Säästva arengu sõnaseletusi

H

haavatavus, vulnerability, Verwundbarkeit (f), уязвимость – sotsiaalse või ökoloogilise süsteemi tõenäolise kahjustumise määr ebasoodsate mõjurite tõttu. Sotsiaalset h-t suurendavad nt elutähtsate varude (toit, joogivesi) äkiline vähenemine, äärmuslikud ilmaolud, sõjalised konfliktid. Vt ka keskkonnajulgeolek, keskkonnarisk, keskkonnariski hindamine, kohanemisvõime, toiduga kindlustatus, toimetulekuvõime.

J

jõutamine, empowerment, Ermächtigung (f), усиление влияния – inimeste, kogukondade ja organisatsioonide tegutsemisvõime, sh tahte, vastutustunde, õigusteadlikkuse, pädevuse ja oskuste sihipärane edendamine, et oleks võimalik aktiivsemalt ja sisulisemalt osaleda arendustöös, planeerimises, korraldamises ja juhtimises. Kasutatakse eriti säästva arengu, looduskaitse ja looduskasutuse ning kogukondliku arendamise kontekstis. Vt ka sotsiaalne vastutus, suutlikkuse tõhustamine, üldsuse kaasamine, üldsuse osalemine.

jätkusuutlik ettevõtlus, sustainable business, nachhaltiges Unternehmen (n), устойчивое предпринимательство – ettevõtte tegevus ja tavad, mis arvestavad keskkonnahoidlikke ja sotsiaalseid eesmärke ning loodusvarade säästvat tarbimist. Selliste põhimõtete rakendamisega panustavad ettevõtted oma pikaajalisse majandusedusse ja samas kogu ühiskonna säästvasse arengusse. Vt ka eetiline investeering, ettevõtte ühiskondlik vastutus, jätkusuutlikkus, säästev kasutus, tulemuste kolmikmõõde.

jätkusuutlik saak, sustainable yield, nachhaltige Ernte (f) , устойчивый улов – ammutatav kogus taastuvat loodusvara, mis tagab selle tootlikkuse tulevikus. Loodusvara kasutamist peetakse tasakaalustatuks siis, kui selle ammutamine (nt kalapüük, metsa raiumine) ei ületa selle loodusliku taastumise kiirust ehk biomassi kasvukiirust. Ökosüsteemi seisundit iseloomustav indikaator. Vt ka keskkonnaindikaator, säästev kalandus, säästev kasutus, säästva arengu indikaator.

jätkusuutlikkus, sustainability, Nachhaltigkeit (f), устойчивость – dünaamiline seisund, milleni viib kestlik ehk säästev areng. Kuigi j-t kasutatakse tihti ka säästva arengu sünonüümina, on arvatud, et areng viitab paljuski kasvule, mis ei saa olla säästev, seetõttu eelistatakse kasutada sõna j. J-t iseloomustavad neli mõõdet: sotsiaalne, majanduslik, ökoloogiline ja institutsionaalne j. J-e määratlemisel on välja pakutud tugeva ja nõrga j-e kontseptsioon. Tugeva ehk ökoloogilise j-e kriteeriumi täitmiseks on vaja tagada iga üksiku kapitali (looduskapitali ja inimese loodud kapitalide) samas koguses jätkumine tulevastele põlvedele. Nõrga ehk majandusliku j-e kriteeriumi pooldajad peavad määravaks üksnes kapitalide koguhulga samaks jäämist inimese kohta, s.t loodusvarasid võib vähendada, kui inimese loodud kapital selle võrra kasvab. Vt ka Hartwicki reegel, säästev kasutus, tehnoloogiline optimism, toimetulekuvõime, ökoloogiline majandus.

jäätmehooldus, waste management, Abfallwirtschaft (f), управление отходами – jäätmealane tegevus, mis hõlmab jäätmekäitlust, järelevalvet jäätmekäitluse üle ja jäätmekäitluskohtade järelhooldust. Vt ka jäätmete kogumine, jäätmete kõrvaldamine.

