Säästva arengu sõnaseletusi

A

arenguideoloogia, ideology of development, Entwicklungsideologie (f), идеология развития – arenguga seotud tunnuste abil kindlaks määratud arenguideaalid ja nendeni jõudmise viisid ning nende rakendamise õigustamine. Enamasti ei ole arenguideaalid kujunenud ühiskondadevahelises koostöös, vaid pärinevad Lääne tööstusriikidest. Näiteks on arenenud maa ja arengumaa kontseptsioonid a. püsimiseks vajalikud vahendid. Sotsiaalsete üksuste kohta rakendatuna omandavad need aga lisatähendusi ning õigustavad majanduslikke ja poliitilisi sekkumisi arengumaades. Vt ka arenenud maad, alaareng.

D

Dow Jonesi jätkusuutlikkuse indeksid, Dow Jones Sustainability Indexes, Dow Jones Nachhaltigkeitsindezes (pl), индексы устойчивости Dow Jones – 1999. aastal kasutusele võetud ülemaailmsed indeksid, mis mõõdavad jätkusuutlikkuse poole pürgivate ettevõtete finantstulemusi majandus-, keskkonna- ja sotsiaalsete kriteeriumide alusel. Vt ka ettevõtte ühiskondlik vastutus, jätkusuutliku ühiskonna indeks .

F

fossiilenergia, fossil energy, fossile Energie (f), ископаемaя энергия – elektri-, soojus- või muu energia, mis on saadud fossiilkütuse baasil. F. on tõenäoliselt üks peamisi ökoloogilise tasakaalu rikkujaid. Vt ka taastuvenergia, tuumaenergia.

fossiilkütus, fossil fuel, fossiler Brennstoff (m), ископаемое топ­ливо – aastatuhandete jooksul maapõue ladestunud ja seal teisenenud põlev orgaaniline aine, nt kivisüsi, põlevkivi, nafta, maagaas ja pruunsüsi, mis liigitatakse taastumatute energiaallikate hulka. F-te tootmine ja kasutamine kasvas 20. saj. järsult, sellega on kaasnenud kasvuhoonenähtus ja atmosfääri saastumine teiste põlemisjääkidega. Vedelad f-d loovad naftareostuse ohu. F-te ammendumist saab pidurdada näiteks energiasäästuga ja taastuvate energiaallikate suurema kasutuselevõtuga. Vt ka naftatootmise tipp.

I

inimarengu indeks, human development index (HDI), Index (m) der menschlichen Entwicklung, индекс человеческого развития – ühendnäitaja, mis sünteesib numbrilisel skaalal inimarengu kolme aspekti: keskmist eluiga, haridustaset ja üldist elatustaset (ehk suhtelist ostujõudu, mida väljendatakse sisemajanduse kogutoodanguna inimese kohta). Kõiki inimarengu tahke on võimatu mõõta, ent pakutud lihtne inimarengu ühendnäitaja juhib tähelepanu seotud sotsiaalprobleemidele. I. i. ei asenda siiski põhjalikumaid sotsiaaluurimusi. I. i-t esitatakse ÜRO arenguprogrammi igaaastases inimarengu aruandes, esimest korda tutvustati seda 1990. aastal. Vt ka elustandard, imikusuremus, jätkusuutliku ühiskonna indeks, säästva arengu indikaator, vaesusindeks.

institutsioon, institution, Institution (f), институты – inimeste konstrueeritud formaalsed ja mitteformaalsed piirangud, mis mõjutavad inimtegevust ja struktureerivad poliitilist, majanduslikku ja sotsiaalset vastastikust suhtlemist. Formaalsed piirangud on näiteks seadused, omandiõigused, ühiskonnakorraldus, õigussüsteem. Mitteformaalsed piirangud on näiteks moraal, tabud, kombed, viisakusreeglid. I-d on ajas muutuvad. Nende muutuste dünaamikat on oluline jälgida. Et soovitud muutus toimuks (näiteks keskkonnahoidlike poliitikameetmete ellurakendamine), peavad formaalne ja mitteformaalne institutsionaalne võrgustik teineteist toetama (nt keskkonnateadlikkus, teabe edastamise viisid). Vt ka sotsiaalne kapital, süsteem.

