Säästva arengu sõnaseletusi

A

Agenda 21, Agenda 21, Agen­da 21 (f), Aгeндa 21ÜRO keskkonna- ja arengukonverentsil 1992. aastal vastu võetud valitsuste, rahvusvaheliste arendusinstitutsioonide, ÜRO ja sõltumatute gruppide tegevuskava keskkonna degradeerumise vältimiseks. A. peamine sisu on keskkonna- ja arenguküsimuste sidus käsitlemine ning vastavate strateegiate sõnastamine säästva arengu saavutamiseks maailmas. A. 21 koostamise algatas Brundtlandi aruanne. Vt ka Eesti 21, kodanikuühiskond, kohalik Agenda 21, Läänemere Agenda 21, Säästev Eesti 21.

aineringe, substance turnover (cycling of substances), Stoffkreislauf (m), круго­ворот веществ – ainete ringkäik Maa eri piirkondades (sfäärides) ning nende vahel. Sisaldab nii elusa kui eluta aine ringkäiku. A. käivitaja on Maale jõudev ja siin teisenev päikeseenergia, raskusjõuenergia (nii Maa kui ka Kuu raskusjõu energia ning Maa siseenergia. A-s kombineeruvad geoloogilised (nt vulkaanilised) ja bioloogilised protsessid. Ökosüsteemis toimub a. autotroofsete organismide loodud orgaanilist ainet kasutavate organismide (heterotroofsete organismide) kaasabil. Orgaanilise aine uuenemise lõppedes muundub see lagundavate organismide koosmõjul taas mineraalseks aineks. Bioloogilise a. peamised protsessid on hapniku-, süsiniku-, lämmastiku-, fosfori- ja väävliringe. Vt ka hapnikuringe, keskkonnamajandus, kinnine tootmistsükkel, süsinikuringe, taastuvad energiaallikad, vihmamets.

aktsepteerimisvalmidus, willingness to accept (WTA), Bereitschaft (f) zu akzeptieren, готовность акцептироватьtingliku hindamise meetodi osa, mille puhul tehakse küsitluse teel kindlaks, kui suur peab olema hüvitus, et inimesed loobuksid mingist keskkonnafunktsioonist; kasutatakse näiteks lähedal asuva metsa puhkeväärtuse määramiseks. Vt ka maksevalmidus, tasuvusanalüüs.

alaareng, underdevelopment, Unterentwicklung (f), отста­лость – 1) ühiskonna majanduslik ja sotsiaalne seisund, mis tuleneb industrialiseerimise ja/või moderniseerimise ebapiisavast tasemest; 2) 1949. aastal USA presidendi H. Trumani kasutuselevõetud kontseptsioon arengumaade probleemide kohta, rõhuasetusega arenenud maade kohustustele arengumaid tehnoloogiaga ja muul viisil aidata. Marksistliku taustaga nn sõltuvusteoreetikud kritiseerisid 1960. aastatel a-u ideed kui protsessi, mille käigus teatud ühiskond (eriti selle majandus) muutub teise, domineeriva ühiskonna mõjul. Domineeriv riik viib majanduskasumi alaarenenud riigist välja, muutes selle riigi majandusarengu võimatuks. Vt ka kolonialism, neokolonialism, Põhi-Lõuna, välisabi.

altpoolt tulev algatus (bottom-up), bottom-up, bottom-up, подход "вверх дном"säästva arengu strateegia, mis väljendab soovi lahendada probleeme kohapeal demokraatlikel alustel, kodanikualgatuse korras ja üldsuse osalusel, alustades nn rohujuuretasandist või seda vähemalt kaasates. Vt ka käsukorrapoliitika (top-down).

arenenud maad, developed countries, entwickelte Länder (pl), раз­витые страны – rikkad, kõrgelt industrialiseeritud riigid, mis tegutsevad majandussüsteemis, kus on oluline koht erasektoril ja turupõhimõtetel. Enamasti arvatakse nende hulka Põhja-Ameerika ja Euroopa riigid, Austraalia, Uus-Meremaa ja Jaapan. Vt ka esimene maailm, faktor 4, faktor 10, Põhi-Lõuna.

areng, development, Ent­wick­lung (f), развитие – kulg soovitud sihtide ja eesmärkide poole. Traditsiooniliselt on riigi a-ks peetud majanduskasvu. Arenguideoloogia kriitikute arvates on a-u selline käsitlus kolonialismi eri vormide jätkumise ja Lääne ratsionaalsuseidee levimise alus ning on kaasa toonud loodusvarade ülekasutuse. Laiemas käsitluses nähakse a-t kui ühiskonnaliikmete heaolu kasvu teatud aja jooksul. Vt ka alaareng, jätkusuutlikkus, kohalik areng, regionaalareng, sotsiaalne areng, säästev areng.

arenguideoloogia, ideology of development, Entwicklungsideologie (f), идеология развитияarenguga seotud tunnuste abil kindlaks määratud arenguideaalid ja nendeni jõudmise viisid ning nende rakendamise õigustamine. Enamasti ei ole arenguideaalid kujunenud ühiskondadevahelises koostöös, vaid pärinevad Lääne tööstusriikidest. Näiteks on arenenud maa ja arengumaa kontseptsioonid a. püsimiseks vajalikud vahendid. Sotsiaalsete üksuste kohta rakendatuna omandavad need aga lisatähendusi ning õigustavad majanduslikke ja poliitilisi sekkumisi arengumaades. Vt ka arenenud maad, alaareng.

arengumaa, developing country (less developed country), Entwicklungsland (n), раз­ви­вающаяся страна – riik, mille elanikkonna enamus on väga vaene ega oma juurdepääsu esmavajalikele teenustele ja toodetele. Majandus on sageli rajatud toorme ekspordile. Peaaegu 2/3 nüüdismaailma riikidest on a-d, neis elab üle poole maailma rahvastikust. Umbes miljard inimest kannatab kroonilise alatoitluse, 0,5 miljardit nälja käes, neist valdav osa elab a-des. A-de tööstustoodang on umbes 10% maailma üldtoodangust, rahvatulu ühe inimese kohta on 10–50 korda väiksem arenenud maade omast. Paljud a-d sõltuvad välisabist ja laenudest. A-de praeguse olukorra põhjuseks on paljud ühiskonnakriitikud pidanud kolonialismi, neokolonialismi ning üleilmastumist. Vt ka kolmas maailm, Põhi-Lõuna.

Århusi konventsioon, Aarhus conven­tion, Arhus-Kon­vention (f), Орхусская конвенция – 1998. aasta juunis Århusis (Taanis) ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni liikmesriikide alla kirjutatud rahvusvaheline kokkulepe, mille eesmärk on kaitsta kodanike õigust elada keskkonnas, mis vastab tervise ja heaolu nõuetele. Konventsioon sätestab kolm põhiõigust, mida sellega ühinenud riik peab tagama: keskkonnainfo kättesaadavus, üldsuse osalemine keskkonnaasjade otsustamises ning juurdepääs õigusemõistmisele. Konventsiooni põhinõue on, et riigid rakendaksid meetmeid, mis tagavad võimude tegevuse avalikustamise ja aruandekohustuse. Århusi konventsiooniga algatati uus etapp keskkonnapoliitika ja -õiguse arengus, mis ei piirdu üksnes keskkonnakaitse eesmärkidega, vaid aitab ellu viia avatud ühiskonna põhimõtteid. Eesti ratifitseeris konventsiooni 6. juunil 2001. Vt ka juurdepääsu-põhimõtted, kaebeõigus, otsustusprotsess, puutumus, sotsiaalne vastutus, üldsuse kaasamine.

aruandlusstandardid AccountAbility 1000, AccountAbility 1000, AccountAbility 1000 (Der AA1000 Standard), Подотчётность 1000standardite sari, mis aitab organisatsioonidel parandada oma jätkusuutlikkust. Standardite eesmärk on muuta organisatsiooni tegevuse sotsiaalse ja eetilise mõju kohta peetav arvepidamine, auditeerimine ja aruandmine kvaliteetsemaks. Tähtsal kohal standardite kriteeriumides on huvirühmade kaasamine. AA1000 standardid koostas koos huvirühmadega Suurbritannias tegutsev rahvusvaheline katusorganisatsioon AccountAbility. Vt ka Globaalne Aruandlusalgatus, sotsiaalne audit, sotsiaalse vastutuse standard SA 8000.

arukas kasv (mõistlik kasv), smart growth, vernünftiges Wachstum (n), разумный рост – planeerimispraktika, mis püüab vähendada inimasustuse mõju keskkonnale ja loodusvarade tarbimist, pakkuda kõigile taskukohast eluaset ja mitmekesist elukeskkonda, kujundada säästvat transporti ja vältida majanduskasvuga kaasnevat negatiivset mõju ühiskonnas ning eelistada jätkusuutlikku arengut. Tugineb keskkonnateadlikkusele, üldsuse kaasamisele planeerimisse ja tugeva kohaliku identiteedi loomisele. Vt ka globaalne ümberorienteerumine, säästev linnaplaneerimine, uus-urbanism, ökopolis.

avalik arutelu, public hearing (public consultation), öffentliche Anhörung (f), открытое слушание – avalik istung asja arutamiseks avatud menetluse korral. Keskkonnamõju hindamise menetluse üks etapp, mille haldusorgan korraldab enne õigusakti andmist. Vt ka avatud menetlus.

avalik huvi (avalikkuse huvi, üldine huvi), public interest, öffentliches Interesse (n), публичный интерес (oбщественный интерес) – üksikisiku või -rühma huvidest laiem taotlus avaliku hüve loomiseks või säilitamiseks, mida ei kasutata eratarbimiseks, vaid mis on kõigile kättesaadav. A. h. võib erahuvidega kattuda, aga ka vastanduda ja konflikte tekitada. Vt ka otsustusprotsess.

avalik hüvis (üldkasutatav hüvis), public good, öffentliches Gut (n), общественное благо – hüvis, mida selle olemuse tõttu pole võimalik üksikisikutele eraldi müüa, ehk teisiti öeldes, ühe inimese tarbimine ei vähenda teistele tarbimiseks jäävat kogust. A. h-t pakub riik näiteks riigikaitsena. Vt ka ühishüvis.

avatud menetlus, open procedure, offenes (öffentliches) Verfahren (n), открытоe производствo – erimenetlus õigusakti andmisel. A. m. on oluline menetlusviis nt keskkonnamõju hindamisel ja keskkonnamõju strateegilisel hindamisel. A. m. eeldab muuhulgas, et haldusorgan peab enne otsuse tegemist andma menetlusosalistele võimaluse avaldada eelnõu või taotluse kohta oma arvamust ja esitada vastuväiteid ning need ära kuulama. Haldusorgan määrab ettepanekute ja vastuväidete esitamiseks tähtaja, mis ei või olla lühem kui kaks nädalat väljapaneku algusest arvates. Ka asja arutamine avalikul istungil avatud menetluse osana on laialt levinud just keskkonnamõju hindamise menetluses, kuna a. m-e korral otsustab haldusorgan õigusakti andmise pärast asja arutamist avalikul istungil. Vt ka avalik arutelu.

B

bioakumulatsioon, bioaccumulation, Bio­akku­mulation (f), биоаккумуляция – organismide ainevahetuse ning keskkonnas olevate ainete koosmõju tulemusena jälgitav nähtus, mille korral raskelt lagunevad või keemiliselt organismi kudedega seonduvad ained kogunevad teatud organismidesse või nende osadesse. Näiteks dioksiinidel on võime bioakumuleeruda. B. võib ilmneda ka pideva reostusallika olemasolul ainete puhul, mille püsiva seondumise võime organismi kudedega on väike. Näiteks võivad bensiinitankla lekkivad mahutid põhjustada põhjavee kaudu nii joogivees, toidus kui ka selles piirkonnas elavate inimeste organismides püsiva MTBE (bensiinilisandina kasutatava antidetonaatori) sisalduse ning tekitada mitmesuguseid ainevahetuse ning närvisüsteemi talitluse häireid. Vt ka DDT, ökotoksikoloogia.

bioenergia, bioenergy, Bioenergie (f), биоенергия – biomassi kui ühe võimaliku taastuva energiaallika, näiteks puidu, puidutöötlemise jäätmete, põllumajandussaaduste tootmise jäätmete vms põletamisel vabanev energiahulk. Biomassi baasil toodetav energia on alternatiiv fossiilkütusest toodetavale energiale, juhul kui tootmises ei kulu fossiilenergiat rohkem või sama palju, kui b. e-t saadakse ning biomassi kasvatamine energiaallikana ei vähenda toiduvilja kättesaadavust. Põlemisel eraldunud süsihappegaasi ei arvestata kliimamuutuse põhjustajana, sest see seotakse uuesti fotosünteesil. Vt ka biokütus, energiamets, taastuvenergia, toiduga kindlustatus.

biofilter, biofilter (biological filter), Biofilter (m/n), биофильтр – looduslik või tehislik toit- ja mürkainete kurn. Loodusliku b-na toimivad nt roostikud ja luhad, mis püüavad kinni ja koguvad endasse biogeenseid ja mürgiseid aineid. Tehislik b. on reoveepuhastussüsteem, kus saasteained lagundatakse tehislikult loodud struktuurides (betoon- või terasmahutid, mitmesugused täidisained) mikroorganismide abil, mis moodustavad tehisalusel limaja elukeskkonna – biokile. B-d toimivad iseenesliku õhutuse või intensiivse puhastuse korral pumpade või muude seadmetega tagatud sundõhutusega. Biofiltratsioonimehhanism toimib ka ökosüsteemses märgalapuhastis. Vt ka keskkonna isepuhastuvõime, reoveepuhastus, reovesi.

biogaas (käärimisgaas), biogas (biological gas), Biogas (n), биогаз – suure metaanisisaldusega gaas, mis tekib taimse ja loomse päritoluga heitmete anaeroobsel lagunemisel prügilates, b-i generaatorites ja veepuhastusseadmetes. B-i põhiline energiakandja on metaan (CH4). B. kütteväärtus on võrreldav maagaasi kütteväärtusega. Näiteks prügila b-is võib metaanisisaldus tõusta 60%-ni. Loomakasvatuses saab veise päevasest väljaheitest toota kuni 1,7 m3 biogaasi. B. globaalse soojendamise efekt on 21 korda suurem kui süsihappegaasil, mistõttu on b-i utiliseerimine vajalik kasvuhoonegaasiheite vähendamisel. Vt ka biokütus, kasvuhoonegaasid.

bioindikaator, bioindicator, Bioindikator (m), биоинди­катор – organism või kooslus, mille tunnuste põhjal saab otsustada keskkonnaseisundi (nt õhu või vee kvaliteedi) ja selle muutuste (eriti inimtekkeliste) üle. Mõned b-d märgitsevad maardlate asukohti; b-d on ka õhusaaste suhtes tundlikud samblad ja samblikud. Vt ka keskkonnaindikaator.

biokütus, biofuel, Biokraftstoff (m), биологическое топ­ливо – gaasiline, vedel- või tahkekütus, mille energiakandja on elusorganismide toodetud orgaaniline aine. B. on näiteks puit (hakkepuit, raiejäätmed, saepuru), puusüsi, teatava tinglikkusega ka turvas, diiselmootorites kasutatav rapsiõli, etüülalkohol (etanool), mis osaliselt või tervikuna asendab bensiini, bioloogiliste jäätmete anaeroobsel lagunemisel tekkiv biogaas. B-t nähakse taastumatute energiaallikate võimaliku asendajana, juhul kui b-te tootmisel arvestatakse keskkonnakaitsenõudeid, tootmises ei kulu rohkem fossiilenergiat kui b. asendab, ning tagatud on toiduga kindlustatus. B-e põletamisel vabanevat CO2 kliimamuutuse põhjustajana ei arvestata, sest fotosüntees seob selle uuesti. Vt ka bioenergia, taastuvad energiaallikad.

bioloogilise mitmekesisuse konventsioon, Convention on Biological Diversity, Übereinkommen (n) über die biologische Vielfalt, конвенция о биологическом разнообразии – Rio de Janeiros 1992. aastal alla kirjutatud rahvusvaheline kokkulepe elurikkuse säilitamiseks, selle komponentide säästvaks kasutamiseks ning geneetiliste ressursside kasutamisest saadava kasu õiglaseks jagamiseks. Konventsioonist tuleneb ka Cartagena bioloogilise ohutuse protokoll, mis käsitleb elusrakke sisaldavate geneetiliselt muundatud organismide (GMO-de) ohutut kasutamist ja nende piiriülest liikumist. Vt ka keskkonnaõiglus, looduskaitseseadus, Maailma looduskaitseharta, säästev kasutus, ökosüsteemne käsitlus, ÜRO keskkonna- ja arengukonverents.

biomajandus, bioeconomy (biobased economy), Biotech-Wirtschaft (f), биоэкономика – biomassi kasutamisel põhinev majandus. Materjalide, kemikaalide, kütuste tootmiseks ja energia saamiseks kasutatakse põllumajanduse ja toidutööstuse saadusi ja jäätmeid. Allikas: Partners for Innovation 2012Vt ka keskkonnamajandus, ringmajandus, rohemajandus, sinimajandus, tasakaalumajandus, ökoloogiline majandus.

biopiraatlus, biopiracy, Biopiraterie (f), биопиратст­воloodusvarade ja teadmiste patenteerimine suurkorporatsioonide, riikide ja teadusasutuste poolt ilma võrdse tunnustuse ja hüvituseta neid varasid kasutanud ja teadmisi loonud kohalikele kogukondadele. Viitab eelkõige põlisrahvaste biomeditsiiniliste teadmiste patenteerimisele. Patenteerimine ja ka geneetiliselt muundatud organismide (GMO-de) tootmine on uued viisid kolmanda maailma koloniseerimise jätkamiseks. Vt ka intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektide leping, rahvusvaheline korporatsioon, neokolonialism, postkolonialism, traditsioonilised teadmised, ökovõlg.

bioregionalism, bioregionalism, Bioregionalismus (m), биоpегионализм – alates 1980. aastate lõpust ja 1990-ndate algusest praktiseeritav ning arenev valdkondadevaheline käsitlus sidusa kohaliku või piirkondliku keskkonnapoliitika loomiseks ja rakendamiseks. Vastandina ametlikult määratud halduspiiridele on antud juhul kompleksse käsitluse alaks bioregioon, mille puhul on arvestatud maapinna vorme, jõgede ja järvede valgalasid, kliimat, taimede ja loomade levikut ning kohalike elanike kogukondlikku ja kultuurilist tausta.Vt ka kogukond, regionaalplaneerimine.

biosfäär, biosphere, Bio­sphäre (f), биосфера – elusainega seotud protsesside paiknemisala Maal ja selle ümber. Jagatakse hüdrosfääriks (vee paiknemisala), edosfääriks (mulla paiknemisala) ja litosfääri (kivimite paiknemisala) pindmiseks ning atmosfääri (õhu paiknemisala) alumiseks kihiks. Vt ka biosfäärikaitseala, ökosüsteem.

biosfääri programmiala, biosphere reserve, Biosphärenreservat (n), биосферный заповедник – UNESCO programmiga MAB (Man and Biosphere, eesti k. "Inimene ja biosfäär") haaratud ala haridus-, seire- ja uurimistöö korraldamiseks ning loodusvarade kaitse ja säästliku kasutamise ühitamiseks (Säästva arengu seadus). Ala ülesanne on kaitsta terviklikku ökosüsteemi: nii floorat, faunat ja kogu eluta loodust kui ka inimeste sotsiaal-majanduslikku arengut piirkonnas. B. p-l on üks või mitu tuumala, neid ümbritsev puhvertsoon ning majandatav ala. B. p-d arendavad ning levitavad tasakaalustatud looduskaitse ja looduskasutuse meetodeid ja võtteid. B. p-d moodustavad UNESCO programmi "Inimene ja biosfäär" b. p-de maailmavõrgu ja juhinduvad oma tegevuses Sevilla strateegia (1995) juhistest, mis käsitlevad b. p-sid säästva arengu mudelaladena. 2013. aastal oli maailmas 621 b. p. 117 riigis. Eestis on loodud Lääne-Eesti saarte b. p. Vt ka biosfäär, kaitseala.

biotehnoloogia, biotechnology, Biotechnologie (f), био­техно­ло­гия – mistahes tehnoloogia rakendamine, mis kasutab bioloogilisi süsteeme, elusorganisme või nende saadusi spetsiifilise kasutusega toodete või protsesside väljatöötamiseks või modifitseerimiseks (Bioloogilise mitmekesisuse konventsioon, 1992). Nt toidu ja jookide valmistamine kääritamise abil, põllumajanduslik sordiaretus, ravimite tootmine. Tänapäevase b. tähtis osa on geenitehnoloogia, mille eesmärk on tõhustada organismides toimuvaid valgusünteesiprotsesse või neid sihipäraselt muuta. Vt ka geneetiliselt muundatud organism (GMO).

biovesinik (bioloogiline vesinik), biohydrogen, Biowasserstoff (m), биоводород – (mikro)organismide abil toodetud vesinik. Tavapärased vesiniku tootmise viisid (nt elektrokeemilised, fotokeemilised, termokeemilised) nõuavad palju energiat ega ole sageli keskkonnahoidlikud. Alternatiivse võimaluse pakub b-u tootmine mikroorganismide abil: vesinikku toodetakse taastuvatest loodusvaradest, näiteks orgaanilistest jäätmetest (mudast) ja päikeseenergiast. Bioloogilised süsteemid pakuvad vesiniku genereerimiseks mitu võimalust: biofotolüüsi, kaudset biofotolüüsi, fotofermentatsiooni ja pimefermentatsiooni. Vt ka vesinikuenergeetika.

Brundtlandi aruanne, Brundtland Re­port, Brundt­land-Bericht (m), Отчет Брундтланда – 1983. aastal ÜRO Peaassamblee eestvõttel asutatud ja Norra peaministri Gro Harlem Brundtlandi juhitud Maailma Keskkonna- ja Arengukomisjoni 1987. aastal ilmunud aruande “Meie ühine tulevik” ("Our Common Future") mitteametlik nimetus. B. a-s sõnastati esimest korda kontseptsioon säästvast arengust, mis peaks rahuldama tänase põlvkonna vajadused, ilma et kahjustataks tulevaste põlvede võimalusi rahuldada omi vajadusi. Aruandes populariseeriti säästvat arendamist globaalse koostöö kaudu. Vt ka Agenda 21, põlvkondadevaheline õiglus.

Brundtlandi komisjon, Brundtland Comission, Brundt­land-Kommission (f), Комиссия Брундтланда – Vt Brundt­landi aruanne.

C

CO2-tootlus (CO2-tõhusus), carbon productivity, CO2-produktivität (f), CO2-продуктивность sisemajanduse kogutoodang ühe õhku paisatud süsiniku ekvivalendi (CO2e) ühiku kohta. CO2-mahukuse (carbon intensity), mis on CO2-heite ja sisemajanduse kogutoodangu suhe, pöördväärtus.Vt ka energiamahukus.

D

DDT, DDT, DDT (n), ДДТ – insektitsiid dikloordifenüültriklooretaan, mille ohtlikkus hakkas ilmnema selle hulgikasutuses. DDT on tugev mutageen, mis laguneb aeglaselt ja mille kontsentratsioon suureneb toiduahelas bioakumulatsiooni teel. DDT tootmist ja tarbimist hakati keelustama 1970. aastatel, ent arengumaades kasutatakse seda endiselt malaaria vastu võitlemiseks. DDT kasutamise tagajärjel on tekkinud rohkesti putukate DDT-resistentseid populatsioone. DDT kahjulikku mõju inimese tervisele ja lindude sigimisvõimele on esimest korda käsitlenud Ameerika bioloog Rachel Carson raamatus “Hääletu kevad” ("Silent Spring", 1962), millel oli suur mõju keskkonnakaitseliikumise alusepanijaile. Vt ka keskkonnarisk, taimekaitse, ökotoksikoloogia.

dematerialiseerimine, dematerialisation, Dematerialisierung (f), дематериализация, снижение матepиальных затрат – kaupade ja teenuste materjali- ja energiakulu vähendamine. D. tähendab inimeste sõltuvuse vähendamist materiaalsete toodete tarbimisest, toodete asendamist teenustega, kaupade tootmiseks kuluva materjali ja energia vähendamist suurel määral, toodete muutmist vastupidavamaks ja korduskasutust. Vastupidi püüdele lahendada keskkonnaprobleeme nn toruotsapõhiselt ehk jäätmete ja heitmete käitlemisega, on d. allikapõhine strateegia keskkonnaprobleemide lahendamiseks nende tekkekohas. D-ks on vaja ressursitootlikkuse märgatav kasv, mis lõpetaks majanduskasvu sõltuvuse loodusvarade kasutuse kasvust, ning keskkonna välismõju arvestamist toodete ja teenuste hinnas – majanduse turuhoobade, nt energia- ja loodusvaramaksude abil. Vt ka energiamahukus, faktor 4, faktor 10, materjalikulu, puhtam tootmine, ressursitõhusus, ökotõhusus.

diskonteerimine, discounting, Diskontierung (f), дис­кон­тирование – tulevikus tekkivate rahaliste tulude ja kulude nüüdisväärtuse hindamine. Kasutatakse projektide tasuvusanalüüsis. D. soosib lühiajaliste tulude ja pikaajalise negatiivse mõjuga tegevust, kuid ei arvesta tulevaste põlvkondade teistsugust mõju väärtustamist.Vt ka põlvkondadevaheline õiglus.

Dow Jonesi jätkusuutlikkuse indeksid, Dow Jones Sustainability Indexes, Dow Jones Nachhaltigkeitsindezes (pl), индексы устойчивости Dow Jones – 1999. aastal kasutusele võetud ülemaailmsed indeksid, mis mõõdavad jätkusuutlikkuse poole pürgivate ettevõtete finantstulemusi majandus-, keskkonna- ja sotsiaalsete kriteeriumide alusel. Vt ka ettevõtte ühiskondlik vastutus, jätkusuutliku ühiskonna indeks .

E

ebamäärasus (määramatus), uncertainty, Unsicherheit (f), неопределенность – olukord, mille võimalik mõju pole teada, kuid mõju ilmnemise tõenäosus on olemas. E. on postnormaalteaduse üks võtmesõna, kuna kompleksset ja dünaamilist loodussüsteemi ei saa käsitleda kui ennustatavat mudelit. Vt ka komplekssus, risk, teadmatus.

Eesti 21, Estonia 21, Est­land 21 (n), Эстония 21ÜRO arenguprogrammi, Eesti keskkonnaministeeriumi ja Säästva Eesti Instituudi koostööprojekt “Võimaluste loomine 21. sajandi tegevuskava (Agenda 21) elluviimiseks Eestis”. Töö käigus avaldati juhendmaterjal kohalike Agenda 21 koostamiseks, valmistati ette strateegia Säästev Eesti 21 lähteülesanne, tehti taustuuringuid, korraldati Eestile esmatähtsates valdkondades konverentse ja seminare ajakirjanikele, poliitikutele, vabaühendustele, koostati andmebaas kirjandusest, sündmustest, kogemustest, analüüsidest, projektidest ja internetiallikatest, mis seonduvad säästva arenguga Eestis ja mujal maailmas. Vt ka kohalik Agenda 21.

Eesti Agenda 21 – Vt Säästev Eesti 21.

Eesti säästva arengu kava – Vt Säästev Eesti 21.

Eesti säästva metsanduse standard, Estonian sustainable forest management standard, Estnischer Standard (m) für nachhaltige Forstwirtschaft, стандарт устойчивого лесоводства Эстонии – Eesti metsade säästva majandamise põhimõtete kogu, mis on vabatahtlik ja õiguslikult mittesiduv. Esimene Eesti säästva metsanduse kokkulepe töötati välja aastatel 1999–2000 kümnete osaliste koostööna Metsahoolekogu (Forest Stewardship Council – FSC) ja Metsade Sertifitseerimise Kinnitamise Programmi (Programme for the Endorsement of Forest Certification Schemes – PEFC) kehtestatud säästva metsanduse põhimõtete eeskujul, hiljem on seda uuendatud. Sisult ei ole tegemist iseseisva standardiga, vaid kokkuleppega, kust saab edasi minna kas FSC või PEFC oma riigi standardite koostamisega. FSC ja PEFC väljastavad sertifikaati, mis tõendab, et sertifikaadi omaja on registreeritud kui säästva metsanduse põhimõtete järgija. Riigimetsa Majandamise Keskusel on FSC ja PEFC sertifikaat. Vt ka keskkonnasertifitseerimine.

eetiline investeering (sotsiaalselt vastutustundlik investeering), ethical investment (socially responsible investment), ethisches Investment (n) (sozialverantwortliche Investition (f)), этичная инвестиция (социально ответственная инвестиция) – investeering, mis ei ole vastuolus keskkonna või inimarengu eetiliste põhimõtetega. Näiteks ei saa lugeda eetiliseks alkoholi, tubaka, sõjatööstuse ja diktatuuriga seotud investeeringuid. Eetiline on investeerimine ettevõtetesse, kes vähendavad oma ebasoodsat keskkonnamõju ega riku inimõigusi (lapstööjõu ja töökaitsega seotud küsimused). Vt ka jätkusuutlik ettevõtlus, ökopank.

elatusmajandus, subsistence economy, Subsistenz­wirtschaft (f), прожиточное хозяйство – majandussüsteem, kus inimesed toodavad suurema osa vajalikest toodetest ja teenustest ise. Pered on nii tootjad kui ka tarbijad. Enamasti tugineb selline majandussüsteem põllundusele. Kuna jõukus ei põhine siinjuures rahal, vaid loodusvaradel, tuleb tegutseda looduskeskkonna taastootmisvõime piires. Suurem osa maailma vaestest elatub praegu sellisest majandamisviisist. Vt ka mitteametlik majandus, müügivili, toiduga kindlustatus.

elukvaliteet, quality of life, Lebensqualität (f), качество жизни – inimese aineliste, vaimsete ja sotsiaalsete vajaduste rahuldatus; elulaadi kvalitatiivne külg vastandatuna materiaalsete väärtuste tarbimisele. Terminit kasutas esimesena USA president L. Johnson 1964. aastal, see muutus üldtarvitatavaks globaalprobleemidega seotud negatiivsete ilmingute analüüsimise vajaduse tõttu. Põhirõhk on mitmesuguste avalike teenuste (haridus, tervisekaitse, ühistransport, turvalisus ja õiguskaitse, keskkonnakaitse, loodus- ja kultuuriväärtuste kaitse) kättesaadavusel ja kvaliteedil. Objektiivsete elutingimuste kõrval on e-i puhul määravad ka indiviidi isiklikud omadused ja taotlused. Vt ka elustandard, heaolu, inimarengu indeks.

elurikkus (looduse mitmekesisus, bioloogiline mitmekesisus, elustiku mitmekesisus), biodiversity (biological diversity), biologi­sche Vielfalt (f), биологическое разнообразие – loodus kõigis oma eluvormides, hõlmates nii geneetilist, liigilist kui ka elupaikade ja ökosüsteemide mitmekesisust. E. hoiab ülal inimesele vajalikke ökosüsteemiteenuseid.Vt ka bioloogilise mitmekesisuse konventsioon, maastike mitmekesisus, punane raamat.

elustandard, living standard, Lebensstandard (m), жизнен­ный уровень – riigi või kogukonna arengutaseme üldistatud mõõde, mis arvestab osistena isiklikke sissetulekuid, haridustaset, toiduainete tarbimist, tervisekaitset, toimetulekut ja väljavaateid ootuste täitumiseks, samuti juurdepääsu moodsale tehnoloogiale ja loodusvarade kasutusele. Vt ka elukvaliteet, suhteline vaesus.

eluviis (elulaad), lifestyle, Lebens­weise (f), образ жизни – igapäevase elu korralduse viis (riietumine, elukoht, tarbimisharjumused) ja valikud, mis on tihti omased kindlale sotsiaalsele rühmale, vanusele või isikutüübile. Oluline tarbimisharjumuste muutmise arvestamisel. Vt ka keskkonnaindikaator, kogukond, säästev eluviis, säästev turism, traditsioonilised teadmised.

energeetika, energetics, Energetik (f), энергетика – tehnika- ja majandusharu, mis hõlmab energia muundamist, edastamist ja jaotamist. Fossiilkütuseid kasutava energeetika kõrval areneb taastuvatel energiaallikatel põhinev taastuvenergia saamine ja kasutamine. Säästva arengu seisukohast on energeetika arendamine taastuvenergeetika osatähtsuse suurendamiseks vältimatu. Vt ka taastumatud energiaallikad.

energia, energy, Energie (f), энергияsüsteemi (objekti) liikumise üldine mõõt; objekti võime teha tööd. Igasugune materiaalne muutus on ühtaegu energia muundumine ühest vormist teise nii, et energia üldhulk jääb muutumatuks, nn energia jäävuse seadus. Energia muundumisel toimub energia kvaliteedi summaarne halvenemine, energia degradeerumine (entroopia), selle edasise muundumisvõime kaotsiminek. Näiteks muundab elektriradiaator kvaliteetse elektrienergia peaaegu täielikult soojuseks, vastassuunaline muundus saab aga olla ainult väga väikese kasuteguriga. Vt ka energeetika, soojuse ja elektri koostootmine, taastuvad energiaallikad, taastumatud energiaallikad.

energiakriis, energy crisis, Energiekrise (f), энер­гети­ческий кризис – energia kasutamise ulatuse ja viisi mittevastavus energiavarude suurusele ja keskkonna elukõlblikkuse säilimisele. Tekkinud või prognoositav e. tingib vajaduse energia säästmiseks ja taastuvate energiaallikate osatähtsuse suurendamiseks. E. võib olla tingitud poliitilistest pingetest, majandusblokaadist, energiaallika ammendumisest või tootjatepoolse kütuse hinna tahtlikust tõstmisest. Vt ka energiasääst, globaalprobleemid, naftatootmise tipp, taastuvenergia.

energiamahukus, energy intensity, Energiebedarf (m), энер­­го­ёмкость – mis tahes tegevuse või objekti loomiseks ja käigushoidmiseks vajalik energiahulk. E-e pöördväärtust nimetatakse ka energiatõhususeks, mis on üks säästva arengu indikaatoreid. E-e hindamisel on vajalik teada, millist päritolu või millise entroopiasisaldusega energia on vaadeldavas protsessis kasutatav. Seda teades saab anda hinnangu vaadeldava protsessi või objekti säästvuse potentsiaalile – mil määral on vajalik energiavoog asendatav taastuvast energiaallikast pärineva energiavooga või vähendatav ökotehnoloogia või teenuse valikuga. Vt ka ökotõhusus.

energiamets (energiavõsa), energy forest, Energiewald (m), энергети­ческий лес – kultuurpuistud või -põõsastikud, mis rajatakse eesmärgiga saada energeetilist biomassi. Kasutatav lühikese raieringiga (3–10 aastat). Liikidena on levinumad paju, lepp, eukalüpt. E-s kasvanud puit kuivatatakse, peenestatakse või koksistatakse (söestatakse) enne kasutamist. Sarnaselt e-ga saab energiatoormena kasutada looduslike või tehislike kasvumärgalade biomassitoodangut (Eesti oludes valdavalt laialehine hundinui ja pilliroog). Eestis on potentsiaali energeetilise biomassi tootmiseks u 500 000 hektaril kasvumärgaladel. Vt ka bioenergia, taastuvad energiaallikad.

energiasääst (säästev energiakasutus), energy conservation (energy saving), Energieeinsparung (f), эко­номия энергии – inimtegevuse eesmärkide saavutamine (sh tootmine) võimalikult väikesemahulise energiamuunduse teel (igas sellises muunduses energia küll säilib, ent selle kvaliteet halveneb entroopia kasvu tõttu). E-u annavad soojuse ja elektri koostootmine, heitsoojuse kasutamine, tehniliste seadmete energeetilise kasuteguri suurendamine, ehitiste soojusisolatsiooni parandamine, säästev transport, tarbimisharjumuste muutmine jms. Vt ka energiatõhusus, passiivmaja, säästev energeetika.

energiatõhusus, energy efficiency, Energieeffizienz (f), энергоэффективность – energiakasutuse tõhusus, kasuliku ja kulutatud energia suhe. Tõhus energiakasutus hõlmab nii tehnoloogiat kui muid meetmeid, mis vähendavad elektri- ja/või kütusekulu sama otstarbega töö tegemiseks, nt tööstusettevõtete, kontorite, kodude ja sõidukite energiaga varustamiseks. Vt ka energiamahukus, energiasääst, passiivmaja, ressursitõhusus, säästev energeetika, tagasilöögiefekt, ökotõhusus.

entroopia, entropy, Entropie (f), энтропия – tööd mittetegev energiakomponent. Termodünaamika seaduste järgi levib energia süsteemis kõrgema temperatuuriga piirkonnast madalama temperatuuriga piirkonda. Samas kehtib energia jäävuse seadus, mis välistab energia ärakadumise ning võimaldab vaid selle muundumist ühest liigist teise. Selle muundumise käigus väheneb energia võime tööd teha – e. suureneb. Teoreetiliselt kulgevad kõik protsessid universumis lõpliku soojusliku tasakaalu poole. Juhul kui mis tahes süsteem (molekulaarne, bioloogiline, sotsiaalne) pole käsitletav kui täielikult isoleeritud (s.t võib vahetada endaga piirnevate süsteemidega nii energiat kui ainet), siis ei pruugi e. kasvu seadus lokaalselt toimida. Infoteoreetilises käsitluses on e. müra ekvivalent – müra on informatsiooni mittesisaldav signaal. Vt ka energiamahukus, energiasääst.

erahuvi, private interest, Sonderinteresse (n), личный интерес – üksikisikute, kogukondade, äriühingute või teiste huvirühmade taotlused saada kasu ja hüvesid. E. võib üldsuse ja/või avaliku sektori huviga kattuda, aga ka neile vastanduda, põhjustades konflikte ja korruptsiooni. Vt ka avalik huvi.

esimene maailm, First World, Erste Welt (f), стра­ны Первого мира – pärast II maailmasõda kasutusse tulnud mõiste, mida kasutatakse katusterminina rikaste kapitalistlike tööstusriikide kohta (enamik Euroopa riike, USA, Jaapan, Austraalia, Uus-Meremaa), eriti poliitilis-majanduslikes analüüsides. Tänapäeval kasutatakse ka mõistet vähemusmaailm. Vt ka arenenud maad, kolmas maailm.

ettevaatuspõhimõte, precau­tio­nary principle, Vorsorgeprinzip (n), принцип предусмотрительности – 1992. aastal ÜRO keskkonna- ja arengukonverentsil tunnustatud põhimõte, mille kohaselt tuleb keskkonnaga seotud riski vältida isegi siis, kui ei ole selge, kas tegevusega kaasneb keskkonnamõju ning milline on mõju arvatav ulatus ja iseloom. Riskide vältimine tähendab seda, et kui keskkonnamõju on eeldatavasti negatiivne ja/või keskkonnamõju pole teada, siis ei tule teha otsust, millega võetakse suuri riske. Vt ka saastaja rahalise vastutuse põhimõte, tootja vastutuse põhimõte.

ettevõtte keskkonnategevuse seire, corporate environmental monitoring, ökologische Überwachung (f) eines Unternehmens, корпоративный экологический мониторинг – regulaarne teabe kogumine ettevõtte tegevuse tulemuslikkuse jälgimiseks või teatud kriteeriumidele, näiteks õigusaktide nõuetele, vastavuse kontrolliks.Vt ka keskkonnaindikaator, keskkonnainfo, keskkonnaseire, keskkonnategevuse tulemuslikkus.

ettevõtte ühiskondlik vastutus (vastutustundlik ettevõtlus), corporate social responsibility (CSR), soziale Verantwortung (f) eines Unternehmens, корпоративная социальная ответственность (cоциальная ответственность предприятия) – kontseptsioon ja juhtimisvahend, mille alusel integreerivad ettevõtted sotsiaalsed ja keskkonnaeesmärgid vabatahtlikult oma tegevusse ning suhetesse huvirühmadega. E. ü. v. aitab parandada sotsiaalset sidusust, soodustab uuendust, arendab ettevõtluskultuuri ning suurendab ettevõtete ja riigi konkurentsivõimet. See tähendab seda, et ettevõtte edukust ei mõõdeta ainult finantstulemustega, vaid sama tähtis on see, kuidas ettevõtte arvestab oma tegevuse sotsiaalset mõju ja ökoloogilist jalajälge, ning oskab seda oma majandusedule kaasaaitava hoovana ära kasutada. Vt ka aruandlusstandardid AccountAbility 1000, Dow Jonesi jätkusuutlikkuse indeksid, sotsiaalne aruanne, sotsiaalne audit, sotsiaalne ettevõtlus, sotsiaalse vastutuse standard SA 8000.