jäätmekäitlus, waste management, Abfallwirtschaft (f), управление отходами – tegevus, mis hõlmab jäätmete kogumist, vedu, taaskasutust ja kõrvaldamist. Esmatähtis suund peab siiski olema jäätmete tekke vältimine, seejärel korduskasutus, siis taaskasutus ning kõige viimase vahendina jäätmete kõrvaldamine. Vt ka jäätmehooldus.

jäätmete kõrvaldamine, waste disposal, Abfallbe­seitigung (f), устранение отходов – jäätmete keskkonda viimiseks või selle ettevalmistamiseks tehtav toiming. Üks levinumaid jäätmete kõrvaldamise toiminguid on jäätmete ladestamine prügilatesse. Teine levinud j. k-se viis on jäätmete põletamine. Vt ka jäätmehooldus, jäätmekäitlus.

K

kasvuhoonegaaside heite ülekandumine (süsinikdioksiidi leke), carbon leakage, Carbon Leakage (Emissions-Leck (pl)) , утечка углерода – kasvuhoonegaaside heite vähendamine tootmise kokkutõmbamise tagajärjel ühes kohas, kuid selle suurendamine mujal kaupade impordi nõudluse kasvu tõttu. Vt ka saaste eksport, ökoloogiline dumping.

keskkonnaarvestus, environmental ac­counting, ökologische Buchhal­tung (f), учет эколо­ги­чес­ких ресурсов (кадастры экологических ресурсов) – raamatupidamise osa, kus selgitatakse välja, kui palju toorainet ja energiat kulub toote või teenuse tootmiseks/osutamiseks ja mis on selle keskkonnamõju rahaline väärtus olelusringi jooksul. Vt ka keskkonnabilanss, keskkonnajuhtimissüsteem, keskkonnategevuse tulemuslikkus, olelusringi hindamine.

keskkonnahoidlik tarbimine (säästev tarbimine), green consumption (sustainable consumption), umweltgerechter Konsum (m), устойчивое потребление (экологичное потребление) – tarbija teadlik valik tarbida võimalikult väikese keskkonnamõjuga kaupu ja teenuseid. Eelistatakse tarbimise vähendamist, ökoloogilisi tehnoloogiaid, vastupidavaid ja parandatavaid tooteid, kordus- ja taaskasutust, toodete asendamist teenustega (nt auto või jalgratta üürimine selle omamise asemel) ja ühiskasutust. K. t-sega seostatakse tihti ka sotsiaalselt säästvaid eelistusi, näiteks lapstööjõu või suure vahendustasuga seotud kaupade vältimist. Tarbimise keskkonnahoidlikkust saab mõõta nt ökoloogilise jalajälje abil. Vt ka keskkonnamärgis, roheturundus, tarbimisharjumuste muutmine, õiglane kaubandus, ökomärgis.

keskkonnajuhtimissüsteem, environ­mental management system, Umwelt­manage­ment­system (n), управление природопользованием (система экологического менеджмента) – organisatsiooni juhtimise osa, mis tegeleb süsteemselt keskkonnaküsimustega. K. hõlmab näiteks organisatsioonilist struktuuri, kavandamist, kohustusi, vastutust, protseduure ja vahendeid, mis on vajalikud keskkonnaeesmärkide ja -kavade koostamiseks, elluviimiseks, tulemuslikkuse hindamiseks ja juhtimisotsuste korrigeerimiseks. K. võib olla formaalne ehk standardiseeritud (nt ISO 14001 standardi nõuetele vastav) või mitteformaalne (nt ettevõttes rakendatud jäätmekäitlussüsteem). Vt ka keskkonnajuhtimine, keskkonnajuhtimise ja -auditeerimise süsteem (EMAS), standard.