J

jätkusuutliku ühiskonna indeks, sustainable society index, Index (m) für nachhaltige Gesellschaft , индекс устойчивого развития общества – riikide elukvaliteeti ja kestlikkust mõõtev indeks. Töötati välja Hollandis 2006. a., sellest ajast peale on avaldatud maailma riikide j-e kohta igaaastaseid aruandeid. Koosneb 22 näitajast. Vt ka Dow Jonesi jätkusuutlikkuse indeksid, inimarengu indeks, säästva majandusliku heaolu indeks (ISEW), tõelise arengu indeks (TAI).

K

keskkonnaindikaator (keskkonnanäitaja, keskkonnamõõdik), environmental indicator, Umweltindikator (m), индикатор окружающей среды – keskkonnaseisundit või seda mõjutavat muutujat iseloomustav näitaja. Euroopa Keskkonnaagentuuri ja EUROSTAT-i kasutatavas DPSIR-mudelis jaotatakse k-d viide rühma, mis kirjeldavad ühiskonna ja keskkonna vahelisi seoseid: - liikumapanevad jõud (driving forces) on inimtekkelised mõjurid, mis põhjustavad keskkonnakoormust (nt poliitika, sotsiaal-majanduslik struktuur, eluviis; - koormuse- ehk surveindikaatorid (pressure) peegeldavad inimtegevuse intensiivsust (nt taastumatute loodusvarade ja energia tarbimise ning transpordi mahud ja nende muutumine, saasteainete heitkogused); - seisundiindikaatorid (state) näitavad surve tagajärjel muutuva keskkonnaosa või terviku kvaliteeti ja/või kvantiteeti (nt õhu, vee ja mulla kvaliteet, liigiline arvukus, taastumatute loodusvarade kogus); - mõjuindikaatorid (impact) mõõdavad seisundi muutuse tagajärgi inimesele, ökosüsteemidele ja tehiskeskkonnale (nt muutus ökosüsteemide viljakuses, toitainete ringes, inimese tervises); - vastumõjuindikaatorid (response) iseloomustavad keskkonnaseisundi hoidmise või parandamise põhimõtteid ja tegevust (nt keskkonnaharidus, keskkonnainvesteeringud, keskkonnamaksud, korduskasutus, puhtam tootmine). K-te rühmitamine ei ole absoluutne, vaid võib sõltuda probleemi käsitlusviisist. Vt ka bioindikaator, keskkonnaaruanne, keskkonnainfo, keskkonnategevuse tulemuslikkuse indikaator, säästva arengu indikaator.

keskkonnainfo (keskkonnateave), environmental infor­mation, Umweltinformation (f), информация об окружающей среде – igasugune kirjalik, suuline, visuaalne, elektrooniline jm info, mis kajastab inimest ümbritsevat ja mõjutavat keskkonda, samuti ökosüsteemide ja elurikkuse seisundit. Info tegevuse või meetmete kohta, mis tõenäoliselt või tegelikult mõjutavad keskkonnaseisundit, samuti analüüside ja oletuste kohta, mida kasutatakse keskkonnaalaste otsuste langetamisel. Vt ka Århusi konventsioon, juurdepääsu-põhimõtted, keskkonnaindikaator, keskkonnapoliitika vahend.

keskkonnaküsimuste sidumine (seostamine), integration of environmental consider­ations (environmental policy integration), integrierte Betrachtungsweise (f), интеграция экологических проблем – säästva arengu üks keskseid põhimõtteid, mis tähendab keskkonnanõuete lülitamist teiste eluvaldkondade ja majandussektorite arengustrateegiatesse, keskkonnakaitse käsitlemist majanduse planeerimise ja juhtimise osana. Nt riiklikku transpordipoliitikat kujundades püstitakse selle raames ka keskkonnaeesmärgid. Vt ka keskkonnapoliitika, sidus juhtimiskorraldus, win-win.