Euroopa maastiku konventsioon, European Landscape Convention, Europäische Landschaftskonvention (f), Европейская ландшафтная конвенция – 20. oktoobril 2000 Firenzes vastu võetud ja 1. märtsil 2004 jõustunud üleeuroopaline kokkulepe kaitsta kõiki maastikke ja edendada koostööd maastike hindamisel ja väärtustamisel. Vastupidi UNESCO maailmapärandi kaitse konventsioonile, mis keskendub erilisele loodus- ja kultuuripärandile, rõhutatakse, et igasugune maastik kui inimeste elukeskkond vajab kaitset, hoolt ja kokkuleppeid. Vt ka maastikuhooldus, maastikupoliitika.

eutrofeerumine, eutrophication, Eutrophierung (f), эвтрофирование – veekogu rikastumine toitainetega. Inimmõjust tingitud e. erineb looduslikust e-st protsessi kiiruse poolest. Põhilised veekogu eutrofeerivad toitained on lämmastikku ja fosforit sisaldavad ühendid. E. avaldub veetaimede vohamises, orgaanilise aine lagunemisel tekkivas hapnikupuuduses, mis on eluohtlik kaladele ning selgrootutele, kellest kalad ja veelinnud toituvad, osaliselt lagunenud orgaanilise aine ladestumises muda ja turbana ning väikeste järvede puhul lõpuks veekogu kinnikasvamises. E-t mõjutavad põllumajanduslik hajureostus, linnade ja asulate reovesi, tööstuse reovesi. E-t peetakse Läänemere üheks peamiseks keskkonnaprobleemiks. Vt ka turvas.

F

faktor 10, Factor 10, Faktor 10 (m), фактор 10jätkusuutlikkuse saavutamiseks vajalik kriteerium. Kuna arenenud maad tarbivad loodusvarasid ülemäära, siis peaks sihiks seadma nende riikide tööstuse ja tarbimise dematerialiseerimise ning materjalimahukuse vähenemise kümme korda. Materjalimahukust mõõdetakse materjalikuluga teenuseühiku kohta ehk MIPS-ides. Vt ka faktor 4, ökotõhusus.

faktor 4, Factor 4, Faktor 4 (m), фактор 4ökotõhususe mõõtmise vahend, mis juhib tähelepanu loodusvarade piiratusele. Materjali- ja energiakasutust globaalselt poole võrra vähendades on võimalik heaolu kaks korda suurendada. Selle põhimõtte rakendus sõltub riikide tarbimise ja elukvaliteedi tasemest. Arengumaades on eesmärk loodusvarade kasutuse taseme säilitamine, suurendades heaolu neljakordselt. Arenenud maades on taotlus heaolu säilitada, vähendades loodusvarade kasutust neli korda. F. kontseptsiooni esitasid 1995. aastal Ernst Ulrich von Weizsäcker, Amory ja Hunter Lovins Wuppertali Instituudist raamatus “Faktor neli – kahekordistame heaolu, poolitame ressursikasutuse”.Vt ka faktor 10.

fossiilenergia, fossil energy, fossile Energie (f), ископаемaя энергия – elektri-, soojus- või muu energia, mis on saadud fossiilkütuse baasil. F. on tõenäoliselt üks peamisi ökoloogilise tasakaalu rikkujaid. Vt ka taastuvenergia, tuumaenergia.

fossiilkütus, fossil fuel, fossiler Brennstoff (m), ископаемое топ­ливо – aastatuhandete jooksul maapõue ladestunud ja seal teisenenud põlev orgaaniline aine, nt kivisüsi, põlevkivi, nafta, maagaas ja pruunsüsi, mis liigitatakse taastumatute energiaallikate hulka. F-te tootmine ja kasutamine kasvas 20. saj. järsult (katab praegu vähemalt 70% inimkonna energiatarbimisest), sellega on kaasnenud kasvuhoonenähtus ja atmosfääri saastumine teiste põlemisjääkidega. Vedelad f-d loovad naftareostuse ohu. F-te ammendumist saab pidurdada näiteks energiasäästuga, taastuvate energiaallikate järjest suureneva kasutuselevõtuga. Vt ka naftatootmise tipp.

füüsiline planeerimine, physical planning, physische Planung (f), физическое планирование – ala füüsilise keskkonna (maakasutus, tehniline ja sotsiaalne infrastruktuur) tasakaalustatud planeerimine, arvestades kvaliteetse elukeskkonna saavutamist ja inimtegevuse kahjuliku mõju vältimist või vähendamist. F. p. toimub lühikeses ajaraamis; sotsiaal-majanduslikud tingimused arvestatakse etteantuks või eeldatakse, et need ei muutu märkimisväärselt. Vt ka ruumiline planeerimine, strateegiline planeerimine.

G

geneetiliselt muundatud organism (GMO), genetically modified organism, genetisch veränderter Organismus (m) (GVO), генетически измененный организм – organism, mille pärilikku (geneetilist) informatsiooni on välise sekkumisega muudetud. Biotehnoloogia tüüpiline koostisosa, mille abil organismi suutlikkust kasulikuks funktsiooniks üritatakse tõhustada maksimumini. GMO-dest saadav kasutatav väljund – valgud, muud ained või omadused – on üldjuhul eristamatud geneetiliselt muundamata organismidest saadavatest samalaadsetest ühenditest. GMO-de keskkonnariskid on seotud ökoloogilise tasakaalu ning elurikkuse võimaliku muutmisega ning selliste muutuste võimaliku pöördumatu iseloomuga. Vt ka bioloogilise mitmekesisuse konventsioon.

geoinfosüsteem (GIS), geographic in­formation system (GIS), Geo­graphi­sches Informationssystem (n) (GIS), система географической информации – arvutipõhine ruumilise informatsiooni salvestamise, analüüsi, sünteesimise ja esitamise meetod. Põhineb dünaamilisel andmekogude süsteemil, kus andmebaasis kirjeldatud objektid on seotud geograafiliste koordinaatide ning nende tuletistega (nt kaugused, kõrgused). See loob ülevaatlikkuse ja võimaldab sidusust. GIS on sobiv ja tõhus vahend mitmesuguste planeerimis- ja projekteerimisülesannete lahendamisel. Vt ka ruumiline planeerimine, strateegiline planeerimine.

geotermaalenergia (geotermiline energia, maapõueenergia), geothermal energy, geothermische Energie (f), геотермальная энергия – Maa sisesoojus, maasiseste tuumareaktsioonide energia, radionukliidide lagunemisel tekkinud ja Maas salvestunud soojus. Nendel aladel, kus termaalvesi (kuni 200 °C) paikneb maapinna lähedal (eriti vulkaanilistel aladel), on g. tinglikult taastuv energiaallikas, mida on võimalik kasutada energia muundamiseks. Vt ka taastuvenergia.

Globaalne Aruandlusalgatus (GRI), Global Reporting Initiative (GRI), Weltberichtsinitiative (f), Initiative zur weltweiten Berichtsertattung (f), глобальная инициатива отчетности – mitmepoolsel koostööl põhinev iseseisev asutus ja selle tegevus, mis edendab organisatsioonide elujõulisuse kohta vabatahtlikku aruandmist. GRI loodud juhised aitavad organisatsioonil hinnata oma tegevuse majanduslikku, keskkonna- ja sotsiaalset mõju ning selle kohta aru anda. Kogu mõju kohta aruandmine peaks olema sama tavapärane ja võrreldav kui ettevõtete finantstulemuste aruandlus. Vt ka ettevõtte ühiskondlik vastutus, jätkusuutlik ettevõtlus, keskkonnamõju, sotsiaalne audit, sotsiaalse mõju hindamine, tulemuste kolmikmõõde.

globaalne küla, global village, globales Dorf (n), гло­баль­ная деревня – maailm kui üks kogukond. Tänapäevased transpordi- ja sidesüsteemid, üleilmastumine, meedia ja internet, keskkonnaprobleemid on surunud maailma omamoodi kokku, suurendades liikumist ja infovahetust, ühtlustades kultuure – seda eriti lääneliku ja linliku kultuuri poole. Termini võttis kasutusele Marshall McLuhan. Vt ka globaalne ümberorienteerumine.

globaalne soojenemine, global warm­ing, glo­bale Erwärmung (f), глобальное потепление – atmosfääriõhu koostise muutumisest tingitud üldine temperatuuri tõus maapinnal. Teadlaste hinnangul on viimase 140 aasta jooksul globaalne keskmine temperatuur tõusnud üle 0,5 ºC. Kaugemas minevikus oli g. s. tingitud looduslikust mõjust, tänapäeval kasutatakse seda mõistet peamiselt inimtekkelise kasvuhoonegaasiheite hüppelisest suurenemisest tingitud soojenemise kohta. G. s-ga võib kaasneda ka globaalse niiskusrežiimi muutumine, sh sademete vähenemine paljudes kontinentaalpiirkondades. Vt ka kasvuhoonegaasid, kasvuhoonenähtus, kliimamuutus, Kyoto protokoll, valitsustevaheline kliimamuutuse nõukogu (IPCC).

globaalne ühisomand, global commons, Globales Gemeineigentum (n), глобальное общее достояние человечества – Maa ja selle atmosfääri eluliselt tähtsad osad, mis ei saa kuuluda mitte ühegi isiku ega riigi kontrolli alla ning mida kõik saavad vabalt kasutada. G. ü. on näiteks õhk, avameri, avamere kalad, Antarktika, rändlinnud, stratosfääri osoon (kokku u 70% Maa pindalast on g. ü.). G. ü-t on peetud ammendamatuks, kuid globaalse ületarbimise tagajärjel on need loodusvarad hakanud ammenduma või on saastatuse tõttu kasutuskõlbmatuks muutumas. Vt ka ühisomand, ühisomanditragöödia.

globaalne ümberorienteerumine (relokaliseerumine), global relocalisation, Umorientierung (f) auf lokale Ressourcen, глобальное переориентированиеkogukonna tasandil asetleidev praktiline vastus maailma valitsuste võimetusele reageerida mõjusalt kriitilistele ressursi- ja sotsiaalsetele probleemidele. G. ü-se eestkostjad näevad lahendusena üleilmsest majandussüsteemist võimalikult suurel määral eraldumist ning kohalikul tasandil säästlike võimaluste kasutamist, et vähendada sõltuvust globaalsetest mittesäästlikest ressurssidest, muuhulgas nt kohaliku raha ja kohaliku energia kasutuselevõttu. G. ü. on üks võimalikest strateegiatest energiakriisis ja üleilmastunud majandusega piirkondade arenguks. Kui 20. sajandit iseloomustas tootmise kontsentreerumine, üleilmastumine ning piirkondade spetsialiseerumine, mida hõlbustas odav energiaallikas – nafta, siis kasvavate energiahindade tõttu võib paljudes piirkondades jällegi ära tasuda kohalik tootmine ja teenindamine, hajaenergeetika ning minimaalne kaubavedu. G. ü-sega luuakse piirkonda eeldused kohaliku toidu tootmiseks ning fossiilkütusest ja kaubavahetusest sõltuvuse vähendamiseks. Vt ka arukas kasv, naftatootmise tipp.

globaalprobleemid, global problems, Globalprobleme (pl), глобальные проблемы – probleemid, mis puudutavad suurt osa inimkonnast ja mille ületamine eeldab kas kogu inimkonna või suurte regioonide elanikkonna kestvaid jõupingutusi. G-e hulka on arvatud nt rahvastikuprobleem (rahvastikuplahvatus, ülerahvastus), toitlusraskused, tuumasõja võimalikkus, taastumatute loodusvarade kiire kahanemine, energiakriis, saastuse kasv ja elukeskkonna halvenemine, sotsiaal-majandusliku arengu ebaühtlus, ohtlikud nakkushaigused, samuti narkomaania, terrorism. G-e lahendamisega viivitamine võib muuta nende tagajärjed pöördumatuks ja juhitamatuks. G-e süstemaatilise uurimise ja laiema teadvustamise algatas Rooma Klubi. Vt ka kliimamuutus, riskiühiskond.

H

haavatavus, vulnerability, Verwundbarkeit (f), уязвимость – sotsiaalse või ökoloogilise süsteemi tõenäolise kahjustumise määr ebasoodsate mõjurite tõttu. Sotsiaalset h-t suurendavad nt elutähtsate varude (toit, joogivesi) äkiline vähenemine, äärmuslikud ilmaolud, sõjalised konfliktid. Vt ka keskkonnajulgeolek, keskkonnarisk, keskkonnariski hindamine, kohanemisvõime, toiduga kindlustatus, toimetulekuvõime.

hajaenergeetika (hajutatud energeetika), distributed generation, dezentrale Erzeugung (f) von Energie, распределительная выработка – elektrienergia saamine tarbijaga seotult ja hajutatult paiknevates mikro- ja minielektri- ja küttejaamades. H. on tänu kasutatavale tehnoloogiale tõhusam ja tarbijate läheduse tõttu on väiksemad ka kaod elektri ülekandel. Vt ka energeetika, energiatõhusus, kütuseelement, mikroenergeetika, soojuse ja elektri koostootmine.

hapnikubilanss, oxygen balance, Sauerstoffbilanz (f), кислородный баланс – suhe atmosfääri lisanduva hapniku (fotosüntees, osalt ka keemilised reaktsioonid maakoores) ja sealt võetava (hingamine, kõdunemine, anorgaaniliste ainete oksüdatsioon, kütuste põletamine, tööstuslik kasutamine) hapniku vahel. Vt ka hapnikuringe, keskkonnabilanss, veebilanss.

hapnikuringe, oxygen cycle, Sauerstoffzyklus (m), круго­во­рот кислорода – hapniku liikumine eluta loodusest elusasse ja tagasi. Vaba hapnik Maa atmosfääris on taimede elutegevuse tulemus - vee fotolüütilisel lagunemisel tekkiv vesinik seondub süsinikuga ja hapnik vabaneb. Aeroobsetes organismides läheb hapnik taas veemolekuli koostisse. Inimtegevuse tõttu (metsatustumine) näitab hapnikubilanss vaba hapniku sisalduse vähenemist Maa atmosfääris. Vt ka aineringe, süsinikuringe.

happevihmad (happesademed), acid rain (acid precipitation), saurer Regen (m), кислотные осадки – happelise reaktsiooniga (pH<5,6) sademed või kaste. H-u tekitavad peamiselt fossiilkütuse põletamisest (tööstus, transport) pärinevad saasteained, eelkõige SO2 ja NOx, mis ühinevad õhus leiduva veega, moodustades väävel- ja lämmastikhappe. Vihma maksimaalne registreeritud happesus on olnud pH=2,3. H-de tagajärjel kuivavad metsad (eriti okaspuumetsad), surevad veekogud, hapestuvad ja mürgistuvad mullad, lagunevad lubjakivist ehitised. Vt ka heitgaas, kriitiline koormus, osoon.

Hartwicki reegel, Hartwick’s rule, Hartwick-Regel (f), пра­вило Хартвика – kui riigi majandus sõltub tuntavalt mõnest taastumatust loodusvarast (nt nafta), siis on stabiilse majanduskasvu vältimatu eeldus sellest loodusvarast saadava kasumi taasinvesteerimine. See ei pruugi olla jätkusuutlikkuse saavutamise eelduseks. H. r-le tüüpilist situatsiooni kohtab Norras. Vt ka looduskapital.

hea tava, good practice, bewährte Verfahrensweise (f) , добросовестная практика – planeerimis- ja juhtimisvõte, mille puhul seatakse üles tegevusjuhised, mis lähtuvad uute õnnestunud lahenduste või meetodite rakendamise näidetest ja mille järgimine aitab saavutada seatud eesmärke (nt keskkonnaseisundi paranemist või sotsiaalsete pingete vähenemist). H. t. kasutamist stimuleeritakse kaudsete vahenditega. Levinud on valdkondade h. t. andmebaasid. Näiteks kogub ja levitab Euroopa kohaliku transpordi infoteenistus ELTIS (European Local Transport Information Service) häid näiteid kohalikest algatustest, mille abil on suudetud vähendada transpordisüsteemi keskkonnamõju ja ühiskondlikke probleeme; tuntud on ka UNESCO rannikute planeerimise ja aruka kasutamise praktika andmebaas. Vt ka hea valitsemistava, standard, strateegiline planeerimine, võrdlusanalüüs.

hea valitsemistava, good governance, gute Verwaltung (f), хорошее управление – tõhus ja õiglane avalik haldus. Hõlmab selliseid põhimõtteid nagu õigusriiklus, avaliku sektori aruandekohustus üldsuse ees, selgus ja arusaadavus otsuste tegemisel, tulemuslik otsuste rakendamine, osalusdemokraatiale tuginemine ja konsensusele orienteeritus, avalike teenuste osutamine mõistliku aja jooksul, võrdne kohtlemine ja kaasatus. Allikas: Poliitikauuringute Keskus Praxis. Vt ka hea tava, kodanikuühiskond, otsustusprotsess, sotsiaalne vastutus, üldsuse kaasamine.

heaolu, welfare, Wohl­fahrt (f), благосостояние – aste, millel elanikkonna vajadused ja soovid on rahuldatud. H. mõõtmine piirdub enamasti ühiskonna rikkuse hindamisega. Sachs (1999) juhib tähelepanu tõigale, et h. tähendab tänapäeval pigem omamist kui olemist, kuid ei ühiskonnasiseses ega ühiskondadevahelises võrdluses ei selgu, et rahulolu tase suureneks rikkuse suurenedes. Inimesed hindavad oma h. võrdluses teistega ning tunnetatud erinevus teistest võib olla sama, sõltumata rikkuse üldisest tasemest. Laiemas käsitluses arvestatakse h. mõõtmisel toodete ja teenuste tarbimise kõrval ka muid füüsilise, emotsionaalse ja sotsiaalse h. juurde kuuluvaid tegureid, nt tervist, puhast loodust ja metsasaadusi või inimõigusi (ingl well-being).Vt ka elukvaliteet.

heide (emissioon), emission, Emission (f), выброс (эмиссия в ок­ру­­жающую среду) – välisõhku, vette või pinnasesse otseselt või kaudselt väljutatav aine, vibratsioon, soojus või müra. Allikas: tööstusheite seadus. Vt ka heitgaas, heitkogustega kauplemine, heite piirväärtus, kasvuhoonegaasid, kaubeldavad load, saastus (reostus, saastamine, reostamine).

heite piirväärtus, emission limit value, Emissionsgrenzwert (m), предельная величина выбросовheidet iseloomustava näitaja suhtes väljendatud heite mass, kontsentratsioon või tase, mida kindlaksmääratud ajavahemikus või ajavahemikes ei tohi ületada. Allikas: tööstusheite seadus.Vt ka heide, keskkonnakvaliteedinorm, otsene piiramine, saastetasu.

heitgaas, exhaust gas, Abgas (n), отработанные газы – atmosfääri paisatav gaasiline heide. H. tekib peaasjalikult kütuste põletamisel (ka sisepõlemismootorites), samuti tootmisprotsessides. H-d kahjustavad ökosüsteeme ja tervist, põhjustavad happevihmu ja kasvuhoonenähtust.Vt ka sudu, transport.

heitkoguste vähendamise ühik (HVÜ), Emission Reduction Unit (ERU), Emissionsgutschrift (f) (Emissionsreduktionseinheit (f)), eдиница сокращения эмиссииühisrakenduse projekti tulemusena saavutatud kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamine, mille arvväärtus võrdub ühe tonni CO2 ekvivalendiga. HVÜ kogus kantakse pärast kriteeriumidele vastavuse kontrolli riiklikku kasvuhoonegaaside heitkoguste ühikutega kauplemise registrisse. Vt ka heitkogustega kauplemine.

heitkogustega kauplemine, emissions trad­ing, Emission­shan­del (m), торговля выбросами (торговля эмиссионными квотами)kasvuhoonegaaside, peamiselt CO2 heitkogustega kauplemine kas riigi piires või rahvusvaheliselt. Kauplemine lähtub Kyoto protokolliga osalistele lubatud kasvuhoonegaaside piirkogustest, mida käitajad võivad õhku paisata. Kui käitaja paiskab õhku piirkogusest vähem kasvuhoonegaase, siis võib ta piirkoguse ja tegeliku saastekoguse vahe maha müüa. Vt ka heitkoguste vähendamise ühik, kaubeldavad load, Kyoto sihtarv.

heitsoojus, waste heat, Abwärme (f), бросовое тепло – tootmisprotsessis vabanev ja seal kasutust mitteleidev soojusenergia. H-e teke on mis tahes energiamuunduses termodünaamiliselt paratamatu. H-e tagasisuunamine tootmisesse, kasutamine kütteks või vee soojendamiseks võimaldab kokku hoida loodusvarasid ja vähendada saastumist. Vt ka energiasääst, soojuse ja elektri koostootmine.

heitvesi, effluent, Ab­wasser (n) (Ausfluss (m)), сточные воды – suublasse juhitav kasutusel olnud vesi. Allikas: veeseadus.Vt ka reovesi.

hindamine, evaluation, Bewertung (f), оценка – süstemaatiline toiming otsusetegemise hõlbustamiseks, milles kogutakse objekti kohta vajalikku teavet, analüüsitakse seda, antakse hinnang ja teavitatakse huvirühmi tulemustest. Vt ka keskkonnaaudit, keskkonnamõju hindamine, keskkonnategevuse tulemuslikkus, võrdlusanalüüs.

hoiuala, special conservation area (limited conservation area), Schutzgebiet (n), заповедник – elupaikade ja kasvukohtade kaitseks määratud ala, mille säilimise tagamiseks hinnatakse kavandatavate tegevuste mõju ja keelatakse ala soodsat seisundit kahjustavad tegevused. H. kui uus kaitstava loodusobjekti kategooria võeti Eestis kasutusele looduskaitseseadusega 2004. aastal, kui tekkis vajadus tagada Natura 2000 võrgustiku alade kaitse seal, kus olemasolev tegevus võis jätkuda ilma ala senist kaitse- ja kasutuskorda muutmata, kuid uue tegevuse negatiivset mõju alale tuli vältida või vähendada nii palju kui võimalik. Vt ka kaitseala, linnuala, loodusala.

holism, holism, Holismus (m), холизм – ideoloogia, mille kohaselt ei saa kõiki süsteemi omadusi määratleda ega seletada pelgalt selle koostisosi kokku liites. Vastupidi, süsteem kui tervik määratleb, kuidas selle osad toimivad või käituvad. H-i põhimõtte andis tabavalt edasi Aristoteles: “Tervik on enam kui selle osade summa.” H. on vastand reduktsionismile. Vt ka holistlik mõtlemine.

holistlik mõtlemine, holistic thinking, holistisches Denken (n), холистическое (целостное) мышление – mõtlemisviis, mille puhul terviklikkuse ja/või kooskõla mõistmist peetakse olulisemaks kui üksikosi või nende summat. H. m. on olnud meie kaasaja süsteemiteooriate sõnastamise ja rakendamise aluseks. Vt ka holism, süsteemne mõtlemine.

huvirühm, stakeholder (interest group), Interessengruppe (f), заинтересованная группа – 1) teadvustatud ühiste huvide nimel tegutsev ühendus (nt mittetulundusühendus, liikumine, katusorganisatsioon või võrgustik); 2) inimesed või organisatsioonid, kelle huvid mõnes küsimuses ühtivad. Allikas: Lagerspetz, 2006. Vt ka kogukond, otsustusprotsess, partnerlus, rohelised, surverühm, üldsuse kaasamine, üldsuse osalemine.

hüdroenergia (veeenergia), hydropower, Wasserkraft (f), гид­­роэнергия – vee potentsiaalne või kineetiline energia; taastuv energiaallikas, mida iseloomustab muundamise põhimõtteline lihtsus ja suur kasutegur. Puuduseks on veeökosüsteemi muutumine, vajalike rajatiste kallidus ja maa kadumaminek paisjärvede alla, samuti h. ebaühtlane geograafiline jaotumine. Soodsad olud h. kasutamiseks on näiteks Norras (90% toodetavast elektrist). Eesti oludes jääb h. osa elektribilansis jõgede väikese hüdropotentsiaali tõttu tühiseks (töötavate hüdrogeneraatorite koguvõimsus u 1400 kW; hinnatud tehniliselt rakendatav hüdroenergia varu koos Narva HEJ-ga 90 MW). Vt ka taastuvad energiaallikad.

I

igaüheõigus, everyman's right, Jedermannsrecht (n), право обывателя – õigus looduses vabalt liikuda, mis seab igaühele ka kohustuse loodust hoida. Kõiki inimest loodusega siduvaid õigusi ja kohustusi, mis eriti Põhjamaades tuginevad ajalooliselt väljakujunenud tavadele, ei ole otseselt seadustes kirjeldatud. Vt ka kallasrada.

imikusuremus, infant mortality, Säuglingssterblichkeit (f), детс­кая смертность – kuni üheaastaste laste suremus, tavaliselt väljendatuna 1000 elussünni kohta. I-t peetakse üheks olulisemaks demograafiliseks ja säästva arengu indikaatoriks, sest see on eriti tundlik sotsiaalsete ja ökoloogiliste olude suhtes. Vt ka inimarengu indeks.

inimarengu indeks, human development index (HDI), Index (m) der menschlichen Entwicklung, индекс человеческого развития – ühendnäitaja, mis sünteesib numbrilisel skaalal inimarengu kolme aspekti: keskmist eluiga, haridustaset ja üldist elatustaset (ehk suhtelist ostujõudu, mida väljendatakse sisemajanduse kogutoodanguna inimese kohta). Kõiki inimarengu tahke on võimatu mõõta, ent pakutud lihtne inimarengu ühendnäitaja juhib tähelepanu seotud sotsiaalprobleemidele. I. i. ei asenda siiski põhjalikumaid sotsiaaluurimusi. I. i-t esitatakse ÜRO arenguprogrammi igaaastases inimarengu aruandes, esimest korda tutvustati seda 1990. aastal. Vt ka elustandard, imikusuremus, jätkusuutliku ühiskonna indeks, säästva arengu indikaator, vaesusindeks.

Inimene ja biosfäär, "Man and Bio­sphere" (MAB), "Mensch und Biosphäre", “Человек и био­сфе­ра” – 1970. aastal algatatud valdkondadevaheline UNESCO teadus-, rakendus- ja koolitusprogramm, mis uurib inimese ja biosfääri vastastikust mõju ja viise, kuidas tasakaalustada ühelt poolt majanduslikku ja sotsiaalset arengut ning teiselt poolt kultuuriväärtuste ja elurikkuse säilimist. Selle eesmärgi saavutamiseks algatati 1974. aastal biosfäärialade maailmavõrgu loomine. Eestis on Lääne-Eesti saarte biosfääri programmiala. Vt ka kaitseala.

inimkapital, human capital, Humankapital (n), чело­­ве­чес­кий капитал – kontseptsioon, mille järgi inimesed on väärtus ehk kapital, millesse saab teha investeeringuid tootlikkuse ja arengu edendamiseks. Tavalised i-i investeerimise vormid on näiteks koolitus, töövõimalustega seotud informatsioon ja teadmised, tervishoid, majanduslike võimaluste parandamine. Osutatakse ka sellele, et näiteks vaesus on ebaküllaldase i-i investeerimise tagajärg. Vt ka looduskapital, sotsiaalne kapital.

inimkesksus, antrophocentrism, anthropozentrismus (m), антропоцентризмkeskkonnaeetika vool, mis inimühiskonna ja looduse suhete konstrueerimisel lähtub ainult inimesele omistatavatest õigustest ja inimlikust heaolust. I. ei pruugi tingimata olla keskkonna suhtes hoolimatum kui looduskesksus, kuna inimesed võivad seostada oma heaolu näiteks keskkonna hoidmise ja suhtelise heaoluga (selle üks avaldumisvorm ongi looduskeskne maailmavaade). Vt ka looduse õigused, süvaökoloogia.

inimlikud vajadused, human needs, menschliche Bedürfnisse (pl), че­ло­веческие потребности – asjad ja nähtused, mida iga inimene vajab normaalseks eluks ja arenguks. Inimlikud vajadused ulatuvad kaugemale füsioloogilisest vajadusest toidu, vee ja sooja järele ning sisaldavad sotsiaalseid ja hingelisi vajadusi, nagu turvalisus, armastus, identiteeditunne ja enesetõestamine. Inimlike vajaduste arvestamine on üks säästva arengu lähtekohti. Vt ka elukvaliteet, heaolu, Maslow vajaduste hierarhia.

inimökoloogia (antropoökoloogia), human ecology, Humanökologie (f), эко­логия человека – ökoloogia haru, mis käsitleb inimese kohta ökosüsteemides, inimtegevuse ja ökosüsteemide vastastikust mõju ning sellest johtuvaid muutusi. Vt ka sotsiaalökoloogia.

institutsioon, institution, Institution (f), институты – inimeste konstrueeritud formaalsed ja mitteformaalsed piirangud, mis mõjutavad inimtegevust ja struktureerivad poliitilist, majanduslikku ja sotsiaalset vastastikust suhtlemist. Formaalsed piirangud on näiteks seadused, omandiõigused, ühiskonnakorraldus, õigussüsteem. Mitteformaalsed piirangud on näiteks moraal, tabud, kombed, viisakusreeglid. I-d on ajas muutuvad. Nende muutuste dünaamikat on oluline jälgida. Et soovitud muutus toimuks (näiteks keskkonnahoidlike poliitikameetmete ellurakendamine), peavad formaalne ja mitteformaalne institutsionaalne võrgustik teineteist toetama (nt keskkonnateadlikkus, teabe edastamise viisid). Vt ka sotsiaalne kapital, süsteem.

intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektide leping, Agreement on Trade-Related Aspects of Intellectual Property Rights (TRIPs), Handelsbezogene Aspekte (pl) der Rechte des geistigen Eigentums­, пра­во на интеллектуальную собст­вен­ность в торговле – 1995. aastal GATT-leppe (üldise tolli- ja kaubanduskokkuleppe) raames allkirjastatud mitmepoolne leping intellektuaalse omandi kaitseks. Hõlmab nt koopiaõigust, kaubamärke, patente uutele taimesortidele. Seda on kasutatud mitmesuguste loodusnähtuste diagnostika ja uuringute õiguse monopoliseerimiseks, näiteks on patenteeritud vähigeenid, erinevad eluvormid ja põliselanikkonna traditsioonilised teadmised. Geneetiliste uuenduste patendid annavad majandusliku kontrolli muundatud organismide ja nende järglaste üle sageli rahvusvahelistele korporatsioonidele, vähendades vaeste toiduga kindlustatust ning ohustades elurikkust. Vt ka biopiraatlus, geneetiliselt muundatud organism.

ISO 14001 standard, ISO 14001 standard, Norm (f) ISO 14001, стандарт ИСО 14001 – rahvusvaheline keskkonnajuhtimise standard, mille on välja andnud Rahvusvaheline Standardiorganisatsioon ning mis määrab kindlaks keskkonnajuhtimissüsteemi nõuded. Vt ka keskkonnajuhtimise ja -auditeerimise süsteem EMAS.

J

juurdepääs õigusemõistmisele, access to justice, Zugang (m) zur Justiz, доступ к правосудию – isiku õigus pöörduda kohtusse või muu erapooletu ja sõltumatu organi poole keskkonnaalases vaidlusküsimuses. Vt ka Århusi konventsioon, juurdepääsu-põhimõtted.

juurdepääsu-põhimõtted, access principles, Zugangsprinzipien (pl), принципы доступаkeskkonnainfo kättesaadavus, üldsuse osalemine otsustamises ning juurdepääs õigusemõistmisele. Rahvusvahelisel tasandil tunnustati j-e olulisust esimest korda Rio deklaratsioonis 1992. aastal.Vt ka Århusi konventsioon, ÜRO keskkonna- ja arengukonverents.

jõutamine, empowerment, Ermächtigung (f), усиление влияния – inimeste, kogukondade ja organisatsioonide tegutsemisvõime, sh tahte, vastutustunde, õigusteadlikkuse, pädevuse ja oskuste sihipärane edendamine, et oleks võimalik aktiivsemalt ja sisulisemalt osaleda arendustöös, planeerimises, korraldamises ja juhtimises. Kasutatakse eriti säästva arengu, looduskaitse ja looduskasutuse ning kogukondliku arendamise kontekstis. Vt ka sotsiaalne vastutus, suutlikkuse tõhustamine, üldsuse kaasamine, üldsuse osalemine.

jänest-sõitja-probleem (tasuta kasutaja probleem), free rider problem (free rider effect), Trittbrettfahrer-Problem (n), проблема “транспортных зайцев” – ühiskasutatava loodusvara, teenuse või toote kättesaadavuse vähenemine või hinna suurenemine seetõttu, et mõned kasutavad seda selle eest maksmata või tarbides rohkem kui kokku lepitud. Näiteks riik, kes ei panusta kliimamuutuse leevendamisse, sõidab jänest teiste riikide leevendamismeetmete kulul. Või kui üks kalur ületab püügiga varem kokku lepitud kvoote, siis maksavad ülepüügist tekkinud kahju kinni kõik kalurid. Kui kõik käituksid samamoodi, siis kukuks terve süsteem kokku. Vt ka globaalne ühisomand, vangide dilemma, ökoloogiline dumping, ühisomand.

jätkusuutlik ettevõtlus, sustainable business, nachhaltiges Unternehmen (n), устойчивое предпринимательство – ettevõtte tegevus ja tavad, mis arvestavad keskkonnahoidlikke ja sotsiaalseid eesmärke ning loodusvarade säästvat tarbimist. Selliste põhimõtete rakendamisega panustavad ettevõtted oma pikaajalisse majandusedusse ja samas kogu ühiskonna säästvasse arengusse. Vt ka eetiline investeering, ettevõtte ühiskondlik vastutus, jätkusuutlikkus, säästev kasutus, tulemuste kolmikmõõde.

jätkusuutlik saak, sustainable yield, nachhaltige Ernte (f) , устойчивый улов – ammutatav kogus taastuvat loodusvara, mis tagab selle tootlikkuse tulevikus. Loodusvara kasutamist peetakse tasakaalustatuks siis, kui selle ammutamine (nt kalapüük, metsa raiumine) ei ületa selle loodusliku taastumise kiirust ehk biomassi kasvukiirust. Ökosüsteemi seisundit iseloomustav indikaator. Vt ka keskkonnaindikaator, keskkonna taluvusvõime, säästev kalandus, säästev kasutus, säästva arengu indikaator.

jätkusuutlik säästumäär (kohandatud netosäästmine), genuine savings (adjusted net saving), Indikator für bereinigte Nettoersparnisse (m) (adjusted net savings), скорректированные чистые сбережения – summa, mis koosneb toodetud kapitali kulumist, loodusvarade kulumist ja energiakasutusest (sh CO2-heitest tulenev kahju) ning investeeringutest inimkapitali (hariduskulutused). Töötati välja Maailmapanga jaoks (1997). Negatiivne säästumäär viitab sellele, et ühiskond tarbib praegust kapitalibaasi, st areng ei ole pikas perspektiivis kestlik. Vt ka roheline SKT, säästva majandusliku heaolu indeks, tõelise arengu indeks.

jätkusuutlikkus, sustainability, Nachhaltigkeit (f), устойчивость – dünaamiline seisund, milleni viib kestlik ehk säästev areng. Kuigi j-t kasutatakse tihti ka säästva arengu sünonüümina, on arvatud, et areng viitab paljuski kasvule, mis ei saa olla säästev, seetõttu eelistatakse kasutada sõna j. J-t iseloomustavad neli mõõdet: sotsiaalne, majanduslik, ökoloogiline ja institutsionaalne j. J-e määratlemisel on välja pakutud tugeva ja nõrga j-e kontseptsioon. Tugeva ehk ökoloogilise j-e kriteeriumi täitmiseks on vaja tagada iga üksiku kapitali (looduskapitali ja inimese loodud kapitalide) samas koguses jätkumine tulevastele põlvedele. Nõrga ehk majandusliku j-e kriteeriumi pooldajad peavad määravaks üksnes kapitalide koguhulga samaks jäämist inimese kohta, s.t loodusvarasid võib vähendada, kui inimese loodud kapital selle võrra kasvab. Vt ka Hartwicki reegel, säästev kasutus, tehnoloogiline optimism, toimetulekuvõime, ökoloogiline majandus.

jätkusuutlikkuse hindamine, sustainability assessment (sustainability impact assessment), Nachhaltigkeitsfolgenabschätzung (f) (Nachhaltigkeitsuntersuchung (f)), , оценка воздействия на устойчивое развитие – mõju hindamise liik, mille eesmärk on välja selgitada ja hinnata kavandatava tegevuse mõju säästvale arengule, et otsuse tegemisel arvestataks jätkusuutlikkuse põhimõtetega.Vt ka keskkonnamõju hindamine, keskkonnamõju strateegiline hindamine, sotsiaalse mõju hindamine.

jätkusuutlikkuse teadus, sustainability science, Wissenschaft über die Nachhaltigkeit (f), наука устойчивости – valdkondadevaheline teadusharu, mis püüab mõista looduse ja ühiskonna vaheliste seoste põhiolemust. J. t. lähtub arusaamast, et traditsiooniline teaduslik lähenemine on ebapiisav komplekssete organisatsioonide ning loodusnähtuste vaheliste seoste ja toime uurimiseks. Seetõttu erinevad j. t-e struktuur, meetodid ning sisu märkimisväärselt traditsioonilisest teadusest. J. t. analüüsib dünaamilisi seoseid kohalike ning globaalsete loodus- ja ühiskonnasüsteemide vahel nii lühi- kui pikaajalisest vaatenurgast. J. t-e meetodid on tuletatud mitme teadusharu meetoditest ning kohandatud olukorraga, kus otsuseid tuleb langetada määramatuse tingimustes. J. t-t iseloomustab väärtussüsteemide paljusus, kus peale teadlaste panuse tuleb arvestada ka teiste huvirühmade (nt kohalikud elanikud) teadmiste ja kogemustega. Vt ka ebamäärasus, jätkusuutlikkus, komplekssus, mitme-kriteeriumi hindamine, normaalteadus, postnormaalteadus.

jätkusuutliku ühiskonna indeks, sustainable society index, Index (m) für nachhaltige Gesellschaft , индекс устойчивого развития общества – riikide elukvaliteeti ja kestlikkust mõõtev indeks. Töötati välja Hollandis 2006. a., sellest ajast peale on avaldatud maailma riikide j-e kohta igaaastaseid aruandeid. Koosneb 22 näitajast. Vt ka Dow Jonesi jätkusuutlikkuse indeksid, inimarengu indeks, säästva majandusliku heaolu indeks (ISEW), tõelise arengu indeks (TAI).

jääkreostus, residual pollution, Restbelastung (f), остаточное загрязнение – reostus, mida põhjustab tegevuse lõpetanud objekt, enamasti endistel tööstus- ja sõjaväealadel paiknevad purustatud katlamajad, naftasaaduste ja teiste ohtlike ainete hoidlad, sh seiskunud ettevõtete laod, vanad bensiinijaamad, asfaltbetoonitehased, vanad prügilad, mis on sageli ka maha jäetud. J. – pinna-, põhjavee-, õhu- või pinnasereostus – on tekkinud tahtlikult või tahtmatult keskkonda viidud ohtlikest jäätmetest või ainetest. Vt ka saastus, saneerimine.

jäätmed, waste, Abfall (m), отходы – inimtegevuses moodustunud, oma tekkimise ajal või tekkekohas kasutuselt kõrvaldatud ained, esemed või nende jäägid, mis on tekkekohas kõlbmatud, võivad aga mujal või muuks otstarbeks kasulikuks osutuda, s.t neid on võimalik kasutada. Vt ka ohtlikud jäätmed, olmejäätmed, taaskasutus, tavajäätmed.

jäätmehooldus, waste management, Abfallwirtschaft (f), управление отходами – jäätmealane tegevus, mis hõlmab jäätmekäitlust, järelevalvet jäätmekäitluse üle ja jäätmekäitluskohtade järelhooldust. Vt ka jäätmete kogumine, jäätmete kõrvaldamine.

jäätmekäitlus, waste management, Abfallwirtschaft (f), управление отходами – tegevus, mis hõlmab jäätmete kogumist, vedu, taaskasutust ja kõrvaldamist. Esmatähtis suund peab siiski olema jäätmete tekke vältimine, seejärel korduskasutus, siis taaskasutus ning kõige viimase vahendina jäätmete kõrvaldamine. Vt ka jäätmehooldus.

jäätmete kogumine, waste collection, Abfallsammlung (f), сбор отходовjäätmete kokkukorjamine, sortimine ja segukoostamine nende edasise veo või tekkekohas taaskasutamise või kõrvaldamise eesmärgil. Vt ka jäätmehooldus, jäätmekäitlus.

jäätmete kõrvaldamine, waste disposal, Abfallbe­seitigung (f), устранение отходовjäätmete keskkonda viimiseks või selle ettevalmistamiseks tehtav toiming. Üks levinumaid jäätmete kõrvaldamise toiminguid on jäätmete ladestamine prügilatesse. Teine levinud j. k-se viis on jäätmete põletamine. Vt ka jäätmehooldus, jäätmekäitlus.