L

liikuvuskorraldus, mobility management, Mobilitätsmanagement (n), управление мобильностью – säästva transpordi edendamine ja autokasutuse nõudluse ohjamine inimeste hoiakute ja harjumuste muutmise ning transpordi-, keskkonna- ja linnakorralduse integreerimise kaudu.Vt ka linnaline liikuvus, ühisauto kasutamine.

M

maastikuhooldus, landscape manage­ment, Land­­schaftspflege (f), управление ландшафтом – laiemas tähenduses kompleksne looduskaitsevaldkond, mille eesmärk on ökoloogiliselt ja esteetiliselt väärtuslike ja mitmekesiste maistute kujundamine ja kaitse sihipärase planeerimise ja tegevusega; teiselt poolt ka intensiivse maakasutuse soovimatute kaasnähtude vähendamine. Vt ka Euroopa maastiku konventsioon, maastik, maastike mitmekesisus, maastikuarhitektuur, pärandmaastik.

O

osalusareng, participatory development, partizipatorische Entwicklung (f), участие в развитии – arengufilosoofia, mis julgustab arendatavate kogukondade liikmeid andma isiklikku panust arenguprojektidesse. See lähenemine vastandub otseselt elitaarsetele ülalt-alla riiklikele ja rahvusvahelistele arengusuundadele, kus välised organisatsioonid ja isikud otsustavad, mis on kohalike jaoks kõige parem. Samas on o-s ka ülalt-alla juhtimist, olgugi varjatumalt, ning oluliseks muutuvad kohalikud võimusuhted, sh näiteks sugude- või earühmadevaheline ebavõrdsus. Vt ka altpoolt tulev algatus (bottom-up), osalusdemokraatia, sooline võrdsus.

R

riskijuhtimine, risk management, Risikomanagement (n), управление рисками – riski kõrvaldamis- või vähendamismeetmete kavandamisele suunatud süstemaatiline riski hindamine ja ohjamine. Vt ka keskkonnariski hindamine, oht.

S

säästev areng (kestlik areng, jätkusuutlik areng), sustain­able development, nachhaltige Entwicklung (f), устойчивое развитие (неистощительное развитие) – sihipäraselt suunatud areng, mis tagab inimeste elukvaliteedi paranemise kooskõlas loodusvarade olemi ja keskkonna taluvusvõimega ning elurikkust säilitades. S. a. taotleb tasakaalu inimesi rahuldava elukeskkonna ja majanduse arengu vahel ning täisväärtusliku ühiskonnaelu jätkumist praegustele ja järeltulevatele põlvedele. S. a-u kui sotsiaalse ideaali teostumine eeldab üldsuse osalemist, s. a-le orienteeritud majandushoobade, nt ökomaksureformi rakendamist ning vajalike hoiakute, eeskätt keskkonnahoidliku nõudlus- ja tarbimiskultuuri kujundamist. S. a. peamised põhimõtted on (Hugé et al. 2011): *globaalne vastutus (sotsiaal-ökoloogiliste küsimuste käsitlemisel rahvusvaheline koostöö jagatud, kuid diferentseeritud vastutuse põhimõttel); *terviklikkus (keskkonna-, sotsiaalsed ja majanduslikud mõjud ja nende omavaheline toime – keskkonna- ja arengueesmärkide tasakaalustamine ja tervikuna käsitlemine); *põlvkondadevaheline ja -sisene õiglus (praeguste ja tulevaste põlvkondade vajadused ja eelistused; geograafiline (Põhi-Lõuna) ja sotsiaalne põlvkondadesisene õiglus); *ettevaatus (keskkonna halvenemist takistavaid meetmeid ei või edasi lükata täieliku teadusliku kindluse puudumisega põhjendades); *osalemine (kõikide huvirühmade kaasamine otsuste tegemisse).Vt ka Brundtlandi aruanne, jätkusuutlik ettevõtlus, jätkusuutlikkuse teadus, säästev eluviis, säästev energeetika, säästev inimareng, säästev kalandus, säästev kasutus, säästev linnaplaneerimine, säästev metsandus, säästev põllumajandus, säästev transport, säästev turism, säästev tööstus, säästva arengu indikaator, üleminekujuhtimine.

