täielikku keskkonnamõju. Selleks summeeritakse sisendid (materjalikulu ja energiamahukus) ning väljundid (heitvesi, heitgaas, jäätmed) kogu toote või teenuse olelusringi vältel ning hinnatakse kõikide sisendite ja väljundite tekitatud mõju, sealhulgas kogu tsüklis toimuva transpordi keskkonnamõju. O. h-se nõuded on kehtestatud ISO standarditega 14040, 14041, 14042, 14043. Vt ka keskkonnahoidlik tootearendus, keskkonnajuhtimine, olelusringipõhine lähenemine.

osoon, ozone, Ozon (m), озон – gaas, mida leidub nii stratosfääris (u 90% kogu atmosfääris olevast kogusest) kui ka troposfääris (u 10%). O-i funktsioon ja keskkonnamõju on stratosfääris ja troposfääris erinevad. Stratosfääri osoonikiht 10-50 km kõrgusel neelab kuni 99% Maale langevast ultraviolettkiirgusest, mis maapinnale jõudes oleks enamikule elusorganismidest surmav. Osoonikihti kahjustavad enim nn freoonid: fluori- ja klooriühendid (CFC, HCFC), mida kasutatakse peamiselt külmutusseadmetes, konditsioneerides, aerosoolides, lahustites, vahtplastide tootmises, tulekustutites. Maapinna lähedal troposfääris olev o. on üks peamistest kasvuhoonegaasidest ja sudu üks komponente, mis moodustub põhiliselt fossiilkütuse põletamisel tekkivate lämmastikoksiidide, orgaaniliste ühendite ja päikesevalguse koostoimel, kahjustades inimese tervist, taimestikku, loomastikku ja keskkonda. Vt ka osoonikihi hõrenemine.

R

reoveepuhastus, waste water treat­ment (sewage treatment), Abwasserbehandlung (f) (Abwasserklärung (f)), очистка сточных вод – saasteainete, organismide, soojuse või radioaktiivsuse eemaldamine reoveest mehaaniliste, füüsikaliste, keemiliste ja bioloogiliste meetoditega. Vt ka biofilter, märgalapuhasti.

riskiühiskond, risk society, Risikogesellschaft (f), общество риска – termin, mis kirjeldab suurenevat sõltuvust teaduslikest ja tehnilistest teadmistest Lääne tööstusriikides. Need teadmised ja tehnika toodavad riske ja ohte, mis võivad ajas väga kaugele ulatuda ja mille tagajärgi on seetõttu raske, kui mitte võimatu hinnata (näiteks tuumaenergia). Ühtlasi on r. keskkond, mis reorganiseerub vastusena nii reaalsetele ohtudele kui ka kujuteldud või liialdatud ohtudele. Termini juurutas Saksa sotsioloog Ulrich Beck (1992). Vt ka globaalprobleemid.

S

sotsiaalse mõju hindamine, social impact assessment (SIA), Sozialverträglichkeitsprüfung (soziale Folgenabwägung (f)), оценка социального воздействия – strateegiadokumentides ja projektides kavandatavate tegevuste positiivse ja negatiivse mõju analüüsimine inimese tervise, elukvaliteedi ja tööhõive seisukohast, mõju seire ja maandamine. Selle esmane eesmärk on kaasa aidata jätkusuutliku ja õiglase keskkonna loomisele. Vt ka keskkonnamõju hindamine, põlvkondadesisene õiglus, sotsiaalne audit, teostatavusuuring, tervise mõju hindamine.

säästva arengu haridus, education for sustainable development, Bildung (f) für nachhaltige Entwicklung, образование для устойчивого развития – teadmiste, oskuste, hoiakute ja väärtushinnangute süsteem, mis võimaldab teadvustada looduse, majandus- ja sotsiaal-kultuurilise keskkonna seoseid ja järgida säästva arengu põhimõtteid. Aastad 2005–2014 kuulutas ÜRO säästvat haridust toetavaks aastakümneks. Allikas: (vlink=www.seit.ee/sass/?ID=5&allikas=58]EV keskkonnahariduse kontseptsioon, 2006.Vt ka keskkonnaharidus, väärtus.

