Säästva arengu sõnaseletusi

E

Eesti 21, Estonia 21, Est­land 21 (n), Эстония 21ÜRO arenguprogrammi, Eesti keskkonnaministeeriumi ja Säästva Eesti Instituudi koostööprojekt “Võimaluste loomine 21. sajandi tegevuskava (Agenda 21) elluviimiseks Eestis”. Töö käigus avaldati juhendmaterjal kohalike Agenda 21 koostamiseks, valmistati ette strateegia Säästev Eesti 21 lähteülesanne, tehti taustuuringuid, korraldati Eestile esmatähtsates valdkondades konverentse ja seminare ajakirjanikele, poliitikutele, vabaühendustele, koostati andmebaas kirjandusest, sündmustest, kogemustest, analüüsidest, projektidest ja internetiallikatest, mis seonduvad säästva arenguga Eestis ja mujal maailmas. Vt ka kohalik Agenda 21.

eetiline investeering (sotsiaalselt vastutustundlik investeering), ethical investment (socially responsible investment), ethisches Investment (n) (sozialverantwortliche Investition (f)), этичная инвестиция (социально ответственная инвестиция) – investeering, mis ei ole vastuolus keskkonna või inimarengu eetiliste põhimõtetega. Näiteks ei saa lugeda eetiliseks alkoholi, tubaka, sõjatööstuse ja diktatuuriga seotud investeeringuid. Eetiline on investeerimine ettevõtetesse, kes vähendavad oma ebasoodsat keskkonnamõju ega riku inimõigusi (lapstööjõu ja töökaitsega seotud küsimused). Vt ka jätkusuutlik ettevõtlus, ökopank.

energeetika, energetics, Energetik (f), энергетика – tehnika- ja majandusharu, mis hõlmab energia muundamist, edastamist ja tarbimist. Fossiilkütuseid kasutava energeetika kõrval areneb taastuvatel energiaallikatel põhinev taastuvenergia saamine ja kasutamine. Säästva arengu seisukohast on energeetika arendamine taastuvenergeetika osatähtsuse suurendamiseks vältimatu. Vt ka taastumatu energiaallikas.

energia, energy, Energie (f), энергияsüsteemi (objekti) liikumise üldine mõõt; objekti võime teha tööd. Igasugune materiaalne muutus on ühtaegu energia muundumine ühest vormist teise nii, et energia üldhulk jääb muutumatuks, nn energia jäävuse seadus. Energia muundumisel toimub energia kvaliteedi summaarne halvenemine, energia degradeerumine (entroopia), selle edasise muundumisvõime kaotsiminek. Näiteks muundab elektriradiaator kvaliteetse elektrienergia peaaegu täielikult soojuseks, vastassuunaline muundus saab aga olla ainult väga väikese kasuteguriga. Vt ka energeetika, soojuse ja elektri koostootmine, taastuv energiaallikas, taastumatu energiaallikas.

energiakriis, energy crisis, Energiekrise (f), энер­гети­ческий кризис – energia kasutamise ulatuse ja viisi mittevastavus energiavarude suurusele ja keskkonna elukõlblikkuse säilimisele. Tekkinud või prognoositav e. tingib vajaduse energia säästmiseks ja taastuvate energiaallikate osatähtsuse suurendamiseks. E. võib olla tingitud poliitilistest pingetest, majandusblokaadist, energiaallika ammendumisest või tootjatepoolse kütuse hinna tahtlikust tõstmisest. Vt ka energiasääst, globaalprobleemid, naftatootmise tipp, taastuvenergia.

energiamahukus, energy intensity, Energiebedarf (m), энер­­го­ёмкость – mis tahes tegevuseks või objekti loomiseks ja käigushoidmiseks vajalik energiahulk. E-e pöördväärtust nimetatakse ka energiatõhususeks, mis on üks säästva arengu indikaatoreid. E-e hindamisel on vajalik teada, millist päritolu või millise entroopiasisaldusega energia on vaadeldavas protsessis kasutatav. Seda teades saab anda hinnangu vaadeldava protsessi või objekti säästvuse potentsiaalile – mil määral on vajalik energiavoog asendatav taastuvast energiaallikast pärineva energiavooga või vähendatav ökotehnoloogia või teenuse valikuga. Vt ka ökotõhusus.

energiamets (energiavõsa), energy forest, Energiewald (m), энергети­ческий лес – kultuurpuistud või -põõsastikud, mis rajatakse eesmärgiga saada energeetilist biomassi. Kasutatav lühikese raieringiga (3–10 aastat). Liikidena on levinumad paju, lepp, eukalüpt. E-s kasvanud puit kuivatatakse, peenestatakse või koksistatakse (söestatakse) enne kasutamist. Sarnaselt e-ga saab energiatoormena kasutada looduslike või tehislike kasvumärgalade biomassitoodangut (Eesti oludes valdavalt laialehine hundinui ja pilliroog). Eestis on potentsiaali energeetilise biomassi tootmiseks u 500 000 hektaril kasvumärgaladel. Vt ka bioenergia, taastuv energiaallikas.

energiasääst (säästev energiakasutus), energy conservation (energy saving), Energieeinsparung (f), эко­номия энергии – inimtegevuse eesmärkide saavutamine (sh tootmine) võimalikult väikesemahulise energiamuunduse teel (igas sellises muunduses energia küll säilib, ent selle kvaliteet halveneb entroopia kasvu tõttu). E-u annavad soojuse ja elektri koostootmine, heitsoojuse kasutamine, tehniliste seadmete energeetilise kasuteguri suurendamine, ehitiste soojusisolatsiooni parandamine, säästev transport, tarbimisharjumuste muutmine jms. Vt ka energiatõhusus, passiivmaja, säästev energeetika.

energiatõhusus, energy efficiency, Energieeffizienz (f), энергоэффективность – energiakasutuse tõhusus, kasuliku ja kulutatud energia suhe. Tõhus energiakasutus hõlmab nii tehnoloogiat kui muid meetmeid, mis vähendavad elektri- ja/või kütusekulu sama otstarbega töö tegemiseks, nt tööstusettevõtete, kontorite, kodude ja sõidukite energiaga varustamiseks. Vt ka energiamahukus, energiasääst, passiivmaja, ressursitõhusus, säästev energeetika, tagasilöögiefekt, ökotõhusus.

entroopia, entropy, Entropie (f), энтропия – tööd mittetegev energiakomponent. Termodünaamika seaduste järgi levib energia süsteemis kõrgema temperatuuriga piirkonnast madalama temperatuuriga piirkonda. Samas kehtib energia jäävuse seadus, mis välistab energia ärakadumise ning võimaldab vaid selle muundumist ühest liigist teise. Selle muundumise käigus väheneb energia võime tööd teha – e. suureneb. Teoreetiliselt kulgevad kõik protsessid universumis lõpliku soojusliku tasakaalu poole. Juhul kui mis tahes süsteem (molekulaarne, bioloogiline, sotsiaalne) pole käsitletav kui täielikult isoleeritud (s.t võib vahetada endaga piirnevate süsteemidega nii energiat kui ainet), siis ei pruugi e. kasvu seadus lokaalselt toimida. Infoteoreetilises käsitluses on e. müra ekvivalent – müra on informatsiooni mittesisaldav signaal. Vt ka energiamahukus, energiasääst.

eutrofeerumine, eutrophication, Eutrophierung (f), эвтрофирование – veekogu rikastumine toitainetega. Inimmõjust tingitud e. erineb looduslikust e-st protsessi kiiruse poolest. Põhilised veekogu eutrofeerivad toitained on lämmastiku- ja fosforiühendid. E. avaldub veetaimede vohamises, orgaanilise aine lagunemisel tekkivas hapnikupuuduses, mis on eluohtlik kaladele ning selgrootutele, kellest kalad ja veelinnud toituvad, osaliselt lagunenud orgaanilise aine ladestumises muda ja turbana ning väikeste järvede puhul lõpuks veekogu kinnikasvamises. E-t mõjutavad põllumajanduslik hajureostus, linnade ja asulate reovesi, tööstuse reovesi. E-t peetakse Läänemere üheks peamiseks keskkonnaprobleemiks. Vt ka happevihmad.