Säästev Eesti 21 (SE 21), Sustainable Estonia 21, Nachhaltiges Estland 21 (n), Устойчиво развивающаяся Эстония 21 – Eesti säästva arengu strateegia aastani 2030. SE 21 kiideti Riigikogus heaks 14. septembril 2005. SE 21 määrab Eesti riigi ja ühiskonna arendamise eesmärgid aastani 2030 ning seob majandus-, sotsiaal- ja keskkonnavaldkonna arengu ülemaailmsete (Agenda 21) ja Euroopa Liidu pikaajaliste arengudokumentidega. SE 21 põhimõte on ühendada globaalsest konkurentsist tulenevad edukusnõuded säästva arengumudeli ning Eesti traditsiooniliste väärtuste säilitamisega. SE 21 näitab viisid, kuidas ühiskonna ja keskkonna vastasmõju korraldades tagatakse arengu elujõulisus ja inimeste heaolu. SE 21 määratleb Eesti pikaajaliste arengueesmärkidena aastani 2030 Eesti kultuuriruumi elujõulisuse; inimese heaolu kasvu; sotsiaalselt sidusa ühiskonna ja ökoloogilise tasakaalu. Strateegia esitab iga eesmärgi komponendid, soovitava seisundi aastaks 2030, eesmärgi saavutamise põhimehhanismid, mõõdikud ning võimalikud ohud. Antakse ülevaade eesmärkide omavahelistest seostest ja vastasmõjust ühe või teise eelisarendamisel. Teadmusühiskonda kirjeldatakse kui terviklikku ühiskonnakorraldust, mida iseloomustab tegutsemis- ja otsustamiskultuur, kus ühiselt püstitatud ning heakskiidetud eesmärkide saavutamine majanduses, sotsiaalelus, loodussuhetes ja riigivalitsemises toetub teadmistele, analüüsile ning tagasisidele. Strateegia valmis valitsuse kinnitatud lähteülesande alusel säästva arengu komisjoni egiidi all. Avatud osalusprotsessis tegid koostööd mitme valdkonna teadlased ja huvirühmad; strateegia koostamist juhtis konsortsium tollase Tallinna Pedagoogikaülikooli juhtimisel. Vt ka Eesti 21, strateegiline planeerimine.

säästev elatis (jätkusuutlikud elatusvahendid), sustainable livelihood, nachhaltige Lebensgrundlagen (pl) (nachhaltige Lebensabsicherung (f)), устойчивая жизнедеятельность – inimesele eluks vajalikud vahendid ja varad (sh loodusvarad, tehnoloogiad, oskused, teadmised, tervis, juurdepääs haridusele, sotsiaalne võrgustik), mis on jätkusuutlikud elatisena siis, kui nende abil tullakse välja stressiolukordadest ja suurendatakse toimetulekut oma elukeskkonda kahjustamata. Vt ka toimetulekuvõime.

säästev energeetika, sustainable en­ergetics, nach­hal­tige Energetik (f), устойчивая энергетика – sihipärane arengusuund energiamajanduse kahjuliku keskkonnamõju vähendamiseks tehnoloogiauuenduste, taastuvate energiaallikate kasutuselevõtu ja energiasäästu kaudu, kusjuures on tagatud ühiskonna sotsiaal-majanduslikuks edenemiseks ja inimeste kvaliteetseks olmeks piisav ja hinnalt optimaalne varustatus energiaga. Vt ka energeetika, energiatõhusus.

säästev inimareng, sustainable human development, nachhaltige menschliche Entwick­lung (f), устойчивое развитие чело­века – arengukäsitlus, mille keskmes on inimene oma vajaduste ja taotlustega ning mis eelistab sotsiaalseid probleeme ja kahjulikku keskkonnamõju vältivat majanduskasvu. Säästva inimarengu raames soovitakse nt kaasata paremini üldsust, leevendada vaesust, saavutada sooline võrdsus. Vt ka sotsiaalne areng, üldsuse kaasamine.