T

tarbimisühiskond, consumer society, Kon­sumgesellschaft (f), общество потребления – 1) ühiskonnakorralduses domineeriv orientatsioon kaupade ja teenuste turustamisele ja tarbimisele; 2) staatuse järgi segmenteerunud turuga kultuur, milles üksikisiku maitse peegeldab sotsiaalset kuuluvust, tarbijate sotsiaalseid väärtushinnanguid ja individuaalseid elustiile. Tarbimise kasv arenenud maades on loodusvarade vähenemise, saastuse, kliimamuutuse ja keskkonna üldise allakäigu peamine põhjus, mis on kaasa toonud postkonsumeristlikule ühiskonnale ülemineku vajaduse. Vt ka konsumerism, sotsiaalsed väärtused, taaskasutusühiskond, tarbimisharjumuste muutmine.

tervise mõju hindamine, health impact assessment (HIA), Gesundheitsverträglichkeitsprüfung (f), оценка влияния на здоровьеsotsiaalse mõju hindamise eriliik strateegiate, tegevuskavade ja projektide mõju hindamiseks inimese tervisele, kasutades kvantitatiivseid, kvalitatiivseid ja osaluspõhiseid hindamistehnikaid. Vt ka keskkonnamõju hindamine.

tootja vastutuse põhimõte, producers responsibility, Grundsatz (m) der Verantwortung des Herstellers, ответственность производителя – ettevõtjate, tavaliselt toote valmistajate või sissetoojate, vastutus tootes sisalduvate ainete, koostisosade ja toote kui terviku eest kogu toote olelusringi jooksul, alates valmistamisest kuni jäätmeks muutumiseni. Rakendatakse laialdaselt jäätmepoliitika elluviimiseks, et koguda kokku probleemtoodetest tekkivad jäätmed ja need keskkonnaohutult käidelda. Vt ka ettevaatuspõhimõte, saastaja rahalise vastutuse põhimõte.

Ü

ühishüvis, common good, Allmendegut (n) , общее благо – hüvis, mida võivad kasutada samaaegselt mitu kasutajat, nt kalavarud, puit, joogivesi, tervisekindlustus. Avalik hüvis erineb ü-st selle poolest, et selle tarbimine ühe inimese poolt ei vähenda kogust, mis jääb teistele tarbimiseks (nt õhk, riigikaitse, õiguse mõistmine). Vt ka ühisomand.

üldine süsteemiteooria, general systems theory, allge­meine Systemtheorie (f), общая теория системsüsteemide olemust, klassifitseerimist ja modelleerimist käsitlev üldteaduslik kontseptsioon. Üks selle keskseid probleeme on olnud süsteemide integratiivsete, elementide seostest johtuvate (emergentsete) omaduste seletamine ja kujutamine. Esimese ü. s. visandas 1928. aastal L. von Bertalanffy organismi ja keskkonna seoste kohta. Nii selle kui ka hilisemate variantide (G. Klir, M. Mesarovič, A. Ujomov jt) arendamine ja eriti formaliseerimise katsed on ahendanud need teatavate süsteemitüüpide (nt hierarhiliste süsteemide) teooriateks. Kõikehõlmava ü. s. võimalikkus on problemaatiline.Vt ka süsteemianalüüs, süsteemidünaamika, süsteemne mõtlemine.

üldsus (avalikkus), public, Öffentlichkeit (f), общественность – üks või mitu juriidilist või üksikisikut ja nende isikute organisatsioonid, rühmad ja muud ühendused. Demokraatlikus ühiskonnas on üldsusel õigus organiseeruda ja oma arvamust avaldada. Vt ka üldsuse kaasamine, üldsuse osalemine.

üldsuse kaasamine (avalikkuse kaasamine), public engagement, Öffentlichkeitsbeteiligung (f), общественнoe участиe (привлечение) – kaasamine otsustusprotsessi, mida riik, kohalik omavalitsus või kavandatava tegevuse arendaja rakendab selleks, et informeerida selle tegevusega võimalikke mõjutatavaid huvirühmade ja üksikisikuid ning anda neile võimalus mõjutada kavandatava tegevusega kaasnevaid otsuseid. Kaasamine sisaldab üldsuse osalemise võimaluste poolest erinevaid etappe: teavitamist, konsulteerimist, koostööd ja partnerlust, ning jõutamist ja kohalikku kontrolli. Vt ka Århusi konventsioon, hea valitsemistava, partnerlus.

üldsuse osalemine (avalikkuse osalemine), public partici­pation (public involvement), Öffent­lich­keits­beteiligung (f), общественнoe участиe – kodanike osalemine iseenda või huvirühma nimel avalike asjade otsustusprotsessis. Osalemine poliitikakujundamises ja otsuste tegemisel ei toimu ainult valimiste ajal, sest nii huvirühmade kui üksikisikute jaoks võib valimistevaheline aeg olla palju tõhusam poliitiliste otsuste ja õigusloome mõjutamiseks. Üldsuse aktiivne osalemine keskkonna ja arenguga seotud tegevusplaanide koostamisel ja rakendamisel kohalikul, riiklikul ja rahvusvahelisel tasandil on säästva arendamise peamisi taotlusi. Vt ka altpoolt tulev algatus, Århusi konventsioon, partnerlus, üldsuse kaasamine.