K

kaebeõigus, right to make a complaint (right to file an action), Klageberechtigung (f), право обжалования – isiku õigus pöörduda kohtusse. Selleks peab isikul olema põhjendatud asjakohane huvi või tema subjektiivset õigust peab olema rikutud. See, mida mõistetakse põhjendatud huvi ja õiguse rikkumise all, määratakse kindlaks õigusaktidega. Rahvusvahelise aluse kaebeõiguseks keskkonnainfo kättesaadavuses, keskkonnaasjades osalemises ja õiguses pöörduda kohtu poole annab Århusi konventsioon. Konventsiooni järgi on valitsusvälistel keskkonnaorganisatsioonidel k. Vt ka juurdepääs õigusemõistmisele, puutumus, vabaühendus.

kahju tekitamine, damaging, Beschädigung (f), нанесение ущерба – tegevus(ed) või tegevusetus, mille tagajärjel on kehtivaid väärtushinnanguid arvestades vähenenud mingi eseme (subjekti) või protsessi väärtus või muutunud selle tähendus. Kahju tekitamine ja kahju ulatus on üks alus vastutuse tekkimisele ühiskondlike kokkulepete (nt seadused, au- ja moraalikoodeksid) kohaselt. Keskkonnale k. t-se probleemi tunnetamine muutub üha enam selliste ühiskondlike kokkulepete osaks.Vt ka keskkonnakahju, keskkonnakulutused, keskkonnavastutus, väärtushinnangute muutumine.

kaitseala, protected area, Schutzbereich (m) , за­поведник – inimtegevusest puutumatuna hoitav või erinõuete kohaselt kasutatav ala, kus säilitatakse, kaitstakse, taastatakse, uuritakse või tutvustatakse loodust. K-d jagunevad Eestis eri kaitsekorraga vöönditeks: loodusreservaadiks, sihtkaitsevööndiks ja piiranguvööndiks. K-tüübid on rahvuspark, looduskaitseala ja maastikukaitseala (looduspark). Vt ka biosfäärikaitseala, hoiuala, kaitstav loodusobjekt.

kaitstav loodusobjekt, protected natural object, geschütztes Naturobjekt (n), охраняемый природный объектlooduskaitseseaduse kohaselt on Eestis k. l-d: kaitsealad; hoiualad; kaitsealused liigid, kivistised ja mineraalid; püsielupaigad; kaitstavad looduse üksikobjektid ja kohaliku omavalitsuse tasandil kaitstavad loodusobjektid. Vt ka looduskaitseseadus, loodusmälestis.

kallasrada, shore path, Uferpfad (m), прибрежная полоса – kaldariba avaliku veekogu ääres. Looduskaitseseaduse järgi on rannal või kaldal asuva kinnistu valdaja kohustatud tagama inimeste ja loomade vaba läbipääsu kallasrajal. Veeseadus sätestab kallasraja laiuseks laevatavatel veekogudel 10 m ja teistel veekogudel 4 m, üleujutatud kallasraja korral on avalikult kasutatav 2 m laiune k., mida mööda võib vabalt ja takistamatult veekogu ääres liikuda. K. ei määratleta avalikult kasutataval veekogul, näiteks sadamas, kalakasvatusehitisel, hüdroelektrijaama vähimas võimalikus teeninduspiirkonnas jm. Vt ka igaüheõigus.

kapital, capital, Kapital (n), капитал – väärtus või omand, mida saab kasutada lisaväärtuste loomiseks. Tootmises sisend, mis koosneb materiaalsest (tehislik, looduslik), mittemateriaalsest (nt teadmised, koostöösuhted) ja inimkomponendist (töö). Üldjuhul võetakse majandustegevuste hindamise ja võrdlemise aluseks rahas ja varades oleva k-i hulk ja kasv. Vt ka inimkapital, kapitaliinerts, looduskapital, looduslik ja tehislik, sotsiaalne kapital.

kapitalimahukas tootmine, capital intensive production, kapi­talintensive Produktion (f), капиталоемкое производство – tootmisviis, milles tehiskapitali kasutatakse suhteliselt rohkem kui inimkapitali. Nt nõuavad naftatöötlemis- ja keemiatehased mahukaid investeeringuid seadmetesse, kuid annavad suhteliselt vähe tööd inimestele. Vt ka toormemahukas tootmine, tööjõumahukas tootmine.

kasvuhoonegaasid (KHG), greenhouse gases (GHG), Treibhausgasen (pl), парниковые газы – infrapunast e soojuskiirgust neelavad gaasid: süsinikdioksiid (CO2), metaan (CH4), dilämmastikoksiid (N2O), osoon (O3), fluorosüsivesinikud (HFC), fluoroklorosüsivesinikud (HCFC), perfluorosüsivesinikud (PFC), veeaur jt fotokeemiliselt olulised gaasid. Tekivad peamiselt fossiilkütuste põletamisel, elektri- ja soojusenergia tootmisel, transpordis, energiamahukas tööstuses, aga ka intensiivses põllumajanduses (eriti loomakasvatuses) ning prügilates. K. põhjustavad globaalset soojenemist, kuna takistavad Maalt tagasipeegelduva soojuskiirguse hajumist. Vt ka energiamahukus, kasvuhoonenähtus, kliimamuutus.

kasvuhoonegaaside heite ülekandumine (süsinikdioksiidi leke), carbon leakage, Carbon Leakage (Emissions-Leck (pl)) , утечка углеродаkasvuhoonegaaside heite vähendamine tootmise kokkutõmbamise tagajärjel ühes kohas, kuid selle suurendamine mujal kaupade impordi nõudluse kasvu tõttu. Vt ka saaste eksport, ökoloogiline dumping.

kasvuhoonenähtus (kasvuhooneefekt), greenhouse effect, Treibhauseffekt (m), парниковый эффект – Maalt lähtuva pikalainelise (infrapunase) kiirguse neeldumine atmosfääris. Looduslike protsesside tulemusel kujunenud atmosfääri gaasiline koostis hoiab kasvuhooneefekti tasemel, mis säilitab Maa temperatuuri stabiilsena. Fossiilkütuse põletamisel ja orgaanilise aine kõdunemisel (nt põllumajanduses ja prügilates) satuvad atmosfääri kasvuhoonegaaside lisakogused, mis on seni olnud aktiivsest süsinikuringest väljas. See suurendabki k-t ning põhjustab globaalset soojenemist ja kliimamuutust.Vt ka heitgaas, siduja, vihmamets, ökoloogiline tasakaal.

kaubeldavad load, tradable permits (marketable permits), handelbare Emissionsrechte (pl), договорные разрешения на выбросыmajandushoob, mis võimaldab saavutada piirkonna kohta kehtestatud normatiivse saastekoormuse või loodusvara lubatava kasutuse määra, jagades load seal asuvate ettevõtete (või üksikisikute) vahel, kusjuures lube võib omavahel müüa ja osta. Vt ka heitkogustega kauplemine.

kergliiklus, non-motorised transport modes, nicht motorisierten Verkehr (m), немоторизованный транспорт – liiklemine jalgsi, jalgrattaga, rulluiskudega, rulaga, ratastooliga, talvel ka suuskadega jne. Vt ka säästev transport.

keskkond, environment, Umwelt (f), окружающая среда – kogum elus ja eluta looduse tegureid, mis mõjutavad biosüsteemi, milles see eksisteerib; kitsamas tähenduses (loodusteadustes) ka elukeskkond, sama mis aineline k. ehk meedium (nt õhk, vesi, muld), milles organism elab. Sotsiaalteadustes füüsiliste ja sotsiaalsete olude, elementide ja nähtuste kogum, mis subjekti mõjutab ja millele on tema tegevus suunatud. Tinglikult jagatakse k-a looduslikuks ja tehiskeskkonnaks, sotsiaalseks ja füüsiliseks, kontseptuaalseks ja kultuurikeskkonnaks. Vt ka looduslik ja tehislik, süsteem.

keskkondlik paradigma, environ­mental paradigm, öko­­logisches Paradigma (n), экологическая парадигма – üksikisikule või rühmale omane teatud terviklik ettekujutus keskkonnast. K. p. aluseks on hinnang keskkonna olukorrale, võrreldes väärtustel põhineva ning optimaalseks peetava ideaalolukorraga, samuti ettekujutus tegeliku olukorra põhjustest, eriti inimtegevuse osast selles, tõenäolisest arengust ja selle tagajärgedest. Siit tuleneb teatud olukorras sobivaks peetav käitumine/reaktsioon, mis tavaliselt seondub taotlusega saavutada soovitav ideaalolukord. Võib välja tuua nt subjektiivse, institutsionaalse või kultuurilise k. p. Eriti levinud on uue keskkonnaparadigma eristamine nn inimkesksest või traditsioonilisest Lääne paradigmast. Vt ka inimkesksus, looduskesksus.

keskkonna isepuhastusvõime, en­viron­mental assimilative capacity, Selbst­reini­gungs­kraft (f) der Umwelt, эко­ассимиляционная способностьökosüsteemide võime assimileerida ja kahjutustada saastust organismide elutegevuse ning füüsikalis-keemiliste protsesside tulemusena. Olulisemaid ökosüsteemide omadusi, mida inimtegevuses (nii üksikisiku, ettevõtte kui riigi tasandil) kasutatakse enamasti tasuta. Vt ka biofilter, keskkonnafunktsioonid, keskkonna taluvusvõime, siduja, ökoloogiline jalajälg, ökoloogiline tasakaal.

keskkonna taluvusvõime (keskkonnamahutavus), carrying capacity, Belastbarkeit (f) der Umwelt, потенциальная ёмкость экосистемы – keskkonna varude kasutusintensiivsuse piirväärtus, mille ületamisel kahjustuvad loodusvarade omadused ja keskkonnafunktsioonide toimimine. Näiteks pinnase tallamiskindlus (turismivoogude kavandamisel), veekogu isepuhastumisvõime (looduslike biopuhastite kasutamisel). Vt ka jätkusuutlik saak, keskkonna isepuhastusvõime, keskkonnaruum.

keskkonna välismõju, environmental externality, umweltbezogener externer Effekt (m), внешнее экологическое последствие (неучтенный в себестоимости экологический эффект) – ühe tootja või tarbija tegevuse negatiivne mõju teisele (nt saastamine, tervisemõju, õnnetused, liiklusummikud), mis ei kajastu toote või teenuse hinnas ja/või mida ei kompenseerita. Sageli seotud ühisomandiga. Vt ka väliskulu.

keskkonna väärtuse rahaline hindamine, monetary environmental valuation, monetäre Umweltbewertung (f), денежная оценка окружаюшей среды – kasutatavate loodusvarade rahas hindamine otsesel või kaudsel meetodil. Otsesel hindamisel määratakse küsitluse teel elanike maksevalmidus keskkonnaseisundi parandamise või säilitamise eest või aktsepteerimisvalmidus teatud keskkonnateenusest või hüvest loobumiseks. Kaudse meetodi puhul tuletatakse maksevalmidus inimeste tavakäitumisest (sõit puhkekohta, palk töötamise eest saastatud keskkonnas jne). Vt ka keskkonnamajandus, keskkonnavastutus, tasuvusanalüüs, väärtus, ökosüsteemi taastamise kulu.

keskkonnaaruanne, environmental report, Umweltbericht (m), экологический отчёт – vabatahtlikult koostatav avalik dokument, milles esitatakse ülevaade organisatsiooni keskkonnamõjust ning keskkonnategevusest. Euroopa keskkonnajuhtimise ja -auditeerimise süsteemi (EMAS) rakendamisel on k. kohustuslik. Vt ka keskkonnategevuse tulemuslikkus, sotsiaalne aruanne.

keskkonnaarvestus, environmental ac­counting, ökologische Buchhal­tung (f), учет эколо­ги­чес­ких ресурсов (кадастры экологических ресурсов) – raamatupidamise osa, kus selgitatakse välja, kui palju toorainet ja energiat kulub toote või teenuse tootmiseks/osutamiseks ja mis on selle keskkonnamõju rahaline väärtus olelusringi jooksul. Vt ka keskkonnabilanss, keskkonnajuhtimissüsteem, keskkonnategevuse tulemuslikkus, olelusringi hindamine.

keskkonnaaudit, environmental audit, Umweltaudit (n), экологический аудит – süstemaatiline, dokumenteeritud ja objektiivne tõendusmaterjali kogumine ja hindamine, mille käigus keskkonnaaudiitor määrab auditi ainestiku vastavuse auditi kriteeriumidele ning edastab tulemused auditi kliendile. K-ga võib selgitada ja hinnata tegevuse keskkonnamõju, õigusaktidele ja normatiividele vastavust jne. Levinumad k-i tüübid Eestis on tegevuskohaaudit, vastavusaudit ja vastutusaudit. Vt ka hindamine.

keskkonnabilanss, eco-balances, Ökobilanz (f), экологический баланс (экобаланс)keskkonnategevuse tulemuslikkuse hindamise meetod, mis põhineb ettevõtte sisend-väljundanalüüsil. Selle peamine eesmärk on vähendada jäätme- ja heitmekoguseid, suurendada tõhusust (loodusvarade kokkuhoid) ja seega vähendada kulusid. Vt ka hapnikubilanss, keskkonnaarvestus, materjalikulu, veebilanss, ökoloogiline tasakaal.

keskkonnaeetika, environmental ethics, Umwelt­ethik (f), экологическая этика – filosoofiline teadusharu inimese ja looduse vahelistest suhetest. K. valdkond arenes välja vajadusest põhjendada looduskeskkonna kaitset ja inimtegevuse piiramist selle nimel. K-t on jagatud ettekirjutavaks (prescriptive) ja kirjeldavaks (descriptive) k-ks. Ettekirjutav k. tegeleb inimühiskonna ja looduse õige suhte filosoofilis-loogilise konstrueerimise ja põhjendamisega ning on enamasti mitmesuguste keskkonnaliikumiste ideoloogiliseks aluseks. Argumentidena on kasutatud nt põlvkondadevahelist õiglust ja looduse õigusi. Kirjeldav k. püüab sotsiaalteaduse meetoditega tuvastada ja analüüsida ühiskonnas laiemalt levinud vastavaid mõtteviise. K. vooludest peetakse üheks peamiseks eetika jaotust inimkeskseks ja looduskeskseks. Vt ka inimkesksus, looduskesksus.

keskkonnaesteetika, environmental aesthetics, Umweltästhetik (f), экологическая эстетикаkeskkonnateadvuse ja -kogemuse esteetilised aspektid. Analüüsitakse, miks ja milline keskkond inimestele meeldib. Üks tuntumaid käsitlusi on nn evolutsiooniline k., mis seletab geneetiliselt päritud esteetilisi eelistusi keskkonna eluliste kvaliteetidega, näiteks toidu ja vee olemasolu ning võimalus ise varju jäädes maastikku jälgida; seda seostatakse ürginimeste eluviisiga savanni tüüpi poolavatud maastikel. Keskkonnaesteetilised eelistused on olemuslikult seotud väärtustega. Inimese võimet näha looduses esteetilisi väärtusi on võimalik arendada kunstihariduse kaudu. Võimalus väärtustada esteetiliselt looduskeskkonda ja säästvat inimtegevust on oluline säästva arengu seisukohalt – näiteks võib arusaam, et rohkete tuulikutega maaala on ebaesteetiline, pidurdada tuuleenergia laialdast kasutamist. Vt ka keskkonnaeetika.

keskkonnafond, environmental fund, Umweltfond (m), фонд окружающей среды (экологический фонд) – rahvusvaheline, riiklik, kohalik, valitsusväline või personaalne fond keskkonnainvesteeringute ja keskkonnaprojektide rahastamiseks. Eestis moodustati riiklik k. 1993. aastal. Pärast ümberkorraldust 2000. aastal kannab see nime Keskkonnainvesteeringute Keskus. Sinna laekuvad seadusega sätestatud keskkonnatasudloodusvara kasutusõiguse tasu ja saastetasu. Vt ka laenu vahetamine looduskaitse vastu, ökopank.

keskkonnafunktsioonid (keskkonnateenused), environmental functions, Dienstleistungen (pl) der Natur, функции экосистемökosüsteemide ja neid moodustavate organismide võime hoida ökoloogilist tasakaalu ning sellega inimelu alles hoida ja rikastada. Ökosüsteemide struktuurist ja toimimisest lähtuvad funktsioonid pakuvad inimeste väärtustatavaid hüviseid ja teenuseid. Peale otsese loodusvarade (nt toit, vesi, puit, kiudained) pakkumise, täidavad ökosüsteemid ka teisi elu toetavaid funktsioone (nt hapniku tootmine, aineringe, tolmeldamine, elurikkuse säilitamine) ning reguleerivaid funktsioone (nt kliima reguleerimine, vee ja õhu puhastamine, mullaviljakuse taastootmine). Lisaks võivad ökosüsteemid olla mitmesuguste kultuuriliste, esteetiliste, hariduslike, puhke- jms väärtuste kandjad. Vt ka keskkonna isepuhastusvõime, keskkonna taluvusvõime, looduskapital, mullakaitse, siduja, väärtus, ökoloogiline majandus, ökosüsteemiteenused, ökosüsteemne tehnoloogia.

keskkonnaharidus, environmental edu­cation, Um­welt­bildung (f), экологическое обрaзование – ühiskonnas käibivate looduskasutusse, üldökoloogiasse ja keskkonnaga seotud humanitaarharidusse puutuvate teadmiste, oskuste ja hoiakute ning väärtuste süsteemne edastamine. Alates 1980. aastate teisest poolest areneb eriti Põhjamaades keskkonnakoolituse suund, kus seni domineerinud loodusteaduslike ainete asemel pööratakse peatähelepanu keskkonnaga seotud ühiskonnateadustele. Vt ka keskkonnateadvus, keskkondlik paradigma, säästva arengu haridus.

keskkonnahoidlik riigihange (roheline riigihange), green public procurement, Umweltschutz (m) als Wettbewerbskriterium, государственные закупки товаров и услуг с учётом воздействия на окружающую среду – avaliku sektori korraldatav hange, kus muudele nõuetele ja kriteeriumidele (nt kvaliteet, hind) lisatakse keskkonnanõuded ja -kriteeriumid. K. r. eesmärk on vähendada avaliku sektori keskkonnamõju keskkonnahoidlike toodete, teenuste ja tööde valiku kaudu. Vt ka olelusring, terviklik tootepoliitika.

keskkonnahoidlik tarbimine (säästev tarbimine), green consumption (sustainable consumption), umweltgerechter Konsum (m), устойчивое потребление (экологичное потребление) – tarbija teadlik valik tarbida võimalikult väikese keskkonnamõjuga kaupu ja teenuseid. Eelistatakse tarbimise vähendamist, ökoloogilisi tehnoloogiaid, vastupidavaid ja parandatavaid tooteid, kordus- ja taaskasutust, toodete asendamist teenustega (nt auto või jalgratta üürimine selle omamise asemel) ja ühiskasutust. K. t-sega seostatakse tihti ka sotsiaalselt säästvaid eelistusi, näiteks lapstööjõu või suure vahendustasuga seotud kaupade vältimist. Tarbimise keskkonnahoidlikkust saab mõõta nt ökoloogilise jalajälje abil. Vt ka keskkonnamärgis, roheturundus, tarbimisharjumuste muutmine, õiglane kaubandus, ökomärgis.

keskkonnahoidlik tootearendus (ökodisain), eco-design (design for the environment), Ökodesign (n), эко-дизайн – tootearenduse meetod, mis võtab toodet kavandades süstemaatiliselt arvesse toote keskkonnaaspekte. K. t-e eesmärk on luua toode, mis oma olelusringi jooksul võimalikult vähe keskkonda mõjutab. Vt ka säästev tehnoloogia, terviklik tootepoliitika, ökotehnoloogia.

keskkonnaindikaator (keskkonnanäitaja, keskkonnamõõdik), environmental indicator, Umweltindikator (m), индикатор окружающей среды – keskkonnaseisundit või seda mõjutavat muutujat iseloomustav näitaja. Euroopa Keskkonnaagentuuri ja EUROSTAT-i kasutatavas DPSIR-mudelis jaotatakse k-d viide rühma, mis kirjeldavad ühiskonna ja keskkonna vahelisi seoseid: - liikumapanevad jõud (driving forces) on inimtekkelised mõjurid, mis põhjustavad keskkonnakoormust (nt poliitikad, sotsiaal-majanduslik struktuur, eluviis); - koormuse- ehk surveindikaatorid (pressure) peegeldavad inimtegevuse intensiivsust (nt taastumatute loodusvarade ja energia tarbimismahud, transpordimahud ja nende muutumine, saasteainete heitkogused); - seisundiindikaatorid (state) näitavad surve tagajärjel muutuvat keskkonnaelemendi või terviku kvaliteeti ja/või kvantiteeti (nt õhu, vee ja mulla kvaliteet, liigiline arvukus, taastumatute loodusvarade kogused); - mõjuindikaatorid (impact) mõõdavad seisundi muutuste tagajärgi inimesele, ökosüsteemidele ja tehiskeskkonnale (nt muutused ökosüsteemide viljakuses, toitainete ringes, inimese tervises); - vastumõjuindikaatorid (response) iseloomustavad keskkonnaseisundi hoidmise või parandamise põhimõtteid ja tegevust (nt keskkonnaharidus, keskkonnainvesteeringud, keskkonnamaksud, korduskasutus, puhtam tootmine). K-te rühmitamine ei ole absoluutne, vaid võib sõltuda probleemi käsitlusviisist. Vt ka bioindikaator, keskkonnaaruanne, keskkonnainfo, keskkonnategevuse tulemuslikkuse indikaator, säästva arengu indikaator.

keskkonnainfo (keskkonnateave), environmental infor­mation, Umweltinformation (f), информация об окружающей среде – igasugune kirjalik, suuline, visuaalne, elektrooniline jm info, mis kajastab inimest ümbritsevat ja mõjutavat keskkonda, samuti ökosüsteemide ja elurikkuse seisundit. Info tegevuse või meetmete kohta, mis tõenäoliselt või tegelikult mõjutavad keskkonnaseisundit, samuti analüüside ja oletuste kohta, mida kasutatakse keskkonnaalaste otsuste langetamisel. Vt ka Århusi konventsioon, juurdepääsu-põhimõtted, keskkonnaindikaator, keskkonnapoliitika vahend.

keskkonnainnovatsioon (ökoinnovatsioon), environmental innovatsion (eco-innovation), Umweltinnovation (Ökoinnovation) (f), экоинновация – uued tooted, tootmisprotsessid ja teenused, mis toovad kasu tarbijale ja ettevõtjale, kuid vähendavad tootmise ja tarbimise keskkonnamõju. Vt ka ökotõhusus.

keskkonnajuhtimine, environmental management, Umweltmanagement (n), экологический менеджмент (управление окружающей средой) – organisatsiooni igapäevase juhtimise osa, mis aitab organisatsioonil tõhustada oma keskkonna- ja majandustegevust ning vähendada keskkonnaga, töötervishoiu ja tööohutusega seotud riske ja kulusid. K. aitab hallata teenuste, toodete ja muude tegevusvaldkondadega seotud keskkonnaküsimusi ettevõtte enda valitud eesmärkide ja arengusuundade järgi. Vt ka keskkonnajuhtimissüsteem, keskkonnakorraldus, keskkonnategevuse tulemuslikkus.

keskkonnajuhtimise ja -auditeerimise süsteem (EMAS), Eco-Management and Audit Scheme (EMAS), Umweltverwaltungs- und Prüfungssystem (n) (EMAS), схема экологического менеджмента и аудита (СЕМА) – vabatahtlikkuse alusel rakendatav keskkonnajuhtimissüsteem, mis on mõeldud organisatsioonide keskkonnategevuse tulemuslikkuse süsteemseks hindamiseks, täiustamiseks ja üldsusele asjakohase teabe (avalik keskkonnaaruanne) edastamiseks. EMAS-i rakendamise ja administreerimise nõuded on kehtestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (761/2001). EMAS-i määruse keskkonnajuhtimissüsteemi nõuded kattuvad suures osas keskkonnajuhtimisstandardi ISO 14001 nõuetega. Vt ka keskkonnajuhtimine.

keskkonnajuhtimissüsteem, environ­mental management system, Umwelt­manage­ment­system (n), управление природопользованием (система экологического менеджмента) – organisatsiooni juhtimise osa, mis tegeleb süsteemselt keskkonnaküsimustega. K. hõlmab näiteks organisatsioonilist struktuuri, kavandamist, kohustusi, vastutust, protseduure ja vahendeid, mis on vajalikud keskkonnaeesmärkide ja -kavade koostamiseks, elluviimiseks, tulemuslikkuse hindamiseks ja juhtimisotsuste korrigeerimiseks. K. võib olla formaalne ehk standardiseeritud (nt ISO 14001 standardi nõuetele vastav) või mitteformaalne (nt ettevõttes rakendatud jäätmekäitlussüsteem). Vt ka keskkonnajuhtimine, keskkonnajuhtimise ja -auditeerimise süsteem (EMAS), standard.

keskkonnajulgeolek, environmental security, Umweltsicherheit (f), экологическая безопасность – kitsamas tähenduses keskkonnakaitset (puhta õhu, vee ja pinnase tagamine) ja keskkonnariskide maandamine (nt kemikaalitööstusest, tuumaenergeetikast lähtuvad riskid), laiemas tähenduses ka säästev areng ja loodusvarade säästev kasutus. K-t saab käsitleda eri tasanditel: üksikisiku (nt terviseaspektid), piirkonna, riigi või rahvusvahelisel tasandil (nt puhta vee ja toiduvarud, (piiriülene) saaste, kliimamuutusest tulenevad riskid). Vt ka haavatavus, keskkonnapagulane, toiduga kindlustatus.

keskkonnakahju, environmental damage, Umweltschaden (m), экологический ущерб – oluline ebasoodne mõju keskkonnale, sh elupaigale, liigile, kaitstavale alale, veele või pinnasele. Allikas: keskkonnavastutuse seadus.Vt ka kahju tekitamine, keskkonnamõju, keskkonnakulutused, keskkonnavastutus, kompensatsiooniala, puutumus, säästva majandusliku heaolu indeks (ISEW), tõelise arengu indeks (TAI), väliskulu.

keskkonnakaitse, environmental pro­tection, Um­welt­schutz (m), охрана окружающей среды – meetmete süsteem, mis rakendab loodus- ja ühiskonnateaduste uurimistulemusi ühiskonna majanduse ja kultuuri edendamiseks. Koosneb ühiskonna, organisatsioonide ja üksikisikute tegevusest, mille abil kaitstakse nii inimese vahetut elukeskkonda kui ka loodust tervikuna inimtegevuse negatiivse mõju eest elujõulise keskkonna säilitamiseks. K. meetmed kujundatakse keskkonnapoliitika abil. Vt ka keskkonnaküsimuste sidumine (seostamine), looduskaitse.

keskkonnakompleksluba, integrated environmental permit, integrierte Umweltgenehmigung (f), комплексное экологическое разрешение – kirjalik otsus, mis annab õiguse käitise või selle osa kasutamiseks viisil, mis mõjutab võimalikult vähe keskkonda. K. sätestab tingimused, mis peavad kindlustama vee, õhu ja pinnase kaitse ning käitises tekkinud jäätmete käitlemise. K. tingimused peavad tagama saaste vältimise ning selle, et saastus ei kanduks ühest keskkonnaelemendist (vesi, õhk, pinnas) teise. Vt ka keskkonnaluba, keskkonnakvaliteedinorm, saastuse kompleksne vältimine ja kontroll.

keskkonnakorraldus, environmental management, Umweltverwaltung (f), экологический менеджмент (управление окружающей средой) – keskkonnanormide ja -standardite, keskkonnaekspertiiside ja -auditi korraldamine, keskkonnamärgiste rakendamine, keskkonnamõju hindamine jms avalikus, era- või mittetulundussektoris. K. on laiem mõiste kui keskkonnajuhtimine. Vt ka ISO 14001 standard, keskkonnaaudit, keskkonnajuhtimise ja -auditeerimise süsteem (EMAS), keskkonnajuhtimissüsteem, keskkonnakvaliteedinorm, keskkonnapoliitika.

keskkonnakulutused, environmental expenditures, Umweltausgaben (pl), природоохранные рас­ходы (расходы на природопользование) – kulutused keskkonnakaitse meetmete kavandamiseks ja rakendamiseks, samuti keskkonnale tekitatud kahju hüvitamiseks või olukorra parandamiseks. Vt ka kahju tekitamine, keskkonnakahju, keskkonnamajandus, kulutõhususe analüüs, väliskulu.

keskkonnakvaliteedinorm (keskkonnanorm), en­vironmental quality standard, Umweltqualitätsstandard (m), стандарт качества средыsaastuse lubatud tase keskkonnas, kuhu saastus paisatakse (õhk, vesi, pinnas) ning mis ei kahjusta inimese tervist ega vara. K-i kehtestamisel arvestatakse piirkonna eripära, keskkonna isepuhastusvõimet ja saasteaine teadaolevat järelmõju. Eestis kasutatakse kahetasemelist normimist. K-i sihtväärtus määrab loodusliku fooni lähedase, inimesele ja ökosüsteemile ohutu saastekontsentratsiooni. Piirväärtus määrab saasteainete kontsentratsiooni, mille ületamisel tuleb piirkond lugeda riskitsooniks. Vt ka heite piirväärtus, keskkonnaindikaator, keskkonnakompleksluba, kriitiline koormus.

keskkonnaküsimuste sidumine (seostamine), integration of environmental consider­ations (environmental policy integration), integrierte Betrachtungsweise (f), интеграция экологических проблемsäästva arengu üks keskseid põhimõtteid, mis tähendab keskkonnanõuete lülitamist teiste eluvaldkondade ja majandussektorite arengustrateegiatesse, keskkonnakaitse käsitlemist majanduse planeerimise ja juhtimise osana. Nt riiklikku transpordipoliitikat kujundades püstitakse selle raames ka keskkonnapoliitika eesmärgid ja tegevused. Vt ka keskkonnategevuskava, sidus juhtimiskorraldus, win-win.

keskkonnaluba, environmental permit, Umwelt­­genehmi­gung (f), экологическое разрешение – kirjalik otsus, mis seab keskkonda mõjutavale tegevusele piirangud või erinõuded. Eestis on kasutusel näiteks keskkonnakompleksluba, veeerikasutusluba, geoloogilise uuringu luba jm. Vt ka keskkonnapoliitika vahend, saastuse kompleksne vältimine ja kontroll.

keskkonnamajandus, environmental economics, Umweltökonomie (f), экономика окружающей среды – majandusteaduse haru, mis uurib ühiskonna ja keskkonna vastastikuste seoste majanduslikku külge (loodusvarade väärtust, inimtegevusest mõjutatud aineringete tasakaalu hoidmise maksumust, loodusvarade säästlikuma kasutuse viise jms). K. üks peamisi taotlusi on leida majandushoovad, et keskkonnaprobleemidest põhjustatud kahju peegelduks majandustegevuse kogumaksumuses. Vt ka biomajandus, keskkonnakahju, keskkonna väärtuse rahaline hindamine, säästev kasutus, ringmajandus, rohemajandus, tingliku hindamise meetod, väliskulu, ökoloogiline majandus.

keskkonnamaks, environmental tax, Umweltsteuer (f), экологический налог – maks, mille peamine eesmärk on nii tootjate kui tarbijate mõjutamine kasutama loodusvarasid heaperemehelikult ja vältima keskkonna saastust, mitte niivõrd riigi eelarvevahendite kogumine. K-u on võimalik kehtestada nii loodusvaradele, toodetele kui ka tegevustele. Vt ka keskkonnatasu, majandushoob, süsinikdioksiidimaks, tootemaks, ökomaksureform.

keskkonnamõju, environmental impact, Umweltaus­wirkung (f), (Umweltverträglichkeit (f)), экологическое влияние – tegevusega eeldatavalt kaasnev vahetu või kaudne mõju inimese tervisele ja heaolule, keskkonnale, kultuuripärandile või varale. Allikas: keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seadus.Vt ka keskkonnamõju hindamine, keskkonnamõju strateegiline hindamine, kumulatiivne mõju, sünergiline mõju.

keskkonnamõju hindamine (KMH), environmental impact assesment (EIA), Umweltverträglichkeitsprüfung (f) (UVP), оценка воздействия на окружающую среду – kavandatava tegevuse eeldatava keskkonnamõju selgitamine, hindamine ja kirjeldamine, selle mõju vältimis- või leevendamisvõimaluste analüüsimine ning sobivaima lahendusvariandi valik. Eesti KMH seadus kehtib alates 1. jaanuarist 2001, seadust on korduvalt uuendatud. Seaduse kohaselt on KMH vajalik, kui taotletakse tegevusluba või selle muutmist ning kavandatav tegevus toob eeldatavalt kaasa olulise keskkonnamõju; või kavandatakse tegevust, mis võib üksi või koostoimes teiste tegevustega eeldatavalt oluliselt mõjutada Natura 2000 võrgustiku ala (Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seadus). KMH oluline osa on üldsuse kaasamine ja teavitamine selle eri etappides. Ennetava abinõuna iseloomustab KMH-d kavandatava tegevuse tervikliku keskkonnamõju käsitlemine ja mõju hindamine varases etapis. Vt ka keskkonnamõju strateegiline hindamine, Natura hindamine, sotsiaalse mõju hindamine.

keskkonnamõju strateegiline hindamine (KSH), strategic environmental assess­ment (SEA), Strategische Umweltprüfung (f) (SUP) , стратегическая экологическая оценка (СЭО) – strateegilise planeerimisdokumendi elluviimisega kaasneva tegevuse keskkonnamõju selgitamine, hindamine ja kirjeldamine. KSH oluline osa on üldsuse kaasamine ja teavitamine selle eri etappides. Vt ka keskkonnamõju hindamine, strateegiline planeerimine.

keskkonnamärgis, environmental label, Umweltzeichen (n), экологическая маркировка (экологический знак) – toote (sh pakendi) või teenuse märgis või teatis, mis annab toote kohta keskkonnateavet. K. võib olla kas kohustuslik (nt toote keskkonnaohutuse või jäätmekäitlusega seotud märgised) või vabatahtlik. Rahvusvaheline Standardiorganisatsioon (ISO) jagab vabatahtlikud k-d kolme tüüpi: I tüüp – ökomärgised, II tüüp – isedeklareeritavad keskkonnamärgid, III tüüp – keskkonnateatised. Vt ka keskkonnahoidlik tarbimine, keskkonnasertifitseerimine, keskkonnapoliitika vahend, terviklik tootepoliitika.

keskkonnapagulane (keskkonnapõgenik), environmental refugee, Um­welt­­flüchtling (m), экологический беженец – inimesed, kes on sunnitud ajutiselt või alaliselt lahkuma oma traditsioonilisest elukeskkonnast keskkonnaseisundi loodus- või inimtekkelise halvenemise või elulise loodusvara (nt vesi, viljakas pinnas) ammendumise tõttu. Inimrännete potentsiaal loodusvarade vähenemise, kliimamuutusest põhjustatud keskkonnakatastroofide sagenemise (mereveetaseme tõus, üleujutused, põuad, kõrbestumine jm) ja rahvastiku kasvu tagajärjel suureneb pidevalt. 2001. aastal hinnati k-e arvuks maailmas 25 miljonit (IFRC, 2001). Seadusega ei ole k-e staatust määratletud. Vt ka haavatavus, keskkonnajulgeolek.