I

inimökoloogia (antropoökoloogia), human ecology, Humanökologie (f), эко­логия человека – ökoloogia haru, mis käsitleb inimese kohta ökosüsteemides, inimtegevuse ja ökosüsteemide vastastikust mõju ning sellest johtuvaid muutusi. Vt ka sotsiaalökoloogia.

K

keskkondlik paradigma, environ­mental paradigm, öko­­logisches Paradigma (n), экологическая парадигма – üksikisikule või rühmale omane terviklik ettekujutus keskkonnast. K. p. aluseks on hinnang keskkonna olukorrale, võrreldes väärtustel põhineva ning optimaalseks peetava ideaalolukorraga, samuti ettekujutus tegeliku olukorra põhjustest, eriti inimtegevuse osast selles, tõenäolisest arengust ja selle tagajärgedest. Siit tuleneb teatud olukorras sobivaks peetav käitumine/reaktsioon, mis tavaliselt seondub taotlusega saavutada soovitav ideaalolukord. Võib välja tuua nt subjektiivse, institutsionaalse või kultuurilise k. p. Eriti levinud on uue keskkonnaparadigma eristamine nn inimkesksest või traditsioonilisest Lääne paradigmast. Vt ka inimkesksus, looduskesksus.

keskkonna isepuhastusvõime, en­viron­mental assimilative capacity, Selbst­reini­gungs­kraft (f) der Umwelt, эко­ассимиляционная способностьökosüsteemide võime assimileerida ja kahjutustada saastust organismide elutegevuse ning füüsikalis-keemiliste protsesside tulemusena. Olulisemaid ökosüsteemide omadusi, mida inimtegevuses (nii üksikisiku, ettevõtte kui riigi tasandil) kasutatakse enamasti tasuta. Vt ka biofilter, keskkonnafunktsioonid, keskkonna taluvusvõime, siduja, ökoloogiline jalajälg, ökoloogiline tasakaal.

keskkonnaaruanne, environment report, Umweltbericht (m), экологический отчёт – keskkonna seisundit ja väljavaadet kirjeldav aruanne, mille koostamise vajadust rõhutati esimest korda ÜRO inimkeskkonna konverentsil 1972. a. Stockholmis. Keskkonnaaruandeid koostatakse sellest ajast alates kõigil tasanditel ülemaailmsest kuni kohalikuni. Organisatsiooni k-s antakse ülevaade oma tegevuse keskkonnamõjust ning keskkonnategevusest. Euroopa keskkonnajuhtimise ja -auditeerimise süsteemi (EMAS) rakendamisel on k. kohustuslik. Vt ka keskkonnaindikaator, keskkonnategevuse tulemuslikkus, sotsiaalne aruanne.

keskkonnaaudit, environmental audit, Umweltaudit (n), экологический аудит – süstemaatiline, dokumenteeritud ja objektiivne tõendusmaterjali kogumine ja hindamine, mille käigus keskkonnaaudiitor määrab auditi ainestiku vastavuse auditi kriteeriumidele ning edastab tulemused auditi kliendile. K-ga võib selgitada ja hinnata tegevuse keskkonnamõju, õigusaktidele ja normatiividele vastavust jne. Levinumad k-i tüübid Eestis on tegevuskohaaudit, vastavusaudit ja vastutusaudit. Vt ka keskkonnajuhtimise ja -auditeerimise süsteem (EMAS), sotsiaalne audit.

keskkonnabilanss, eco-balances, Ökobilanz (f), экологический баланс (экобаланс)keskkonnategevuse tulemuslikkuse hindamise meetod, mis põhineb ettevõtte sisend-väljundanalüüsil. Selle peamine eesmärk on vähendada jäätme- ja heitmekoguseid, suurendada tõhusust (loodusvarade kokkuhoid) ja seega vähendada kulusid. Vt ka hapnikubilanss, keskkonnaarvestus, materjalikulu, veebilanss, ökoloogiline tasakaal.

keskkonnaeetika, environmental ethics, Umwelt­ethik (f), экологическая этика – filosoofiline teadusharu inimese ja looduse vahelistest suhetest. K. valdkond arenes välja vajadusest põhjendada looduskeskkonna kaitset ja inimtegevuse piiramist selle nimel. K-t on jagatud ettekirjutavaks (prescriptive) ja kirjeldavaks (descriptive) k-ks. Ettekirjutav k. tegeleb inimühiskonna ja looduse õige suhte filosoofilis-loogilise konstrueerimise ja põhjendamisega ning on enamasti mitmesuguste keskkonnaliikumiste ideoloogiliseks aluseks. Argumentidena on kasutatud nt põlvkondadevahelist õiglust ja looduse õigusi. Kirjeldav k. püüab sotsiaalteaduse meetoditega tuvastada ja analüüsida ühiskonnas laiemalt levinud vastavaid mõtteviise. K. vooludest peetakse üheks peamiseks eetika jaotust inimkeskseks ja looduskeskseks. Vt ka inimkesksus, looduskesksus.

keskkonnaesteetika, environmental aesthetics, Umweltästhetik (f), экологическая эстетикаkeskkonnateadvuse ja -kogemuse esteetilised aspektid. Analüüsitakse, miks ja milline keskkond inimestele meeldib. Üks tuntumaid käsitlusi on nn evolutsiooniline k., mis seletab geneetiliselt päritud esteetilisi eelistusi keskkonna eluliste kvaliteetidega, näiteks toidu ja vee olemasolu ning võimalus ise varju jäädes maastikku jälgida; seda seostatakse ürginimeste eluviisiga savanni tüüpi poolavatud maastikel. Keskkonnaesteetilised eelistused on olemuslikult seotud väärtustega. Inimese võimet näha looduses esteetilisi väärtusi on võimalik arendada kunstihariduse kaudu. Võimalus väärtustada esteetiliselt looduskeskkonda ja säästvat inimtegevust on oluline säästva arengu seisukohalt – näiteks võib arusaam, et rohkete tuulikutega maaala on ebaesteetiline, pidurdada tuuleenergia laialdast kasutamist. Vt ka keskkonnaeetika.

keskkonnafunktsioon, environmental function, Umweltfunktion (f), экологическая функцияökosüsteemide ja neid moodustavate organismide võime hoida ökoloogilist tasakaalu ning sellega inimelu alles hoida ja rikastada. Ökosüsteemide struktuurist ja toimimisest lähtuvad funktsioonid pakuvad inimeste väärtustatavaid hüvesid ehk ökosüsteemiteenuseid.Vt ka aineringe, keskkonna isepuhastusvõime, keskkonna taluvusvõime, looduskapital, mullakaitse, siduja, ökoloogiline majandus, ökosüsteemne tehnoloogia.

keskkonnaharidus, environmental edu­cation, Um­welt­bildung (f), экологическое обрaзование – ühiskonnas käibivate looduskasutusse, üldökoloogiasse ja keskkonnaga seotud humanitaarharidusse puutuvate teadmiste, oskuste ja hoiakute ning väärtuste süsteemne edastamine. Alates 1980. aastate teisest poolest areneb eriti Põhjamaades keskkonnakoolituse suund, kus seni domineerinud loodusteaduslike ainete asemel pööratakse peatähelepanu keskkonnaga seotud ühiskonnateadustele. Vt ka keskkonnateadvus, keskkondlik paradigma, säästva arengu haridus.