keskkonnapoliitika vahend, environ­mental policy instrument (environmental policy tool), umwelt­politi­sches Instrument (n), инструмент экологической политики – keskkonnapoliitika rakendamiseks kasutatav abinõu või tegevus, mis võib olla: 1) seadusandlik ehk sundiv (nt normid, saasteload); 2) turupõhine (nt keskkonnamaks, kaubeldavad load, tagatisrahasüsteem) või 3) sotsiaal-kommunikatiivne ehk õpetav ja veenev (nt keskkonnainfo avalikustamine, üldsuse kaasamine, keskkonnamärgised, vabatahtlikud keskkonnalepped). Vt ka keskkonnaluba, majandushoob, ökomaksureform.

keskkonnateadlikkus, environmental awareness, Umweltbewusstsein (n), информированность об экологических проблемах (информированность о состоянии окру – inimese ja keskkonna vahelise suhte ja mõju mõistmine ning valmisolek neid oma tegevuses arvestada. Vt ka keskkonnateadvus.

keskkonnategevuse tulemuslikkuse indikaator, environmental performance indicator, Indikator (m) für Umweltverträglichkeit, индикатор результативности природоохранной деятельности – organisatsiooni keskkonnategevuse edukust kajastav kvantitatiivne või kvalitatiivne näitaja. K. t. i-d võib jagada kolme rühma: tegevuse tulemuslikkuse, juhtimise tulemuslikkuse ja keskkonnaseisundi indikaatorid. Indikaatoritel põhineva keskkonnategevuse hindamise juhised annab rahvusvaheline standard ISO 14031. Vt ka keskkonnategevuse tulemuslikkus, keskkonnaindikaator.

kliimamuutus, climate change, Klimaveränderung (f), измене­ние климата – pikaajalise statistilise ilmastikurežiimi muutumine. K-i tuleb eristada kliimakõikumistest, lühikestel ajavahemikel ei ole eristamine võimalik. K-le aitab kaasa inimtegevus, peamiselt fossiilkütuse põletamine, metsade hävitamine ja intensiivne loomakasvatus, mis tingib kasvuhoonenähtuse võimendumise. Kaks põhilist vastumeedet antropogeensest k-st tulenevatele riskidele on kliimamuutuse leevendamine ja kliimamuutusega kohanemine.Vt ka globaalne soojenemine, kasvuhoonegaasid, keskkonnapagulane, kõrbestumine, Kyoto protokoll, metsatustumine, valitsustevaheline kliimamuutuse nõukogu (IPCC), ÜRO kliimamuutuste raamkonventsioon.

M

Maslow vajaduste hierarhia (inimvajaduste hierarhia), Maslow's hierarchy of needs, Maslows Rangfolge (f) der Bedürfnisse, иерархия потребностей по Маслоу – üks tuntumaid sotsioloogiliste ja bioloogiliste vajaduste liigitusi, mis pärineb Abraham Maslow’lt. Iga järgmise astme vajadused tekivad ja neid asutakse rahuldama siis, kui eelmise astme vajadused on rahuldatud: 1) füsioloogilised vajadused, 2) turvalisusvajadus, 3) armastus- ja kuuluvusvajadus, 4) tunnustusvajadus, 5) eneseteostusvajadus. Maslow püramiid arvestab nn keskmiste inimestega ega kehti nende inimeste puhul, kes kõrgema taseme vajaduste saavutamiseks jätavad mõne astme vahele. Jätkusuutliku ühiskonna kontekstis on M. v. h-t oluline arvestada ja rakendada säästva arendamise meetmeid selle kõikidel tasanditel, alustades esmavajaduste rahuldamisest. Näiteks ei ole tulemuslik panustada keskkonnateadlikkuse kasvatamisele olukorras, kus füsioloogilised või turvavajadused on rahuldamata või puudulikult rahuldatud. Vt ka inimlikud vajadused, väärtushinnangute muutumine.