keskkonnapoliitika, environmental policy, Um­welt­­politik (f), экологическая политика – ametlikult kinnitatud põhimõtete, väärtushinnangute, kavatsuste, strateegiliste sihtide ja eesmärkide kogum, mis põhineb riigi õigusaktidel ning on avaliku, era- ja mittetulundussektori tegevusjuhis keskkonnaküsimustes. Hõlmab tavaliselt keskkonnakorraldust, elurikkuse kaitset ja loodusvarade kasutust, jäätmekäitlust, välisõhukaitset, veekaitset ja -kasutust. Riikliku k. kõrval võivad selle oma pädevuse piires kujundada ja kinnitada ka ettevõtted ning teised organisatsioonid. Vt ka keskkonnastrateegia, keskkonnapoliitika vahend, looduskasutus.

keskkonnapoliitika vahend, environ­mental policy instrument (environmental policy tool), umwelt­politi­sches Instrument (n), инструмент экологической политикиkeskkonnapoliitika rakendamiseks kasutatav abinõu või tegevus, mis võib olla: 1) seadusandlik ehk sundiv (nt normid, saasteload); 2) turupõhine (nt keskkonnamaks, kaubeldavad load, tagatisrahasüsteem) või 3) sotsiaal-kommunikatiivne ehk õpetav ja veenev (nt keskkonnainfo avalikustamine, üldsuse kaasamine, keskkonnamärgised, vabatahtlikud keskkonnalepped). Vt ka keskkonnaluba, majandushoob, ökomaksureform.

keskkonnarisk, environmental risk, Umweltrisiko (n), экологический риск – laiemas tähenduses hinnatakse k-e kui tõenäosust põhjustada soovimatuid ja ohtlikke keskkonnamuutusi (nt kliimamuutus, liigirikkuse muutused, keskkonnakemikaalid, invasiivsed võõrliigid, tolmeldajate vähenemine). Kitsamalt nimetatakse k-ks kahjustuse, vigastuse, haiguse või surma tõenäosust inimese kavandatud ja korraldatava tegevuse tagajärjel. K. vähendamiseks rakendatakse mh keskkonnaauditit ja keskkonnamõju hindamist. Vt ka ebamäärasus, ettevaatuspõhimõte, keskkonnariski hindamine, oht, risk, riskijuhtimine, ökotoksikoloogia.

keskkonnariski hindamine, environ­mental risk assessment, Umweltrisikobewertung (f), оценка экологического рискаkeskkonnale avalduva kahjuliku mõju tagajärgede (keskkonna-, tervise-, sotsiaal-majanduslik mõju) ja nende ilmnemise tõenäosuse (ruumiline ja ajaline levik) hindamine. Oluline nt keskkonnamõju hindamisel ning keskkonnariskide (nt avariid, õnnetused) eest kindlustamisel ja vältimisel. K. h. on osa keskkonnariski analüüsist, mis sisaldab ka riski vältimis- ja leevendusmeetmete kavandamist ning nendest huvirühmadele teada andmist. Vt ka ebamäärasus, oht.

keskkonnaruum, environmental space, Umwelt­raum (m), экологическое пространство – maksimaalne loodusvarade ja globaalse ökosüsteemi (biosfäär ) kasutamise tase, mida maakera elanikkond saab kasutada ületamata Maa keskkonna taluvusvõimet ja kahjustamata globaalset võrdõiguslikkust. Termini tõi laiemalt kasutusele hollandlane J. B. Opschoor, kes Maa ökosüsteemide ja loodusvarade säästva taseme määramisel lähtus nii varudest (stocks) ehk taastuvatest ja taastumatutest loodusvaradest kui ka globaalsetest sidujatest (sinks) ehk ökosüsteemide võimest taluda jäätmetest, saasteainetest ja inimese sekkumisest tingitud koormust. K-i piirkondlike määrade kindlakstegemisel muutub otsustavaks globaalsete loodusvarade kasutamise võrdõiguslikkus ja k-i jaotumine riikide vahel. Vt ka keskkonnafunktsioonid, keskkonnaõiglus, Maa taluvuspiirid, säästev kasutus, ökoloogiline jalajälg.

keskkonnaruumi seadus, environ­mental space act, Umweltraumgesetz (n), закон окружающего пространства – hüpoteetiline seadusakt, mis peaks reguleerima ühiskonna tegevusviise ja ulatust nõnda, et see ei kahjustaks keskkonnaruumi omadusi. Nagu on keelatud teatud inimõigusi piiravad ja inimsusevastased teod, peaksid olema otseselt piiratud ka toimingud, mis häirivad keskkonnaruumi stabiilsust. K. s-e mõju seadusandlusele peaks olema analoogne põhiseadusega ja tagama alamate seadusaktide keskkonnaalase kooskõla. K. s-e üheks aluseks on põhimõte, et ökoloogilise tasakaalu jaoks olulisi ressursse ei saa mõõta rahas – neil on olemas füüsikaline (naturaalne) mõõt. See põhimõte muudab ka igasuguste ühiskondlike protsesside (majanduslike, äriliste, kultuuriliste) edu mõõtmise kompleksseks, kuna rahalise kriteeriumi kõrval tuleks hinnata igasuguse tegevuse mõju keskkonnaruumile; mõõtmise aluseks oleksid naturaalühikud (nt emiteeritava fossiilse päritoluga CO2 mass ning selle suhe keskkonna CO2 sidumisvõimesse). K. s-e põhjal oleks võimalik keskkonnaruumi destruktiivselt mõjutavatele tegevustele rakendada administratiivset peatamist või lõpetamist (ökoloogilist pankrotti), nagu praegu lõpetatakse pankrotiga kreeditoride huve häirivad, omakapitali kaotanud ja maksejõuetud ettevõtted. K. s. muudaks möödapääsmatuks üldise keskkonnaarvestuse juurutamise riigis. Vt ka komplekssus, siduja.

keskkonnaseire, environmental moni­toring, Umwelt­monitoring (f), мони­торинг окружающей среды – elukeskkonna seisundi ja muutuste (sh inimtekkeliste) jälgimine ja registreerimine, eesmärgiga prognoosida keskkonnaseisundi muutusi tulevikuks ning saada lähteandmeid strategiate, kavade ja planeeringute koostamiseks. K. võib olla kohalik, riiklik, regionaalne, globaalne või ettevõtete seire ning hõlmata bioloogilisi, geofüüsikalisi, geokeemilisi jt näitajaid. 1972. aasta algatati Stockholmis ülemaailmse keskkonnaseire süsteem (GEMS – Global Environmental Monitoring System). Eesti liitus Läänemere k-süsteemiga 1982. aastal. Vt ka ettevõtte keskkonnategevuse seire, keskkonnaindikaator, keskkonnainfo.

keskkonnasertifitseerimine, environ­mental certification, Umweltzertifizierung (f), экологическая сертификация – protseduur, mille käigus erapooletu osapool - sertifitseerimisorgan - tõendab kirjalikult, et organisatsioon, toode, tootmisprotsess või teenus vastab kindlatele keskkonnanõuetele. K-se positiivset tulemust kinnitatakse tavaliselt sertifikaadi või märgisega. Vt ka Eesti säästva metsanduse standard, hindamine, Metsahoolekogu, keskkonnaaudit, keskkonnamärgis.

keskkonnastrateegia, environmental strategy, Umweltstrategie (f), стратегия развития окру­жаю­щей среды – riigi või teatud piirkonna, ettevõtte või muu organisatsiooni keskkonnategevuse põhimõtted ning pikemaajalised sihid ja arengusuunad, eesmärgid ning eesmärkide saavutamiseks kaasatavad organisatsioonid. K. määratletakse keskkonnapoliitika arendusena (jätkuna) või iseseisva dokumendina. Vt ka keskkonnategevuskava, strateegiline planeerimine.

keskkonnatasu, environmental charge, Umweltabgabe (f) (Umweltschutzabgabe (f)), экологический налог – keskkonna kasutusõiguse hind. Keskkonnatasude seaduse järgi jaotatakse Eestis k-d loodusvara kasutusõiguse tasuks ja saastetasuks. Nt loodusvarade kasutajad tasuvad maavarade kaevandamisõiguse, vee erikasutusõiguse, kalapüügiõiguse, metsa raieõiguse ja jahipiirkonna kasutusõiguse eest. Saastetasu makstakse saasteainete välisõhku, põhjavette või pinnasesse heitmise ja jäätmete ladestamise eest. Vt ka keskkonnamaks, looduskasutus.

keskkonnateadlikkus, environmental awareness, Umweltbewusstsein (n), информированность об экологических проблемах (информированность о состоянии окру – inimeste faktilised teadmised keskkonnaseisundist ja keskkonnamurest; inimese ja keskkonna vahelise suhte ja mõju mõistmine ning valmisolek neid oma tegevuses arvestada. K. ei tingi alati keskkonnahoidlikku tarbimist: inimesed võivad küll olla teadlikud nt autokasutuse mõjust keskkonnale ja tervisele, kuid ei omista oma autokasutusele negatiivset tähendust, või ei paku ühiskond võimalusi keskkonnahoidlike valikute (nt ühissõiduki või jalgratta kasutamine) tegemiseks. Vt ka keskkonnateadvus.

keskkonnateadvus, environmental consciousness, Um­welt­­gewissen (n), экологическое сознание – inimeste arusaamine keskkonnaseisundist, selle väärtustest ja seostest nende heaoluga. Erinevalt näiteks keskkondlikust paradigmast ei pruugi sisaldada terviklikku ettekujutust keskkonnaseisundi eri tahkudest ning selle põhjustest ja tagajärgedest. Jätkusuutlikkuse seisukohalt liigitatakse k. pealiskaudseks, vahepealseks ja süvaökoloogiliseks, olenevalt sellest, kas muretsetakse ainult keskkonna üksikute silmanähtavate kahjustuste, looduse kui ühisomandi üldise ebaperemeheliku kasutamise või inimvajaduste ületähtsustamise kui moraalse probleemi pärast. K. on otseselt seotud valmisolekuga keskkonnahoidlikuks tarbimiseks. K-e kujundamise põhilisi vahendeid on mitmesugustes vormides keskkonnaharidus. Vt ka globaalne ühisomand, keskkonnateadlikkus.

keskkonnategevuse tulemuslikkus, environmental performance, Umweltschutzleistung (f), результативность природоохранной деятельности – ettevõtte või muu organisatsiooni keskkonnakoormuse vähendamise eesmärgi saavutamise määr. K. t. iseloomustab organisatsiooni keskkonnategevust ja selle mõõdetavaid tulemusi. K. t-e hindamise meetoditeks võib lugeda selliseid keskkonnajuhtimisvahendeid nagu keskkonnaaudit, keskkonnamõju hindamine, ökokaardistamine, keskkonnabilanss, keskkonnaarvestus, ökotõhususe hindamine, olelusringi hindamine jt. Vt ka ettevõtte keskkonnategevuse seire, keskkonnajuhtimine.

keskkonnategevuse tulemuslikkuse indikaator, environmental performance indicator, Indikator (m) für Umweltverträglichkeit, индикатор результативности природоохранной деятельности – organisatsiooni keskkonnategevuse edukust kajastav kvantitatiivne või kvalitatiivne näitaja. K. t. i-d võib jagada kolme rühma: tegevuse tulemuslikkuse, juhtimise tulemuslikkuse ja keskkonnaseisundi indikaatorid. Indikaatoritel põhineva keskkonnategevuse hindamise juhised annab rahvusvaheline standard ISO 14031. Vt ka keskkonnategevuse tulemuslikkus, keskkonnaindikaator.

keskkonnategevuskava, environmen­tal action plan (environmental programme), Umweltaktionsprogramm (n), программа мероприятий (связанных с охраной окружающей среды) – süstemaatiliselt keskkonnapoliitika ja/või keskkonnastrateegia põhjal või iseseisva dokumendina määratletud tegevused ja protseduurid keskkonnakaitse eesmärkide saavutamiseks, nende täitjad, vajaminev raha ning rahastusallikad. K. sisaldab enamasti ka keskkonnaindikaatoritega seirekava. Valdkondlike arengueesmärkide ja keskkonnakaitse eesmärkide paremaks sidumiseks koostatakse ka sektorite k-u. Eestis on keskkonnastrateegia elluviimiseks riiklikke k-u koostatud 1997. aastast. Vt ka keskkonnaküsimuste sidumine (seostamine).

keskkonnatehnika, environmental tech­nology, Umwelttechnik (f), экотехникаkeskkonna hoidmiseks, taastamiseks ja parandamiseks kasutatavate tehnoloogiate ja meetodite kogum. Siia arvatakse nt jäätmete ja heitmete käitlemise, tootmisprotsesside tõhustamise, keskkonnakahju (nt saastunud pinnase) likvideerimise tehnoloogiad, mõõtmis- ja seireseadmed. Vt ka parim võimalik tehnika, ökotehnoloogia.

keskkonnavastutus, environmental lia­bility, Umwelthaftung (f), экологическая ответствен­ностьkeskkonnakahju heastamine kahju tekitaja poolt. K. on saastaja rahalise vastutuse põhimõtte rakendamise vahend, mis peale finantsvastutuse tekitatud keskkonnakahju eest hõlmab ka kahjustatud keskkonna taastamist või asendamist. Samuti oluline ettevõtte üleminekul uuele omanikule – üldjuhul vastutab varasemate kahjude eest varasem omanik. Vt ka kahju tekitamine, keskkonna väärtuse rahaline hindamine, vastutusekindlustus.

keskkonnaõiglus, environmental equity (environmental justice), Umweltgerechtigkeit (f), экологическая справедливостьkeskkonnamõju ja ühisomandi õiglane jaotamine kõigi elanike ja elanikkonna kihtide vahel, sõltumata nende sotsiaalsest, religioossest, soolisest, etnilisest, rassilisest vm kuuluvusest. Vt ka bioloogilise mitmekesisuse konventsioon, põlvkondadesisene õiglus, põlvkondadevaheline õiglus.

keskmine eluiga, life expectancy, Leben­s­er­wartung (f), сред­няя продолжительность жизни – keskmine eeldatav eluiga sünnimomendil. Tavaliselt tehakse vahet meeste ja naiste eeldataval k. e-l. Imikute suremuse tõttu on k. e. sünnimomendil harilikult lühem kui näiteks pärast aastaseks saamist. K. e. on 20. sajandil märkimisväärselt kasvanud, peamiselt laste suremuse vähenemise tõttu. Vt ka imikusuremus, inimarengu indeks.

kinnine tootmistsükkel (suletud tootmistsükkel), closed production process (closed loop process), geschlossener Zyklus (m), замкнутый производственный цикл – tootmisprotsess tootmise keskkonnamõju vähendamiseks, kus abimaterjalina kasutatavad ained (nt vesi, õhk, kemikaalid) suunatakse kordus- ja taaskasutusse. Materjaliringe sulgemine eeldab lisaenergia kulutamist (näiteks vee ja õhu jahutamiseks, puhastamiseks). Kõikehõlmav k. t. ei ole võimalik, sest tootega viiakse ained tootmisprotsessist välja. Mõneti lähedane k. t-le on ringmajandus ja mahepõllumajandus, mis kasutab kohalikke taastuvaid loodusvarasid ja ammutab vajaliku energia päikesekiirgusest. Vt ka olelusringipõhine lähenemine, säästev tööstus, süsteemidünaamika, tööstusökoloogia.

kliimamuutus, climate change, Klimaveränderung (f), измене­ние климата – pikaajalise statistilise ilmastikurežiimi muutumine. K-i tuleb eristada kliimakõikumistest, lühikestel ajavahemikel ei ole eristamine võimalik. K-le aitab kaasa inimtegevus, peamiselt fossiilkütuse põletamine, metsade hävitamine ja intensiivne loomakasvatus, mis tingib kasvuhoonenähtuse võimendumise. Kaks põhilist vastumeedet antropogeensest k-st tulenevatele riskidele on kliimamuutuse leevendamine ja kliimamuutusega kohanemine.Vt ka globaalne soojenemine, kasvuhoonegaasid, keskkonnapagulane, kõrbestumine, Kyoto protokoll, metsatustumine, valitsustevaheline kliimamuutuse nõukogu (IPCC), ÜRO kliimamuutuste raamkonventsioon.

kliimamuutuse leevendamine, mitigation of climate change , Milderung (f) der Klimaveränderungen, cмягчение последствий изменения климата – tegevused, mille eesmärk on kliimamuutuse määra ja kiiruse piiramine. Kaks põhilist leevendusvõimalust on kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamine (nt puhtamale kütusele üleminek energiasektoris) ja kasvuhoonegaaside kontsentratsiooni vähendamine (CO2 kogumine allmaareservuaaridesse, bioloogiliste ja teiste süsteemide CO2 sidumisvõime tõhustamise abil).Vt ka kliimamuutus, kliimamuutusega kohanemine, siduja.

kliimamuutusega kohanemine, adaptation to climate change , Adaption (f) an Klimaveränderung, aдаптация к изменению климата – tegevused, mis valmistavad ette muutuvates ilmastikuoludes toimetulekut ja tagajärgedega kohanemist kliimamuutuse mõju vähendamiseks, nii kodumajapidamiste, asumite ja ettevõtete, kui ka majandussektorite ja riikide tasandil. Nt rannaalade kaitsmine meretaseme tõusu ja üleujutuste eest, üleujutatavatelt aladelt elanike ümberasustamine, üleminek uute põllukultuuride kasvatamisele, kuumalainete eest varajase hoiatussüsteemi loomine, ilmastikutundlike nakkushaiguste vastu vaktsineerimine. Vt ka kliimamuutuse leevendamine, kohanemisvõime, toimetulekuvõime.

kodanikuühiskond (kolmas sektor), civil society, Zivilgesell­schaft (f), граж­данское общество (третий сектор) – 1) riigist ja ärielust suhteliselt sõltumatu ühiskonnasfäär, mille sees üksikisikud ja rühmad teevad koostööd, selleks et edendada oma huve ja väärtusi. K-a tähtis osa on mittetulundussektor, aga vahel peetakse selle osadeks ka nt ajakirjandust, parteisid, kohalikke omavalitsusi, usuühendusi, ametiühinguid, väikeettevõtteid. Sel juhul on silmas peetud nende tasakaalustavat mõju ühiskonna teistele võimukeskustele; 2) ühiskond, kus inimese põhiõigused ja -vabadused on kaitstud ning kus tal on võimalik poliitilisi otsuseid mõjutada. Sellise ühiskonna üks osa on riigist ja ärielust suhteliselt sõltumatu ühiskonnasfäär, sh mittetulundussektor. (Allikas: Lagerspetz, 2006). Agenda 21 käsitleb k-a säästva arendamise olulise partnerina. Vt ka osalusareng, osalusdemokraatia, otsedemokraatia, vabaühendus, üldsuse osalemine.

kogukond, community, Ge­mein­schaft (f), община – enamasti territoriaalselt määratletud inimeste kooslus, keda ühendavad näiteks ajalugu, sugulussidemed, ühistegevus, ühesugused väärtused ja eluviis. Tavaliselt moodustavad k-a lähestikku elavad inimesed (naabruskond), ent k. võib olla ka suurem hulk inimesi, kel on midagi ühist, näiteks rahvus, ideoloogia, huvid. K-d on säästval arendamisel olulised partnerid. Vt ka huvirühm, kogukonnaarengu projektid, osalusareng, sotsiaalne ettevõtlus.

kogukonnaarengu projektid, commu­nity development projects, Kommunalentwicklungsprojekte (pl), проекты общественного развития – kohaliku tasandi projektid kogukondade edendamiseks ühistegevuse ja isemajandamise kaudu. 1950.–1960. aastatel arendati k. p-e sõjajärgsete linnakogukondade sotsiaalsete konfliktide ärahoidmiseks või leevendamiseks. Eestis on k. p. aktuaalsed elu säilitamiseks maapiirkondades. Vt ka jõutamine, osalusareng.

kohalik Agenda 21, Local Agenda 21, lokale Agenda 21(f), местная Aгeндa 21 – oma piirkonnas säästva arengu edendamise strateegia ja tegevuskava, mida Agenda 21 kutsub kõiki maailma kohalikke omavalitsusi üles koostama. Eestis on valminud Kuressaare, Tartu ja Pärnu kohalik Agenda 21. Vt ka Eesti 21.

kohalik areng, local development, lokale Ent­wick­lung (f), местное развитиe – majanduslik ja sotsiaalne ning looduskasutuse ja looduskaitsega seotud edenemine kogukonnas, mis on määratletud kindla, enamasti ühe kohaliku omavalitsuse või muu väiksema haldusalaga. Vt ka areng, regionaalareng.

kohanemisvõime, adaptive capacity, Anpassungsfähigkeit (f) , aдаптационная способность – isiku, leibkonna või organisatsiooni võime muutustega kohaneda. Suur k. lubab ära kasutada muutustest tulenevaid võimalusi. K. ja haavatavus on pöördvõrdelises seoses. Valitsustevaheline kliimamuutuse nõukogu (IPCC) on määratlenud kliimaolude varieerumise ja kliimamuutusega kohanemise võime järgmiselt: „Süsteemi võime kohaneda kliimamuutusega (sh kliimaolude varieerumise ja äärmuslike ilmaoludega), et leevendada võimalikku kahju, kasutada ära võimalusi ja tulla toime tagajärgedega.“ Vt ka toimetulekuvõime.

kolmanda maailma võlakriis, Third World debt crisis, Schuldenkrise (f) der Dritten Welt, долговой кризис в стра­нах Третьего мира – väikese või keskmise sissetulekuga riikide finantsprobleem, mis takistab nende arengut ja põhjustab vaesust ja keskkonnaseisundi halvenemist. Võlgnikest riigid peavad tootma ekspordiks, saamata rahuldada omaenda rahvastiku põhivajadusi. 1970. aastatel püüti Aafrika ja Lõuna-Ameerika majandusarengut edendada laenude abil arenenud maadest, kuid tagasimaksmine muutus raskeks 1980. aastate ülemaailmsest majanduskriisist alates. Võlgade intress on muutnud tagasimakstavad summad algsete laenatud summadega võrreldes mitmekordseks. 2005. aastal leppisid G8 riigid kokku 40 maailma vaeseima riigi võlgade kustutamises, kuid tegelikud muutused on visad tulema. Võlgade kustutamise nõuet on ka kritiseeritud, väites, et see ei arvesta kolmanda maailma valitsuste süüd tekkinud olukorras. Lahenduseks peavad kriitikud rangemaid nõudeid riikide fiskaalpoliitikale. Vt ka arengumaa, üleilmastumine.

kolmas maailm, Third World, Dritte Welt (f), страны Третьего мира – enamik Aasia, Aafrika ja Ladina-Ameerika ning Kariibi mere riike, paljud neist olid 20. saj keskpaigani kolooniad; tänapäeval madalama industrialiseerimisastmega ning elustandardiga kui esimese maailma riigid. Esialgu kandis k. m-a mõiste positiivset ideed, et majanduslikult võivad need riigid areneda erinevalt esimesest ja teisest maailmast. Edaspidi on k. m-a mõiste omandanud negatiivse tähenduse ning seda on seostatud kehvade elamisolude, suurte sotsiaalsete kontrastide, majandusliku stagnatsiooni ja poliitilise ebastabiilsusega. Uute tööstusriikide teke kõrvuti paljude riikide vaesumise või stagnatsiooniga on muutnud sellise kõikehõlmava mõiste mõttekuse küsitavaks. Samalaadse katusterminina kasutatakse ka mõistet enamusmaailm. Vt ka alaareng, arengumaa, neljas maailm.

kolonialism, colonialism, Kolonialismus (m), колониализм – ühe kultuuri anastamine teise (kolonialisti) poolt enamasti territooriumi sõjalise hõivamise teel. K. algas kaua enne eurooplaste ekspansiooni ja kestab tänaseni. K-i tagajärjeks tänapäeval peetakse ebaühtlast majandusarengut. Paljud koloniaalvaldused on küll ametlikult saavutanud iseseisvuse, kuid tegelikult on k. asendunud neokolonialismiga. Vt ka kolmanda maailma võlakriis, postkolonialism, Põhi-Lõuna, ökokolonialism, sisekolonialism.

kompensatsiooniala, compensation area, Ausgleichsgebiet (n), компенсационная площадь (компенсационная территория) – ökoloogiliselt tasakaalustav (korvav) ala maistus; suhteliselt intensiivse kasutusega alade vahel asuv ekstensiivselt kasutatav ala, mis mahendab keskkonnakahjustusi ja mitmekesistab maastikku. Näiteks kaitsepuistud kraavikallastel, kaitsetsoonid veekogude ääres, parkmetsad linnade ümber ning Vahe-Eesti loodusmaastikud Tallinna ja Kirde-Eesti tööstuspiirkondade suhtes. K-sid (söödapõldusid) rajatakse ka läbirändel peatuvatele lindudele. Vt ka keskkonnakahju, ökoloogiline tasakaal.

komplekssus, complexity, Komplexität (f), комплексность – omadus, millega iseloomustatakse süsteemi, kus ühe probleemi aspekte ei saa väljendada ainsast vaatenurgast lähtudes. K-t peetakse loodus-, majandus- ja sotsiaalse süsteemi loomupäraseks omaduseks. Terviklik süsteemikäsitlus vastandub reduktsionismile. Vt ka holism, süsteemne mõtlemine.

kompostimine, composting, Kompostierung (f), компости­рование – orgaanilise aine, eeskätt põllumajandus- ja olmejäätmete aeroobne lagundamine bakterite ja seente elutegevuse abil. K-l hävivad umbrohuseemned ja tõvestavad bakterid, tekkiv kompost on väärtuslik väetis. Vt ka jäätmekäitlus, mahepõllumajandus, ringlussevõtt, ökoloogiline ehitamine.

konservatiivne ökoloogia, conserva­tive ecology, konservative Ökologie (f), консервативная экологияkeskkonnapoliitika suund, mis seostub nn klassikalise looduskaitse ideoloogiaga. K. ö. tunnistab inimtegevuse ja looduskeskkonna harmoonilise ühendamise võimatust tänapäeva maailmas. Põhiprobleemina näeb k. ö. maailma õiglast jaotamist inimese ja looduse vahel, mis tagaks nii inimühiskonna kui ka looduse toimimise. Selle lahendamine on peamiselt loodusteadlaste-ekspertide käes. Vt ka poliitiline ökoloogia.

konsumerism, consumerism, Konsumerismus (m), консу­ме­ризм – pärast II maailmasõda elanikkonna rikkuse kasvu ja reklaamitööstuse ning uue kommunikatsioonitehnoloogia arengu tagajärjel tekkinud vajaduste loomisele (ergutamisele) ja rahuldamisele rajatud subkultuur, kus ei tarbita vajaduse tõttu, vaid tarbimise enda ja sellega seotud sotsiaalsete hüvede pärast. Põhjustab loodusvarade ületarbimist ning üldise elukvaliteedi halvenemist, mis on kaasa toonud vajaduse üle minna postkonsumeristlikule ühiskonnale. Vt ka tarbimisharjumuste muutmine, tarbimisühiskond.

kontsentreeritud hajutamine, concentrated decentralization, kon­zent­rierte Dezentralisierung (f), кон­цент­­рированная децентрализация – linnade ja rahvastiku kasvuga seotud probleemide käsitlemise strateegia. K. h. püüab leida tasakaalu suurlinna ja teiste linnade arengu vahel, hajutades tegevusi teistesse keskustesse. K. h-se abil saab asumite loodusvarakasutust tõhusamaks muuta ning vähendada liiklusest ja maakasutusest tulenevaid keskkonnaprobleeme. Vt ka arukas kasv, ruumiline planeerimine.

korduskasutus, reuse, Wiederverwendung (f), повторное использование – toote (nt klaaspudel) korduv kasutamine algotstarbeks. K. vähendab jäätmete ja heitmete hulka ning hoiab kokku loodusvarasid. Vt ka kinnine tootmistsükkel, ringlussevõtt, taaskasutus, tagatisrahasüsteem.

korrastamine, restoration (recultivation), Landrückgewinnung (f), рекуль­тивация – inimtegevusega (kaevandamine, puistangute ja prügilate moodustamine jms) rikutud ala taas kasutuskõlblikuks muutmine. Hõlmab tehnilist (tasandamine, teede, kraavide, veekogude rajamine jms) ja bioloogilist k-st (taimestiku, loomastiku taastamine). Vt ka saneerimine.

kriitiline koormus, critical load, kritische Belastung (f), кри­тическая нагрузка – ühe või mitme reostusallika maksimaalne mõju, mis ei tekita kõige reostusõrnematele keskkonnaelementidele veel olulist kahju. K. k. on üks keskkonnakvaliteedinormidest, mida on rakendatud näiteks happevihmadest johtuvate keskkonnahäiringute hindamisel ja prognoosimisel, aga ka karstialadel väetiste kasutamisel. Vt ka saastekoormus.

kulutõhususe analüüs, cost-effectiveness analysis (CEA), Analyse (f) der Kosten­effizienz, анализ эффектив­ности затрат (АЭЗ) – tulude ja kulude parima suhte otsimine. Keskkonnamajanduse meetod nõutava keskkonnakvaliteedi saavutamiseks minimaalsete kuludega või parima tulemuse saavutamine etteantud kulutuste juures. Vt ka tasuvusanalüüs, teostatavusuuring, vähimast kulust lähtuv planeerimine.

kumulatiivne mõju (liitmõju), cumulative impact (effect), cumulierte Wirkung (f), совокупное воздействие – üksikute mõjutegurite kuhjuv mõju. Nt eri kavade ja projektide ellurakendamisel ühteaegu tekkiv mõju. Terminit kasutatakse inimtegevusega kaasnevate riskide hindamisel looduskeskkonnale ja inimese tervisele keskkonnamõju hindamisel, keskkonnamõju strateegilisel hindamisel ja mõju hindamisel Natura 2000 alale. Vt ka keskkonnamõju, sünergiline mõju.

kõrbestumine, desertification, Wüstenbildung (f), опустынивание – 1) kõrbeala laienemine loodusteguri toimel või ettevaatamatu inimtegevuse, sh ülekarjatamise (nt Sahelis) ja kliimamuutuse tõttu; 2) kõrbe tekkimine aladel, kus seda varem ei ole olnud. K-ga kaasneb taimkatte ja selle iseenesliku taastumise võime kadu ning pinnase bioloogilise potentsiaali suur kahanemine. Kõrbed ja poolkõrbed hõlmavad üle 40% elamiskõlblikust maismaast, kokku 49 mln km2, 10 mln km2 sellest on inimtekkeline kõrb. Vt ka keskkonnapagulane, mullakaitse, ÜRO keskkonna- ja arengukonverents.

käsukorrapoliitika (top-down), top-down, top-down, подход “сверху-вниз” – ingliskeelne idioom, mis tähistab käsukorda, millele vastandub taotlus lahendada probleeme kodanike algatusel ja üldsuse osalemisel. Säästva arengu strateegiana tähistab valitsuste juhtrolli tugevdamist. Vt ka altpoolt tulev algatus (bottom-up).

kütuseelement, fuel cell, Brennstoffzelle (f), топливный элемент – keemiline elektrienergia allikas, kus kütuse ja oksüdeerija keemiline energia muundub vahetult elektrienergiaks. K-s toimub kütuse (tavaliselt vesinik, süsinikoksiid, süsivesinikud) elektrokeemiline oksüdatsioon (nn külmpõlemine), mille tulemusena saadakse nii elektrit kui ka soojust. Kütuse sellisel oksüdatsioonil on keemilise energia elektriks muundamise kasutegur väga kõrge (40–90%). Suureks plussiks on müra ning sisepõlemismootorile omaste heitainete puudumine, samuti väiksem mass ja mõõtmed kui teistel keemilistel elektrienergiaallikatel. K-l põhinev vesinikuenergeetika ei tähenda veel fossiilkütuse kasutuse lõppu, kuna kaasaegsete k-de energiatoormeks sobib ka naftast või maagaasist valmistatud vedel kütusesegu. Vt ka energeetika, soojuse ja elektri koostootmine, soojuspump.

Kyoto protokoll, Kyoto Protocol, Kyoto-Abkommen (n), Киотский протоколÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni täpsustav rahvusvaheline leping, mis sõlmiti osaliste Kyoto konverentsil Jaapanis 1997. aasta detsembris ja millega kehtestati tööstusriikidele kasvuhoonegaasiheite protsentuaalse vähendamise kohustus aastateks 2008–2012, võrreldes 1990. aastaga. Eesti ratifitseeris Kyoto protokolli 3. septembril 2002, see jõustus 16. veebruaril 2005. K. p. sisaldas ka kolme nn paindlikku mehhanismi, mis võimaldas jõuda seatud eesmärkideni majanduslikult tõhusaimal viisil: heitkogustega kauplemine, ühisrakendus ja puhta arengu mehhanism. Eesti puhul rakendusid kaks esimest mehhanismi. Vt ka kasvuhoonegaasid, kliimamuutus, Kyoto sihtarv.

Kyoto sihtarv, Kyoto target, Kyotoziele (pl), цель КиотоÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste 1997. aastal Kyotos vabatahtlikult võetud kohustused kasvuhoonegaasiheite vähendamiseks. Arenenud tööstusriigid kohustusid ühiselt vähendama oma kasvuhoonegaaside emissiooni Kyoto esimesel kohustusperioodil, aastatel 2008–2012, vähemalt 5,2% võrreldes 1990. aasta tasemega. Igal riigil olid sihtarvud, enamiku Euroopa Liidu liikmesriikide, sh Eesti, kohustus oli 8%. Elektrienergia tootmismahtude vähenemise, tööstuse ja põllumajanduse toodangu muutuste tõttu olid Eesti kasvuhoonegaaside heitkogused 1997. aastaks tegelikult vähenenud juba üle 40%. Vt ka heitkogustega kauplemine, Kyoto protokoll.