säästev kalandus, sustainable fishery, nachhaltige Fischerei (f), устойчивое рыбоводство – kalavarude ökoloogiliselt, sotsiaalselt ja majanduslikult otstarbekas kasutamine, säilitamine ja rohkendamine; rajaneb veeökosüsteemide struktuuri ja toimimise kaitsmisel pikaajalises perspektiivis. Vt ka jätkusuutlik saak, säästev kasutus.

säästev linnaplaneerimine, sustain­able urban planning, nachhaltige Stadt­planung (f), устойчивое го­родс­кое планирование – linna terviklik planeerimine eesmärgiga rahuldada linnaelanike sotsiaalsed ja majanduslikud vajadused võimalikult väikese otsese ja kaudse energia- ja materjalikuluga, otstarbeka maakasutusega ning keskkonda kahjustamata. S. l-se lahutamatu osa on linnaelanike aktiivne osalemine planeerimises. Säästva linna idee on jätkuks 1970. aastatel tekkinud algatustele muuta linnad inimlikumaks ja demokraatlikumaks. Vt ka arukas kasv, energiamahukus, kontsentreeritud hajutamine, linnaline liikuvus, linnauuendus, uus-urbanism, valglinnastumine, ökopolis, üldsuse osalemine.

säästev metsandus, sustainable forestry, nachhaltige Forstwirtschaft (f), устойчивое лесоводствo – metsa majandamine, mis arvestab majanduslike taotluste kõrval ka metsa ökoloogiliste ning sotsiaalsete väärtuste ja funktsioonide säilitamist. See tähendab pikaajalist metsamajanduse kavandamist, kus tasakaalustatakse ökosüsteemide ja maastike kaitse ja kasutus, lähtudes paikkonna keskkonnaseisundist, taluvusvõimest ning tootlikkusest. S. m-e praktikasse juurutamiseks on kasutusel keskkonnasertifitseerimise süsteemid, mille alusel väljastatud sertifikaadid annavad tarbijale kindluse, et toode pärineb säästvalt majandatud metsast.Vt ka Eesti säästva metsanduse standard, Metsahoolekogu (FSC).

säästev põllumajandus, sustainable agriculture, nachhaltige Landwirtschaft (f), устойчивое сельское хоз­яй­ст­во – põllumajandustootmine, mis kindlustab pikaajalise tootlikkuse, millega ei kaasne olulist kahjulikku keskkonnamõju ja mis tagab maaomanikele ning tööjõule teiste majandussektoritega võrreldes samaväärse elukvaliteedi. Vt ka mahepõllumajandus, segakultuur.

säästev tarbimine ja tootmine, sustainable consumption and production, nachhaltiger Konsum und Produktion, устойчивое потреблениe и производство – tarbimis- ja tootmisviis, mis on ressursi- ja energiatõhus, kestliku taristuga ning mis tagab juurdepääsu põhiteenustele, rohetöökohtadele ja inimväärsele tööle, aidates saavutada paremat elukvaliteeti kõigile. See tähendab tarneahela süsteemset käsitlust ja kõigi osaliste – tootjast tarbijani – vahelist koostööd, sh teadlikkuse suurendamist, tarbija teavitamist standardite ja keskkonnamärgiste kaudu, keskkonnahoidlikke riigihankeid jms. Allikas: ÜRO säästva arengu eesmärgid 2030Vt ka ressursitõhusus.