keskkonnahoidlik tootearendus (ökodisain), eco-design (design for the environment), Ökodesign (n), эко-дизайн – tootearenduse meetod, mis võtab toodet kavandades süstemaatiliselt arvesse toote keskkonnaaspekte. K. t-e eesmärk on luua toode, mis oma olelusringi jooksul võimalikult vähe keskkonda mõjutab. Vt ka säästev tehnoloogia, terviklik tootepoliitika, ökotehnoloogia.

keskkonnainnovatsioon (ökoinnovatsioon), environmental innovatsion (eco-innovation), Umweltinnovation (Ökoinnovation) (f), экоинновация – uued tooted, tootmisprotsessid ja teenused, mis toovad kasu tarbijale ja ettevõtjale, kuid vähendavad tootmise ja tarbimise keskkonnamõju. Vt ka ökotõhusus.

keskkonnajuhtimine, environmental management, Umweltmanagement (n), экологический менеджмент (управление окружающей средой) – organisatsiooni igapäevase juhtimise osa, mis aitab organisatsioonil tõhustada oma keskkonna- ja majandustegevust ning vähendada keskkonnaga, töötervishoiu ja tööohutusega seotud riske ja kulusid. K. aitab hallata teenuste, toodete ja muude tegevusvaldkondadega seotud keskkonnaküsimusi ettevõtte enda valitud eesmärkide ja arengusuundade järgi. Vt ka keskkonnajuhtimissüsteem, keskkonnakorraldus, keskkonnategevuse tulemuslikkus.

keskkonnajulgeolek, environmental security, Umweltsicherheit (f), экологическая безопасность – kitsamas tähenduses keskkonnakaitset (puhta õhu, vee ja pinnase tagamine) ja keskkonnariskide maandamine (nt kemikaalitööstusest, tuumaenergeetikast lähtuvad riskid), laiemas tähenduses ka säästev areng ja loodusvarade säästev kasutus. K-t saab käsitleda eri tasanditel: üksikisiku (nt terviseaspektid), piirkonna, riigi või rahvusvahelisel tasandil (nt puhta vee ja toiduvarud, (piiriülene) saaste, kliimamuutusest tulenevad riskid). Vt ka haavatavus, keskkonnapagulane, toiduga kindlustatus.

keskkonnakahju, environmental damage, Umweltschaden (m), экологический ущерб – oluline ebasoodne mõju keskkonnale, sh elupaigale, liigile, kaitstavale alale, veele või pinnasele. Kahju tekitamine on tegevus või tegevusetus, mille tagajärjel on kehtivaid väärtushinnanguid arvestades vähenenud mingi eseme (subjekti) või protsessi väärtus või muutunud selle tähendus. Kahju tekitamine ja kahju ulatus on üks alus vastutuse tekkimisele ühiskondlike kokkulepete (nt seadused, au- ja moraalikoodeksid) kohaselt. Keskkonnale kahju tekitamise probleemi tunnetamine muutub üha enam selliste ühiskondlike kokkulepete osaks.Vt ka keskkonnamõju, keskkonnakulutus, keskkonnavastutus, kompensatsiooniala, puutumus, säästva majandusliku heaolu indeks (ISEW), tõelise arengu indeks (TAI), väliskulu, väärtus, väärtushinnangute muutumine.

keskkonnakorraldus, environmental management, Umweltverwaltung (f), экологический менеджмент (управление окружающей средой) – keskkonnanormide ja -standardite, keskkonnaekspertiiside ja -auditi korraldamine, keskkonnamärgiste rakendamine, keskkonnamõju hindamine jms avalikus, era- või mittetulundussektoris. K. on laiem mõiste kui keskkonnajuhtimine. Vt ka ISO 14001 standard, keskkonnaaudit, keskkonnajuhtimise ja -auditeerimise süsteem (EMAS), keskkonnajuhtimissüsteem, keskkonnakvaliteedinorm, keskkonnapoliitika.

keskkonnaluba, environmental permit, Umwelt­­genehmi­gung (f), экологическое разрешение – kirjalik otsus, mis seab keskkonda mõjutavale tegevusele piirangud või erinõuded. Eestis on kasutusel näiteks keskkonnakompleksluba, veeerikasutusluba, geoloogilise uuringu luba jm. Vt ka keskkonnapoliitika vahend, saastuse kompleksne vältimine ja kontroll.

keskkonnamajandus, environmental economics, Umweltökonomie (f), экономика окружающей среды – majandusteaduse haru, mis uurib ühiskonna ja keskkonna vastastikuste seoste majanduslikku külge (loodusvarade väärtust, inimtegevusest mõjutatud aineringete tasakaalu hoidmise maksumust, loodusvarade säästlikuma kasutuse viise jms). K. üks peamisi taotlusi on leida majandushoovad, et keskkonnaprobleemidest põhjustatud kahju peegelduks majandustegevuse kogumaksumuses. Vt ka biomajandus, keskkonnakahju, keskkonna väärtuse rahaline hindamine, säästev kasutus, ringmajandus, rohemajandus, tingliku hindamise meetod, väliskulu, ökoloogiline majandus.

keskkonnamaks, environmental tax, Umweltsteuer (f), экологический налог – maks, mille peamine eesmärk on nii tootjate kui tarbijate mõjutamine kasutama loodusvarasid heaperemehelikult ja vältima keskkonna saastust, mitte niivõrd riigi eelarvevahendite kogumine. K-u on võimalik kehtestada nii loodusvaradele, toodetele kui ka tegevustele. Vt ka keskkonnatasu, majandushoob, süsinikdioksiidimaks, tootemaks, ökomaksureform.

keskkonnamõju, environmental impact, Umweltaus­wirkung (f), (Umweltverträglichkeit (f)), экологическое влияние – tegevusega eeldatavalt kaasnev vahetu või kaudne mõju inimese tervisele ja heaolule, keskkonnale, kultuuripärandile või varale. Allikas: keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seadus.Vt ka keskkonnamõju hindamine, keskkonnamõju strateegiline hindamine, kumulatiivne mõju, sünergiline mõju.

keskkonnamärgis, environmental label, Umweltzeichen (n), экологическая маркировка (экологический знак) – toote (sh pakendi) või teenuse märgis või teatis, mis annab toote kohta keskkonnateavet. K. võib olla kas kohustuslik (nt toote keskkonnaohutuse või jäätmekäitlusega seotud märgised) või vabatahtlik. Rahvusvaheline Standardiorganisatsioon (ISO) jagab vabatahtlikud k-d kolme tüüpi: I tüüp – ökomärgised, II tüüp – isedeklareeritavad keskkonnamärgid, III tüüp – keskkonnateatised. Vt ka keskkonnahoidlik tarbimine, keskkonnasertifitseerimine, keskkonnapoliitika vahend, terviklik tootepoliitika.

keskkonnapagulane (keskkonnapõgenik), environmental refugee, Um­welt­­flüchtling (m), экологический беженец – inimesed, kes on sunnitud ajutiselt või alaliselt lahkuma oma traditsioonilisest elukeskkonnast keskkonnaseisundi loodus- või inimtekkelise halvenemise või elulise loodusvara (nt vesi, viljakas pinnas) ammendumise tõttu. Inimrännete potentsiaal loodusvarade vähenemise, kliimamuutusest põhjustatud keskkonnakatastroofide sagenemise (mereveetaseme tõus, üleujutused, põuad, kõrbestumine jm) ja rahvastiku kasvu tagajärjel suureneb pidevalt. Seadusega ei ole k-e staatust määratletud. Vt ka haavatavus, keskkonnajulgeolek.