L

laenu vahetamine looduskaitse vastu, debt-for-nature swap, Kredit (m) gegen Naturschutzmaßnahmen, компенсация долга природоохранным предприятиям – leping võlgades oleva riigi ja kreeditori vahel, millega riik vabastatakse osaliselt või täielikult võlast, kui ta võtab endale teatud keskkonnakaitselisi kohustusi. Esimesed sellised lepingud sõlmiti 1980. aastate teisel poolel Maailma Looduse Fondi (WWF) algatusel, kuna suur osa maailma elurikkusest asub just arengumaades, kes samas vaevlevad suurte välislaenude koorma all. Sageli on riik kohustatud võtma kaitse alla kaitseväärtusega alad, näiteks vihmametsad, mille valdusõigus antakse kas kohalikele või rahvusvahelistele looduskaitseorganisatsioonidele. Vt ka keskkonnafond, kolmanda maailma võlakriis, ökopank.

lahti sidumine, decoupling, Entkopplung (f) , нарушение связи (pазвязка) – ressursikasutuse ja majandustoodangu mahu suhe tootmis- ja tarbimissüsteemide jätkusuutlikkuse hindamiseks. Mõõdetakse mahukuse näitajatega (nt majanduse CO2- ja energiamahukus). Suhteline l. s. on tootmismahu kiirem kasv võrreldes loodusvarade kasutamise kasvuga. Absoluutne l. s. on tootmise kasvamine loodusvarade kasutuse vähenedes. Mõju l. s. on loodusvarade kasutamisest tuleneva keskkonnamõju vähenemine. Vt ka dematerialiseerimine, ressursitõhusus.

laissez-faire, laissez-faire, laissez-faire, принцип экономической свободы и промышленного капитализма – 'laske teha' (pr k). Termini võtsid kasutusele 18. sajandi Prantsuse füsiokraadid, seda arendasid edasi Adam Smith ning klassikalised ökonomistid. Doktriin viitab valitsuse sellisele poliitikale, mille järgi riik ei tohiks üldse majandusküsimustesse sekkuda. Toetub oletusele, et inimesi motiveerivad peamiselt isiklikud huvid, mis tervikuna on üksteisega kooskõlas. Kasutatakse tihti vabaturumajanduse sünonüümina. Vt ka neokapitalism, sotsiaaldarvinism.

lapstööjõud, child labour, Kinderarbeit (f), детский труд – alla 15-aastaste (Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni määratluse järgi) tööhõive, mis võib pärssida nende kehalist, sotsiaalset ja vaimset arengut (nt hariduse omandamist). Vanus, millest allapoole last tööle võtta ei tohi varieerub riigiti; paljudes kolmanda maailma riikides on lapsed hõivatud väga varakult, lapstööjõudu kasutavad seal ka rahvusvaheliste korporatsioonide alltöövõtjad. Suurem osa lastest töötab väljaspool ametlikult reguleeritud tööturgu ning seetõttu on l-u kasutamist üsna raske reguleerida. L-u kasutamine ohustab tulevaste põlvkondade võimet muutustega toime tulla. Vt ka eetiline investeering, keskkonnahoidlik tarbimine, õiglane kaubandus.

liikuvuskorraldus, mobility management, Mobilitätsmanagement (n), управление мобильностьюsäästva transpordi edendamine ja autokasutuse nõudluse ohjamine inimeste hoiakute ja harjumuste muutmise ning transpordi-, keskkonna- ja linnakorralduse integreerimise kaudu.Vt ka linnaline liikuvus, ühisauto kasutamine.

linnaline liikuvus , urban mobility, städtische Mobilität (f), городская подвижность – kontseptsioon, mis hõlmab jätkusuutliku linnaliikluse keskkonna planeerimist, linnaliikluse infrastruktuuri arengut, logistikat ning linnaliikluse keskkonnamõju hindamist, sotsiaalse ja majandusliku mõju arvestamist jms. Allikas: Eesti Keele Instituut.Vt ka liikuvuskorraldus, säästev linnaplaneerimine.

linnauuendus, urban renewal, Stadterneuerung (f), обновле­ние города – linna hüljatava või allakäiva piirkonna ümberplaneerimine arenguimpulsside andmiseks. Enamasti kasutatakse hääbuva traditsioonilise tööstuse, kahjustatud keskkonna ja/või sotsiaalsete probleemidega piirkondades. Vt ka ruumiline planeerimine, säästev linnaplaneerimine.

linnaökoloogia, urban ecology, Stadtökologie (f), эколо­гия городаsotsiaalökoloogia osa, mis käsitleb linnaelu ökoloogilist eripära, sh linnaelustikku, saastet, müra, haljastust, koduloomade pidamist ja elanike keskkonnateadlikkust. L-ga on seotud linnaehituse ökoloogia, mis käsitleb linnade arendamise ja otstarbeka kujundamise küsimusi. Ei hõlma siseruumidesse puutuvat. Vt ka säästev linnaplaneerimine.

linnuala, Special Protection Area (SPA), Europäisches Vogelschutzgebiet (n), птичьий заповедник – Euroopa Nõukogu linnudirektiivi 79/409/EMÜ alusel loodud kaitseala direktiivi I lisa linnuliikide ja regulaarselt läbirändavate linnuliikide kaitseks. L-d hõlmavad nii nende pesitsus-, sulgimis- ja talvituspiirkondi kui ka rändepeatuspaiku.Vt ka hoiuala, loodusala, Natura 2000.

loodusala (ühenduse tähtsusega ala), Site of Community Importance (SCI), Special Area of Conservation (SAC), besonderes Schutzgebiet (n), природный заповедник – Euroopa Nõukogu loodusdirektiivi 92/43/EMÜ alusel loodud kaitseala direktiivi I lisa looduslike elupaigatüüpide ja II lisa liikide elupaikade kaitseks. Vt ka hoiuala, linnuala, Natura 2000.

looduse õigused, rights of nature, Rechte der Natur (pl), природ­ные праваkeskkonnaeetika kategooria. Loodusele inimkonnaga sarnaste õiguste omistamisega püütakse sageli põhjendada vajadust loodust kaitsta ja inimtegevust selle võrra piirata. Õiguste omistamisele on omane teatud astmeline laienemine: kõige levinum on nn loomaõiguste tunnustamine, kuid selle mõtteviisi abil ei ole alati võimalik põhjendada ulatuslikumat keskkonnakaitset. Järgmiseks sammuks on olnud õiguste omistamine kõigele elavale ja lõpuks – püsivaks kestmiseks võimelistele ökosüsteemidele. Selle mõtteviisi filosoofiline probleem on ühepoolne kommunikatsioon: nimetatud õigusi saavad loodusele omistada omavahelise kokkuleppe alusel ainult inimesed ning looduse kui õigustatud subjekti tagasiside tõlgendamine on samuti ühiskondliku kokkuleppe küsimus. Vt ka looduskesksus.

looduskaitse, nature conservation (nature protection), Naturschutz (m), ох­рана природы – looduskeskkonna, elurikkuse (sh liikide, elupaikade, looduskaitsealade) ja loodusvarade kestmise tagamine, nende hooldamine ja taastamine. Nn klassikalise l. eesmärk on olnud peamiselt kohalike loodusharulduste ja liikide, ka maastike kaitse. Tänapäevane l. ühendab elupaikade, koosluste, liikide ja maastike kaitse terviklikuks looduse mitmekesisuse ja ökosüsteemide kaitseks. 1980. aastateni käsitleti l-t laiema mõistena kui keskkonnakaitse, milles nähti l. osa. Nüüd käsitletakse l-t keskkonnakaitse osana. Vt ka biosfäärikaitseala, kaitseala, keskkonnaküsimuste sidumine (seostamine), konservatiivne ökoloogia, looduskasutus, punane raamat, säästev kasutus.

looduskaitseseadus, nature conservation act, Natur­schutzgesetz (n), закон об охране природы – seadusandja kehtestatud õigusakt, mis sätestab looduskaitse ja looduskasutuse põhimõtted ning loodusobjektide kaitse viisid. Eestis anti esimene l. välja 1935. aastal, teine 1957. aastal, kolmas 1994. aastal (kaitstavate loodusobjektide seadus) ning uus looduskaitseseadus 2004. aastal. Uuendusena sätestab viimane seadus liikide elupaikade ja Natura 2000 võrgustiku alade kaitse põhimõtted. Looduskaitset reguleerivad Eestis ka maapõue-, metsa-, planeerimis-, veeseadus jt. Eesti on ühinenud mitme rahvusvahelise ja regionaalse looduskaitsekonventsiooniga. Vt ka bioloogilise mitmekesisuse konventsioon, kaitstav loodusobjekt.

looduskapital, natural capital, Naturkapital (n), природ­ный капитал – ökoloogiline potentsiaal inimmajanduse toimimiseks. Loodusvarade olemusest ja paiknemisest tulenevad edu- ja tegevuseeldused toiminguteks, millel on majanduslik tähendus ja mille kaudu on neile varudele omistatav kapitali kui tegevuseelduse tähendus. L-ks saab pidada nii loodusvarasid, maad kui ka ökosüsteemi omadusi ning funktsioone (nt võimet stabiliseerida inimtekkelisi muutusi, selle kaudu mõjutades ka majandustegevust). L-i tähendus majandusanalüüsis muutub seda suuremaks, mida enam arvestatakse ökosüsteemi majandustegevuse koha ja/või komponendina. L-i mõiste ja selle hindamise metoodika on kesksel kohal näiteks ökoloogilise jalajälje, keskkonnaarvestuse ja rohelise SKT mudelites.Vt ka inimkapital, keskkonnafunktsioonid, sotsiaalne kapital, ökosüsteemiteenused.

looduskasutus, nature management, Naturbewirt­schaf­tung (f), природопользованиеloodusvarade kasutamine inimkonna poolt; hõlmab nende ammutamise, töötlemise ja taastumisvõime hoidmise. Loodus on tänaste ja tulevaste inimpõlvede ühisvara, mille kasutamine ei tohi olla ühekülgne, hetkekasule orienteeruv ja biosfääri stabiilsust ohustav. L-e teaduslik baas ühendab loodus-, sotsiaal- ja tehnikateaduste meetodeid ja andmestikku. Vt ka keskkonnatasu, ressursimajandus, säästev kasutus.

looduskesksus, ecocentrism, Ökozentrismus (m), экоцент­ризмkeskkonnaeetika vool, mis inimühiskonna ja looduse suhete konstrueerimisel lähtub loodusele omistatavatest õigustest ja vajadustest. Tõsiasi on aga see, et loodusele omistatavad õigused ja vajadused on sisult inimeste omavaheline meelevaldne kokkulepe. Samas on looduskeskne argumenteerimine olnud avalikus mõttevahetuses ja keskkonnapoliitikas edukas säästva arengupõhjendamise võte, kuna tegemist on emotsionaalselt ja sümboli mõttes väga mõjuva mõistega. Vastandiks on inimkesksus. Vt ka looduse õigused, süvaökoloogia.

looduslik ja tehislik, natural and arti­ficial, natürlich und künstlich, естественное и искусственное – objektide ja nähtuste teineteisele vastanduvad vormid. Looduslik on spontaanselt tekkiv, püsiv ja isearenev, tehislik teostub aga inimtegevuse kaudu – loodusaine transformeerimisega vormi, mis ei tulene selle sisemisest loomusest. Tehisliku esimene vorm on naturaalsest loodusainest kuhjatud struktuur (kiviaed, maanteetamm, pais jms). Teine vorm on selliste tehisobjektide loomine, mis on looduslikega analoogilised, ent mitte identsed (nt tehislikud keemilised elemendid, tehisisotoobid, polümeermaterjalid, kultuurtaimede sordid, koduloomade tõud). Tehisliku kolmas vorm on selliste struktuuride moodustamine, mille iseeneslik teke on täiesti võimatu (mikroprotsessor, kosmoselaev). Nüüdisaja inimest ümbritseb peaaegu ainuüksi tehislik mikrokeskkond, nt linnakorteris. Loodusliku transformeerimine tehislikuks toimub Maal plahvatuslikult kasvavates mõõdetes. Tehislikul puudub isetaastumisvõime, see on väga ebastabiilne ja kaldub iseeneslikult hävima (nt amortisatsioon, korrosioon), mistõttu tehislik saab püsida ainult jätkuva inimtegevuse toel. Tehisliku hävimine tähendab üha kasvavaid jäätmehulki, ammutatud loodusvarade pöördumatut kaotsiminekut jne. Vt ka kapital, keskkond.

loodusmälestis, nature monument, Naturdenkmal (n), памят­ник природы – erilise teadusliku, kultuuriloolise või esteetilise väärtusega, inimtegevuse tagajärjel ohtu sattunud eluta või eluslooduse objekt. Eestis on l-d näiteks saaremaa robirohi, kotkad, põlispuud, suuremad rändrahnud, paljandid; enamik l-i on võetud Eestis looduskaitse alla. Termin võeti laiemalt kasutusele 20. saj algul. Vt ka kaitstav loodusobjekt.

looduspõhised lahendused, nature-based solutions, Naturbasierte Ansätze (m), природные решения – loodusest inspireeritud või loodusel põhinevad lahendused enamasti kliimamuutusest tulenevate mõjude käsitlemiseks ja nendega kohanemiseks. L. l. kasutavad ökosüsteemide omadusi ja funktsioone, et tagada inimestele hädavajalike keskkonnakaitseliste, sotsiaalsete ja majanduslike hüvede toimimine. Sageli kulutõhusamad kui puhttehnilised lahendused. Nt haljaskatused, tiikidest ja kraavidest koosnevad sademeveesüsteemid, rohealad ja tänavahaljastus õhu jahutamiseks ja sademevee immutamiseks, vett läbilaskvad pinnad.Vt ka ökotehnoloogia.

loodusturism, nature tourism, Naturtourismus (m), природный туризм – inimtegevusest suhteliselt puutumatute alade külastamine, kus tsivilisatsioonist tüdinud turist saab jälgida loodust ja (või) kohalike inimeste elu. L-i vasturääkivus on seotud nendesamade puutumatute aladega, mis võivad ülemäärase külastatavuse korral kaotada oma senised väärtused. Vt ka säästev turism, ökoturism.

loodusvara, natural resource, natürliche Ressource (f), природный ресурс – loodusliku tekkega aine või protsess, mida inimene kasutab toorainena, energiaallikana või muul viisil (maa, maavarad, vesi, metsad jm). Võrreldes keskkonnafunktsioonide ja looduskapitaliga on l. mõiste kitsam. L-d jagatakse taastuvateks (bioloogilise tekkega) ja taastumatuteks loodusvaradeks. Ka looduse võimet vastu võtta inimtegevuse tõttu tekkivaid keskkonnale kahjulikke heitmeid võib pidada omamoodi l-ks. Vt ka globaalne ühisomand, keskkonna taluvusvõime, siduja, varihind.

loodusvara kasutusõiguse tasu (loodusvara maks), natural resource charge, Ressourcengebühr (f), налог на использование природных ресурсов – rahaline makse, millega loodusvara kasutaja hüvitab kulutused, mis ühiskond on teinud loodusvarade otsimiseks, säilitamiseks, taastamiseks ja võimalike tulevaste asendajate leidmiseks. L. k. t. peab katma ka kulutused, mis johtuvad loodusvarade ja nende ammutusviiside seostest. Vt ka keskkonnamajandus, keskkonnatasu, looduskasutus, loodusvara lubatava kasutuse määr.

loodusvara lubatava kasutuse määr, resource use rate, Nutzungsgrad (m) der Ressource, квота использования ресурса (квота ресурсопользования) – teatud ajavahemikuks administratiivselt kehtestatav loodusvarade (nt mets, ulukid, kalavarud) kasutamise piirmäär, mille kehtestamisel arvestatakse looduskasutuse mõju keskkonnaseisundile.Vt ka looduskasutus, loodusvara kasutusõiguse tasu, säästev kasutus.

loodusvara säästev hind, sustainable price for a resource, nachhaltiger Ressourcen­preis (m), цена ресурса при его устойчивом (неистощительном) использовании – hind, mis tagab kauba või teenuse tootmisel tekkinud negatiivsete keskkonnamõju leevendamise vastuvõetavale tasemele. Vt ka keskkonnamajandus, looduskasutus, loodusvara kasutusõiguse tasu, loodusvarade nappus, säästev kasutus.

loodusvarade nappus, resource scarcity, Ressourcenknappheit (f), не­хватка ресурсов – olukord, milles nõudlus mingi loodusvara järele ületab kestvalt pakkumist L. n. on suhteline, kui nõudlus ja pakkumine ajapikku tasakaalustuvad, vastupidisel juhul on see absoluutne. Vt ka loodusvara lubatava kasutuse määr, loodusvara säästev hind, säästev kasutus.

Läänemere Agenda 21, Baltic Agenda 21, Agenda 21 (f) für den Ostseeraum, Aгeндa 21 по Балтийскому морю – 1998. aastal Läänemerega piirnevate riikide välisministrite vastuvõetud säästva arengu dokument, mis määrab kindlaks üldised ja valdkondlikud eesmärgid ning tegevuse säästva arengu saavutamiseks Läänemere piirkonnas. See on esimene regionaalsel tasandil ühiseid eesmärke sisaldav säästva arengu tegevuskava maailmas. Tegevuskavas käsitletavad valdkonnad on ühistegevus, ruumiline planeerimine ja sektorite tegevus: transport, energeetika, turism, tööstus, põllumajandus, kalandus, metsandus ja keskkonnaharidus. Kuna valdkondade tegevust juhivad harilikult kaks riiki, üks Läänemere läänekaldalt ja teine idakaldalt, siis sõltub teemade edenemine nende riikide aktiivsusest. Samas puudub Läänemere Agendal projektide rahastamise mehhanism ja enamik projekte viiakse ellu riiklike ja muude vahendite abil. Vt ka Agenda 21, kohalik Agenda 21.

M

Maa Harta, the Earth Charter, Erd-Charta (f), Хар­тия Земного шара – õiglase, jätkusuutliku ja rahumeelse maailma põhiväärtuste ja põhimõtete deklaratsioon, mis valmis 2000. aastal. ÜRO algatatud harta oli kavas vastu võtta 1992. aasta ÜRO keskkonna- ja arengukonverentsil. Aeg polnud aga sellise riikidevahelise leppe sõlmimiseks küps. 4000 valitsusväliste organisatsioonide esindajat, kes osalesid samal ajal ülemaailmsel foorumil, võtsid eetilise kohustuse tagada säästev areng, et kindlustada elu maakeral 21. sajandil ning jätkasid harta loomist ja levitamist. Harta on heaks kiitnud üle 4500 organisatsiooni. Vt ka Maailma looduskaitseharta.

Maa taluvuspiirid (planetaarsed piirid), planetary boundaries, Planetarische Grenzen (f), планетарные границы – J. Rockströmi ja ta kolleegide esitatud kontseptsioon (2009) inimarengu eeltingimuste määratlemiseks. Põhineb uuringutel, mis näitavad, et alates tööstusrevolutsioonist on globaalsete keskkonnamuutuste peamiseks põhjustajaks olnud inimene. M. t. on inimmõju tasemed, mille ületamisel muutuvad ebasoodsad keskkonnamuutused pöördumatuks, ohustades ökosüsteemide vastupanuvõimet ja inimeste toimetulekut. Sellised globaalsed muutused, mis suurendavad survet Maa ökosüsteemile, on: kliimamuutus, stratosfääri osooni hävimine, loodusliku mitmekesisuse kadu, kemikaalide saaste, ookeanide hapestumine, magevee tarbimise kasv, maakasutuse muutus, lämmastiku- ja fosforisaaste (ülekoormus), atmosfääri aerosoolide koormus.Vt ka keskkonnaruum, sõõrik-majandus, toimetulekuvõime.

Maa Tippkohtumine, the Earth Summit, Weltgipfel (m) für nachhaltige Entwicklung, Bсемирный Саммит – 1992. aasta juunis peetud ÜRO keskkonna- ja arengukonverentsi mitteametlik nimetus.

Maailma looduskaitseharta, World Charter for Nature, Weltcharta (f) der Natur, Всемирная хартия охраны природы – 1982. aastal ÜRO Peaassambleel vastuvõetud harta, mis on Maakera harta eelkäija. Tõi välja inimese eetilised kohustused ökosüsteemide kaitsmiseks. Vt ka bioloogilise mitmekesisuse konventsioon.

maailmamudel, global model, Globalmodell (n), мировая модель – kompleksne imitatsioonmudel, mis kujutab mõne globaalprobleemi valdkonnas toimuvaid protsesse ja seoseid ning võimaldab hinnata nende edasist kulgu. Esimeste m-te (D. Meadows jt 1972; M. Mesarovič ja E. Pestel 1974) loomise algatas Rooma Klubi; nende tulemusi on kasutatud ka üldsuse teavitamiseks kujunevatest ohtudest (rahvastikuplahvatus, toitluskriis, tuumasõja võimalikud tagajärjed jm). Vt ka stsenaarium, süsteemianalüüs, süsteemidünaamika.

maailmapärand, world heritage, Welterbe (n), мировое наследие – loodus- ja kultuuripärand, mille UNESCO on määratlenud kümne kriteeriumi abil. Tänapäeval ei eristata kaitse mõistes enam kitsalt looduspärandit, mille kaitse vajadus tugineb maastike esteetiliste ja vaateliste väärtuste hindamisele, mis on ideeliselt vanem kui elurikkuse mõiste ja mis väljendus esialgu rahvusparkide loomises, kultuuripärandist, mida määratletakse eelkõige kui kunstilise, ajaloolise või arheoloogilise väärtusega rahvuslikku rikkust – monumente, ehitisi, ehitiste rühmi, alasid. Vt ka UNESCO maailmapärandi kaitse konventsioon.

maastik, landscape, Land­schaft (f), ландшафт – geograafia põhimõisteid, ent tänapäeval levinud ka humanitaar- ja sotsiaalteadustes. Kirjeldab inimese tajutavat inimese ja looduse vahelistes suhetes tekkinud tervikut, mis on rohkem kui selle osade summa. Eestis eristatakse loodusmaastikku, mis viitab looduslikele aspektidele ja moodustub reljeefi, taimkatte, muldade ning veestiku elementidest, kultuurmaastikust, mis on kujunenud inimtegevuse tagajärjel. Vt ka maastike mitmekesisus, maistu, pärandmaastik.

maastike mitmekesisus, landscape di­versity, Land­schaftsdiversität (f), разнообразие ландшафтов – maastike struktuur, mis hõlmab eelkõige eluta loodust ja mida hinnatakse mitme indikaatoriga. Eesmärk on säilitada võimalikult mitmesuguseid maastikutüüpe ja -mustreid. Haakepunktiks elurikkusega on elupaigad ja kasvukohad, mida maastik pakub. Vt ka Euroopa maastiku konventsioon, maastikuarhitektuur, maastikuhooldus, maastikukaitseala, maastikupoliitika.

maastikuarhitektuur, landscape archi­tecture, Land­schaftsarchitektur (f), ландшафтная архитектура – rakenduskunstiala, arhitektuuri ja maastikuplaneerimise piirvaldkond, mis tegeleb maastiku kujundamisega inimesele funktsionaalselt, ökoloogiliselt, tervishoiuliselt ja esteetiliselt sobivaks elupaigaks, arvestades ökoloogiliste protsesside ja maastike vahelisi seoseid ning geoloogilisi, majanduslikke, klimaatilisi ja kultuurilisi tegureid. Vt ka maastike mitmekesisus, maastikuhooldus, maastikukaitseala, maastikupoliitika, maistu, pärandmaastik.

maastikuhooldus, landscape manage­ment, Land­­schaftspflege (f), управление ландшафтом – laiemas tähenduses kompleksne looduskaitsevaldkond, mille eesmärk on ökoloogiliselt ja esteetiliselt väärtuslike ja mitmekesiste maistute kujundamine ja kaitse sihipärase planeerimise ja tegevusega; teisalt ka intensiivse maakasutuse soovimatute kaasnähtude vähendamine. Vt ka Euroopa maastiku konventsioon, maastik, maastike mitmekesisus, maastikuarhitektuur, pärandmaastik.

maastikukaitseala, landscape conservation area, Landschaftsschutzgebiet (n), ландшафтный заповедник – haruldase või piirkonnale iseloomuliku loodus- või pärandmaastikuga kaitseala, mis on moodustatud maastiku säilitamiseks, kaitsmiseks, uurimiseks, tutvustamiseks ja kasutamise reguleerimiseks. M. eritüüpidena käsitletakse kaitse alla võetud parke, arboreetumeid ja puistuid. Vt ka Euroopa maastiku konventsioon, maastik, maastike mitmekesisus, maastikuarhitektuur, maastikuhooldus, maastikupoliitika.

maastikupoliitika, landscape policy, Landschaftsplanung (f), планирование ландшафтаmaastiku hindamise põhimõtete, strateegiliste sihtide ja suuniste kogum toimiva ja esteetilist rahuldust pakkuva terviku loomiseks. Rakendatakse nt mingis piirkonnas kavandatava tegevuse (majandusarendus ja looduskaitse) ettevalmistamisel. Vt ka Euroopa maastiku konventsioon, maastikuarhitektuur, maastikuhooldus, maastikukaitseala, maistu, pärandmaastik.

mahepõllumajandus, organic farming, ökologische Landwirtschaft (f) (biologische Landwirtschaft) , экологическое сельское хозяйство (oрганическое сельское хозяйство)ökoloogilise (ökosüsteemse) tehnoloogia haru, kus toit toodetakse välist energiat (fossiilset, keemilist) minimaalselt kasutavas süsteemis ning keskkonnaruumi häirimatul moel. Kasvatatavate heterotroofsete ja autotroofsete organismide valik ning pidamise kord lähtub eesmärgist säilitada või suurendada maksimaalselt mulla viljakust, kasutades selle taastootmiseks ning säilitamiseks eri taimede külvikordi. Mulla ja toitainete stabiilne koostis ning tarvilik ja piisav hulk saavutatakse looma- ja taimekasvatuse vahekorra seadmisega. Muldade toitainetesisaldus tagatakse m-s liblikõieliste taimede külvikordade abil ning põllumajandusjäätmete kompostimise ja põllule tagasi viimise kaudu. Umbrohu- ja putukatõrjemeetodid on peamiselt asjakohase liigilise mitmekesisuse soodustamine (nt muude taimedega vaheribade külvamine, segakülv) ja taimede vastupanuvõime suurendamine. Üldjuhul säilib m-toodang hästi ning on ka organismile hästi omastatav. Vt ka segakultuur, säästev põllumajandus, taimekaitse.

maistu, cultural landscape (landscape), Kultur­land­schaft (f), культурный ландшафт – piirkond, mis kestva inimtegevuse mõjul on muutunud, kultuuristatud. Sõna võttis kasutusele geograaf Jaan Rumma soome maasto eeskujul, et rõhutada eelkõige inimese osalust maastiku kujundamisel ja sellisena sobib tänapäeval asendama terminit maastik, kui käsitletakse seoseid looduskaitse ja kultuuriuuringutega. Vt ka maastike mitmekesisus, maastikuarhitektuur, maastikuhooldus, maastikukaitseala, pärandmaastik, roheala.

majandushoob, economic instrument (for environmental policy), ökonomisches Instrument (n), экономический инструментkeskkonnapoliitika vahend, mis loodusvarade ja keskkonnakomponentide otstarbekamalt kasutamiseks rakendab nii stimuleerivaid fiskaalmeetmeid (tagatisrahasüsteem, subsiidiumid) ja hoiatavaid meetmeid (maksud), kui ka turumeetmeid nagu kaubeldavad load, mitte niivõrd tulemi reguleerimist. M-d pole suutelised täielikult tagama keskkonnakaitse eesmärkide täitmise, kuna osa loodusest pole majanduslikult hinnatav. Vt ka keskkonnamaks, majanduslik stiimul, maksusoodustus, ökomaksureform.

majandusindikaator (majandusnäitaja, majandusmõõdik), eco­nomic indicator, Wirt­schaftsindikator (m), экономическuй индикатор – näitaja, mis aitab analüüsida majandusolukorda ja tulevikuväljavaateid nii ettevõtte kui ka riigi tasandil. Näiteks statistika tööhõive, investeeringute, varade, hindade, tulude ja kulude, laenude, tootmise, kaubanduse jms kohta. Vt ka majanduskasv, roheline SKT, sisemajanduse kogutoodang (SKT), säästva arengu indikaator, säästva majandusliku heaolu indeks, tõelise arengu indeks.

majanduskasv, economic growth, Wirtschafts­wachstum (n), эко­но­мический рост – riigi kogutoodangu kasv ajas, väljendatakse enamasti rahvamajanduse kogutoodangu (RKT, Gross National Product) või sisemajanduse kogutoodanguna (SKT, Gross Domestic Product). M. peegeldab kaupade ja teenuste aastast juurdekasvu. M-st on saanud enamiku riikide majanduspoliitika nurgakivi, kuid samas ei tooda selles välja kasulikku ja kahjulikku majandustegevust, soovitud ja soovimatuid kulutusi, loodusvarade ületarbimist jms. Vt ka mittekasv, nullkasv, roheline kasv, roheline SKT, säästva majandusliku heaolu indeks, tõelise arengu indeks.

majanduslik stiimul, economic incen­tive, ökonomi­scher Anreiz (m), экономический стимул – hind või otsene majanduslik kasu, mis motiveerib tootjat või tarbijat käituma soovitud viisil. M. s-d on näiteks hinnalisandid ja subsiidiumid. Vt ka keskkonnapoliitika vahend, majandushoob, maksusoodustus.

maksevalmidus, willingness to pay (WTP), Zahlungsbereit­schaft (f), готовность платитьtingliku hindamise meetodi osa, kus inimeste küsitluse teel tehakse kindlaks, kui palju ollakse keskkonnaseisundi parandamise või säilitamise eest nõus maksma. Kasutatakse eelkõige kaupade või hüvede puhul, millel pole kindlat rahalist väärtust, nt metsa alalhoidmine puhkeeesmärgil. Vt ka aktsepteerimisvalmidus, tasuvusanalüüs.

maksusoodustus, tax incentive, Steuervergünstigung (f), налоговая льгота – madalama maksumäära kehtestamine või maksuvabastus tootjate või tarbijate käitumise mõjutamiseks. Näiteks keskkonnamaksust vabastus juhul, kui ettevõte investeerib keskkonnakaitsesse, mis vähendab saastamist. Vt ka keskkonnapoliitika vahend, majandushoob, majanduslik stiimul.

marginaalsus, marginality, Marginalität (f), марги­наль­ность – 1) loodusobjekti piirmine asend, näiteks poolkõrbe ja kõrbe vaheala. Marginaalse paiknemisega ökosüsteemid on ebastabiilsed, looduskasutus nendel aladel peab olema eriti läbimõeldud ja ettevaatlik; 2) geograafiline ääreala, mille elanikud on keskusest kaugel ja neil on vähe võimalusi keskust mõjutada; 3) sotsiaalne seisund, kus inimene on osalt rühma või ühiskonna liige, ent mitte täielikult (nt migrandid). Marginaalse isiku sotsiaalne identiteet on sageli negatiivne. Samasugune negatiivne märgistus on vahel kaldunud iseloomustama nt roheliste tegevust, laienedes nende poolt välja pakutud ideedele. M. on otseselt seotud ettekujutusega normaalsusest ühiskonnas ja teiseneb olenevalt selle muutumisest. Seega on säästva arengu idee levikuga muutunud ka suhtumine rohelistesse. Vt ka neljas maailm.

Maslow vajaduste hierarhia (inimvajaduste hierarhia), Maslow's hierarchy of needs, Maslows Rangfolge (f) der Bedürfnisse, иерархия потребностей по Маслоу – üks tuntumaid sotsioloogiliste ja bioloogiliste vajaduste liigitusi, mis pärineb Abraham Maslow’lt. Iga järgmise astme vajadused tekivad ja neid asutakse rahuldama siis, kui eelmise astme vajadused on rahuldatud: 1) füsioloogilised vajadused, 2) turvalisusvajadus, 3) armastus- ja kuuluvusvajadus, 4) tunnustusvajadus, 5) eneseteostusvajadus. Maslow püramiid arvestab nn keskmiste inimestega ega kehti nende inimeste puhul, kes kõrgema taseme vajaduste saavutamiseks jätavad mõne astme vahele. Jätkusuutliku ühiskonna kontekstis on M. v. h-t oluline arvestada ja rakendada säästva arendamise meetmeid selle kõikidel tasanditel, alustades esmavajaduste rahuldamisest. Näiteks ei ole tulemuslik panustada keskkonnateadlikkuse kasvatamisele olukorras, kus füsioloogilised või turvavajadused on rahuldamata või puudulikult rahuldatud. Vt ka inimlikud vajadused, väärtushinnangute muutumine.

materiaalne jalajälg, material footprint, Material-Fußabdruck (m), материальный след – ressursikasutuse tarbimispõhine indikaator. T. Wiedmanni ja ta kolleegide väljapakutud näitaja (2013), mis arvestab lisaks kodumaisele ressursikasutusele (domestic material consumption) ka imporditud materjali kasutust, mille suur osakaal on omane arenenud riikidele. Vt ka süsiniku jalajälg, ökoloogiline jalajälg.

materjalikulu, material input, Materialinput (m), материальная затрата – ainevoog ja kogukulu tootmistegevuses; peegeldab ainete tarbimisega seotud kogumõju (nt kaevandamise füüsiline mõju, saastamine, jäätmeteke). Kui m. ja materjalivooge vähendada, siis vähenevad ka tootmisega seotud keskkonnaprobleemid. M. hulka arvestatakse ka näiteks lubjatootmises kaevandamise käigus eemaldatavad mulla- jt ainekihid ning kaevandamise kõrvalmõjust (nt erosioon) tekkivad ainevood. Vt ka keskkonnabilanss, materjalikulu teenuseühiku kohta, materjalivoo analüüs, olelusringi hindamine, tööstusökoloogia, ökoloogiline jalajälg, ökoloogiline seljakott, ökotõhusus.

materjalikulu teenuseühiku kohta (MIPS), material input per service (MIPS), Materialinput (m) per Service­einheit, мате­риальные затраты на единицу обс­лу­живания – 1993. aastal Wuppertali Instituudis dr Friedrich Schmidt-Bleeki juurutatud indikaator ökotõhususe mõõtmiseks. M. t. k. väljendab massiühikutes, kui palju materjali (k.a kaudne materjal, näiteks põlevkivi kaevandamise aheraine) ja energiat kulub toote valmistamiseks ja kasutamiseks või teenuse osutamiseks. Vt ka faktor 4, faktor 10, materjalikulu, materjalivoo analüüs, olelusringi hindamine, toormemahukas tootmine, ökoloogiline seljakott, ühendivoo analüüs.

materjalivoo analüüs, Material Flow Analysis (MFA), Stoffstromanalyse (f), анализ потока материалов – analüüsimeetod, mis käsitleb materjalikasutuse tõhusust tootmises ja tarbimises. M. a-i abil saab tuvastada süsteemis kõige suurema materjalikulu ja materjali väljavooluga (jäätmed, heitmed) osad, et seda ohjata. Tavapärased majandusanalüüsi meetodid enamasti materjalikasutuse tõhusust ei peegelda, sest need käsitlevad rahavooge. Vt ka olelusringi hindamine, sotsiaalne metabolism, tööstusökoloogia, ökoloogiline jalajälg, ökoloogiline seljakott, ökotõhusus, ühendivoo analüüs.

Metsade Sertifitseerimise Kinnitamise Programm (PEFC), Programme for the Endorsement of Forest Certification schemes (PEFC), Programm zur Einführung der Waldzertifizierung (PEFC), Программа по признанию схем лесной сертификации (PEFC) – sõltumatu, mittetulunduslik valitsusväline organisatsioon, mis loodi 1999. aastal ja mis edendab säästvat metsandust sõltumatu kolmanda osalise keskkonnasertifitseerimise kaudu. Allikas: PEFC.Vt ka Eesti säästva metsanduse standard, Metsahoolekogu (FSC).

metsahool, forest stewardship, Wald­be­treu­ung (f), управ­ление лесными ресурсами – metsa looduskaitseliselt ja sotsiaalselt vastutustundlik kasutamine ning majandamine, et hoida ja rohkendada metsa väärtusi ka tulevaste põlvede tarbeks. On algatatud vastavaid riiklikke programme, näiteks Metsahoole programm (Forest Stewardship Program) USA-s, mis toetab metsaomanikke, kes majandavad metsa säästvalt ja edendavad metsa mitmekülgset kõrvalkasutust. Vt ka Metsahoolekogu (FSC), säästev metsandus.

Metsahoolekogu (FSC), Forest Stewardship Council (FSC), Weltforst­wirtschafts­rat (m) (FSC), Лесной попечительский совет (FSC) – Mehhikos registreeritud sõltumatu rahvusvaheline mittetulundusühendus, millel on üle 600 liikme 71 riigist. M. asutati 1993. aastal metsamajanduse vabatahtliku sertifitseerimise hoogustamiseks. FSC tegevust finantseerivad heategevusfondid, valitsused, raha laekub ka liikmemaksudest ja akrediteerimistasudest. FSC ise metsi ei revideeri ega sertifikaate ei väljasta. Seda teevad sertifitseerimisorganid, kelle tegevust hindab, akrediteerib ja kontrollib Metsahoolekogu. FSC töögrupid tegutsevad 34 riigis, sealhulgas Eestis. Metsahoolekogu Eestis registreeritud töörühma, MTÜ Eesti FSC Töögrupi (Eesti FSC) ülesanne oli välja töötada Eesti oludele kohandatud FSC standard ja hoida seda ajakohasena. Samuti on ta FSC kaubamärgi hoidja Eestis. FSC ja Eesti FSC ühiste eesmärkide hulka kuulub: 1) toetada ja edendada metsade head majandamist, mille käigus ei kahjustata metsavarusid, ökosüsteeme ega metsaga seotud inimeste huvisid; 2) toetada ja edendada FSC standardit ja selle järgimist; 3) anda inimestele teadmisi metsade heast majandamisest, sertifitseerimisest ja metsatoodete märgistamisest; 4) suunata ja abistada metsamajandamise kavandajaid, metsamajandajaid ja kõiki teisi huvitatud isikuid. Allikas: FSC. Vt ka keskkonnasertifitseerimine, metsahool, säästev metsandus.

metsatustumine (raadamine), deforestation, Entwaldung (f), исчез­но­вение лесов (вырубка лесов) – metsa pindala vähenemine. Igal aastal hävib vähemalt 11 mln hektarit troopilist metsa. Kuigi m-se põhjused on regiooniti väga erinevad, kaob 40–50% metsadest alepõllunduse, küttepuu hankimise ja teedeehituse tõttu, 10% karjatamise, 10–20% intensiivse põllumajanduse, 5–10% istanduste ja 1–15% metsapõlengute tõttu. Metsade hävimine põhjustab lugematute looma- ja taimeliikide elupaikade kadu, loodusrahvaste elukohtade ja elatusallikate hävimist, mäenõlvade ja pinnase erosiooni, suurte tulvade tekkimist orgudes; metsa kui tähtsa süsiniku siduja vähenemine suurendab atmosfääri süsihappegaasi sisaldust ning võib viia tasakaalust välja nii süsiniku- kui hapnikuringe. Vt ka kliimamuutus, säästev metsandus.

mikroenergeetika, microenergetics, Mikroenergetik (f), мик­роэнергетика – väikese võimsusega (mõnesajast vatist kuni mõnesaja kilovatini) elektri- ja soojatootmisseadmete rakendamine hajaenergeetikaks. Kasutatakse mikroturbiine, välispõlemismootoreid (heeliumil töötavad stirlingmootorid ja termoakustilised jõuallikad), päikesepatareisid jne. M. võimaldab vähendada energia ülekandekulusid ning lihtsustada energiasüsteemi sünkroniseerimist ja juhtimist. M. areng on seotud lihttehnoloogilise (low-tech) energiamuundamise arenguga. Nt termoakustiliste muundurite elektritootmise kasutegur ulatub 40–45%-ni ning nende prognoositav maksumus masstootmises on 0,3–0,6 USD/W. Majanduslik tasuvus on peamisi põhjusi, miks m. süsteeme peetakse paljutõotavaks nii arenenud kui arengumaade jaoks. Vt ka energeetika, soojuse ja elektri koostootmine.

mitme-kriteeriumi hindamine, multi-criteria evaluation (multi-criteria analysis), mehrdimensionale Einschätzungsmethoden (pl), многокритериальная оценка – hindamismeetod otsusetegemise hõlbustamiseks, kui võimalikke lahendusvariante on mitu ja eesmärke, millele sobivaim variant peab vastama, on samuti mitu. Valikuvariantide hindamiseks määratletakse eesmärkidele vastavad kriteeriumid, mis võivad võivad kajastada nii eri mõõtühikuid (nt rahaline, füüsiline ehk loodusvarade kasutus, sotsiaalne ehk jaotumus ühiskonnas ja ajaline kriteerium) kui ka eri tasandeid (nt kohalik, riiklik ja piirkondlik). Vt ka jätkusuutlikkuse teadus, kulutõhususe analüüs, tasuvusanalüüs, ökoloogiline majandus.

mitteametlik majandus, informal economy, in­for­meller Sektor (m), неофициальная экономика – rahvamajanduse osa, mis kasutab tööjõudu ilma ametliku vormistuse ja regulatsioonita. M. m-s loodud väärtused ei peegeldu ametlikus majandusstatistikas (nt sisemajanduse kogutoodangus). M. m. jaotatakse kaheks: legaalseks, nagu oma maja värvimine või jalgratta parandamine ning illegaalseks, nagu prostitutsioon ja uimastikaubandus. Vt ka elatusmajandus.

mittekasv (tasaareng), degrowth, Wachstumsrücknahme (f), отрицательный экономический рост (движение обратного роста) – kõige kaugemale minev alternatiiv majanduskasvu paradigmale, kuna selle all mõeldakse kasvu vastandit – kahanemist ja riikide majanduste ümberstruktureerimist nii, et need ei oleks kasvust sõltuvad. See tähendab ka ressursikasutuse ja tarbimise vähendamist kui ainuvõimalikku teed sotsiaalse õigluse, ökoloogilise jätkusuutlikkuse ja heaolu parandamiseks. Vt ka nullkasv, roheline kasv.

MMN-sündroom (mitte-minu-naabrusse-sündroom), NIMBY-syndrome (Not In My Back Yard-syndrome), Flo­rians­prinzip (n), синдром ННМЗД (не на моём заднем дворе) – paikkondlik vastuseis prügilatele, teedeehitusele, ohtlike (sh radioaktiivsete) jäätmete ladestuskohtadele, sõjaväepolügoonide jt ohtlikeks või tülikateks peetavate rajatiste loomisele. Tavanõudmine on, et objekt rajataks kuhugi eemale, mitte minu kodu lähedale. Algne MMN-liikumine ohtlike jäätmete ladestamise vastu rikastes Põhja riikides põhjustas ohtlike jäätmete ladestamise üleviimist Lõuna vaesematesse riikidesse, mis omakorda algatas nendes riikides keskkonnaõigluse liikumise. Vt ka Põhi-Lõuna.

monokultuur (ainukultuur), monoculture, Monokultur (f), монокуль­тура – 1) ühe kultuurtaimeliigi jätkuv viljelemine samal maatükil. M. põhjustab mulla vaesumist ning soodustab taimehaiguste ja -kahjurite levikut; 2) ainult ühe kultuurtaimeliigi kasvatamine istandikus. M. on vähem stabiilne ja väiksema summaarse saagiga kui tema vastand segakultuur. Paljude arengumaade majandus tugineb m-dele (kohviuba, banaan, puuvill), mis teeb riigi majanduse sõltuvaks sellelt saadavatest väliskaubanduse tuludest. Turu ebastabiilsuse ilmingute ja m-i haavatavuse tõttu ebasoodsates ilmaoludes on see äärmiselt ohtlik eelarve kavandamisele, arenguplaanidele ning piirkonna ökoloogilisele tasakaalule (elurikkuse vähenemine, erosiooni ja üleujutuste oht). Vt ka mahepõllumajandus.

moonutav stiimul, perverse incentive, falscher Anreiz (m), ошибочный стимул – stiimul, mille rakendamise tagajärg on keskkonnale kahjulik või tekitab sotsiaalset ebavõrdsust. Näiteks võib töötute suur sotsiaaltoetus kaotada huvi tööd otsida. Vt ka majanduslik stiimul, subsiidium.

mullakaitse, soil protection (soil conservation), Bodenschutz (m), охрана почвkeskkonnakaitse osa, mis tegeleb mulla kui loodusvara säilitamise ja parandamisega ning mulla hävitamise, saastamise ja degradatsiooni vältimisega. M. eesmärk on vähendada viljaka maa katmist ehitistega, takistada kõrbestumist, soostumist, sooldumist, erosiooni ja tuulekannet, pinnase saastumist (nt pestitsiididega) ja mulla omaduste halvenemist ebaõige harimise ja maaparanduse tõttu. Vt ka keskkonnafunktsioonid, ressursimajandus.

märgalapuhasti, wetland sewage treatment system (constructed wetland for wastewater treatment), Pflanzenkläranlage (f), водно-болотное очистное сооружение – reoveepuhasti, kus reoaineid käsitatakse kui üht energiaallikat tehislikult loodud ökosüsteemis elavate organismide jaoks. Sellise puhasti alus on tehislikult loodav märgalaökosüsteem, liigiliselt üks mitmekesisemaid kooslusi maal. M. on isereguleeruv ja isetaastuv muld-taim-vesi süsteem, mis võrreldes tehisliku biofiltriga on väiksema energiamahukusega. M. hoolduskulud on konventsionaalsete puhastitega võrreldes märgatavalt väiksemad ja neil puudub biopuhastitele iseloomulik jääkmuda. M-eid on võimalik luua nii vabaveeliste süsteemide kui pinnasfiltritena, mida kasutatakse väga mitmesuguse tekkepõhjusega reostuse leevendamiseks ja kõrvaldamiseks (nt põllumajanduslik, keemiatööstuse ja olmereovesi). M. toimib ka Heathrow’ (Suurbritannia) lennuvälja jäätõrjekemikaalide puhastina. Vt ka ökotehnoloogia, ökosüsteemne tehnoloogia.

müügivili, cash crop, Marktkultur (f), товарная часть урожая – põllumajandustoode, mida kasvatatakse peamiselt müügiks ja ekspordiks, vastandatuna tootele, mis on mõeldud talupidaja ja ta perekonna elatamiseks. Vt ka elatusmajandus.