metsatustumine (raadamine), deforestation, Entwaldung (f), исчез­но­вение лесов (вырубка лесов) – metsa pindala vähenemine. Kuigi m-se põhjused on regiooniti väga erinevad, kaob 40–50% metsadest alepõllunduse, küttepuu hankimise ja teedeehituse tõttu, 10% karjatamise, 10–20% intensiivse põllumajanduse, 5–10% istanduste ja 1–15% metsapõlengute tõttu. Metsade hävimine põhjustab looma- ja taimeliikide elupaikade kadu, loodusrahvaste elukohtade ja elatusallikate hävimist, mäenõlvade ja pinnase erosiooni, suurte tulvade tekkimist orgudes; metsa kui süsiniku siduja vähenemine suurendab atmosfääri süsihappegaasi sisaldust ning võib viia tasakaalust välja nii süsiniku- kui hapnikuringe. Vt ka kliimamuutus, säästev metsandus, vihmamets.

O

osoonikihi hõrenemine, depletion of ozone layer, Abbau (m) der Ozonschicht, истощение озонового слоя – osooni lagunemine stratosfääris, mille tõttu pääseb Maa pinnale elutegevust, inimese tervist ja keskkonda kahjustavat lühilainelist ultraviolettkiirgust. Osoonikihi kahanemist põhjustavad peamiselt atmosfääris raskesti hajuvad halogeenitud klorofluorosüsinikud (CFCd), mida kasutatakse külmutusseadmetes, konditsioneerides, aerosoolpakendites jm. Seni arvatavalt suurim hõrenenud osoonikiht, mille osoonisisaldus on keskmisest tunduvalt väiksem, on Maa lõunapooluse kohal. Vt ka osoon.

S

sidus juhtimiskorraldus (terviklik juhtimiskorraldus), integrated management, integriertes Management (n), интегрированный менедж­мент – määratletud territooriumil ühiskonnaelu valdkondi (sektoreid) siduv, kohalikele oludele kohandatud ja kooskõlastatud juhtimiskorraldus, mis hõlmab tervikliku kontseptuaalse käsitluse raames asjaomaseid organisatsioone, huvirühmi, üksikisikuid. Vt ka sidus rannikukorraldus, vesikondade tervikmajandamine, ökosüsteemne juhtimiskorraldus.

sidus rannikukorraldus, integrated coastal zone management (ICZM), Integriertes Küstenzonenmanagement (n), интегрированное управление прибрежной зоной – 1990. aastatest alates arenev valdkondadevaheline käsitlus rannikuressursside tasakaalustatud majandamiseks, kui on ühel ajal vaja rahuldada kaitse, säilitamise, kasutuse ja arendamise vasturääkivaid huve ja nõudmisi. Vt ka sidus juhtimiskorraldus, ökosüsteemne käsitlus.

säästva arengu indikaator (säästva arengu näitaja, säästva arengu mõõdik), sustain­able development indicator, Nachhaltig­keits­indikator (m), индикатор устойчивого развития – statistiline näitaja säästva arengu seireks. S. a. i-d võivad kajastada väga laia teemaderingi keskkonnaseisundist kuni elukvaliteedini. Kasutusel on mitmesugused s. a. i-te süsteemid. Vt ka keskkonnaindikaator, keskkonnaruum, majandusindikaator, materjalivoo arvestus, sotsiaalne indikaator, ökoloogiline jalajälg.

T

terviklik tootepoliitika, integrated product policy (IPP), integrierte Produktpolitik (f), интегрированная политика производства – Euroopas 1990. aastatel tekkinud poliitikavaldkond, mille eesmärk on parandada toodete ja teenuste keskkonnanäitajaid kogu olelusringi vältel ning edendada toodete ja teenuste uuenduslikkust. T. t. elluviimiseks kasutatakse õiguslikke vahendeid (nt keelustamine), majandusmeetmeid (nt keskkonnamaks, keskkonnahoidlik riigihange), teavitamist (nt keskkonnamärgis, keskkonnaaruanne), vabatahtlikke meetmeid (nt keskkonnajuhtimissüsteem, vabatahtlikud keskkonnalepped, keskkonnahoidlik tootearendus). Vt ka ökomaksureform, ökomärgis.