keskkonnapoliitika, environmental policy, Um­welt­­politik (f), экологическая политика – ametlikult kinnitatud põhimõtete, väärtushinnangute, kavatsuste, strateegiliste sihtide ja eesmärkide kogum, mis põhineb riigi õigusaktidel ning on avaliku, era- ja mittetulundussektori tegevusjuhis keskkonnaküsimustes. Hõlmab tavaliselt keskkonnakorraldust, elurikkuse kaitset ja loodusvarade kasutust, jäätmekäitlust, välisõhukaitset, veekaitset ja -kasutust. Riikliku k. kõrval võivad selle oma pädevuse piires kujundada ja kinnitada ka ettevõtted ning teised organisatsioonid. Vt ka keskkonnastrateegia, keskkonnapoliitika vahend, looduskasutus.

keskkonnarisk, environmental risk, Umweltrisiko (n), экологический риск – laiemas tähenduses hinnatakse k-e kui tõenäosust põhjustada soovimatuid ja ohtlikke keskkonnamuutusi (nt kliimamuutus, liigirikkuse muutused, keskkonnakemikaalid, invasiivsed võõrliigid, tolmeldajate vähenemine). Kitsamalt nimetatakse k-ks kahjustuse, vigastuse, haiguse või surma tõenäosust inimese kavandatud ja korraldatava tegevuse tagajärjel. K. vähendamiseks rakendatakse mh keskkonnaauditit ja keskkonnamõju hindamist. Vt ka ebamäärasus, ettevaatuspõhimõte, keskkonnariski hindamine, oht, risk, riskijuhtimine, ökotoksikoloogia.

keskkonnaruum, environmental space, Umwelt­raum (m), экологическое пространство – maksimaalne loodusvarade ja globaalse ökosüsteemi (biosfäär ) kasutamise tase, mida maakera elanikkond saab kasutada ületamata Maa keskkonna taluvusvõimet ja kahjustamata globaalset võrdõiguslikkust. Termini tõi laiemalt kasutusele hollandlane J. B. Opschoor, kes Maa ökosüsteemide ja loodusvarade säästva taseme määramisel lähtus nii varudest (stocks) ehk taastuvatest ja taastumatutest loodusvaradest kui ka globaalsetest sidujatest (sinks) ehk ökosüsteemide võimest taluda jäätmetest, saasteainetest ja inimese sekkumisest tingitud koormust. K-i piirkondlike määrade kindlakstegemisel muutub otsustavaks globaalsete loodusvarade kasutamise võrdõiguslikkus ja k-i jaotumine riikide vahel. Vt ka keskkonnafunktsioon, keskkonnaõiglus, Maa taluvuspiirid, materjalivoo arvestus, säästev kasutus, ökoloogiline jalajälg.

keskkonnasertifitseerimine, environ­mental certification, Umweltzertifizierung (f), экологическая сертификация – protseduur, mille käigus erapooletu osapool - sertifitseerimisorgan - tõendab kirjalikult, et organisatsioon, toode, tootmisprotsess või teenus vastab kindlatele keskkonnanõuetele. K-se positiivset tulemust kinnitatakse tavaliselt sertifikaadi või märgisega. Vt ka Eesti säästva metsanduse standard, Metsahoolekogu, keskkonnaaudit, keskkonnamärgis.

keskkonnatasu, environmental charge, Umweltabgabe (f) (Umweltschutzabgabe (f)), экологический налог – keskkonna kasutusõiguse hind. Keskkonnatasude seaduse järgi jaotatakse Eestis k-d loodusvara kasutusõiguse tasuks ja saastetasuks. Nt loodusvarade kasutajad tasuvad maavarade kaevandamisõiguse, vee erikasutusõiguse, kalapüügiõiguse, metsa raieõiguse ja jahipiirkonna kasutusõiguse eest. Saastetasu makstakse saasteainete välisõhku, põhjavette või pinnasesse heitmise ja jäätmete ladestamise eest. Vt ka keskkonnamaks, looduskasutus.

keskkonnateadvus, environmental consciousness, Um­welt­­gewissen (n), экологическое сознание – inimeste arusaamine keskkonnaseisundist, selle väärtustest ja seostest nende heaoluga. Erinevalt näiteks keskkondlikust paradigmast ei pruugi sisaldada terviklikku ettekujutust keskkonnaseisundi eri tahkudest ning selle põhjustest ja tagajärgedest. Jätkusuutlikkuse seisukohalt liigitatakse k. pealiskaudseks, vahepealseks ja süvaökoloogiliseks, olenevalt sellest, kas muretsetakse ainult keskkonna üksikute silmanähtavate kahjustuste, looduse kui ühisomandi üldise ebaperemeheliku kasutamise või inimvajaduste ületähtsustamise kui moraalse probleemi pärast. K. on otseselt seotud valmisolekuga keskkonnahoidlikuks tarbimiseks. K-e kujundamise põhilisi vahendeid on mitmesugustes vormides keskkonnaharidus. Vt ka globaalne ühisomand, keskkonnateadlikkus.

keskkonnatehnika, environmental tech­nology, Umwelttechnik (f), экотехникаkeskkonna hoidmiseks, taastamiseks ja parandamiseks kasutatavate tehnoloogiate ja meetodite kogum. Siia arvatakse nt jäätmete ja heitmete käitlemise, tootmisprotsesside tõhustamise, keskkonnakahju (nt saastunud pinnase) likvideerimise tehnoloogiad, mõõtmis- ja seireseadmed. Vt ka parim võimalik tehnika, ökotehnoloogia.

keskkonnavastutus, environmental lia­bility, Umwelthaftung (f), экологическая ответствен­ностьkeskkonnakahju heastamine kahju tekitaja poolt. K. on saastaja rahalise vastutuse põhimõtte rakendamise vahend, mis peale finantsvastutuse tekitatud keskkonnakahju eest hõlmab ka kahjustatud keskkonna taastamist või asendamist. Samuti oluline ettevõtte üleminekul uuele omanikule – üldjuhul vastutab varasemate kahjude eest varasem omanik. Vt ka keskkonna väärtuse rahaline hindamine, vastutusekindlustus.

keskkonnaõiglus, environmental equity (environmental justice), Umweltgerechtigkeit (f), экологическая справедливостьkeskkonnamõju ja ühisomandi õiglane jaotamine kõigi elanike ja elanikkonna kihtide vahel, sõltumata nende sotsiaalsest, religioossest, soolisest, etnilisest, rassilisest vm kuuluvusest. Vt ka bioloogilise mitmekesisuse konventsioon, põlvkondadesisene õiglus, põlvkondadevaheline õiglus.

L

linnaökoloogia, urban ecology, Stadtökologie (f), эколо­гия городаsotsiaalökoloogia osa, mis käsitleb linnaelu ökoloogilist eripära, sh linnaelustikku, saastet, müra, haljastust, koduloomade pidamist ja elanike keskkonnateadlikkust. L-ga on seotud linnaehituse ökoloogia, mis käsitleb linnade arendamise ja otstarbeka kujundamise küsimusi. Ei hõlma siseruumidesse puutuvat. Vt ka säästev linnaplaneerimine.

looduskesksus, ecocentrism, Ökozentrismus (m), экоцент­ризмkeskkonnaeetika vool, mis inimühiskonna ja looduse suhete konstrueerimisel lähtub loodusele omistatavatest õigustest ja vajadustest. Tõsiasi on aga see, et loodusele omistatavad õigused ja vajadused on sisult inimeste omavaheline meelevaldne kokkulepe. Samas on looduskeskne argumenteerimine olnud avalikus mõttevahetuses ja keskkonnapoliitikas edukas säästva arengupõhjendamise võte, kuna tegemist on emotsionaalselt ja sümboli mõttes väga mõjuva mõistega. Vastandiks on inimkesksus. Vt ka looduse õigused, süvaökoloogia.