N

naftatootmise tipp (naftatootmise tipnemine, naftatootmise kõrgpunkt), peak oil, Zeitpunkt (m) der höchsten Ölförderung, пиковый объём добычи нефти – maailmas või mingis piirkonnas saavutatud naftatoodangu maksimaalne tase, mille ületamisel ei vasta toornafta tootmismahud enam väljakujunenud nõudlusele. 140 aastaga on inimkond ammendanud poole olemasolevatest naftavarudest. Juba praegu tarbitakse päevas 6 korda rohkem naftat, kui uusi varusid juurde avastatakse. Naftatootmise tipu teooria esitas juba 1956. aastal ameerika geofüüsik M. K. Hubbert, kelle naftatootmise mudel ennustas USA n. t-u aastaks 1970 ja maailma n. t-u umbes aastaks 2006. Vt ka fossiilkütus, taastumatud loodusvarad.

Natura 2000, Natura 2000, Natura 2000 (f), программа Природа 2000 – Euroopa Nõukogu loodusdirektiivi 92/43/EMÜ alusel liikmesriikide loodud üleeuroopaline kaitsealade võrgustik. Hõlmab kolme tüüpi alasid: Euroopale olulised elupaigatüübid, teatud looma- ja taimeliikide kaitseks olulised elupaigad (mõlemaid nimetatakse loodusaladeks) ning linnukaitsealad (linnualad). Vt ka hoiuala.

Natura hindamine, assessment of Natura 2000 sites, Prüfung (f) der Verträglichkeit auf Natura-2000-Gebiete, оценка влияния на Natura 2000 – menetlus Natura 2000 võrgustiku ala mõjutada võiva arendustegevuse üle otsustamiseks. N. h. toimub Euroopa Nõukogu loodusdirektiivi 92/43/EMÜ artikli 6 lõigete 3 ja 4 järgi. Koosneb neljast etapist: eelhindamine ehk olulise negatiivse mõju tõenäosuse hindamine, asjakohane hindamine, alternatiivide kaalumine ja erandi tegemine. Vt ka keskkonnamõju hindamine.

neljas maailm, Fourth World, Vierte Welt (f), Чет­вер­тый мир – 1) enamasti teatud Aasia ja Aafrika riigid, mis on tänapäeval maailmas kõige vaesemad. Seda mõistet on kasutatud nende riikide eristamiseks üldisemast kolmanda maailma kategooriast 1970.–1980. aastate majanduslikku stagnatsiooni silmas pidades, ent see mõiste ei ole kuigi laias kasutuses; 2) ka esimese maailma ja teise maailma äärmiselt marginaalsed vähemusrühmad, näiteks kütid ja korilased ja/või põlisrahvad (inuitid, maoorid, indiaanlased, endise Nõukogude Liidu aladel elavad väikerahvad), kelle üle domineerivad teised rahvusrühmad ja/või riigi bürokraatia. Vt ka marginaalsus, sisekolonialism, vähimarenenud riigid.

neokapitalism (uuskapitalism), neocapitalism, Neokapitalismus (m), неокапитализм – kapitalismi vorm, kus domineerivad suurettevõtted ja rahvusvahelised korporatsioonid, samas reguleerib majanduspoliitikat tugevalt ka riik. Vt ka laissez-faire, üleilmastumine.

neokolonialism, neocolonialism, Neokolonialismus (m), неоколониализм – 1) endiste koloniaalriikide katse alal hoida poliitilist ja majanduslikku võimu endiste kolooniate üle, mis on saavutanud formaalse poliitilise sõltumatuse; 2) üldisemalt: poolkoloniaalne majanduslikult edukate riikide võim vaesemate riikide üle, mis on küll poliitiliselt sõltumatud, ent sunnitud alluma majanduslikele võimumehhanismidele. Vt ka biopiraatlus, kolonialism, sisekolonialism, postkolonialism, ökokolonialism.

normaalteadus, normal science, normale Wissenschaft (f), стандартная наука – kontseptsioon, mis iseloomustab teadlaste tööd tunnustatud paradigma raames, s.t faktilise materjali süstematiseerimist, katsete tegemist jms, vaidlustamata ja kontrollimata teooria eeldusi. Termini võttis kasutusele Thomas Kuhn (1962). N-e kritiseerijad viitavad majandusteadusele, mis kehtiva paradigma raames ei ole suutnud pöörata tähelepanu majandusteaduslike teadmiste ebamäärasusele ja eetilistele küsimustele. Seetõttu ei sobi normaalteaduse ainuvalitsedes tänane majandusteadus keskkonnaküsimuste lahendamiseks. Vt ka positivism, postnormaalteadus.

nullkasv, zero-growth, Nullwachstum (n), нулевой рост – tasakaaluseisund, mis on saavutatud tootmise, tarbimise ja seda toetava ökosüsteemi vahel. See tähendab ülemaailmset tarneahelat läbiva energiavarude ja toormaterjalide koguse stabiliseerimist. Vt ka majanduskasv, mittekasv, roheline kasv.

nõudluse ohjamine, demand side man­agement (DSM), Nachfragesteuerung (f), снижение (сдержива­ние спроса) – loodusvarakasutuse ja keskkonnamõju vähendamine teatud toote või teenuse tarbimisnõudluse suunamise kaudu; loob eeliseid toodetele või tegevustele, mille puhul loodusvarakasutus ja keskkonnamõju on väiksemad. Nõudlust on vaja suunata või vähendada siis, kui tarbimise kasv ületab tehnoloogiliste uuendustega saavutatud ressursitarbimise või saastamise vähendamise. Näiteks kuna efektiivsematest mootoritest ja kvaliteetsematest kütustest hoolimata on sõiduautode heitkogused suurenenud, sest sõiduautode läbisõit on kasvanud kiiremini, siis on vaja mitmekülgseid meetmeid, mis vähendaksid inimeste sõltuvust autost ja sõiduvajadust. Vt ka dematerialiseerimine, piisavus, tagasilöögiefekt, tarbimisharjumuste muutmine.

O

oht, hazard, Gefahr (f), опасность – riskitegur; riskiallika võime põhjustada kahjulikku mõju keskkonnale, inimese tervisele, varale, majandustegevusele jms. Vt ka risk, riskijuhtimine, keskkonnariski hindamine.

ohtlikud jäätmed, hazardous waste, gefährlicher Abfall (m), опасные отходыjäätmed, mis oma ohtliku omaduse (mürgised, plahvatusohtlikud, nakkusttekitavad jt) tõttu võivad põhjustada kahju inimese tervisele ja keskkonnale. Nende käitlusel tuleb arvesse võtta erinõudeid. Vältida tuleb segunemist omavahel, tavajäätmetega või muude ainetega. Vt ka jääkreostus, olmejäätmed, radioaktiivsed jäätmed.

olelusring, product life cycle, Lebenszyklus (m) (eines Produkts), жизненный цикл продукции – toote või teenuse eluiga n-ö hällist hauani, mis koosneb tootesüsteemi järjestikustest ja omavahel seotud etappidest. O-i kuuluvad toote valmistamiseks vajaliku toorme kaevandamine ja tootmine, toote valmistamine, pakendamine, tarbijale levitamine, kasutamine ning toote kasutusest kõrvaldamine ehk tekkivate jäätmete käitlemine. O-i hulka kuulub ka etappidevaheline transport. Vt ka olelusringi hindamine, olelusringipõhine lähenemine, tööstusökoloogia.

olelusringi hindamine (elukaare hindamine), life cycle assessment (LCA), Einschätzung (f) des gesamten Lebenslaufes, оценка жизненного цикла – keskkonnajuhtimisvahend, millega hinnatakse toote või teenuse täielikku keskkonnamõju. Selleks summeeritakse sisendid (materjalikulu ja energiamahukus) ning väljundid (heitvesi, heitgaas, jäätmed) kogu toote või teenuse olelusringi vältel ning hinnatakse kõikide sisendite ja väljundite tekitatud mõju, sealhulgas kogu tsüklis toimuva transpordi keskkonnamõju. O. h-se nõuded on kehtestatud ISO standarditega 14040, 14041, 14042, 14043. Vt ka keskkonnahoidlik tootearendus, keskkonnajuhtimine, olelusringipõhine lähenemine.

olelusringipõhine lähenemine, life cycle approach, Betrachtung (f) des gesamten Lebenslaufes, анализ жизненного цикла продукции – toote või teenuse olelusringi keskkonnamõju vähendamisele ja ringi sulgemisele suunatud tegutsemine. O. l-t kasutatakse näiteks keskkonnajuhtimises, ökomärgise andmisel, keskkonnahoidlikus tootearenduses, terviklikus tootepoliitikas.Vt ka kinnine tootmistsükkel, olelusringi hindamine.

olmejäätmed, municipal waste (domestic waste, household waste), Haushaltsabfall (m), быто­вые отходы – kodumajapidamises tekkinud jäätmed ning kaubanduses, teeninduses või mujal tekkinud oma koostise ja omaduste poolest samalaadsed jäätmed. O-s võib sisalduda nii tava- kui ka ohtlikke jäätmeid. O. hulka kuuluvad ka köögijäätmed ja suurjäätmed (majapidamisjäätmed, mis ei mahu prügikonteinerisse, näiteks mööbliesemed). Vt ka prügi, tavajäätmed.

osalusareng, participatory development, partizipatorische Entwicklung (f), участие в развитии – arengufilosoofia, mis julgustab arendatavate kogukondade liikmeid andma isiklikku panust arenguprojektidesse. See lähenemine vastandub otseselt elitaarsetele ülalt-alla riiklikele ja rahvusvahelistele arengusuundadele, kus välised organisatsioonid ja isikud otsustavad, mis on kohalike jaoks kõige parem. Samas on o-s ka ülalt-alla juhtimist, olgugi varjatumalt, ning oluliseks muutuvad kohalikud võimusuhted, sh näiteks sugude- või earühmadevaheline ebavõrdsus. Vt ka altpoolt tulev algatus (bottom-up), kogukonnaarengu projektid, osalusdemokraatia, sooline võrdsus.

osalusdemokraatia, participatory democracy, Teilnahmedemokratie (f), демократия участия – demokraatia (rahva võimu) vorm, mis jääb esindusdemokraatia ja otsedemokraatia vahele. Kui puhta esindusdemokraatia puhul delegeerib kodanikust valija kogu otsustusõiguse valimiste vaheajal oma valitud esindajale ning otsedemokraatia puhul osaleb kodanik kõikide otsuste langetamises ka valimistevahelisel ajal, siis o. puhul osaleb kodanik mõne otsuse langetamises rahvahääletuse mehhanismi kaudu. Allikas: Lagerspetz, 2004.Vt ka kodanikuühiskond, osalusareng.

osoon, ozone, Ozon (m), озон – gaas, mida leidub nii stratosfääris (u 90% kogu atmosfääris olevast kogusest) kui ka troposfääris (u 10%). O-i funktsioon ja keskkonnamõju on stratosfääris ja troposfääris erinevad. Stratosfääri osoonikiht 10-50 km kõrgusel neelab kuni 99% Maale langevast ultraviolettkiirgusest, mis maapinnale jõudes oleks enamikule elusorganismidest surmav. Osoonikihti kahjustavad enim nn freoonid: fluori- ja klooriühendid (CFC, HCFC), mida kasutatakse peamiselt külmutusseadmetes, konditsioneerides, aerosoolides, lahustites, vahtplastide tootmises, tulekustutites. Maapinna lähedal troposfääris olev o. on üks peamistest kasvuhoonegaasidest ja happevihmade üks komponente, mis moodustub põhiliselt fossiilkütuse põletamisel tekkivate lämmastikoksiidide, orgaaniliste ühendite ja päikesevalguse koostoimel, kahjustades inimese tervist, taimestikku, loomastikku ja keskkonda. Vt ka osoonikihi hõrenemine.

osoonikihi hõrenemine, depletion of ozone layer, Abbau (m) der Ozonschicht, истощение озонового слоя – osooni lagunemine stratosfääris, mille tõttu pääseb Maa pinnale elutegevust, inimese tervist ja keskkonda kahjustavat lühilainelist ultraviolettkiirgust. Osoonikihi kahanemist põhjustavad peamiselt atmosfääris raskesti hajuvad halogeenitud klorofluorosüsinikud (CFCd), mida kasutatakse külmutusseadmetes, konditsioneerides, aerosoolpakendites jm. Seni arvatavalt suurim (2007. aastal 25 mln km2) hõrenenud osoonikiht, mille osoonisisaldus on keskmisest tunduvalt väiksem, on Maa lõunapooluse kohal. Vt ka osoon.

otsedemokraatia, direct democracy, direkte Demokratie (f), "прямая" демократия (непосредственная демократия) – demokraatia (rahva võimu) vorm, kus hääleõigust omavatel kodanikel on võimalus sekkuda riiki puudutavate küsimuste otsustusprotsessi igas etapis ilma vahepealsete esindajateta. Maailmas peetakse otsedemokraatlikult toimivaks Šveitsi riiki, kus igal kodanikul on võimalus osaleda teda puudutavate otsuste tegemisel. Otsedemokraatlik mehhanism on näiteks rahvahääletus, mis tänapäevase info- ja kommunikatsioonitehnoloogiaga on võimalik teha ka digitaalselt ja seega palju lihtsamalt ning odavamalt kui paberil. Vt ka osalusdemokraatia.

otsene piiramine, direct regulation, direkte Re­gu­lierung (f), пря­мое регламентирование – tehniliste ja tehnoloogiliste näitajate (saastekogused, heitmete tehnilised näitajad jms) administratiivne normimine ja sanktsioonide rakendamine normide rikkumisel. On suhteliselt tõhus ohtlike ainete leviku tõkestamiseks teadaolevatest saasteallikatest. Vt ka heite piirväärtus, saastetasu.

otsustusprotsess, decision making process, Entscheidungsprozess (m), процесс принятия решений – sammsammuline tegevus probleemse situatsiooni võimalike lahenduste leidmiseks. On olemas ekspertide, poliitilised, juriidilised jm otsustusprotsessid, mis erinevad ülesehituselt ja üldsuse kaasamise astmelt. Säästev arendamine taotleb otsuseid, mis on saavutatavad üldsuse ja huvirühmade kaasamisega o-i nii varases staadiumis kui võimalik. Vt ka Århusi konventsioon, avalik huvi, hea valitsemistava, säästev areng.

P

parim võimalik tehnika, best available technique (BAT), beste verfügbare Techno­lo­gie (f), наилучшая возможная технология – tegevusala ja selles rakendatavate töövõtete kõige tõhusam ja arenenum aste, kus mingit tehnikat võib pidada põhimõtteliselt sobivaks heite piirväärtuste aluse määramisel, et vältida või (kui see ei ole võimalik) vähendada heidet ja selle mõju keskkonnale. 'Parim' tähendab kõige mõjusamat ja tõhusamat viisi kogu keskkonna kõrgetasemeliseks kaitsmiseks. 'Tehnika' hõlmab nii käitises kasutatavat tehnoloogiat kui ka käitise kavandamist, ehitust, hooldamist, käitust ja tegevuse lõpetamist. 'Võimalik tehnika' tähendab niisugusel arengutasemel olevat tehnikat, mille kasutamine vastavas tööstusharus on nii kulusid kui eeliseid arvestades majanduslikult ja tehniliselt ettevõtjale vastuvõetav ja mõistlikul moel kättesaadav.Vt ka keskkonnatehnika.

partnerlus, partnership, Partnerschaft (f), сотрудничество – kahe või mitme ühenduse või asutuse ühine töö, kusjuures ükski osaline ei langeta otsuseid üksi. Koostöö eesmärgid, tegevuskava ja vahendid otsustatakse koos; p. on rohkem kui lihtsalt konsulteerimine. Avaliku ja erasektori p. tähendab avaliku võimu ning mittetulundusühenduse ja/või ettevõtte koostööd. Allikas: Lagerspetz, 2006.Vt ka huvirühm, üldsuse kaasamine, üldsuse osalemine.

passiivmaja, passive house, Passivhaus (n), пассивный дом (энергоэффективный дом) – väikese energiatarbega hoone. P. kasutab ära asukoha looduslikke kütte-, jahutus- ja valgustusvõimalusi, nii et ehitise energiavajadus on viidud miinimumini, mikrokliima on tervislik ning vajadus kunstliku valgustuse, ventilatsiooni, kütte ning jahutuse järele minimaalne, ilma selleks päikesepatareisid ja tavapärast soojuse akumulatsiooni süsteemi kasutamata. Vt ka energiasääst, energiatõhusus, säästev tehnoloogia, ökoloogiline ehitamine, ökotehnoloogia, ökosüsteemne tehnoloogia.

piiriülene saaste, transboundary pollution, grenzüberschreitende Verschmutzung (f), трансграничное загрязнение – reostus (saastus), mis ühe riigi allikast kandub teise tuule, vooluvete, merehoovuste kaudu. Vt ka saaste eksport.

piisavus, sufficiency, Suffizienz (f), достаточность (достаток) – rahuldumine mingi teenuse- või tootmistasemega pideva kasvutaotluse ja sellest lähtuva loodusvarade tarbimise lakkamatu kasvamise asemel. P. ja ökotõhusus on säästva arengu saavutamise meetmetena väga vajalikud, sest kui ökotõhususe taotlemisega ei taotleta ka piisavust, siis jääb tõhususe abil saavutatud dematerialiseerimine tarbimise kasvu tõttu olematuks (loodusvarakasutus ei vähene näiteks siis, kui kaks korda vähem kütust tarbivat sõiduautot kasutatakse kaks korda pikemaks teekonnaks). Kuna kõrge elukvaliteediga riikides on seos materiaalse jõukuse, SKT ja heaolu vahel suhteliselt lõtv, siis peaks p. olema võimalik ilma elukvaliteedi languseta, sest heaolu suurendamiseks võib kasutada ka puhkust ja teisi materiaalseid vahendeid mittevajavaid tegevusi.Vt ka nõudluse ohjamine.

poliitiline ökoloogia, political ecology, politische Öko­logie (f), политическая экология – 1) keskkonnapoliitiline mõtteviis, mis lähtub arusaamast, et looduse tähendus ja loodusega ümberkäimise reeglid on inimeste kokkuleppe küsimus; 2) poliitiline otsus, mille kehtivuse määrab ära toetajate enamus. Sellega seoses tähtsustatakse demokraatlikku otsustusprotsessi, üldsuse kaasamist ja informeeritust ning otsuseid “rohujuure tasandil”. Vt ka konservatiivne ökoloogia.

poollooduslik kooslus, semi-natural community, naturnahe Gemeinschaft (f), полуприродная среда обитания – pikaajalise inimtegevuse mõjul kujunenud loodusliku elustiku kooslus, kus on niidetud heina või karjatatud loomi, nt puisniidud, loopealsed, soostunud niidud, soo-, ranna-, lammi- ja aruniidud ning puiskarjamaad. P. k. hävib inimtegevuse lakates. Vt ka pärandmaastik.

populatsiooniplahvatus, population explosion, Popula­tions­explosion (f), популяционный взрыв – hulgipaljunemine, isendite arvu tavatult kiire kasv populatsioonis. Ilmneb eriti liikidel, mille isendid on väikesed, lühiealised ja sigivad soodsa ilmastiku ning toidukülluse puhul rohkesti. Kahjurite p-ga kaasneb rüüste – kultuurtaimede raske kahjustus või häving (näiteks rändtirtsu või kartulimardika p-e puhul). Tinglikult on p-na käsitatav ka rahvastikuplahvatus. Vt ka globaalprobleemid.

positiivne diskrimineerimine, positive discrimination, positive Diskriminierung (f), положительная дискриминация – sotsiaalpoliitika vorm, mis annab ebavõrdsuse kaotamise eesmärgil teatud eeliseid vaesunud või diskrimineeritud rühmadele või piirkondadele. P. d. ei jõua tavaliselt ebavõrdsuse tekkepõhjusteni, vaid tegeleb ainult tagajärgedega. Vt ka sotsiaalne areng.

positivism, positivism, Positivismus (m), позитивизм – teadusfilosoofia haru, mille keskne väide on teaduse määratletus empiiriliste küsimustega. Tõeline teadmine põhineb ainult vaadeldavatel ja mõõdetavatel faktidel ning nende võrdlemisel. P-i kohaselt on puhas teadus väärtushinnangutest vaba, neutraalne ja objektiivne. Kriitikud väidavad, et tegelikult sisaldab igasugune teadus väärtushinnanguid ega suuda vältida uurija isiku mõju uurimistulemustele ning a) kaldub tõlgendama ebaselgeid katsetulemusi oma teooria huvides; b) valib uurimissuuna paratamatult mingil määral isiklikust eelistusest või uurimistöö rahastamise vajadusest lähtudes; c) valib uurimuse tegemiseks ning tõlgendamiseks kindla metoodika ja teooria. Selle mõtteviisi järgi võib teaduse neutraalsust ja objektiivsust pidada rohkem või vähem teadvustatud ühiskondlikuks kokkuleppeks. Ökoloogias avalduvad ilmsed positivistlikud väärtusotsused, näiteks loodusliku tasakaalu ja ökosüsteemide loomuliku arengu kontseptualiseerimises. Vt ka normaalteadus, postnormaalteadus, ökoloogiline tasakaal.

postkolonialism, postcolonialism, Postkolonialismus (m), пост­колониализм – kriitiline poliitilis-intellektuaalne suund, mis uurib kolonialismi mõju kultuuridele minevikus, koloniaalsuhete taastootmist ja muutumist tänapäeval, samuti nende kirjeldamist ja avaldumisvorme, mille hulka kuuluvad ka näiteks ökokolonialism, sotsiaalne ja ökoloogiline dumping, biopiraatlus. P-i suuna esindajatest on mõjukamad G. C. Spivak, Homi Bhabha ja E. Said. Vt ka neokolonialism, sisekolonialism.

postnormaalteadus, post-normal science, postnormale Wissenschaft (f), постстандартная наука – kontseptsioon, mille töötasid välja Silvio Funtowicz ja Jerome Ravetz ja mis iseloomustab tänapäevastele (postmodernistlikele) oludele sobivaid teadusmeetodeid. Olukorras, kus “faktid on ebamäärased, väärtused vaieldavad, panused kõrged ja otsused edasilükkamatud”, ei saa teadus olla lõpliku tõe esitaja rollis, vaid on vaja ka teiste huvirühmade seisukohti ja tõekspidamisi. P-e keskmes on ebamäärasused ning eetilised küsimused, sh dilemmad majandus- ja julgeolekuhuvide ning tehnoloogilisest arengust ja looduslike protsesside muutmisest tulenevate riskide vastuvõetavuse vahel. Allikas: Funtowicz, S., Ravetz, J. 1994.Vt ka jätkusuutlikkuse teadus, normaalteadus.

probleemtoode, product of concern, Problemprodukt (n), проблемная продукция – toode, mille jäätmed põhjustavad või võivad põhjustada tervise- või keskkonnaohtu, keskkonnahäiringuid või keskkonna ülemäärast risustamist. Jäätmeseaduse kohaselt on Eestis p-d patareid ja akud, mootorsõidukid ja nende osad, elektri- ja elektroonikaseadmed ja nende osad, rehvid ning põllumajandusplast. Vt ka tootja vastutuse põhimõte.

prügi, mixed municipal waste, unsortierter Haushaltsmüll (m), мусор – see osa olmejäätmetest, mis on jäänud liigiti kogumata, s.o need jäätmed, mis enamasti läbisegi prügilasse veetakse. Vt ka jäätmed, tavajäätmed.

prügila, landfill, Deponie (f), свалка – rajatis kasutamata jäätmete keskkonna- ja terviseohutuks maapealseks või maaaluseks ladestamiseks. Enamik p-ist on segaprügilad, millesse läbisegi ladestatakse mitut liiki jäätmeid. Kasutatakse ka ainujäätmeprügilaid selliste jäätmete (nt jäätmepõletustuhk, asbest) jaoks, mida ei või mingil põhjusel segaprügilasse viia. Vt ka jäätmekäitlus.

puhastuskulu (saneerimiskulu), clean-up cost, Kosten (pl) der Belastungssenkung, расходa на очистку окружающей среды от загрязнения – kulu keskkonna või selle komponentide puhastamiseks saastusest, heitmetest jms. Näiteks jääkreostuse kõrvaldamise kulu. Vt ka saneerimine.

puhta arengu mehhanism, clean development mechanism (CDM), Mecha­nismus (m) für saubere Entwicklung, меха­низм безэмиссионного развитияKyoto protokolli kohaselt paindlike mehhanismide hulka kuulunud projektipõhine koostöö protokolli I lisa tööstusriigi ja I lisa hulka mittekuuluva kliimakonventsiooni osalise vahel, et vähendada kasvuhoonegaasiheidet majanduslikult tõhusaimal viisil. Vt ka heide, kasvuhoonegaasid, sertifitseeritud heitkoguste vähendamine, ÜRO kliimamuutuste raamkonventsioon.

puhtam tootmine, cleaner production, saubere Produktion (f), экологически более чистое произ­водст­во – strateegia tootmise ja toodete täiustamiseks, et vähendada neist tulenevaid riske inimestele ja ümbritsevale keskkonnale ning suurendada nende ökotõhusust. P. t-se põhimõte on saaste vältimine, mida saavutatakse taaskasutuse, töötlemise, tehnoloogia muutmise, kontrollmehhanismide, ressursikulu vähendamise, materjalide asendamise jms teel.Vt ka dematerialiseerimine, kinnine tootmistsükkel, materjalikulu, olelusringi hindamine, säästev tehnoloogia, säästev tööstus, toruotsatehnoloogia, tööstusökoloogia.

punane raamat, Red Data Book (red list), Rote Liste (f), Kрасная Kнигаelurikkuse seisundi hindamiseks koostatav ohustatud seene-, taime- ja loomataksonite nimistu koos asjaomase andmestikuga ning ohukategooriaga. On rahvusvahelisi, regionaalseid ja riikide p. r-d; neid täiendatakse olukorra muutumisel ja uurimistöö edenemisel. Hakkasid ilmuma 1966. a-st alates IUCN-i algatusel.Vt ka looduskaitse.

puutumus, contiguity (interest), Betroffenheit (f), близость (соприкосновение) – põhjuslik seos. Århusi konventsiooni ellurakendamisel, sest see loob aluse põhjendatud huvile, mis omakorda annab kaebeõiguse. Århusi konventsioon käsitleb valitsuse (halduse) aruandekohustust ja avatust, otsuste selgust ning arusaadavust, kuna keskkonda kahjustava tegevuse võimalikud tagajärjed ei ole tavaliselt personaalselt suunatud ja seetõttu on senised kaebeõiguse standardid (nt õiguste rikkumine, isiklik seos, vajadus õigusvastasuse tuvastamiseks) tõsiselt takistanud üldsuse esindajate juurdepääsu keskkonnaalasele õigusemõistmisele. Keskkonnakahju hajus iseloom eristab keskkonnakaitset teistest valdkondadest (nt tarbijakaitsest), kus isiklikku puutumust ja õiguste rikkumist on tunduvalt lihtsam kindlaks teha. Vt ka juurdepääs õigusemõistmisele, sotsiaalne vastutus, üldsuse osalemine.

Põhi-Lõuna, North-South, Nord-Süd (m), Север-Юг – ühte kõige kestvamat bipolaarset jaotust tänapäevases globaalses süsteemis iseloomustav termin. Nn Brandti raport (1980) “Põhi-Lõuna” näitas elujärje erinevusi vaeste ja rikaste riikide vahel ning vastandus üksnes Läänt Idast eristanud poliitilisele vastasseisule. Raport kirjeldas majanduslikke, poliitilisi ja sõjalisi vastaspingeid kümnendil, mille jooksul kolmanda maailma materiaalne seisund tõsiselt halvenes. P-L kontseptsiooni suurim probleem on majandusliku ja poliitilise ühtluse puudumine regioonide sees. Vastuolud kahe poolkera vahel ilmnesid ka ÜRO keskkonna- ja arengukonverentsil seoses rikaste riikide etteheidetega vaestele rahvastikukasvu pärast, millele vaesed riigid reageerisid mitme omapoolse etteheitega. Kuna P-L erinevus on üldjoontes ka rikkuse-vaesuse erinevus, väidetakse, et Lõuna riikide vaesus takistab säästlike põhimõtete järgi elamist, ning seega tuleb seal pühenduda majanduskasvule kui keskkonnahoidlikkuse eeldusele. Ometi on kõik ähvardavad ülemaailmsed keskkonnaprobleemid saanud alguse just materiaalsest jõukusest. Vt ka arenenud maad, arengumaa, esimene maailm, põlvkondadesisene õiglus.

põhjavesi, groundwater, Grundwasser (n), грунтовая вода – maakoore tühemetes sisalduv mitmesuguse päritoluga vesi, mis liigub raskusjõu mõjul. Suur osa p-st pärineb kaugest minevikust ja seda on umbes 100 korda rohkem kui jõe- ja järvevett. Arenenud maades on p-e osa joogivees 30–70%. Keskkonnakaitses teeb tõsist muret põhjavee liigkasutamine ja saastamine. Peamised saasteallikad on tööstus, intensiivne põllu- ja metsamajandus ning kaevandused. Eestis on p. väga saastumisõrn Pandivere kõrgustikualal. P. kütusereostust leidub peamiselt Tapa ja Rakvere lähedal. Vt ka jääkreostus.

põlisrahvad, indigenous people, eingeborene Bevölkerungsgruppen (pl), коренные жители – rahvad, kes elasid mingil territooriumil enne suuremate, enamasti Euroopa päritoluga populatsioonide sisserännet. On geograafilisi piirkondi, kus selle termini tähendus on väga ühemõtteline (nt Lõuna-Ameerika), ent mõnedel aladel on selle kasutamine äärmiselt problemaatiline (Aafrika, Aasia, eriti Euroopa). Sarnase tähendusväljaga termin on ka aborigeen, eesti keeles kasutatakse enamasti Austraalia põliselanike kohta. Sageli satuvad p. riiklike või rahvusvaheliste arendusprojektide ning diskrimineerimise objektiks (nt väljatõrjumine elatiseks vajalikelt aladelt intensiivse põllumajanduse, naftapuuraukude või kaevanduste rajamise tagajärjel). Vt ka neljas maailm, sisekolonialism, traditsioonilised teadmised.

põlvkondadesisene õiglus, intragenerational equity, Gerechtigkeit innerhalb der Generationen (f) , справедливость внутри поколенияsäästva arengu põhimõte, mille kohaselt ühe sotsiaalse rühma tootmine, tarbimine jm tegevus ei tohi halvendada teise sotsiaalse rühma ökoloogilisi, sotsiaalseid ja majanduslikke eeldusi säilitada või parandada oma elukvaliteeti. Vt ka keskkonnaõiglus, Põhi-Lõuna, põlvkondadevaheline õiglus, sotsiaalse mõju hindamine.

põlvkondadevaheline õiglus, intergenerational equity, Generationengerechtigkeit (f), межпоколенческая справедливостьsäästva arengu põhimõte, mis viitab loodusvarade säästvale kasutusele ja pikaajalise tegevusega seotud keskkonnamõju õiglasele jaotamisele praeguste ja tulevaste põlvkondade vahel. Tähtis argument, kui käsitletakse niisuguseid keskkonnakaitselisi piiranguid, mille mõju avaldub alles pikema aja jooksul. Näiteks kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamist ja tuumajäätmete ladestamise ohtlikkust põhjendatakse sageli vajadusega säilitada tulevastele põlvkondadele praegusega võrreldav elukeskkond. Vt ka Brundtlandi aruanne, diskonteerimine, keskkonnaõiglus, põlvkondadesisene õiglus.

päikeseenergeetika, solar energetics, Solarenergie (f), гелиоэнергетика (солнечная энерге­ти­ка) – päikeseenergia kasutamisel põhinev elektri ja/või soojuse tootmine. Päikeseküttel põhineva sooja vee saamiseks kasutatakse tumedapinnalisi päikesepaneele, millest läbi voolav soojusvaheti (selleks võib olla vesi või muud sobivad vedelikud) kannab soojuse akumulatsioonipaaki, kust seda saab kasutada kas kütteks või pesemiseks. Soojusakumulaatorina toimib ka hoonete lõunakaartesse läbi klaaskatte avanev tumeda pinnaga massiivne sein, millesse päeval salvestuv soojus vabaneb öösel siseruumidesse. Elektritootmisel on kaks võimalikku lahendust: 1) peeglitega kontsentreeritud päikesevalgusega saadakse aur, mis käivitab auruturbiini ja sellega ühendatud elektrigeneraatori (või kasutatakse skeemi, kus kontsentreeritud päikeseenergia suunatakse muu soojusmasina, näiteks stirlingmootori käivitamiseks); 2) kasutatakse pooljuhtelemente, mille siiretele langev valgus tekitab elektrivoolu. Niisuguseid seadmeid nimetatakse päikesepatareideks. Vt ka taastuvad energiaallikad.

pärandmaastik, heritage landscape (semi-natural community), Landschaftserbe (f), естественный ландшафт – mingi piirkonna jaoks iseloomulikuks peetav maastik, mis on tekkinud inimese ja looduse kaua kestnud ühistegevusel ja seetõttu eriti liigirohke. Eestis näiteks ranna-, luha- ja puisniidud (poollooduslikud kooslused). Vt ka elurikkus.

püsielupaik, species protection site, ständige Standort (m) von Arten, постоянная среда обитания разновидностей – Eesti looduskaitseseaduse (2004) kohaselt on p. väljaspool kaitseala või selle piiranguvööndis asuv teatud liigi kaitseks loodud ala. Vt ka kaitstav loodusobjekt.