toormemahukas tootmine, raw-material-intensive production, rohstoffintensive Produktion (f), интенсивное ucпoльзoвaниe сырья при производствe – tooteühiku kohta palju loodusvarasid kasutav tootmine (Eestis näiteks põlevkivi karjääriviisiline kaevandamine). Vt ka kapitalimahukas tootmine, materjalikulu teenuseühiku kohta, tööjõumahukas tootmine.

tõelise arengu indeks (TAI), Genuine Progress Indicator (GPI), tatsächlicher Fortschrittmesswert (m), индекс подлинного развития – säästva majandusliku heaolu indeksist edasi arendatud näitaja, mille lõid C. Cobb, E. Halstead ja J. Rowe (1995) vastukaaluks sisemajanduse kogutoodangule (SKT) kui arenguindikaatorile. TAI kontseptsioon põhineb sellel, et praegused eelarvestrateegiad edendavad ületarbimist, välislaenu, krediidiga ostmist, loodusvarade kurnamist, rikkuse ebavõrdset jagunemist jms. TAI seevastu arvestab suurenevaid majanduslikke, sotsiaalseid ja keskkonnakahjusid, mida SKT ignoreerib. TAI teeb vahet positiivsete ja negatiivsete majandustegevuste vahel ning majanduskasu tootmise hinna ja kasu enda vahel, samuti arvestab mitterahalisi tooteid ja teenuseid. TAI arvutamiseks lahutatakse SKT-st heaolu mitteparandavad kulutused (nt liiklusõnnetuste, kuritegevuse, keskkonnakahjude likvideerimise kulud). Vt ka jätkusuutlik säästumäär, majanduskasv, roheline SKT, säästva arengu indikaator, säästva majandusliku heaolu indeks.

V

vaesusindeks (HPI), human poverty index (HPI), Index (m) für menschliche Armut, индекс бедности – riigi elustandardi näitaja. Kui inimarengu indeks mõõdab üldist inimarengut riigis, siis v. peegeldab selle jaotumist ja mõõdab takistusi ühtlase inimarenguni jõudmisel, samuti põhiliste inimarengu dimensioonide puudumist. HPI-1 mõõdab vaesust arengumaades, HPI-2 mõõdab vaesust tööstusriikides, kuna suhteline vaesus varieerub kogukonna majanduslikest ja sotsiaalsetest oludest olenevalt. Vt ka sotsiaalne indikaator, säästva arengu indikaator.

vesikondade tervikmajandamine, integrated river basin management, integriertes Flussbeckenmagement (n), интегрированное управление бассейнами рек – vesikonna vee- ja maismaaala (ühe või mitme valgala) koordineeritud kaitse ja majandamine. V. t-se eesmärk on säilitada või taastada vee hea ökoloogiline seisund ning kasutada vett ja sellega seotud elustikku ning loodusvaru säästvalt. Vt ka sidus juhtimiskorraldus, säästev kasutus, veemajanduskava, ökosüsteemne käsitlus.

väärtushinnangute muutumine, values shift, Wer­tewandel (m), изменение критериев оценки – inimeste keskkonnateadvuse ja käitumise muutumise vältimatu eeldus. Levinud käsitlus on Inglehardti teooria, mille järgi inimesed peavad saavutama teatud turvatunde (milles on kõrgel kohal seni valdavalt looduse utilitaarse ekspluateerimisega seostunud materiaalne heaolu ehk jõukus), et tähtsustada nn postmaterialistlikke väärtusi, mille hulka kuulub ka vajadus säästa ja säilitada looduskeskkonda. Siinkohal on vajaliku materiaalse heaolu taseme täpne määratlemine vaieldav. V. m. väljendub varem ebatavalistena tundunud ideede (nagu orjatööjõu kaotamine, naistele hääleõiguse andmine, loomadele õiguste omistamine) tunnustamises enesestmõistetavate reeglitena. Säästev areng eeldaks õiglase kaubanduse, eetilise investeerimise, säästva eluviisi, põlvkondadesisese ja põlvkondadevahelise õigluse jms väärtuste juurdumist ühiskondlike normidena. Vt ka Maslow vajaduste hierarhia, tarbimisharjumuste muutmine.