M

mahepõllumajandus, organic farming, ökologische Landwirtschaft (f) (biologische Landwirtschaft) , экологическое сельское хозяйство (oрганическое сельское хозяйство)ökoloogilise (ökosüsteemse) tehnoloogia haru, kus toit toodetakse välist energiat (fossiilset, keemilist) minimaalselt kasutavas süsteemis ning keskkonnaruumi häirimatul moel. Kasvatatavate heterotroofsete ja autotroofsete organismide valik ning pidamise kord lähtub eesmärgist säilitada või suurendada maksimaalselt mulla viljakust, kasutades selle taastootmiseks ning säilitamiseks eri taimede külvikordi. Mulla ja toitainete stabiilne koostis ning tarvilik ja piisav hulk saavutatakse looma- ja taimekasvatuse vahekorra seadmisega. Muldade toitainetesisaldus tagatakse m-s liblikõieliste taimede külvikordade abil ning põllumajandusjäätmete kompostimise ja põllule tagasi viimise kaudu. Umbrohu- ja putukatõrjemeetodid on peamiselt asjakohase liigilise mitmekesisuse soodustamine (nt muude taimedega vaheribade külvamine, segakülv) ja taimede vastupanuvõime suurendamine. Üldjuhul säilib m-toodang hästi ning on ka organismile hästi omastatav. Vt ka segakultuur, säästev põllumajandus, taimekaitse.

majandushoob, economic instrument (for environmental policy), ökonomisches Instrument (n), экономический инструментkeskkonnapoliitika vahend, mis loodusvarade ja keskkonnakomponentide otstarbekamalt kasutamiseks rakendab nii stimuleerivaid fiskaalmeetmeid (tagatisrahasüsteem, subsiidiumid) ja hoiatavaid meetmeid (maksud), kui ka turumeetmeid nagu kaubeldavad load, mitte niivõrd tulemi reguleerimist. M-d pole suutelised täielikult tagama keskkonnakaitse eesmärkide täitmise, kuna osa loodusest pole majanduslikult hinnatav. Vt ka keskkonnamaks, majanduslik stiimul, maksusoodustus, ökomaksureform.

majandusindikaator (majandusnäitaja, majandusmõõdik), eco­nomic indicator, Wirt­schaftsindikator (m), экономическuй индикатор – näitaja, mis aitab analüüsida majandusolukorda ja tulevikuväljavaateid nii ettevõtte kui ka riigi tasandil. Näiteks statistika tööhõive, investeeringute, varade, hindade, tulude ja kulude, laenude, tootmise, kaubanduse jms kohta. Vt ka majanduskasv, roheline SKT, sisemajanduse kogutoodang (SKT), säästva arengu indikaator, säästva majandusliku heaolu indeks, tõelise arengu indeks.

majanduskasv, economic growth, Wirtschafts­wachstum (n), эко­но­мический рост – riigi kogutoodangu kasv ajas, väljendatakse enamasti rahvamajanduse kogutoodangu (RKT, Gross National Product) või sisemajanduse kogutoodanguna (SKT, Gross Domestic Product). M. peegeldab kaupade ja teenuste aastast juurdekasvu. M. on olnud enamiku riikide majanduspoliitika nurgakivi, kuid samas ei tooda selles välja kasulikku ja kahjulikku majandustegevust, soovitud ja soovimatuid kulutusi, loodusvarade ületarbimist jms. Vt ka mittekasv, nullkasv, roheline kasv, roheline SKT, säästva majandusliku heaolu indeks, tõelise arengu indeks.

majanduslik stiimul, economic incen­tive, ökonomi­scher Anreiz (m), экономический стимул – hind või otsene majanduslik kasu, mis motiveerib tootjat või tarbijat käituma soovitud viisil. M. s. on näiteks hinnalisand ja subsiidium. Vt ka keskkonnapoliitika vahend, majandushoob, maksusoodustus.

P

puhtam tootmine, cleaner production, saubere Produktion (f), экологически более чистое произ­водст­во – strateegia tootmise ja toodete täiustamiseks, et vähendada neist tulenevaid riske inimestele ja ümbritsevale keskkonnale ning suurendada nende ökotõhusust. P. t-se põhimõte on saaste vältimine, mida saavutatakse taaskasutuse, töötlemise, tehnoloogia muutmise, kontrollmehhanismide, ressursikulu vähendamise, materjalide asendamise jms teel.Vt ka dematerialiseerimine, kinnine tootmistsükkel, materjalikulu, olelusringi hindamine, säästev tehnoloogia, säästev tööstus, toruotsatehnoloogia, tööstusökoloogia.

R

roheturundus, ecological marketing, ölologische Vermarktung (f), экологический маркетинг – 1980.–1990. aastail kujunenud turundusharu, mis reklaamib keskkonnahoidlikke või keskkonnaprobleemidele lahendusi pakkuvaid tooteid ja tootmisviise. Selle edu sõltub rohelise mõtteviisi levikust tarbijate hulgas ning r-e eetilisusest, tõepärasusest ja veenvusest. R. on põhjustanud ka rohepesu fenomeni levikut.Vt ka keskkonnahoidlik tarbimine.

S

saaste eksport, export of pollution, Abfallexport (m), экс­порт загрязнения – saaste siirdamine tehniliste vahenditega või tootmise paigutamine ühest kohast teise. Näiteks kõrgemate korstnate abil välditakse kohalikku saastet, kuid põhjustatakse saastet tootmisüksusest kaugemal. Tootmise siirdamisega teise riiki siiratakse probleem ühest kohast teise. Vt ka kasvuhoonegaaside heite ülekandumine, piiriülene saaste, ökoloogiline dumping.

sõõrik-majandus, doughnut economics, Doughnut-Ökonomie (f), экономика бублика – majandusteadlase Kate Raworthi loodud kontseptsioon (2012) planetaarsete piiride täiendamise kohta sotsiaalsete piiridega, millest allapoole langemine tähendab inimühiskonna jaoks vastuvõetamatute puuduste (nälg, tervisehädad, vaesus jm) all kannatamist. Planetaarsete ja sotsiaalsete piiride vaheline ala moodustab keskkonnaohutu ja sotsiaalselt õiglase ruumi ühiskonna täisväärtuslikuks toimimiseks ja majandamiseks. Kujundlikult moodustab see ala sõõriku, mille välimisest ja sisemisest ringist väljaspool elamine ei ole kestlik. Vt ka toimetulekuvõime.

T

tagasilöögiefekt, rebound effect, Reboundeffekt (m) , эффект ”pикошетa” – tarbimise kasvamine ressursisäästlikemate või efektiivsemast tootmisest tulenevate ja seega odavama hinnaga kaupade ja teenuste turule toomisel. Nt transpordi energiatõhususe kasv ei ole olnud piisav, et kaaluda üles suurenenud transpordimahtu – pikemaid ja rohkem sõite. Kaudse t-i näide on vähenenud elektri- ja küttearvetelt kokkuhoitud raha eest lennureisi ostmine soojale maale. Seega ainult tehnoloogilistest uuendustest ei piisa ressursikasutuse vähendamiseks, kui tarbimist ei piirata. Vt ka nõudluse ohjamine, piisavus, ökotõhusus.

tasakaalumajandus , steady-state economy, stationäre Wirtschaft (f), экономика устойчивого состояния – majandus, mida iseloomustavad konstantsed rahvaarv, kapitalivarud ja materjali- ja energiavood, nii et inimtegevuse ja keskkonna vahel valitseb tasakaal. Seejuures võib muutuda sotsiaalne kapital – seega tehakse vahet kasvu (kvantitatiivne) ja arengu (kvalitatiivne) vahel. Mõiste populariseerijaks peetakse Herman Daly't, kellelt 1971. a. ilmus artikkel „Toward a steady-state economy“. Allikas: IISD Definitions and ConceptsVt ka biomajandus, keskkonnamajandus, ringmajandus, rohemajandus, sinine majandus, ökoloogiline majandus.

toimetulekuvõime (taastuvus, säilenõtkus), resilience, Resilienz (f), эластичность – elussüsteemi võime muutuste ebasoodsa mõjuga toime tulla või sellega kohaneda. Süsteemi t. on seda suurem, mida väiksem on tema haavatavus. Ökoloogiline taastuvus on ökosüsteemi võime pärast häiringut taastada oma häiringueelne seisund. Sotsiaalne t. on ühiskonna suutlikkus keskkonnaolude muutustest ja sotsiaalsetest, majanduslikest või poliitilistest muutustest tulenevatele pingetele vastu pidada ning neist taastuda. Mida mitmekesisemad on ökoloogilised ja majanduslikud süsteemid, seda kiiremini taastuvad nad negatiivsete mõjurite põhjustatud stressist. Vt ka jätkusuutlikkus, keskkonnarisk, keskkonnariski hindamine, kohanemisvõime, säästev elatis.