R

radioaktiivsed jäätmed, radioactive waste, radio­aktive Abfälle (pl), радиоактивные отходы – edasiseks kasutamiseks kõlbmatud radioaktiivsed ained, sh tuumakütuse jäägid (kui neid ei regenereerita), saastunud töövahendid ja -rõivastus, vanad radionukliide sisaldavad tööstus- ja meditsiiniseadmed ning tootmisjäägid (näiteks Sillamäe jäätmehoidlas). R. j-e lõppladestamise senised viisid, eriti nende merreheitmine konteinerites, on ökoloogiliselt problemaatilised. Lühikese poolestusajaga elemente sisaldavad r. j. tuleb hoiukohtadesse paigutada tuhandeteks või koguni miljoniteks aastateks; selle võimalikkus on problemaatiline. Vt ka ohtlikud jäätmed, regenereerimine, tuumaenergia.

rahvastikuplahvatus, demographic explosion, demo­­graphische Explosion (f) (Bewolkerungsexplosion (f)), демографический взрыв – maailma rahvastiku enneolematult kiire kasv, eriti pärast II maailmasõda (1960. aastast saadik on rahvastik kahekordistunud). Suremuse, eriti imikute ja väikelaste suremuse kiire langus arengumaades (peamiselt antibiootikumide kasutamise tõttu) on tekitanud rahvastiku tavatu vanuselise struktuuri (40% alla 15-aastasi). See on suure toidupuuduse, hariduse andmise raskuste ning noore põlvkonna tööpuuduse osaline põhjus. Kuigi fertiilsuskoefitsient (ühe naise sünnitatavate laste keskmine arv) on arengumaades aastatel 1965–2005 kahanenud 6,1-lt kuni 2,9-ni, ei ole loota inimeste üldarvu stabiliseerumist enne 22. saj algust. Arenenud maades täheldatakse mitmel pool negatiivset iivet (depopulatsiooni). Vt ka globaalprobleemid, populatsiooniplahvatus, ülerahvastus.

rahvuspark, national park, Nationalpark (m), националь­ный парк – riiklik kaitseala looduse, maastike, kultuuripärandi ning tasakaalustatud keskkonnakasutuse säilitamiseks, kaitsmiseks, taastamiseks, uurimiseks ja tutvustamiseks. R-i kaitsevööndid jaotatakse loodusreservaadiks, sihtkaitsevööndiks ja piiranguvööndiks. Maailma umbes 2000 r-st vanim on Yellowstone USA-s (asutatud 1872). Eesti r-d on: Lahemaa – Põhja-Eestile iseloomuliku looduse ja pärandmaastike kaitseks; Karula – Lõuna-Eestile iseloomulike metsa- ja järverikaste kuppelmaastike kaitseks; Soomaa – Vahe-Eesti edelaosa soode, lamminiitude ja metsade kaitseks; Vilsandi – Lääne-Eesti rannikumaastiku, -mere ning linnurikaste väikesaarte kaitseks, ning Matsalu – Lääne-Eesti iseloomuslike koosluste ja Väinamere loodus- ja kultuuripärandi kaitseks. Vt ka biosfäärikaitseala.

rahvusvaheline korporatsioon, trans­national corporation, multinationales Unternehmen (n), международная корпорация – ettevõte, millel on võim koordineerida ja kontrollida tehinguid rohkem kui ühes riigis asuvates ettevõtetes, isegi kui see r. k. neid ettevõtteid ei oma. Tänapäeval on 1/5–1/4 maailma kogutoodangust turumajandustes r. k-de käes. Tootmise siirdamisega teisele maale (enamasti arengumaadesse) välditakse imporditollide maksmist ja kasutatakse ära odavat tööjõudu, loodusvarasid, energiat ning nõrgemaid keskkonna- ja töökaitseseadusi. R. k-de mõjul toimunud ülemaailmne kapitali sissetung võib takistada põliselanikkonna arenguvõimet ühtsel ja kohalikul tasandil kontrollitud viisil ning olla selle kaudu takistuseks ka säästvale arengule. Vt ka üleilmastumine.

reduktsionism, reductionism, Reduktionismus (m), редукционизм – metodoloogiline lähenemine, mis tegeleb ainult ühe probleemi tahuga mitmest võimalikust dimensioonist. Näiteks rahaline r. väljendab keskkonnaprobleemi vaid rahalise mõõtmena, eirates huvirühmade vaatenurki ja käsitlusi. Vastandub süsteemikäsitlusele, mis peab keskseks komplekssust. Vt ka holism, sotsiaaldarvinism.

regionaalareng, regional development, regionale Ent­wicklung (f), региональное развитие – geograafilise piirkonna või riigi territooriumi määratletud osa arenemine või edenemine. Traditsiooniliselt mõistetakse r-u all majanduslikku edenemist (kasvu), mis viib moderniseerumisele ja industrialiseerumisele. Säästva arengu kontekstis püütakse r-t käsitleda terviklikult, kaasates peale majandusarengu inim- ja keskkonnaarengu aspektid. Vt ka areng, kohalik areng, majanduskasv, regionaalplaneerimine.

regionaalplaneerimine, regional planning, Re­gio­nalplanung (f), региональное планированиеstrateegilise planeerimise erijuht, kus sihtalana on määratletud laiem geograafiline piirkond või riigi territooriumi määratletud osa, millele on iseloomulik majandus-, sotsiaal- ja keskkonnaaspektide sidusus. Regiooni plaan võib sisaldada mitmesuguseid otsustusi ökoloogiliste, majanduslike, demograafiliste, poliitiliste, halduslike jt kriteeriumide alusel. Vt ka bioregionalism, regionaalareng, ruumiline planeerimine.

reoveepuhastus, waste water treat­ment (sewage treatment), Abwasserbehandlung (f) (Abwasserklärung (f)), очистка сточных вод – saasteainete, organismide, soojuse või radioaktiivsuse eemaldamine reoveest mehaaniliste, füüsikaliste, keemiliste ja bioloogiliste meetoditega. Vt ka biofilter, märgalapuhasti.

reovesi, waste water, Abwasser (n), сточные воды – üle kahjutuspiiri rikutud ja enne suublasse juhtimist puhastamist vajav vesi (Veeseadus). R. on heitvee alaliik. R-e hulka arvatakse ka reostatud sademevesi. Vt ka biofilter, märgalapuhasti, reoveepuhastus.

ressursimajandus, resource management, Res­sourcen-Management (n) (Ressourcenbewirtschaftung (f)), управление ресурсами – otsusetegemise üks osa, mille käigus jaotatakse ära loodusvarade jm vahendite kasutamine teatud aja ja ruumi piires, et ühiskond saaks saavutada seatud eesmärke oma tehnoloogiliste, poliitiliste ja sotsiaalsete võimaluste kohaselt. R. m-e tähtis osa on loodusvarade kaitsmine, mis eeldab tihedat seost keskkonna varude ja sotsiaal-majandusliku süsteemi vahel. Vt ka looduskaitse, looduskasutus, mullakaitse, säästev metsandus, veemajandus, vesikondade tervikmajandamine.

ressursitõhusus, resource efficiency (resource use efficiency), Ressourceneffizienz (f), pесурсоэффективность – ressursikasutuse tõhusus, sotsiaal-majanduslike teenuste ja kasutatud ressursside suhe.Vt ka energiatõhusus, ökotõhusus.

ringlussevõtt, recycling, Wiederverwertung (f), вторичное использование отходовjäätmete taaskasutusmoodus, kus jäätmetes sisalduvat ainet kasutatakse tootmises algsel või muul otstarbel (nt paberi ümbertöötamine, klaasi ümbersulatamine, õlide taasrafineerimine, metalliühendite taasväärtustamine), kaasa arvatud bioloogiline ringlussevõtt (kompostimine), kuid välja arvatud jäätmete energiakasutus. Vt ka korduskasutus, taaskasutus.

ringmajandus, circular economy, Kreislaufwirtschaft (f), круговaя экономикa – majandus, kus rõhk on mittebioloogiliste ressursside ja materjalide taaskasutusel ja korduskasutusel ning toodete parandamisel ja kokku kogumisel nende olelusringi lõpus, mis materjalide eraldamise teel võimaldab neid kasutada uute toodete valmistamiseks. R-s muutub vajaduste rahuldamine teenuste abil tähtsamaks kui toodete omamine. Vt ka biomajandus, keskkonnamajandus, kinnine tootmistsükkel, rohemajandus, sinimajandus, tasakaalumajandus, tööstusökoloogia, ökoloogiline majandus.

risk, risk, Risiko (n), риск – olukord, mille võimalik mõju on teada, kuid mitte selle ilmnemise tõenäosus. R. on mõõdetav.Vt ka ebamäärasus, keskkonnarisk, oht, riskijuhtimine, teadmatus.

riskijuhtimine, risk management, Risikomanagement (n), управление рискамиriski kõrvaldamis- või vähendamismeetmete kavandamisele suunatud süstemaatiline riski hindamine ja ohjamine. Vt ka keskkonnariski hindamine, oht.

riskiühiskond, risk society, Risikogesellschaft (f), общество риска – termin, mis kirjeldab suurenevat sõltuvust teaduslikest ja tehnilistest teadmistest Lääne tööstusriikides. Need teadmised ja tehnika toodavad riske ja ohte, mis võivad ajas väga kaugele ulatuda ja mille tagajärgi on seetõttu raske, kui mitte võimatu hinnata (näiteks tuumaenergia). Ühtlasi on r. keskkond, mis reorganiseerub vastusena nii reaalsetele ohtudele kui ka kujuteldud või liialdatud ohtudele. Termini juurutas Saksa sotsioloog Ulrich Beck (1992). Vt ka globaalprobleemid.

roheala (haljasala), green space (green area), Grünfläche (f) (Grünanlage (f), Grünstreifen (m)), зеленые насаждения – loodusliku või inimtekkelise päritoluga taimkattega ala tiheasulas, sh linnametsad; pargid; haljakud (väiksemad haljasalad, nt tänavaäärsed haljasribad, haljastatud ristmikualad), aiad; kalmistud; ettevõtete, liiklussoonte ja infrastruktuuriobjektide ümber paiknevad puhvervööndid; jäätmaad jt taimkattega alad; vastand paljastu või eriolukorras ka paljak (haljastuseta väljak).Vt ka maistu.

roheline kasv, green growth, grünes Wachstum (n), зелёный рост – majanduslik kasv ja areng, mis kindlustab loodusvarade ja keskkonnateenuste jätkumise. Säästlikule majanduskasvule on aluseks investeeringud ja innovatsioon, mis loovad uusi majandusvõimalusi. Rohelise kasvu käsitlust iseloomustab ülalt alla lähenemine, mida veavad valitsused ja mille eesmärk on majanduse kasv, kuid mis sisaldab ka keskkonna- ja sotsiaalmõõdet. Kontseptsiooni üheks eestvedajaks on OECD. Allikas: OECD 2011Vt ka majanduskasv, mittekasv, nullkasv.

roheline revolutsioon, green revolu­tion, grüne Revolu­tion (f), зеленая революция – jõuline uute ja produktiivsete taimesortide juurutamine kolmanda maailma maades 1950–1975. Uued sordid suurendasid tootlikkust paljudes põllumajandusharudes, ent see toimus ebavõrdsuse ja maata elanikkonna hulga suurenemise ning keskkonnakahju hinnaga. Uued sordid eeldasid spetsiaalset agrotehnikat, mineraalväetisi, taimekaitset jm, ka nende ikaldusoht oli suurem kui traditsiooniliste sortide puhul. R. r-st on saanud näide selle kohta, kuidas tehnoloogialahendused ei saa toimida lahus sotsiaal- ja majanduskeskkonnast. Vt ka tööstusrevolutsioon, välisabi.

roheline SKT, green GDP (environmentally adjusted net national product), Ökosozialprodukt (n), “зеленый” ВВП (экологически скорректирoванный валовой внутренний продукm)sisemajanduse kogutoodangu (SKT) ümberarvestus, kus võetakse maha majandustegevusest tingitud keskkonnakulud (traditsiooniline SKT kasvab ka nt sõjakulutuste, aidsi levikuga või liiklusõnnetustega suurenevate ravikulude tõttu). Vt ka jätkusuutlik säästumäär, majanduskasv, säästva arengu indikaator, säästva majandusliku heaolu indeks, tõelise arengu indeks.

rohelised, greens, Grüne (pl), “зеленые” – üldnimetus mitmeti organiseerunud poliitilistele liikumistele, mille eesmärk on elukeskkonna hoidmine ja säästev areng. Eriti aktiivsed on r. olnud Lääne-Euroopa maades (nt Saksamaal, Rootsis, Soomes); tegutsevad ka Euroopa Parlamendis. Üleeuroopaline partei Euroopa Rohelised (European Green Party/European Federation of Green Parties) asutati 2004. aasta Euroopa Parlamendi valimistel osalemiseks. Vt ka huvirühm, otsedemokraatia.

rohemajandus, green economy, grüne Wirtschaft (f), зелёная экономика – majandus, mille tagajärjel paraneb inimeste heaolu ja sotsiaalne õiglus, mis ei põhjusta keskkonnariske ja survet loodusvaradele ja on seega vähese CO2-heitega, ressursitõhus ja ühiskonda kaasav majandus. Allikas: UNEP, 2011Vt ka biomajandus, keskkonnamajandus, ringmajandus, rohetöökoht, sinimajandus, tasakaalumajandus, ökoloogiline majandus.

rohepesu (ökoeksitamine), greenwash, Grünfärberei (f) (Greenwash), “зеленый камуфляж" ("зеленая отмывка") – 1990. aastate alguses kasutusele tulnud termin, mis tähistab keskkonnavaenuliku tegevuse üldsusele positiivsena esitamist. Rahvusvahelised korporatsioonid väidavad, et vabaturupoliitika, uus tehnika ja majanduskasv aitavad märkimisväärselt kaasa säästvale arengule ning et nad ise on järjest keskkonnateadlikumad. Kriitikute arvates on retoorikast hoolimata vähe tõendeid suurkorporatsioonide käitumise põhjaliku muutumise kohta ning paljud neist loovad ja kasutavad endist viisi keskkonnavaenulikku ning jätkusuutmatut tehnikat ja tehnoloogiat. Seetõttu on r. ainult petlik turundusvõte. Vt ka keskkonnateadlikkus, ökoloogiline turundus.

roheturundus, ecological marketing, ölologische Vermarktung (f), экологический маркетинг – 1980.–1990. aastail kujunenud turundusharu, mis reklaamib keskkonnahoidlikke või keskkonnaprobleemidele lahendusi pakkuvaid tooteid ja tootmisviise. Selle edu sõltub rohelise mõtteviisi levikust tarbijate hulgas ning r-e eetilisusest, tõepärasusest ja veenvusest. R. on põhjustanud ka rohepesu fenomeni levikut.Vt ka keskkonnahoidlik tarbimine.

rohetöökoht, green job, grüne Arbeitsplatz (m), зелёная работа – täisväärtuslik töökoht, mis panustab keskkonna hea seisundi säilitamisse või taastamisse mis tahes sektoris. Täisväärtuslik on töökoht, mida iseloomustab tulemuslik töö, adekvaatne sissetulek, sotsiaalne kaitse ja töötaja õiguste austamine, ning töötaja võimalus kaasa rääkida otsuste tegemisel, mis mõjutavad tema elu. Allikas: ILO 2012Vt ka rohemajandus.

Rooma Klubi, Club of Rome, Club von Rom (m), Римский клуб – rahvusvaheline valitsusväline mõttekoda, mis korraldab globaalprobleemide uurimist ning tulemuste laialdast tutvustamist. Loodi 1968. aastal Roomas Aurelio Peccei (1908–1989) ja Alexander Kingi (1909–2007) eestvõttel. R. K. avaldab uurimusi ja korraldab konverentse sotsiaalsete suurprotsesside ning inimese ja looduse suhete kohta; need on jõuliselt mõjutanud maailma avalikku arvamust ning riikide majandus- ja keskkonnapoliitikat säästva arengu põhimõtete omaksvõtmise poole. R. K. esimene publikatsioon oli 1972. aastal ilmunud "Kasvu piirid" ("The Limits to Growth").Vt ka maailmamudel, taastumatu loodusvara.

ruumiline planeerimine, spatial plan­ning, Raumordnung (f), пространственное планирование – traditsioonilise füüsilise planeerimise arendus strateegilise planeerimise suunas, kus pikemas ajaraamis käsitletakse sotsiaal-majanduslike tingimuste muutmise eesmärke ja võimalusi ning füüsilise planeerimise ülesannete lahendamine seatakse muutuva sotsiaal-majandusliku olukorra konteksti. R. p. seob etteantud territooriumil eri eluvaldkonnad ja määrab füüsilise ruumi funktsioonid ning arengu (visioon, eesmärgid ja tegevus nende saavutamiseks). Vt ka linnauuendus, kontsentreeritud hajutamine, regionaalplaneerimine.

S

saastaja rahalise vastutuse põhimõte, polluter pays principle (PPP), Verursacherprinzip (n), принцип “загряз­нитель платит” – kulud, mida tehakse saaste vältimiseks, piiramiseks ja käitlemiseks, katab saastaja. Sellega saab mõjutada tarbijate valikuid keskkonnahoidlike toodete ja teenuste ostmiseks, sest nende hinnad kajastavad tootmisega seotud keskkonnakulutusi. Vt ka ettevaatuspõhimõte, tootja vastutuse põhimõte.

saaste eksport, export of pollution, Abfallexport (m), экс­порт загрязнения – saaste siirdamine tehniliste vahenditega või tootmise paigutamine ühest kohast teise. Näiteks kõrgemate korstnate abil välditakse kohalikku saastet, kuid põhjustatakse saastet tootmisüksusest kaugemal. Tootmise siirdamisega teise riiki siiratakse probleem ühest kohast teise. Vt ka kasvuhoonegaaside heite ülekandumine, piiriülene saaste, ökoloogiline dumping.

saaste vältimine (saastamise vältimine, reostamise vältimine), pollution prevention, Ver­hütung (f) von Umweltverschmutzung, предотвращение загрязнения – tehnoloogia, majanduslike ja korralduslike meetmete, materjalide või toodete kasutamine, mis saastamist väldivad, vähendavad või kindlates piirides hoiavad. S. v-se juurde võivad kuuluda taaskasutus, töötlemine, tehnoloogia muutmine, kontrollmehhanismid, loodusvarade tõhus kasutamine ja materjalide asendamine. Vt ka keskkonnakvaliteedinorm, puhtam tootmine, saastuse kompleksne vältimine ja kontroll, toruotsatehnoloogia, tõhusus (efektiivsus).

saastekoormus, pollution load, Schadstoffbelastung (f), загрязненность – mingis ajavahemikus puhastusseadmesse jõudva või keskkonda heidetava reoaine hulk. Vt ka heide, kaubeldavad load, kriitiline koormus, saastus, toruotsatehnoloogia.

saastetasu, pollution charge (effluent charge, emission charge), Verschmutzungsgebühr (f), налог за загрязнение – hüvitus, mida tasub juriidiline või üksikisik keskkonna saasteainete või jäätmetega kahjustamise eest. S. makstakse väljastatud keskkonnaloa alusel. Vt ka heite piirväärtus, keskkonnakvaliteedinorm, keskkonnatasu, otsene piiramine.

saastus (reostus, saastamine, reostamine), pollution, Verunreinigung (f), загрязне­ние – inimtegevusest põhjustatud ainete, vibratsiooni, soojuse, kiirguse või müra otsene või kaudne kandumine õhku, vette või pinnasesse, nii et see võib ohustada inimese tervist või keskkonnaseisundit, põhjustada varalist kahju, kahjustada või häirida keskkonda. Vt ka globaalprobleemid, heide, puhastuskulu, saaste vältimine, sudu, suits.

saastuse kompleksne vältimine ja kontroll, integrated pollution prevention and control (IPPC), Vermeidung (f) und Verminderung der Umweltverschmutzung, комплексное предотвращение загрязнения и контроль за ним – eelkõige tööstusettevõtetele kohaldatud keskkonnalubade andmise süsteem, mille puhul saab ära hoida saastuse ülemineku ühest valdkonnast teise või väärtuslike varade (vesi, energia) kasutuse valedel eesmärkidel. Keskkonna kui terviku kaitsele suunatud süsteem hõlmab järgmisi valdkondi: välisõhukaitse, jäätmehooldus, veekaitse, müra, vibratsioon, loodusvarade (vesi, tooraine, energia) kasutuse seire ja kontrolli protseduurid. Vt ka keskkonnakompleksluba, saaste vältimine.

saneerimine (maaala tervendamine), cleaning up, Sanierung (f), расчистка – rikutud territooriumi (maastike, ökosüsteemide) taastamine ja otstarbekas kujundamine. Kasutatakse heitmetega saastatud territooriumide korrastamisel ja jääkreostuse kõrvaldamisel. Vt ka puhastuskulu.

segakultuur, polyculture, Polycultur (f), поликультура – mitme kultuurtaimeliigi kooskasvatamine samal maatükil, jäljendades nii looduslike ökosüsteemide mitmekesisust. See tähendab külvikordade kasutamist, kahe või enama põllukultuuri kasvatamist ühel maatükil ühe kasvuperioodi jooksul, põhikultuuri taimede vahelistel aladel lisakultuuri kasvatamist jm. Võrreldes monokultuuriga on s. haigustele vähem vastuvõtlik ja elupaigarikkam. Vt ka elurikkus, mahepõllumajandus, säästev põllumajandus.

selgus (arusaadavus), transparency, Transparenz (f), прозрач­ность – mõiste otsustusprotsessi avatuse hindamiseks. Vt ka avalik huvi, kodanikuühiskond, üldsuse osalemine.

sertifitseeritud heitkoguste vähendamine, Certified Emission Reduction (CER), zertifizierte Emissionsreduktion (f), сертифицированные сокращения выбросов (ССВ) – kasutatakse nn puhta arengu mehhanismi projektide tulemuste hindamisel, kus kasvuhoonegaaside heitkogused on väljendatud ühe tonni CO2 ekvivalendi abil. Vt ka Kyoto protokoll.

siduja, sink, Senke (f), поглотительökosüsteemi osa, mis suudab vastu võtta ja kahjutustada inimese tekitatud saaste- ja jääkaineid (sh CO2 sidumine; vette, õhku ja pinnasesse sattuvate heitmete neutraliseerimine, lagundamine ning uuesti looduslikku ringesse laskmine). Süsiniku sidujana toimivad nt ookeanid, metsad ja sood, mis neelavad rohkem süsinikdioksiidi, kui eraldavad seda. Seetõttu on nende ökosüsteemide säilitamine ja kaitse väga vajalik kliimamuutuse negatiivse mõju leevendamisel. Vt ka kasvuhoonenähtus, keskkonnafunktsioonid, keskkonna isepuhastusvõime, keskkonna taluvusvõime.

sidus juhtimiskorraldus (terviklik juhtimiskorraldus), integrated management, integriertes Management (n), интегрированный менедж­мент – määratletud territooriumil ühiskonnaelu valdkondi (sektoreid) siduv, kohalikele oludele kohandatud ja kooskõlastatud juhtimiskorraldus, mis hõlmab tervikliku kontseptuaalse käsitluse raames asjaomaseid organisatsioone, huvirühmi, üksikisikuid. Vt ka sidus rannikukorraldus, vesikondade tervikmajandamine, ökosüsteemne juhtimiskorraldus.

sidus rannikukorraldus, integrated coastal zone management (ICZM), Integriertes Küstenzonenmanagement (n), интегрированное управление прибрежной зоной – 1990. aastatest alates arenev valdkondadevaheline käsitlus rannikuressursside tasakaalustatud majandamiseks, kui on ühel ajal vaja rahuldada kaitse, säilitamise, kasutuse ja arendamise vasturääkivaid huve ja nõudmisi. Vt ka sidus juhtimiskorraldus, ökosüsteemne käsitlus.

sinimajandus, blue economy, blaue Wirtschaft (f) , синяя экономика – looduse toimimisest inspireeritud tehnoloogiate ja ärimudelite rakendamine majanduses, mis võimaldavad heitmete tekitamiseta katta kõigi inimeste põhivajadused olemasolevate ressursside abil. Kontseptsiooni tutvustas esmakordselt dr Gunter Pauli oma raamatus „The Blue Economy 10 years – 100 innovations – 100 million jobs“ (2010).Vt ka biomajandus, keskkonnamajandus, ringmajandus, rohemajandus, tasakaalumajandus, ökoloogiline majandus.

sisekolonialism, internal colonialism, Binnen­kolo­nialismus (m), внутренний колониализм – kolonialismilaadsed nähtused rahvusriikide sees. Osa mõne sõltumatuks saanud rahva ladvikust on võrreldud endiste koloniaalrõhujatega. Termin on enim kasutusel just seoses vähemusrahvuste, natsionalismi ja protonatsionalismiga. Vt ka kolonialism, neokolonialism, postkolonialism, ökokolonialism.

sisemajanduse kogutoodang (SKT), Gross Domestic Product (GDP), Brutto­in­lands­produkt (n) (BIP), внут­рен­ний валовой продукт (ВВП) – ühes riigis aasta jooksul toodetud kaupade ja teenuste maksumus turuhinnas. Kuigi SKT-d peetakse tihti ühiskonna heaolu näitajaks, ei tee see tegelikult vahet heaolu suurendavate ja vähendavate transaktsioonide vahel ning jätab arvestamata majanduse mitterahalise osa. SKT mõõdab rahavooge, mistõttu loodusvarade vähenemine ei peegeldu majandustegevuse arenguvaru vähenemisena. Eeldatakse, et kvantitatiivne kasv tähendab arengut, sõltumata sellistest muutustest nagu sissetuleku polariseerumine, tööaja pikenemine, töötuse, töö ja stressiga seotud haiguste ja keskkonnaprobleemide lisandumine. Vt ka elukvaliteet, inimarengu indeks, majanduskasv, roheline SKT, säästva majandusliku heaolu indeks, tõelise arengu indeks.

soojuse ja elektri koostootmine, cogeneration of heat and power, combined heat and power generation (CHP), Kraft-Wärme-Kopplung (f), комбинированное производство тепла и электроэнергииenergia kahe vormi, soojuse ja elektri üheaegne tootmine tekkiva heitsoojuse ärakasutamisega. Kütusena sobivad tahke-, vedel- ja gaaskütus. Koostootmist iseloomustab paindlikkus kütuste valikul, samuti kütte ja elektri tootmine tarbija vahetus läheduses. Elektri- ja küttejaam kasutab kütust efektiivsemalt, suurendades energiatootmise kasutegurit. Vt ka energeetika, energiatõhusus, kütuseelement, mikroenergeetika.

soojuspump, heat pump, Wärmepumpe (f), тепловой на­сос – seade soojuse ülekandmiseks külmemast kehast soojemasse. S. vajab lisaenergiat, mis aga võib olla palju väiksem ülekantavast soojushulgast. Kütte- ja konditsioneerimissüsteemides kasutatav s. annab tunduva energiasäästu. S-a on hakatud kasutama elamute soojusvarustuses ka Eestis. Vt ka kütuseelement.

sooline võrdsus, gender equity (gender equality), Gleichberechtigung (f) der Geschlechter, гендерное равенство (равенство по половому признаку) – naistele ja meestele võrdsete võimaluste pakkumise ja sooliste stereotüüpide vähendamise ideoloogia ja praktika, näiteks hariduses, töökohtadel. Kaubanduspoliitika liberaliseerimisel on otsene mõju tasuta tööle, mida teevad enamasti naised; kaubanduse laienemise faasis suurenevad aga sageli just naiste võimalused tööd leida. Soospetsiifiliste aspektide arvestamine on hädavajalik ühiskonna jätkusuutlikkuse ning mõlema soopoole vajaduste ning panuse kaasamise seisukohalt. Vt ka osalusareng, säästev inimareng, õiglane kaubandus, ökofeminism.

sotsiaaldarvinism, social darwinism, Sozial­darwi­nis­mus (m), социальный дарвинизм – sotsiaalteooria, mis rakendab darvinistlikke loodusliku valiku põhimõtteid ühiskonnale. Tuntuimad sotsiaaldarvinistid olid H. Spencer (1820–1903) ja G. Sumner (1840–1910), mõlemad väitsid, et ühiskonda tuleb vaadelda kui kohanevat organismi. Tänapäeval kasutatakse sageli halvustavas tähenduses ühiskonnauurimises bioloogilist reduktsionismi esindavate teadlaste kohta. S. on problemaatiline ka poliitiliselt: kui inimesed ja ühiskond alluvad tugevaima ellujäämise printsiibile, õigustab see alati status quod. S. pooldab vabaturumajandust, kus valitsus ei sekku majandustegevusse. Vt ka laissez-faire.

sotsiaalne areng, social development, soziale Entwick­lung (f), социальное развитие – üldise heaolu paranemine, mida mõõdetakse selliste sotsiaalsete indikaatoritega nagu keskmine eluiga, laste suremus, kirjaoskus, sotsiaalteenuste pakkumine; tänapäeval lisatakse inimkeskse arengu kontekstis näitajatena ka vaeste kogukondade elujärje parandamine, kogukonnajuhtimine, omavõim ja keskkonnaanalüüs. S. a. edeneb näiteks haridus-, tervise- ja elamumajandusprogrammide ning avalikele teenustele parema juurdepääsu võimaldamise kaudu. Vt ka areng, elukvaliteet, säästev inimareng.

sotsiaalne aruanne, social report, Sozialbericht (m), социальный отчёт – ühiskonna või organisatsioonide mitterahalised andmed, mis sisaldavad mõne või kõik järgmistest: missioon, visioon, väärtushinnangud, töökeskkonna sisekliima, sotsiaalne dialoog, inimõigused, kogukonnakaasatus, kohalik majandusareng, looduskeskkond, turg. Aruandes peaksid kajastuma ka vajalikud mõõdikud. Allikas: Geomedia, 2005. Vt ka ettevõtte ühiskondlik vastutus, keskkonnaaruanne, sotsiaalne indikaator, väärtus.

sotsiaalne audit, social audit, Prüfung (f) der sozialen Bereiche, социальный аудит – organisatsiooni tegevuse sotsiaalse mõju süstemaatiline hindamine standardite ja huvirühmade ootuste alusel.Vt ka Globaalne Aruandlusalgatus, keskkonnaaudit, sotsiaalse mõju hindamine, sotsiaalse vastutuse standard SA 8000.

sotsiaalne dumping, social dumping, Sozial-Dumping (n), социальный демпинг – ettevõtete üleviimine nõrgema tööjõuregulatsiooniga maadesse. Kunstlikult väikesed tootja kulud annavad ebaausa eelise rahvusvahelises kaubanduses. Vt ka postkolonialism, õiglane kaubandus, ökoloogiline dumping, üleilmastumine.

sotsiaalne ettevõtlus, social entrepreneurship, soziales Unternehmertum (n), социальное предпринимательство – sotsiaalselt vastutustundlik, uuenduslik äritegevus, mis suudab vastata sotsiaalsetele probleemidele ja kogukonna vajadustele turuvõimalusi ära kasutades, ent keskendumata kasumile. Vt ka ettevõtte ühiskondlik vastutus.

sotsiaalne hind, social price, Sozialkost (f), социаль­нaя цена – mingi toote või teenuse loomise tegelik hind ühiskonnale; võib olla suurem kui turuhind.Vt ka väliskulu.

sotsiaalne indikaator (sotsiaalne näitaja, sotsiaalne mõõdik), social indi­cators, sozialer Indikator (m), социальный индикатор – igasugune regulaarselt kogutav sotsiaalne statistika, mida on võimalik kasutada ühiskonna üldise seisundi ja sotsiaalse heaolu (nt kirjaoskuse, kuritegevuse, suremuse, tervishoiuteenuste tase) muutuste kirjeldamiseks. Tänapäeval on statistiliste üldistuste kõrval tunnistatud tundlikumate vahendite olulisust, eriti disagregeeritud ehk sotsiaalsete rühmade erinevat olukorda peegeldavate näitajate tähtsust. Vt ka inimarengu indeks, sotsiaalne aruanne, säästva arengu indikaator, vaesusindeks.

sotsiaalne kapital, social capital, Sozialkapital (n), социальный капитал – inimestevahelised suhted ja võrgustikud koos ühiste normide, väärtuste ning arusaamadega, mis hõlbustavad koostööd rühmade sees ja vahel ühiskonnale kasu loomise eesmärgil. S. k. on kodanikuühiskonna alus. Nii s. k. kui inimkapital on seotud inimese heaoluga: s.k ühiskonna tasandil, inimkapital üksikisiku tasandil. Vt ka institutsioon, kapital, looduskapital.

sotsiaalne konstruktivism, social con­structivism, sozialer Konstruktivismus (m) (Sozialkonstruktivismus (m)), социальный конструк­ти­визм – seisukoht sotsiaalteadustes, mille kohaselt sõltub teadmine alati sotsiaalsest taustast ja on aktiivse loometöö tulemus, mitte varem olemasoleva ja valmis reaalsuse avastamine. S. k. tekkis 20. saj keskpaigas seoses teadmussotsioloogia arenguga (näiteks P. Berger ja T. Luckmann 1966), hiljem on seostatud ka poststrukturalismi, feministliku kriitika ja postmodernismiga. Säästva arengu seisukohalt olulised teemad on olnud näiteks keskkonnaprobleemide või nende puudumise konstrueerimine, riski sotsiaalne konstrueerimine. Vt ka sotsiaalsed probleemid, sotsiaalsed väärtused.

sotsiaalne metabolism, social metabolism, sozialer Stoffwechsel (m), социальный метоболизм – ühiskonna tarbimise füüsiline dimensioon, mida mõõdetakse materjalivoo analüüsi abil. Kasutatakse elukvaliteedi, materjalikulu ja energiamahukuse vaheliste seoste uurimisel. Vt ka sotsiaalökoloogia.

sotsiaalne märgis, social label, soziales Etikett (n), социальный знак – tarbijate ostuotsuste mõjutamiseks mõeldud märgis või teatis tootel, mis iseloomustab ettevõtte tegevuse sotsiaalset ja eetilist mõju huvirühmadele. Vt ka keskkonnamärgis.

sotsiaalne vahetus, social trade-off, sozialer Kompromiss (m), социальный компромисс – kompromiss probleemi lahendusest saadavate hüvede ja ilmnevate kaotuste vahel. Juhul kui tuleb teha valik vastuoluliste võimaluste vahel, saab mingi eesmärgi saavutada ainult teise eesmärgi saavutamise võimaluste kahandamise tulemusel. Näiteks millegi parandamine/suurendamine toob automaatselt kaasa teise komponendi halvenemise/vähenemise. Selliste valikute tegemine nõuab otsusetegijalt kindlaid teadmisi, mis on ühe valiku tegemise eelised ja teise valiku tegemata jätmise kulud. Vt ka vangide dilemma.

sotsiaalne vastutus (sotsiaalne aruandekohustus), social accountability, (e) Sozialverantwortlichkeit, cоциальная подотчётность – kodanike ja riigi puhul tähendab see ühelt poolt valitsuse aruandekohustust oma tegevuse kohta inimeste elukvaliteedi parandamisel ja õiguste kaitsmisel ning teiselt poolt kodanike aktiivset osalemist selle jälgimisel: nt poliitika kujundamisel osalemisega, riigieelarvelistel kulutustel ja avalikel teenustel silma peal hoidmisega. Seega tähendab s. v. ka avalikule teabele juurdepääsu soodustamist. S. v. peaks toimima kogu demokraatliku valitsemistsükli jooksul, mitte ainult valimiste ajal.Vt ka hea valitsemistava, partnerlus, üldsuse kaasamine, üldsuse osalemine.

sotsiaalse mõju hindamine, social impact assessment (SIA), Sozialverträglichkeitsprüfung (soziale Folgenabwägung (f)), оценка социального воздействия – strateegiadokumentides ja projektides kavandatavate tegevuste positiivse ja negatiivse mõju analüüsimine inimese tervise, elukvaliteedi ja tööhõive seisukohast, mõju seire ja maandamine. Selle esmane eesmärk on kaasa aidata jätkusuutliku ja õiglase keskkonna loomisele. Vt ka keskkonnamõju hindamine, põlvkondadesisene õiglus, sotsiaalne audit, teostatavusuuring, tervise mõju hindamine.

sotsiaalse vastutuse standard SA 8000, Social Accountability 8000, Standard (m) für Sozialverantwortlichkeit (SA 8000), стандарт SA 8000 “Социальная ответственность” – rahvusvaheline töötajate õiguste standard ja kontrollisüsteem. Auditeeritav töökohtade sertifitseerimise standard põhineb Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) konventsioonide, ÜRO inimõiguste deklaratsiooni ja lapse õiguste konventsiooni sätetel. Standardi kriteeriumidega piiratakse laste töö ja sunniviisilise töö kasutamist, seatakse ohutu ja tervisliku töökeskkonna, ühinemisvabaduse, kollektiivläbirääkimiste, tööaja, töötasu ja organisatsiooni juhtimise nõuded, keelustatakse diskrimineerimine ning reguleeritakse distsiplinaarkaristuse rakendamist. 1997. aastal rahvusvahelise valitsusvälise sotsiaalse vastutuse organisatsiooni (Social Accountability International) algatatud vabatahtlikku standardit võib rakendada igas suuruses asutuses või ettevõttes kõigis majandusharudes. Vt ka aruandlusstandardid AccountAbility 1000, ettevõtte ühiskondlik vastutus, lapstööjõud, sotsiaalne audit, õiglane kaubandus.

sotsiaalsed probleemid (sotsiaalprobleemid), social prob­lems, Sozial­prob­leme (pl), социальные проблемы – ühiskonda puudutavad ja sekkumist nõudvad probleemid, nt vaesus, tööpuudus, kuritegevus, alkoholism, narkomaania, kodune vägivald, inimkaubandus, rassi- ja etnilised konfliktid, iive. 1970. aastateni uuriti s. p-e reaalsuse objektiivsete ja vaadeldavate aspektidena. Edaspidi lähtus s. p-e uurimine sotsiaalse konstruktivismi mõjul seisukohast, et s. p. sõltuvad ajaloolisest ja kultuurilisest kontekstist – inimeste käitumise moraalne hindamine on osa s. p-e identifitseerimisest. Meie kogemused ja tõlgendused olukordadest muutuvad ja seega on s. p-ks määratlemine subjektiivne. Vt ka globaalne ümberorienteerumine, linnauuendus, valglinnastumine.

sotsiaalsed väärtused (ühiskondlikud väärtused), social values, soziale Werte (pl), социальные ценности – kesksed tõekspidamised ja eesmärgid ühiskonnas. Olgugi et suur osa s. v-i on üks ühiskonna toimimise aluseid, toimivad need sageli ka kehtiva võimu ja status quo õigustamiseks ja takistavad põhjalike muudatuste tegemist. S. v-e muutmine või mõjutamine jätkusuutlikumaks annab võtme säästva arengu ideoloogia juurutamiseks. S. v-e osa on siiski kerge üle hinnata, ühiskond püsib koos ka s. v-e konsensuseta ning juhtimine toimub suurel määral poliitilise ja majandusliku võimu kaudu. On vaja arvestada, et kehtivate väärtushinnangute juurde jäämine tuleneb pigem pragmatismist ja mugavusest, mitte sügavast veendumusest nende õigsuses. Vt ka sotsiaalne konstruktivism, tarbimisharjumuste muutmine, väärtus.

sotsiaalökoloogia, social ecology, Sozialökologie (f), со­циаль­ная экология – sotsioloogia haru, mille aine on inimese, ühiskondlik-poliitiliste süsteemide ja keskkonna eriomased seosed. S. kujunes esialgu linnasotsioloogia (urbaniseerumissotsioloogia) osana. Vt ka inimökoloogia, sotsiaalne metabolism.

standard, standard, Norm (f), стандарт – kokkuleppeline kvaliteedi-, toimingu- jm nõuete kogum. Toetav meede eesmärkide saavutamiseks.Vt ka hea tava, aruandlusstandardid AccountAbility 1000, ISO 14001 standard, sotsiaalse vastutuse standard SA 8000 .

strateegiline planeerimine, strategic planning, strategische Planung (f), стратегическое планиро­ва­ние – sammsammuline tegevus arengu kaugemate ja laiemate eesmärkide ning nende saavutamise teede ja tegevuskava sõnastamiseks, viimistlemiseks ja lõplikuks määratlemiseks. Strateegiline plaan loob konteksti ja annab suuna ning juhised detailsemaks kavaks ja haldusotsuste langetamiseks. Vt ka keskkonnamõju strateegiline hindamine, keskkonnastrateegia, Säästev Eesti 21.

stsenaarium, scenario, Szenarium (n) (Szenario (n)), сценарий – võimalike tulevikusündmuste kirjeldus, mis lähtub eri vaatenurkadest minevikus toimunud sündmustele ning olevikus ja tulevikus toimuvale arengule. S-d võivad olla ennustavad (forecasting) või tuletavad (backcasting), uurivad või normatiivsed, kvalitatiivsed või osaliselt kvantitatiivsed. Sageli kasutatakse s-de loomiseks teatud protsesside või nähtuste modelleerimist. Vt ka maailmamudel, süsteemianalüüs, süsteemidünaamika, süsteemne mõtlemine.

subsiidium, subsidy, Sub­vention (f), субсидия – riigi rahaline abi ettevõtjatele, et kunstlikult muuta nende toodang odavamaks ja konkurentsivõimelisemaks. Valitsused kasutavad s-e näiteks uue majandusharu arendamiseks, kriiside ajutiseks leevendamiseks või riigile tähtsate majandusharude (nt transport, põllumajandus, energeetika) toetamiseks. S-i võib esineda ka varjatud vormis, nt maksudest vabastamine, madalaintressilised laenud, kaitsetollid, transpordi väliskulud, mille maksavad kinni kõik ühiskonnaliikmed. Vt ka majandushoob, majanduslik stiimul, moonutav stiimul.

sudu, smog, Smog (m), смогsuitsust või muust õhusaastest mürgine udu. Nn Londoni s. peamine kahjustav mõjur oli küttekolletest pärinev vääveldioksiid. Fotokeemiline s. (nn Los Angelese s.) on sekundaarsaastumine; see tekib päikesepaistelise ja kuiva ilmaga, kui autode heitgaasides sisalduvad süsivesinikud ja lämmastikoksiidid moodustavad päikesekiirguse mõjul peroksiide ja osooni, mis ärritavad eriti tugevalt limaskesti ja kahjustavad taimi ning mitmesuguseid tehismaterjale. Vt ka saastus (reostus, saastamine, reostamine).

suhteline vaesus, relative poverty, relative Armut (f), отно­си­тельная бедность – olukord, kus elamistingimused on alla ühiskonna keskmist elatustaset või üldiselt aktsepteeritud ja soovitud taset. Inimesed võivad kogeda end suhteliselt vaestena ka siis, kui nad ei kannata puuduse all, kuid samas elavad teised inimesed märkimisväärselt jõukamalt. See määratlus ei seosta vaesust ainult füüsiliste vajadustega, vaid ka ühiskonna normide ja ootustega. Vt ka elustandard, sotsiaalne areng, sotsiaalsed probleemid, vaesusindeks, vaesuse tsükkel.

suits (suitsugaas), fume, Rauch (m), дым – hõljuv segu peamiselt õhust, veeaurust ja tahketest osakestest; tekib eeskätt kütuste põlemisel; suitsu koostis oleneb kütuse liigist ja põletamisviisist. Suits kahjustab organisme, ehitisi, seadmeid jm. Sõjas kasutatakse suitsugaasi maskeerimiseks ja ründemürkide levitamiseks. Õhku puhastatakse suitsust mehaaniliste, elektriliste (elektrifilter) ja keemiliste meetoditega. Vt ka saastus, sudu.

surverühm, pressure group, Pressure-group (f) (Interessengruppe (f)), группа давления – liikmete ühiste huvide (kas era- või avalike huvide) edendamiseks loodud ühendus, katusorganisatsioon, liikumine või võrgustik, mis püüab avaldada avalikule võimule survet, selleks et mõjutada teda puudutavaid otsuseid. Allikas: Lagerspetz, 2006.Vt ka huvirühm, otsustusprotsess.

suutlikkuse tõhustamine, capacity building, Ausbildung von Fähigkeiten (pl), наращивание потенциала – 1) organisatsiooni oskuste ja võimete arendamine organisatsiooni mõjususe ja elujõulisuse suurendamiseks; 2) üksikisiku või teatud inimeste abistamine probleemide tuvastamisel ja nende lahendamisel. Võimekust arendatakse tehniliste toetavate tegevuste kaudu, sh juhendamine, koolitamine, spetsiifiline tehniline abistamine. Allikas: Geomedia, 2005. Vt ka jõutamine.

sõõrik-majandus, doughnut economics, Doughnut-Ökonomie (f), экономика бублика – majandusteadlase Kate Raworthi loodud kontseptsioon (2012) planetaarsete piiride täiendamisest sotsiaalsete piiridega, millest allapoole langemine tähendab inimühiskonna jaoks vastuvõetamatute puuduste (nälg, tervisehädad, vaesus jm) all kannatamist. Planetaarsete ja sotsiaalsete piiride vaheline ala moodustab keskkonnaohutu ja sotsiaalselt õiglase ruumi ühiskonna täisväärtuslikuks toimimiseks ja majandamiseks. Kujundlikult moodustab see ala sõõriku, mille välimisest ja sisemisest ringist väljaspool elamine ei ole kestlik. Vt ka toimetulekuvõime.

säästev areng (kestlik areng, jätkusuutlik areng), sustain­able development, nachhaltige Entwicklung (f), устойчивое развитие (неистощительное развитие) – sihipäraselt suunatud areng, mis tagab inimeste elukvaliteedi paranemise kooskõlas loodusvarade olemi ja keskkonna taluvusvõimega ning elurikkust säilitades. S. a. taotleb tasakaalu inimesi rahuldava elukeskkonna ja majanduse arengu vahel ning täisväärtusliku ühiskonnaelu jätkumist praegustele ja järeltulevatele põlvedele. S. a-u kui sotsiaalse ideaali teostumine eeldab üldsuse osalemist, s. a-le orienteeritud majandushoobade, nt ökomaksureformi rakendamist ning vajalike hoiakute, eeskätt keskkonnahoidliku nõudlus- ja tarbimiskultuuri kujundamist. S. a. peamised põhimõtted on (Hugé et al. 2011): *globaalne vastutus (sotsiaal-ökoloogiliste küsimuste käsitlemisel rahvusvaheline koostöö jagatud, kuid diferentseeritud vastutuse põhimõttel); *terviklikkus (keskkonna-, sotsiaalsed ja majanduslikud mõjud ja nende omavaheline toime – keskkonna- ja arengueesmärkide tasakaalustamine ja tervikuna käsitlemine); *põlvkondadevaheline ja -sisene õiglus (praeguste ja tulevaste põlvkondade vajadused ja eelistused; geograafiline (Põhi-Lõuna) ja sotsiaalne põlvkondadesisene õiglus); *ettevaatus (keskkonna halvenemist takistavaid meetmeid ei või edasi lükata täieliku teadusliku kindluse puudumisega põhjendades); *osalemine (kõikide huvirühmade kaasamine otsuste tegemisse).Vt ka Brundtlandi aruanne, jätkusuutlik ettevõtlus, jätkusuutlikkuse teadus, säästev eluviis, säästev energeetika, säästev inimareng, säästev kalandus, säästev kasutus, säästev linnaplaneerimine, säästev metsandus, säästev põllumajandus, säästev transport, säästev turism, säästev tööstus, säästva arengu indikaator, üleminekujuhtimine.