säästev transport, sustainable transport, nach­hal­ti­ger Transport (m), устойчивый транспорт – arengusuund, mis eelistab inimeste ja kaubaveol väiksema energiatarbe, ressursikulu (sh maakasutuse) ja keskkonnamõjuga transpordiliike. Üldiselt peetakse soodsaimaks veetransporti, järgneb raudteetransport; kõige energiakulukamad transpordiliigid on autotransport ja õhutransport. Sõitjateveos eelistatakse säästvuse seisukohalt ühistransporti ja kergliiklust (kõndimine, jalgrattasõit). S. t-i puhul on oluline näiteks transpordi väliskulude (keskkonna, tervise ja liiklusõnnetustega seotud kahjud, mis ei kajastu kütuseaktsiisis ega ka transpordi hinna sees) sisestamine ja säästev linnaplaneerimine, mis vähendab transpordinõudlust ja isiklikust autost sõltuvust. Vt ka liikuvuskorraldus, valglinnastumine.

säästev turism, sustainable tourism, nachhaltiger Touris­mus (m), ус­той­чивой туризм – paikkonna ökoloogilise ja sotsiaalse koormustaluvusega arvestav turism. Turism on maailma üks suuremahulisemaid kommertstegevusi, mis võib soodustada piirkonna majandusarengut, ent sellel on sageli negatiivne mõju kohalikule eluviisile ja keskkonnale nii reisimisest tuleneva saastekoormuse kui kohaliku keskkonna muutmise mõttes ning võib viia kohaliku turismiobjekti ligitõmbavuse kadumiseni. S. t-i puhul kasutatakse kohalikke (kohapeal olemasolevaid või loodavaid) vahendeid turismi negatiivse keskkonnamõju vähendamiseks ja paiga eripära säilitamiseks.Vt ka keskkonna taluvusvõime, ökoturism.

säästev tööstus, sustainable industry, nachhal­tige Industrie (f), устойчивая промышленность – tootmistegevus, mis on korraldatud ja mida arendatakse majanduslikke, sotsiaalseid, tehnoloogilisi ja keskkonnakaitse kriteeriume arvestades. Majandusliku tõhususe suurendamist taotletakse samaaegse keskkonnamõju vähendamisega nii tootmisprotsessis kui ka elanikkonnale pakutavate toodete olelusringi jooksul. Tähtsaks peetakse töötajate töötervishoiu ja -ohutuse tagamist. Vt ka kinnine tootmistsükkel, korduskasutus, olelusringi hindamine, puhtam tootmine, taaskasutus, teisene toore, tööstusökoloogia, ökotõhusus.

süsiniku jalajälg, carbon footprint, CO₂-Fußabdruck (m) , углеродный след – süsinikdioksiidi ja teiste kasvuhoonegaaside (metaani, dilämmastikoksiidi jt) heite koguhulk, mis kaasneb inimese, organisatsiooni või mõne muu üksuse tegevusega või tekib toote või teenuse olelusringi jooksul. Iseloomustab inimtegevuse mõju keskkonnale, eriti kliimamuutusele. Vt ka materiaalne jalajälg, ökoloogiline jalajälg.

Ü

üleminekujuhtimine, transition management, Übergangsverwaltung (f), управление в условиях переходного периода – protsessile orienteeritud juhtimisfilosoofia ja kontseptsioon pikaajalise jätkusuutlikkuse saavutamiseks. Üleminek tähendab struktuursete ja institutsionaalsete muutuste tegemist sotsiaalsetes, poliitilis-halduslikes ja majandussüsteemides (sh innovatsioonis), mis on vajalikud pika- ja lühiajalise mõtlemise vahelise konflikti ületamiseks. Ü. kasutab konflikti näitena lühiajalise poliitika eesmärkide ja tegevuste asetamist pikaajaliste (üks kuni kolm inimpõlve) eesmärkide konteksti. Soovitud üleminek eeldab interaktiivset poliitikakujundamist ning kõikide huvirühmade osalemist. Tegemist on võrdlemisi uue kontseptsiooniga, mida praeguseks on rakendatud näiteks jätkusuutlikele energiasüsteemidele ülemineku uurimisel. Vt ka säästev areng.