Ö

ökofeminism, ecofeminism, Ökofeminismus (m), экологичес­кий феминизм – seisukohad ja tegutsemisvormid, mis seostavad naisi diskrimineerivat mõtteviisi ja maailmakäsitlust looduskeskkonna hoolimatu ekspluateerimise ja hävitamisega. Terminit kasutas esimesena Françoise d’Eaubonne 1970. aastate alguses, protesteerides ökoloogilise liikumise võimetuse vastu pöörata tähelepanu sugudevahelistele suhetele. Vt ka sooline võrdsus.

ökokaardistamine, eco-mapping, Ökokartierung (f), экологическая картография – visuaalne ja lihtne keskkonnajuhtimisvahend, mis aitab ettevõttel selgitada oma tegevusest tulenevaid keskkonnaprobleeme ja hinnata nende olulisust. Vt ka keskkonnategevuse tulemuslikkus.

ökokolonialism, ecocolonialism, Ökokolo­nia­lismus (m), экологический колониализмlooduskaitses traditsioonilise Lääne paradigma ja võimustruktuuri pealesurumine põlisrahvastele. Isegi kui seda tehakse parima kavatsusega, ei pruugi see kokku minna kohaliku käsitlusega looduskaitsest. Vt ka kolonialism, neokolonialism, postkolonialism, sisekolonialism.

ökoloogiline defitsiit (ökodefitsiit), ecological deficit (scarcity), öko­logisches Defizit (n), экологический дефицит – olukord, kus ökoloogiline jalajälg ületab bioloogilist taastootmisvõimet. Ö. d. tähendab säästvat arengut välistavat, elukeskkonda üha halvendavat ja ennasthukutavat eluviisi. Vt ka keskkonnaruum.

ökoloogiline dumping, ecological dumping, Öko-Dumping (n), экологический демпингkeskkonda kahjustavate või ohustavate ettevõtete üleviimine nõrgema keskkonnaregulatsiooniga maadesse, enamasti arengumaadesse. Vt ka jänest-sõitja-probleem, kasvuhoonegaaside heite ülekandumine, postkolonialism, saaste eksport, sotsiaalne dumping, tasakaalustusmaks, ökovõlg, üleilmastumine.

ökoloogiline ehitamine (ökoloogiline ehitus), ecological building, ökologiches Bauen (n), экологичное строительствоkeskkonda ja kohalikke olusid arvestav ehitamine; põhineb ehituspaiga keskkonnaolude arvestamisel ja selle eesmärk on võimalikult vähe mõjutada ümbruse ökoloogilist tasakaalu. Kasutatakse kohalikke taastuvaid loodusvarasid ja energiaallikaid (maasoojus, päikesekollektorid, puukütteahjud), minimeeritakse vee kasutust, käideldakse ehituses tekkivad olme- jm jäätmed kohapeal ja võimalikult ökoloogiliselt (kompostimine, vihma- ja pesuvee kasutamine, märgalapuhastid). Vt ka passiivmaja, ökotehnoloogia.

ökoloogiline jalajälg, ecological footprint, ökologischer Fußabdruck (m), экологический след – ühendnäitaja, mis suhestab kvantitatiivselt inimtegevuse ökoloogilise mõju inimese kasutuses oleva ökoloogilise varuga. Riigi või mingi muu üksuse materjali- ja energiavoogudele arvutatakse ekvivalentne bioloogiliselt tootliku ala suurus (globaalsetes hektarites), mis suudaks neid loodusvarasid taastoota ja heitmeid ohutuks muuta. Ühe inimese kohta on maailmas sellist ala umbes 1,7–1,8 ha, aastati see võib veidi muutuda sõltuvalt maakera tootlikkuse tasemest ja rahvaarvust. Arvutustest selgub, et paljudes (eriti arenenud) riikides ja ka maailmas tervikuna ületab ö. j. ühe inimese kohta ökoloogilise varu (inimese kohta tarbitakse keskmiselt 2,7–2,8 globaalset ha). See tähendab, et looduse taastumisvõime piirid on ületatud, sellise elulaadi jätkumine suurendab ökoloogilist defitsiiti ega ole pikka aega võimalik. Näiteks Eesti elanikkonna ö. j. on kaks korda suurem kui maailma keskmine ja neli korda suurem kui jätkusuutlik tase (2012). Vt ka energiamahukus, keskkonna isepuhastusvõime, keskkonna taluvusvõime, keskkonnaruum, materiaalne jalajälg, materjalivoo arvestus, säästva arengu indikaator, süsiniku jalajälg, ökovõlg.

ökoloogiline kasvatus, ecological education, öko­logische Erziehung (f), экологическое воспитание – üksikisikute ja sotsiaalsete rühmade harimine säästva looduskasutuse ja teadliku keskkonnakaitse vaimus ning asjaomaste väärtushinnangute ja hoiakute kujundamine keskkonnateadvuses.Vt ka keskkonnaharidus, säästev kasutus, uus keskkonnaparadigma.

ökoloogiline majandus, ecological economics, ökologische Wirtschaft (f), экологическая экономикаökosüsteeme inimkeskselt seisukohalt majandusmeetoditega uuriv valdkond. Ö. m. sisaldab alamvaldkondadena nii neoklassikalist keskkonnamajandust kui ökoloogiat, kuid edendab ka uusi mõtlemisviise ökoloogiliste ja majandussüsteemide seoste kohta. Ö. m-e kesksed alateemad on keskkonnafunktsioonid ja nende väärtustamine. Vt ka biomajandus, jätkusuutlikkus, mitme-kriteeriumi hindamine, ringmajandus, rohemajandus.

ökoloogiline tasakaal (ökosüsteemi tasakaal), ecological equi­librium, öko­logisches Gleichgewicht (n), экологическое равновесиеökosüsteemi püsiv seisund, milles süsteemi liigiline koostis, ruumiline struktuur ning aine- ja energiabilanss kõiguvad püsiva keskväärtuse ümber. Ö. t-u hoidmine eeldab, et kõik eluks olulised ained, mis kuluvad ühtedes protsessides, samavõrra taastuksid mingites teistes protsessides. Ö. t-u mehhanismide väljaselgitamine on ratsionaalse looduskasutuse, majandustegevuse keskkonnamõju hindamise ning keskkonna elukõlblikkuse hoidmise olulisi eeldusi. Vt ka geneetiliselt muundatud organism (GMO), keskkonnabilanss, keskkonnafunktsioon, kompensatsiooniala, toimetulekuvõime, ökooptimism.

ökomaksureform (ökoloogiline maksureform, roheline maksureform), ecological tax reform (environmental tax reform), ökologische Steuerreform (f), экологическая налоговая реформа – tööhõive parandamist ja loodusvarade säästvat kasutust taotlev maksupoliitika reform. Ö. m. vähendab tööjõuga seotud maksukoormust, kuid suurendab energia- ja loodusvarademahuka ning keskkonda kahjustava tootmise ja tarbimise maksukoormust, andes seega turukonkurentsis õigemat majanduslikku tagasisidet toote või tegevuse keskkonna- ja sotsiaalse mõju kohta. Ö. m. võib lahendada tööpuudusega ning keskkonnaga ja majandusliku tõhususega seotud probleeme. Vt ka energiamahukus, keskkonnamaks, majandushoob, säästev areng, säästev kasutus.

ökomärgis, ecolabel, Umweltzeichen (n), экологический знак – tähis, mis kinnitab toote või teenuse keskkonnahoidlikkust. Ö. antakse tootele või teenusele, mis vastab hindamiskriteeriumidele ning avaldab keskkonnale vähem negatiivset mõju kui sama otstarbega märgiseta toode või teenus kogu oma olelusringi jooksul. Ö. on keskkonnamärgis, mille annab välja sõltumatu osapool. Ö. võib olla nii regionaalne (nt Euroopa Liidu ö., Põhjamaade Luigemärgis) kui ka riigi piires (nt Saksamaa Sinine Ingel). Vt ka keskkonnahoidlik tarbimine, terviklik tootepoliitika, keskkonnahoidlik tootearendus, sotsiaalne märgis.

ökooptimism, ecological optimism, Ökooptimismus (m), эко­ло­гический оптимизм – arvamus, et inimtegevus ei ohusta kunagi tõsiselt ökoloogilist tasakaalu ja ökosüsteemi toimimist, kuna looduskeskkond suudab inimmõju alati tasakaalustada ja absorbeerida. Enamasti peavad teadusringkonnad (kuid mitte kõik) tänapäeval niisugust mõtteviisi põhjendamatuks.Vt ka tehnoloogiline optimism, ökopessimism.

ökopank (keskkonnapank), environmental bank, Ökobank (f), эколо­ги­ческий банк – keskkonnaprojekte krediteeriv, finantseeriv ja subsideeriv pank, mis võrreldes kommertspankadega ei taotle ainult kasumit, vaid sünergeetilist tulemit. Vt ka eetiline investeering, keskkonnafond, laenu vahetamine looduskaitse vastu.

ökopessimism, ecological pessimism, Ökopessi­mis­mus (m), экологический пессимизм – fataalse, hukutava tähenduse omistamine inimtegevusest johtunud negatiivsetele ökoloogilistele muutustele. Ö. väidab, et ökoloogilised kriisid paisuvad totaalseks väljapääsematuks ökokatastroofiks. Paremal juhul peetakse katastroofi teoreetiliselt välditavaks, kuid arvatakse, et inimkond ei suuda selleks piisava üksmeelega tegutseda. Niisugune mõtteviis võib olla hoolimatuse aluseks keskkonnaprobleemide suhtes, kuna arvatakse, et niikuinii pole enam võimalik midagi päästa. Vt ka tehnoloogiline optimism, ökooptimism.

ökopolis, ecopolis, Ökopolis (f), экополис – linn, mis järgib ökoloogilisuse põhimõtteid, suudab end suuremas osas ise ära toita ja energiaga varustada. Ö-e elanike ökoloogiline jalajälg on väike ning ö-e negatiivne mõju nii kohalikule kui ka globaalsele keskkonnale minimaalne. Ö-s praktiseeritakse väikepõllupidamist, et vähendada toidu vedu, kasutatakse taastuvaid energiaallikaid, kujundatakse asustust, nii et oleks mugav kasutada ühissõidukeid ning käia jala. Terviklikke ö-eid õieti pole, küll aga on väiksemaid ö-e tunnustega linnaosi (nt Christiania Kopenhaagenis, iseorganiseerunud vaesteagulid arengumaades). Vt ka arukas kasv, passiivmaja, säästev linnaplaneerimine, uus urbanism, valglinnastumine.

ökorelv, ecological weapon, Ökowaffe (f), эколо­гичес­кое оружиеökosüsteemi mõjutuste kaudu sõjalise ülekaalu saavutamiseks kavandatud relv ja relvasüsteem. Paratamatult kujunevad igasugused massihävituseks kavandatud relvad kasutamisel suuremal või vähemal määral ökorelvaks. Nii bioloogilise, keemilise kui tuumarelva mõju võib pöördumatult kahjustada ökosüsteemi. On viidatud ka võimalike klimaatiliste (meteoroloogiliste) relvade mehhanismidele, mille olemuseks on mitmesuguste mõjutusvahendite abil näiteks destruktiivsete atmosfäärimuutuste esile kutsumine ning nende nii ajas kui ruumis kontrollitud juhtimine. Samuti on viidatud tektoonilise relva toimepõhimõttele, mis võimaldaks maakoore teatud piirkonnas suurejõuliste plahvatuste abil vallandada maakoores olevaid pingeid ning seeläbi esile kutsuda maavärinaid. Ökosüsteemis kätketud energia ulatuslik kasutamine sõjalisel otstarbel on aga ilmselt pöördumatu iseloomuga ning tegelikkuses arvatavasti väljub kontrolli alt. Vt ka ökoterrorism.

ökosüsteem, ecosystem, Ökosystem (n), экосистема – isereguleeruv funktsionaalne süsteem, mis koosneb elusorganismidest ja eluta keskkonnast, nendevahelistest suhetest ning siduvast aineringest ja energiavoost. Ö-i põhikomponendid on anorgaanilisest ainest orgaanilist ainet sünteesivad autotroofsed taimed, orgaanilist ainet muundavad taimtoidulised ja loomtoidulised loomad, orgaanilist ainet anorgaaniliseks tagasi lagundavad (surnud orgaanilisest ainest toituvad) lagundajad ja eluta keskkond, kust ammutatakse elusaine ehitamiseks vajalik materjal ja kuhu elutegevuse lõppsaadused tagastuvad. Ö-d eksisteerivad mitmesuguses suurusjärgus, väiksemad kuuluvad alamsüsteemidena suurematesse, mis koos moodustavad biosfääri kui globaalse ökosüsteemi. Globaalse ö-i kui elu kandja säilitamine on inimühiskonna eksisteerimise ja säästva arengu vältimatu eeldus. Vt ka aineringe, keskkonnafunktsioon, ökoloogiline tasakaal, ökosüsteemne juhtimiskorraldus, ökosüsteemne käsitlus.

ökosüsteemiteenused, ecosystem services, Ökosystemdienstleistungen, экологические услуги – inimese eksisteerimiseks ja heaoluks vajalikud ökosüsteemide omadused ja keskkonnafunktsioonid. Millenniumi ökosüsteemide hindamise aruanne jagab need neljaks: 1) varustusteenused, mida inimene saab looduselt toiduna, veena, puiduna, kiudainena jm materjalina; 2) reguleerivad teenused: kliima mõjutamine, vee, õhu ja mulla koostise reguleerimine, veevaru hoidmine, üleujutuste reguleerimine, jäätmete lagundamine, õistaimede tolmeldamine, kahjurite tasakaalustamine jm. Nende teenuste aluseks on taimede süsiniku ja lämmastiku sidumise võime, hapniku ja veeauru eraldamine õhku, fütontsiidide eritamine, taimejuurte veeimamisvõime, mulla veesidumisvõime, vett filtreerivad veeorganismid jm; 3) elu toetavad teenused, mis põhinevad aineringel, mullatekkel, fotosünteesil jm; 4) kultuurilised teenused, millega loodus pakub esteetilist ja vaimset naudingut, on lõõgastumise kohaks ja uute teadmiste allikaks. Inimese heaolu, nagu seda kirjeldab aruanne, ei sõltu ainult materiaalsetest asjadest, vaid ka tervisest ja puhtast elukeskkonnast, headest sotsiaalsetest suhetest, turvatundest, samuti vabadusest iseseisvalt valikuid teha ja tegutseda. Üks võtmeküsimusi tuleviku jaoks on see, kuidas säilitada tasakaal varustavate ja mittevarustavate teenuste vahel. Allikas: Millennium Ecosystem Assessment 2003. Vt ka looduskapital.

ökosüsteemne juhtimiskorraldus, eco­system management, Ökosystem-Management (n), экосистемный менедж­ментloodusvarade kasutust ja kaitset siduv majandamisviis, mis seab eesmärgiks toorme ja muude inimest huvitavate väärtuste produtseerimise või kättesaadavaks tegemise tingimusel, et säiliksid ökosüsteemi struktuur ja funktsioonid – nii looduslikud protsessid (nt bioloogilised, hüdroloogilised, biokeemilised, elurikkust kandvad) kui teised ökosüsteemiteenused (nt kliima reguleerimine, õhu puhastamine, saasteainete absorbeerimine ning neutraliseerimine). Vt ka keskkonnafunktsioon, loodusvara, sidus juhtimiskorraldus.

ökosüsteemne käsitlus, ecosystem approach, Öko­system-Ansatz (m), экосистемный подход – 1990. aastate teisest poolest alates kasutusele võetud valdkondadevaheline raamistik bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni eesmärkide saavutamiseks – maa- ja veevarude ning eluslooduse terviklikuks majandamiseks, mis soosib nende kaitset ja säästvat kasutust õiglasel viisil. Põhineb teaduslike metoodikate rakendamisel, mis lubavad pikemas ajavaates mõista organismide ja keskkonna vahelisi protsesse ja vastastikust mõju. Tunnistab inimest ja sotsiaalset organisatsiooni ökosüsteemi vajaliku osana. Vt ka looduspõhised lahendused, sidus juhtimiskorraldus, sidus rannikukorraldus, vesikondade tervikmajandamine.

ökosüsteemne tehnoloogia, ecological engineering, Ingenieurökologie (f), экологическая инженерия – valdkond, mis ühendab ökoloogia ja ehituse. Nt märgalapuhastid ja pinnasfiltrid reovee käitlemiseks, mahepõllumajanduslikud toidu ning muu tehnoloogilise toorme tootmise skeemid. Kasutust leiab ökosüsteemi omadus puhverdada ja stabiliseerida mitmesugust välismõju ning võime pruukida mitmesuguseid energiakandjaid (päikest, raskusjõudu, tuult, reovees olevate ainete keemilist energiat) mingi inimesele huvipakkuva funktsiooni (puhas keskkond, tasakaalustatud toit) loomiseks, häirimata sealjuures ökoloogilist tasakaalu ning keskkonnaruumi. Ö. t. eeliseks on väikesed hoolduskulud ning huvipakkuvat protsessi toetava struktuuri isetaastuvus ning iseorganiseerumisvõime. Väikesed hoolduskulud on tingitud ennekõike nende protsesside ruumilisest hajutatusest ning kestuse pikendatusest, võrreldes konventsionaalse tehnoloogiaga. Vt ka keskkonnafunktsioon, mahepõllumajandus, passiivmaja, ökotehnoloogia.

ökotehnoloogia (ökoloogiline tehnoloogia), ecotechnology (ecological technology), ökologische Technologie (f), экотехнология – tehnoloogia, mis stabiliseerib või avardab keskkonnaruumi; võib olla nii ökosüsteemne kui ka muu keskkonnaruumiga seotud protsessidesse puutuv. Näiteks võib ökoloogiliseks pidada energiatehnoloogiat, mis kasutab taastuvaid energiaallikaid ning vähendab märgatavalt kulutusi energiaülekandele. Säästvalt fossiilkütust kasutavat tehnoloogiat ei saa kvalitatiivselt pidada ökoloogilisteks, kuna selle negatiivne suhe ökoloogilisse tasakaalu säilib – sellist tehnoloogiat võiks nimetada säästvaks tehnoloogiaks. Vt ka keskkonnahoidlik tootearendus, looduspõhised lahendused, passiivmaja, ökosüsteemne tehnoloogia, märgalapuhasti, ökoloogiline ehitamine.

ökoterrorism, eco-terrorism, Ökoterrorismus (m), экологический терроризм – kahetise tähendusega sõna, kus esimesel juhul on (kahjustatud) keskkond poliitiliste ja muude eesmärkide saavutamise vahend ning teisel juhul on (kaitstud) keskkond eesmärk omaette, kasutades terrorivõtteid: 1. kontekstis terrorismi vorm, kus relvana kasutatakse ökorelva; 2. rahvusvahelises kontekstis terrorismi vorm, mis viiakse ellu keskkonna kaitsmise nimel terrorivõtetega, s.t inimeste ja omandi vastu suunatud vägivalla-, sabotaaži-, vandalismiaktidega. Ö-i terminit kasutatakse ka legaalsete mittevägivaldsete keskkonnakaitseaktsioonide “sildistamiseks” nende halvustamise eesmärgil.

ökotoksikoloogia, ecotoxicology, Ökotoxikologie (f), экотоксикология – teadusharu, mis uurib mürgiste kemikaalide toimet ökosüsteemide elementidele (sh inimesele) ja ka nendevahelistele seostele. Vt ka bioakumulatsioon, DDT, keskkonnarisk.

ökoturism, ecotourism, Ökotourismus (m), экологический туризм – turismikorralduse viis , mis toetab loodus- ja kultuuripärandi säilimist ning kohalike elanike heaolu. Vt ka säästev turism, loodusturism.

ökotõhusus (ökoefektiivsus), eco-efficiency, Ökoeffizienz (f), экоэффективность – strateegia säästva arengu rakendamiseks majanduses. Ö-e puhul pakutakse konkurentsivõimelise hinnaga tooteid ja teenuseid, mis rahuldavad inimeste vajadusi ja tagavad hea elukvaliteedi, vähendades samal ajal toote või teenuse keskkonnamõju (loodusvarade ja energiakasutust, saastamist, jäätmeid) kogu olelusringi vältel, nii et see on vähemalt samal tasemel Maa keskkonna taluvusvõimega. Ö-t mõõdetakse materjali tarbimise näitajatega ja materjalikuluga teenuseühiku kohta. Mida rohkem tooteid valmistatakse, seda kiiremini peab ö. kasvama. Ökoefektiivsem võib olla toote müümise asemel teenuse osutamine. Kui aga efektiivsusega ei seota piisavuse põhimõtet, võib ö-ga saavutatud loodusvarade säästmine kaotsi minna. Vt ka dematerialiseerimine, energiatõhusus, faktor 4, faktor 10, materjalivoo arvestus, puhtam tootmine, ressursitõhusus, tagasilöögiefekt, ökoinnovatsioon.

ökovõlg, ecological debt, ökologische Schulde (f), экологический долг – igaaastaste puudujääkide summa, mis on tekkinud maa bioloogilist taastootmisvõimet ületavast loodusvarade tarbimisest ja heitmete tekitamisest. Esimest korda ületas inimkonna nõudlus loodusvarade järele taastootmisvõime 1980-ndate keskel. Vastutus ületarbimise ja -tootmise eest, mida võimendab globaalne transport, lasub arenenud tööstusriikidel kolmanda maailma riikide ees. Ö-a moodustavad näiteks maailma loodus- jm varade raiskamine ja ebaproportsionaalne kulutamine ning keskkonna kahjustamine alates kolonialismiajast, aga ka ökoloogiline dumping ning biopiraatlus neokolonialismi oludes. Vt ka ökoloogiline jalajälg.