Säästev Eesti 21 (SE 21), Sustainable Estonia 21, Nachhaltiges Estland 21 (n), Устойчиво развивающаяся Эстония 21 – Eesti säästva arengu strateegia aastani 2030. SE 21 kiideti Riigikogus heaks 14. septembril 2005. SE 21 määrab Eesti riigi ja ühiskonna arendamise eesmärgid aastani 2030 ning seob majandus-, sotsiaal- ja keskkonnavaldkonna arengu ülemaailmsete (Agenda 21) ja Euroopa Liidu pikaajaliste arengudokumentidega. SE 21 põhimõte on ühendada globaalsest konkurentsist tulenevad edukusnõuded säästva arengumudeli ning Eesti traditsiooniliste väärtuste säilitamisega. SE 21 näitab viisid, kuidas ühiskonna ja keskkonna vastasmõju korraldades tagatakse arengu elujõulisus ja inimeste heaolu. SE 21 määratleb Eesti pikaajaliste arengueesmärkidena aastani 2030 Eesti kultuuriruumi elujõulisuse; inimese heaolu kasvu; sotsiaalselt sidusa ühiskonna ja ökoloogilise tasakaalu. Strateegia esitab iga eesmärgi komponendid, soovitava seisundi aastaks 2030, eesmärgi saavutamise põhimehhanismid, mõõdikud ning võimalikud ohud. Antakse ülevaade eesmärkide omavahelistest seostest ja vastasmõjust ühe või teise eelisarendamisel. Teadmusühiskonda kirjeldatakse kui terviklikku ühiskonnakorraldust, mida iseloomustab tegutsemis- ja otsustamiskultuur, kus ühiselt püstitatud ning heakskiidetud eesmärkide saavutamine majanduses, sotsiaalelus, loodussuhetes ja riigivalitsemises toetub teadmistele, analüüsile ning tagasisidele. Strateegia valmis valitsuse kinnitatud lähteülesande alusel säästva arengu komisjoni egiidi all. Avatud osalusprotsessis tegid koostööd mitme valdkonna teadlased ja huvirühmad; strateegia koostamist juhtis konsortsium tollase Tallinna Pedagoogikaülikooli juhtimisel. Vt ka Eesti 21, strateegiline planeerimine.

säästev elatis (jätkusuutlikud elatusvahendid), sustainable livelihood, nachhaltige Lebensgrundlagen (pl) (nachhaltige Lebensabsicherung (f)), устойчивая жизнедеятельность – inimesele eluks vajalikud vahendid ja varad (sh loodusvarad, tehnoloogiad, oskused, teadmised, tervis, juurdepääs haridusele, sotsiaalne võrgustik), mis on jätkusuutlikud elatisena siis, kui nende abil tullakse välja stressiolukordadest ja suurendatakse toimetulekut oma elukeskkonda kahjustamata. Vt ka toimetulekuvõime.

säästev eluviis, sustainable life style, nachhaltige Lebensweise (f), бережливый образ жизни – elulaad, mille järgijad on teadlikult omaks võtnud säästva arengu hoiakud (nt tarbimistavad, keskkonnahoidlik kodumajapidamine, virgestus). Kasutatakse peamiselt individuaalse käitumise kohta. Eluviisi keskkonnahoidlikkust saab mõõta näiteks ökoloogilise jalajälje abil. Vt ka keskkonnahoidlik tarbimine.

säästev energeetika, sustainable en­ergetics, nach­hal­tige Energetik (f), устойчивая энергетика – sihipärane arengusuund energiamajanduse kahjuliku keskkonnamõju vähendamiseks tehnoloogiauuenduste, taastuvate energiaallikate kasutuselevõtu ja energiasäästu kaudu, kusjuures on tagatud ühiskonna sotsiaal-majanduslikuks edenemiseks ja inimeste kvaliteetseks olmeks piisav ja hinnalt optimaalne varustatus energiaga. Vt ka energeetika, energiatõhusus.

säästev inimareng, sustainable human development, nachhaltige menschliche Entwick­lung (f), устойчивое развитие чело­века – arengukäsitlus, mille keskmes on inimene oma vajaduste ja taotlustega ning mis eelistab sotsiaalseid probleeme ja kahjulikku keskkonnamõju vältivat majanduskasvu. Säästva inimarengu raames soovitakse nt kaasata paremini üldsust, leevendada vaesust, saavutada sooline võrdsus. Vt ka sotsiaalne areng, üldsuse kaasamine.

säästev kalandus, sustainable fishery, nachhaltige Fischerei (f), устойчивое рыбоводство – kalavarude ökoloogiliselt, sotsiaalselt ja majanduslikult otstarbekas kasutamine, säilitamine ja rohkendamine; rajaneb veeökosüsteemide struktuuri ja toimimise kaitsmisel pikaajalises perspektiivis. Vt ka jätkusuutlik saak, säästev kasutus.

säästev kasutus, sustainable use, nachhaltige Nut­zung (f), бере­жливое пользованиеkeskkonna ja selle elustiku kasutamine viisil ja piirides, mis taastuvate loodusvarade puhul ei ületa nende taastumisvõimet (taastootmisvõimet), ja taastumatute loodusvarade puhul jääb piiridesse, mis tagab nende kättesaadavuse ajani, kui neid on võimalik asendada taastuvatega. Vt ka jätkusuutlik saak, jätkusuutlikkus, keskkonnaruum, keskkonna taluvusvõime, kriitiline koormus, looduskasutus, teisene toore, ökomaksureform.

säästev linnaplaneerimine, sustain­able urban planning, nachhaltige Stadt­planung (f), устойчивое го­родс­кое планирование – linna terviklik planeerimine eesmärgiga rahuldada linnaelanike sotsiaalsed ja majanduslikud vajadused võimalikult väikese otsese ja kaudse energia- ja materjalikuluga, otstarbeka maakasutusega ning keskkonda kahjustamata. S. l-se lahutamatu osa on linnaelanike aktiivne osalemine planeerimises. Säästva linna idee on jätkuks 1970. aastatel tekkinud algatustele muuta linnad inimlikumaks ja demokraatlikumaks. Vt ka arukas kasv, energiamahukus, kontsentreeritud hajutamine, linnaline liikuvus, linnauuendus, uus-urbanism, valglinnastumine, ökopolis, üldsuse osalemine.

säästev metsandus, sustainable forestry, nachhaltige Forstwirtschaft (f), устойчивое лесоводствo – metsa majandamine, mis arvestab majanduslike taotluste kõrval ka metsa ökoloogiliste ning sotsiaalsete väärtuste ja funktsiooni säilitamist. See tähendab pikaajalist metsamajanduse kavandamist, kus tasakaalustatakse ökosüsteemide ja maastike kaitse ja kasutus, lähtudes paikkonna keskkonnaseisundist, taluvusvõimest ning tootlikkusest. S. m-e praktikasse juurutamiseks on kasutusel keskkonnasertifitseerimise süsteemid, mille alusel väljastatud sertifikaadid annavad tarbijale kindluse, et toode pärineb säästvalt majandatud metsast. Tuntumad s. m-e sertifitseerimissüsteemid on Metsahoolekogu (FSC) ja Metsade Sertifitseerimise Kinnitamise Programm (PEFC).Vt ka Eesti säästva metsanduse standard, metsahool, ressursimajandus.

säästev põllumajandus, sustainable agriculture, nachhaltige Landwirtschaft (f), устойчивое сельское хоз­яй­ст­во – põllumajandustootmine, mis kindlustab pikaajalise tootlikkuse, millega ei kaasne olulist kahjulikku keskkonnamõju ja mis tagab maaomanikele ning tööjõule teiste majandussektoritega võrreldes samaväärse elukvaliteedi. Vt ka mahepõllumajandus, segakultuur.

säästev tarbimine ja tootmine, sustainable consumption and production, nachhaltiger Konsum und Produktion, устойчивое потреблениe и производство – tarbimis- ja tootmisviis, mis on ressursi- ja energiatõhus, kestliku taristuga ning mis tagab juurdepääsu põhiteenustele, rohetöökohtadele ja inimväärsele tööle, aidates saavutada paremat elukvaliteeti kõigile. See tähendab tarneahela süsteemset käsitlust ja kõigi osaliste – tootjast tarbijani – vahelist koostööd, sh teadlikkuse suurendamist, tarbija teavitamist standardite ja keskkonnamärgiste kaudu, keskkonnahoidlikke riigihankeid jms. Allikas: ÜRO säästva arengu eesmärgid 2030Vt ka ressursitõhusus.

säästev tehnoloogia (keskkonnahoidlik tehnoloogia, puhas tehnoloogia), sustainable technology (environmentally sound technology, clean technology), nachhaltige Technologie (f), ресурсосберегающая технология (малоотходная технология) – tehnoloogia, mis inimeste vajaduste rahuldamiseks ei ületa keskkonna taluvusvõimet. Tootmisprotsess ja sellest tulenev toode (teenus) on loodud nii kasutatud materjalide kui ka energia mõttes säästlikult (maksimaalselt on kasutatud taastuvaid energiaallikaid ja materjale, mille loomise energiamahukus on minimaalne ja/või loodud materjalid on taaskasutatavad). Oluline on loodavate toodete säästlik iseloom ka kasutamise ja kasutuselt kõrvaldamise etapis. S. t. arvestab toote valmistamise asemel ka teenuse pakkumisega. S. t. tooted on näiteks taastatavate omadustega kestvuskaubad, taastuvatest energiaallikatest toodetud energia, põletamata savist ehitusmaterjalil põhinevad hooned ja viimistlussegud. Vt ka keskkonnahoidlik tootearendus, passiivmaja, puhtam tootmine, tööstusökoloogia, ökotehnoloogia.

säästev transport, sustainable transport, nach­hal­ti­ger Transport (m), устойчивый транспорт – arengusuund, mis eelistab inimeste ja kaubaveol väiksema energiatarbe, ressursikulu (sh maakasutuse) ja keskkonnamõjuga transpordiliike. Üldiselt peetakse soodsaimaks veetransporti, järgneb raudteetransport; kõige energiakulukamad transpordiliigid on autotransport ja õhutransport. Sõitjateveos eelistatakse säästvuse seisukohalt ühistransporti ja kergliiklust (kõndimine, jalgrattasõit). S. t-i puhul on oluline näiteks transpordi väliskulude (keskkonna, tervise ja liiklusõnnetustega seotud kahjud, mis ei kajastu kütuseaktsiisis ega ka transpordi hinna sees) sisestamine ja säästev linnaplaneerimine, mis vähendab transpordinõudlust ja isiklikust autost sõltuvust. Vt ka liikuvuskorraldus, valglinnastumine.

säästev turism, sustainable tourism, nachhaltiger Touris­mus (m), ус­той­чивой туризм – paikkonna looduse ja sotsiaalse taluvusega arvestav turism. Turism on maailma üks suuremahulisemaid kommertstegevusi, mis võib soodustada piirkonna majandusarengut, ent sellel on sageli negatiivne mõju kohalikule eluviisile ja keskkonnale nii reisimisest tuleneva saastekoormuse kui kohaliku keskkonna muutmise mõttes ning võib viia kohaliku turismiobjekti ligitõmbavuse kadumiseni. S. t-i puhul kasutatakse kohalikke (kohapeal olemasolevaid või loodavaid) vahendeid turismi negatiivse keskkonnamõju vähendamiseks ja paiga eripära säilitamiseks.Vt ka keskkonna taluvusvõime, loodusturism, ökoturism.

säästev tööstus, sustainable industry, nachhal­tige Industrie (f), устойчивая промышленность – tootmistegevus, mis on korraldatud ja mida arendatakse majanduslikke, sotsiaalseid, tehnoloogilisi ja keskkonnakaitse kriteeriume arvestades. Majandusliku tõhususe suurendamist taotletakse samaaegse keskkonnamõju vähendamisega nii tootmisprotsessis kui ka elanikkonnale pakutavate toodete olelusringi jooksul. Tähtsaks peetakse töötajate töötervishoiu ja -ohutuse tagamist. Vt ka kinnine tootmistsükkel, korduskasutus, olelusringi hindamine, puhtam tootmine, taaskasutus, teisene toore, tööstusökoloogia, ökotõhusus.

säästva arengu haridus, education for sustainable development, Bildung (f) für nachhaltige Entwicklung, образование для устойчивого развития – teadmiste, oskuste, hoiakute ja väärtushinnangute süsteem, mis võimaldab teadvustada looduse, majandus- ja sotsiaal-kultuurilise keskkonna seoseid ja järgida säästva arengu põhimõtteid. Aastad 2005–2014 kuulutas ÜRO säästvat haridust toetavaks aastakümneks. Allikas: (vlink=www.seit.ee/sass/?ID=5&allikas=58]EV keskkonnahariduse kontseptsioon, 2006.Vt ka keskkonnaharidus, väärtus.

säästva arengu indikaator (säästva arengu näitaja, säästva arengu mõõdik), sustain­able development indicator, Nachhaltig­keits­indikator (m), индикатор устойчивого развития – statistiline näitaja säästva arengu seireks. S. a. i-d võivad kajastada väga laia teemaderingi keskkonnaseisundist kuni elukvaliteedini. Kasutusel on mitmesugused s. a. i-te süsteemid. Vt ka keskkonnaindikaator, keskkonnaruum, majandusindikaator, materjalivoo analüüs, sotsiaalne indikaator, ökoloogiline jalajälg.

säästva majandusliku heaolu indeks (ISEW), Index of Sustainable Eco­nomic Welfare (ISEW), Index (m) für nachhaltigen wirt­schaft­lichen Wohlstand, показатель ус­той­чивого экономического благо­сос­тояния – majandusnäitaja, mille töötasid välja H. Daly ja J. Cobb sisemajanduse kogutoodangu (SKT) näitaja alternatiivina. ISEW-i eesmärk on mõõta elukvaliteeti parandavat majandustegevust. ISEW korrigeerib osaliselt SKT-d, lahutades sellest keskkonnakahjude ja sotsiaalsete probleemide tõrjumisega seotud kulud ning liites sellele kodumajapidamistes tehtava mitterahalise ja vabatahtliku töö väärtuse. ISEW-i kasutamine on välja toonud selle, et SKT kasv ei tähenda automaatselt heaolu kasvu. Suurbritannia SKT ja ISEW-i arvutused aastatel 1950–1990 näitasid, et majanduslik heaolu kasvas seal stabiilselt kuni 1970. aastate keskpaigani, siis hakkas langema ja oli 1990. aasta alguses 1950. aasta tasemest ainult 3% kõrgem. Ilmnes, et 1975. aastani oli SKT kasvanud 30%, aga säästev majanduslik heaolu oli peaaegu poole võrra langenud.Vt ka jätkusuutlik säästumäär, majanduskasv, roheline SKT, säästva arengu indikaator, tõelise arengu indeks.

sünergiline mõju, synergistic impact (effect), synergistische Wirkung (f), синергичное действие – mitme mõjuri koostoimel võimenduv mõju. Keskkonnamõjutegureid eraldi vaadeldes ja mõõtes ei ilmne alati nende terviklik koosmõju keskkonnale. Vt ka kumulatiivne mõju, keskkonnamõju hindamine, keskkonnamõju strateegiline hindamine, keskkonnariski hindamine.

süsinikdioksiidimaks (süsinikumaks), carbon dioxide tax (carbon tax), CO2-Steuer (f), налог на выбросы углекислого газа – süsinikuheite vähendamisele ja kliimamuutuse leevendamisele suunatud maks, mille suurus sõltub kütuse ja elektrienergia süsinikusisaldusest. Vt ka keskkonnamaks.

süsiniku jalajälg, carbon footprint, CO2-Fußabdruck (m) , углеродный след – süsinikdioksiidi ja teiste kasvuhoonegaaside (metaani, dilämmastikoksiidi jt) heite koguhulk, mis kaasneb inimese, organisatsiooni või mõne muu üksuse tegevusega või tekib toote või teenuse olelusringi jooksul. Iseloomustab inimtegevuse mõju keskkonnale, eriti kliimamuutusele. Vt ka materiaalne jalajälg, ökoloogiline jalajälg.

süsinikuringe, carbon cycle, Kohlenstoffzyklus (m), геохимический цикл углерода – süsiniku liikumine ökosüsteemis selle eri komponentide vahel. Süsihappegaas (CO2) lisandub atmosfääri orgaanilise aine lagunemisel, kuid ka vulkaanipursetel, loomade väljahingamisel, fossiilkütuste põletamisel. Süsihappegaasi eemaldatakse atmosfäärist taimede fotosüsteesil, mil ta salvestub taimelehtedes, okstes ja juurtes, suureks CO2 reservuaariks on ookean – fütoplankton seob süsihappegaasi orgaanilistesse kudedesse. Vees lahustunud süsihappegaas seguneb vees ja liigub veetsirkulatsiooni protsessidega suurtesse sügavustesse.Vt ka aineringe, hapnikuringe.

süsteem, system, System (n), система – omavahel seostatud objektide terviklik kogum, mille moodustavad materiaalsed objektid, liigitusüksused (näiteks bioloogiline süstemaatika), terminid jne. S. koosneb elementidest – analüüsiüksustest, mida saab käsitada nende siseehituse poole pöördumata; kui seda aga tehakse, saab elemendist hierarhilise süsteemi alasüsteem. Süsteemi uurimine on eeskätt elementide seoste (s-i struktuuri) uurimine. Keeruka objekti süsteemne esitus on suhteline: teistsugune eesmärk ja uurimisviis liigendaksid objekti teisiti. Elunähtuste s-de (biosfäär, kooslus, organism) iseloomulikud jooned on nende talitlusviis, püsivus ja eristumine s-iväliste objektide kogumist – keskkonnast. Biosüsteemide mõistmisel on tulemuslik termodünaamikast pärinev liigitus isoleeritud süsteemiks (aine- ja energiavahetus keskkonnaga puudub), kinniseks süsteemiks (ainevahetust pole, energiavahetus on, näiteks Maa) ja avatud süsteemiks (on nii aine- kui energiavahetus, näiteks organism). Objektide tähtsustamine süsteemi elementidena ning nende kombineerimine süsteemideks ja alamsüsteemideks on nähtuste või protsesside terviklikkuse ja olemuse mõistmisel möödapääsmatu tegevus.Vt ka holism, institutsioon, süsteemianalüüs, süsteemidünaamika, süsteemne mõtlemine, üldine süsteemiteooria.

süsteemianalüüs, systems analysis, Systemanalyse (f), сис­темный анализ – suursüsteemide (ökosüsteemid, biosfäär, tehnosfäär) uurimise viis süsteemis kulgevate protsesside mõistmiseks. Hõlmab probleemi püstitamist, eelduste (lihtsustuste) valikut, mõõtmist, andmetöötlust, modelleerimist ja optimeerimist. S-l põhineb nt keskkonnaindikaatorite DPSIR-mudel. Vt ka maailmamudel, stsenaarium, süsteem, süsteemidünaamika, süsteemne mõtlemine.

süsteemidünaamika, system dynamics, Systemdynamik (f), системная динамика – dünaamiliste, komplekssete süsteemide, nagu rahvastiku-, majandus- ja ökosüsteemide analüüsimise meetod; hõlmab süsteemi osade ning nende seoste mõttelist või matemaatilist modelleerimist. S. meetodi rajas 1960. aastate algul Jay Forrester. S. muudab teistest lähenemistest erinevaks süsteemi väljundite ringluse (feedback loops) uurimine, mis näitavad lineaarseid ning mittelineaarseid seoseid süsteemiosade vahel. Vt ka kinnine tootmistsükkel, komplekssus, maailmamudel, stsenaarium, süsteemianalüüs, süsteemne mõtlemine.

süsteemne mõtlemine, systems thinking, Systemdenken (n), системное мышлениеholismist lähtuv käsitlus, mis põhineb arusaamal, et süsteemi osad toimivad erinevalt, kui need on keskkonnast või teistest süsteemi osadest eraldatud. S. m. esindab seisukohta, et süsteemi moodustavate elementide omavahelisest toimest ning seostest aru saades on võimalik mõista kogu tervikut. S. m. on säästva arengu eeldus, kuna käsitleb majanduslikke, sotsiaalseid ja keskkonnaküsimusi vastastikku sõltuvatena. Vt ka komplekssus, stsenaarium, süsteemianalüüs, süsteemidünaamika.

süvaökoloogia, deep ecology, Tiefenökologie (f), глубокая экология – norra filosoofilt Arne Næssilt pärinev mõtteviis, mis rõhutab indiviidi vajadust pidevalt arendada oma loodusetunnetust ja -mõistmist, et kujundada välja isiklik sügav ja mõtestatud suhe loodusesse ja keskkonnaprobleemidesse. Loodusetunnetust ja keskkonnaeetikat ei ole võimalik valmis kujul omaks võtta, seda saab mõtestada enesearendamise kaudu. S. seostub eluaegse õppimisega, mis peaks suunama inimesed enesestmõistetavalt looduse sisemise väärtuse, tema vajaduste ja õiguste tunnetamisele ning peaks tegelikult vältima vastuolu inimkeskse ja looduskeskse argumenteerimise vahel, kuna ennast looduse osana tundvatel inimestel ei tekiks pretensioone oma õiguste ületähtsustamiseks. Vt ka looduse õigused, looduskesksus.

T

taaskasutus, recovery, Rückgewinnung (f), вторичное использование (многократное использование) – toiming, millega jäätmed või neis sisalduv aine või materjal võetakse kasutusele toodete valmistamisel, töö tegemisel või energia saamisel. Jäätmete taaskasutusmoodused on jäätmete ringlussevõtt, energiakasutus või biokäitlus ehk bioloogiline ringlussevõtt. T. aitab vähendada loodusvarade tarbimist, saastamist ja jäätmeteket. Vt ka jäätmekäitlus, kinnine tootmistsükkel, korduskasutus, tagatisrahasüsteem, teisene toore, tööstusökoloogia.

taaskasutusühiskond, recycling society, Recycling-Gesellschaft (f) , «безотходное» обществоjäätmete vältimisele ja nende käsitlemisele kasutatava toormena suunatud ühiskonnakorraldus. Vt ka tarbimisühiskond.

taastumatu loodusvara, non-renewable resource, nichterneuerbare Ressour­ce (f), невозобновляемый природный ресурсloodusvara, mis iseeneslikult ei uuene ning eksisteerib ainult teatud lõplikus koguses (nt metalle sisaldavad mineraalid, kivisüsi, nafta). Enamik t. l-dest on anorgaanilised. T. l-de hulka arvatakse ka niisugused loodusvarad, mille taastumiseks nõutav aeg on väga pikk (muld, turvas jt). T. l-de säästlik tarbimine on võimalik ainult materjalide taaskasutuse ja tootmise dematerialiseerimise kaudu. Loodusvarade piiratust teadvustati laiemalt 1972. aastal Rooma Klubi raportis “Kasvu piirid”. Vt ka faktor 4, globaalprobleemid, taastumatud energiaallikad, taastuv loodusvara, ökotõhusus.

taastumatud energiaallikad (taastumatud energiavarud), non-renewable energy resources, nichter­neuerbare Energieressourcen (pl), невозобно­ви­мые энергетические ресурсы – põlevate süsinikku sisaldavate ja orgaanilise päritoluga geoloogiliste setete (nt kivisüsi, nafta, maagaas, põlevkivi) üldnimetus fossiilkütustele. Fossiilkütuse põletamine saastab atmosfääri süsinikdioksiidiga, lämmastikuühenditega, olenevalt kütusest ka väävliühenditega ja paljude muude heitmetega. Vt ka kasvuhoonegaasid, taastuvad energiaallikad.

taastuv loodusvara, renewable resource, erneuerbare Ressource (f), возобновляемый природный ресурс – bioloogilised varud, mis juurdekasvu piires toimuva säästva kasutamise korral on võimelised uuenema. Tähtsaim t. l. on globaalne ökosüsteem (biosfäär). Vt ka loodusvara, säästev kasutus, taastuvad energiaallikad, taastumatu loodusvara, ökosüsteem.

taastuvad energiaallikad (taastuvad energiavarud), renewable energy resources, erneuerbare Energie­ressourcen (pl), возобновляемые энер­ге­тические ресурсы – energiakandjad, mis saadakse ja mis täienevad looduslike protsesside kaudu ning kasutamisel ei ammendu, nt päike, tuul, vooluvesi, hoovused, maapõuesoojus, tõusud-mõõnad. Puitu ja muud biomassi ning nende saadusi nimetatakse samuti taastuvateks, ehkki nende asendumine võtab kauem aega kui eespool loetletutel. Taastuva energiakandja põletamisel vabanev süsinikdioksiid seotakse uuesti aineringes ja seda ei arvestata kasvuhoonegaasi heitkoguste hulka. Ka t. e-e kasutamine võib olla ökosüsteemile ohtlik, kui see toimub liiga intensiivselt ning juurdekasvu põhimõtteid arvestamata. Vt ka bioenergia, biokütus, energiamets, geotermaalenergia, hüdroenergia, päikeseenergeetika, taastuv loodusvara, tuuleenergia, vesinikuenergeetika.

taastuvenergia, renewable energy, Erneuerbare Energie (f), возобновляемaя энергия – elektri-, soojus- või muu energia, mis on saadud taastuvatest energiaallikatest. Vt ka fossiilenergia, tuumaenergia.

tagasilöögiefekt, rebound effect, Reboundeffekt (m) , эффект ”pикошетa” – tarbimise kasvamine ressursisäästlikemate või efektiivsemast tootmisest tulenevate ja seega odavama hinnaga kaupade ja teenuste turule toomisel. Nt transpordi energiatõhususe kasv ei ole olnud piisav, et kaaluda üles suurenenud transpordimahtu – pikemaid ja rohkem sõite. Kaudse t-i näide on vähenenud elektri- ja küttearvetelt kokkuhoitud raha eest lennureisi ostmine soojale maale. Seega ainult tehnoloogilistest uuendustest ei piisa ressursikasutuse vähendamiseks, kui tarbimist ei piirata. Vt ka nõudluse ohjamine, piisavus, ökotõhusus.

tagatisrahasüsteem (pandipakendisüsteem), deposit-refund system (packaging deposit system), Pfandsystem (n), залоговая система – pakendikogumissüsteem, kus pakendatud kauba hinnale on lisatud pakendit väärtustav tasu, mille tarbija saab pakendi tagastamisel müügikohta või selleks ettenähtud kogumispunkti. Vt ka korduskasutus, taaskasutus.

taimekaitse, plant protection, Pflanzenschutz (m), защита растений – inimesele vajalike taimede (eeskätt kultuurtaimede) kaitsmine neid kahjustavate loomade, haigusetekitajate ning umbrohtude eest; põllusaagi suurendamise viis. Keskkonnakaitseliselt problemaatiline on olnud keemiline t., mis on põhjustanud veekogude saastamist ja ohtlike ainete akumuleerumist söögiahelas (näiteks DDT), tihti ei ole t. täitnud oma eesmärki seetõttu, et kahjurputukad muutuvad kiiresti keemilise t. suhtes resistentseks. Vt ka mahepõllumajandus, roheline revolutsioon.

tarbimisharjumuste muutmine, chang­ing consumer behaviour, Veränderung (f) der Konsumgewohnheiten, смена привычек потребления – tarbimise vähendamise, toodete kordus- ja taaskasutuse ning tarbijateadlikkusest lähtuv keskkonnahoidlike toodete ja teenuste eelistamise strateegia. Säästva arengu seisukohalt on üha enam teadvustatud üksikisikute tarbimisharjumuste mõju keskkonnale ning sellega seoses t. m-se vajadust. Vt ka konsumerism, nõudluse ohjamine, tarbimisühiskond, väärtushinnangute muutumine.

tarbimisühiskond, consumer society, Kon­sumgesellschaft (f), общество потребления – 1) moodsas kapitalistlikus ühiskonnakorralduses domineeriv orientatsioon kaupade ja teenuste turustamisele ja tarbimisele; 2) staatuse järgi segmenteerunud turuga kultuur, milles üksikisiku maitse peegeldab sotsiaalset kuuluvust, tarbijate sotsiaalseid väärtushinnanguid ja individuaalseid elustiile. Tarbimise kasv arenenud maades on loodusvarade vähenemise, saastuse, kliimamuutuse ja keskkonna üldise allakäigu peamine põhjus, mis on kaasa toonud postkonsumeristlikule ühiskonnale ülemineku vajaduse. Vt ka eluviis (elulaad), konsumerism, sotsiaalsed väärtused, taaskasutusühiskond, tarbimisharjumuste muutmine.

tasakaalumajandus , steady-state economy, stationäre Wirtschaft (f), экономика устойчивого состояния – majandus, mida iseloomustavad konstantsed rahvaarv, kapitalivarud ja materjali- ja energiavood, nii et inimtegevuse ja keskkonna vahel valitseb tasakaal. Seejuures võib muutuda sotsiaalne kapital – seega tehakse vahet kasvu (kvantitatiivne) ja arengu (kvalitatiivne) vahel. Mõiste populariseerijaks peetakse Herman Daly`t, kellelt 1971. a ilmus artikkel „Toward a steady-state economy“. Allikas: IISD Definitions and ConceptsVt ka biomajandus, keskkonnamajandus, ringmajandus, rohemajandus, sinine majandus, ökoloogiline majandus.

tasakaalustusmaks, compensatory tax, Ausgleichsabgabe (f), компенсационный налог – hüvitus nendele, kes mingi muutuse või poliitika tõttu kahju kannatavad. Näiteks ühe riigi ohtlike jäätmete ladestamine teises riigis kompenseeritakse rahas, kuid ebaeetilisuse tõttu on selline ökoloogiline dumping taunitav. Vt ka keskkonnatasu.

tasuvusanalüüs, Cost-Benefit Analysis (CBA), Kosten-Nutzen-Analyse (f), анализ "затраты-выгоды" (анализ выгодности затрат) – nii majanduslike, sotsiaalsete kui ka keskkonnakaitseliste kulude ja tulude rahalistes ühikutes arvestamise meetod. Projekti vm tegevuse tasuvust hinnatakse selle kulu ja eeldatava kasu omavahelise võrdlemise teel. T-i hakati kõigepealt kasutama USA-s sadamaprojektide hindamiseks, kuid see leidis ruttu kasutust ka Euroopas, muudes infrastruktuuri investeerimisprojektides. Kuigi t. on sisult lihtne kvantitatiivne meetod, kerkib selle rakendamisega tihti teravaid probleeme, näiteks millises väärtuses hinnata rahas mõõdetamatut keskkonna- ja sotsiaalset mõju, kuidas arvestada tulude ja kulude jaotumist ajas, ruumis ja inimeste vahel. Vt ka diskonteerimine, keskkonnamajandus, keskkonna väärtuse rahaline hindamine, kulutõhususe analüüs, mitme-kriteeriumi hindamine, teostatavusuuring, tingliku hindamise meetod.

tavajäätmed, non-hazardous waste, nicht gefährliche Abfälle (pl), без­опасные отходы – kõik need jäätmed, mis ei kuulu ohtlike jäätmete hulka. Vt ka olmejäätmed.

teadmatus, ignorance, Unwissenheit (f) (Unkenntnis (f)), незнание (неведение) – olukord, mille võimalik mõju ega selle ilmnemise tõenäosus pole teada. Vt ka ebamäärasus, risk.

tehnoloogiline optimism, technological optimism, technologischer Optimismus (m), технологический оптимизм – uskumus, et inimkond suudab jätkata elu maakeral praeguse tarbimise ja rahvaarvu juures, vähendades kiiresti arenevate tehniliste lahenduste kasutuselevõtuga tunduvalt oma keskkonnamõju ja kompenseerides loodusvarade vähenemist. Looduse intensiivset tarbimist praegusel ajahetkel õigustatakse sageli mõtteviisiga, et kui saavutada võimalikult intensiivse majandamisega kiiresti vastav tehnoloogiline tase, siis võiks hiljem lasta loodusel taastuda või korvata tekitatud kahju kunstlikult. Kriitikud väidavad, et vajalik tehnoloogiline tase on tegelikult saavutamatu või viiakse loodus enne selle saavutamist pöördumatult tasakaalust välja. Vt ka tagasilöögiefekt, ökoloogiline tasakaal, ökooptimism, ökopessimism.

teine maailm, Second World, Zweite Welt (f), Вто­рой мир – sotsialistliku maailmasüsteemi lagunemiseni Nõukogude Liit ja selle satelliitriigid Ida- ja Kesk-Euroopas. Vt ka esimene maailm, kolmas maailm, neljas maailm.

teisene toore (sekundaartoore), secondary raw material, sekundärer Rohstoff (m), вторичное сырье – 1) tootmise lähteained, mida saadakse tootmisjääkidest (taaskasutus); 2) toore, mida uute ammutamisviisidega saadakse maardlatest, mis olid varem tühjendatud oma aja tehniliste võimaluste piirides (näiteks järelammutamisega saadud nafta). Vt ka säästev kasutus, säästev tööstus.

teostatavusuuring, feasibility study, Durchführbarkeitsstudie (f), технико-экономическое обоснование – eeluuring, et teha kindlaks projekti edu tõenäosus. T-s analüüsitakse probleemi lahendusvõimalusi ning soovitatakse parimat lahendust. T. hõlmab tavaliselt nii majanduslikku, tehnilist, ajalist kui organisatsioonilist teostatavust. Tihti käsitletakse t-s ka sotsiaalse mõju ja keskkonnamõju hindamist. Vt ka kulutõhususe analüüs, sotsiaalse mõju hindamine, tasuvusanalüüs.

terviklik tootepoliitika, integrated product policy (IPP), integrierte Produktpolitik (f), интегрированная политика производства – Euroopas 1990. aastatel tekkinud uus poliitikavaldkond, mille eesmärk on parandada toodete ja teenuste keskkonnanäitajaid kogu olelusringi vältel ning edendada toodete ja teenuste uuenduslikkust. T. t. elluviimiseks kasutatakse õiguslikke vahendeid (nt keelustamine), majandusmeetmeid (nt keskkonnamaks, keskkonnahoidlik riigihange), teavitamist (nt keskkonnamärgis, keskkonnaaruanne), vabatahtlikke meetmeid (nt keskkonnajuhtimissüsteem, vabatahtlikud keskkonnalepped, keskkonnahoidlik tootearendus). Vt ka ökomaksureform, ökomärgis.

tervise mõju hindamine, health impact assessment (HIA), Gesundheitsverträglichkeitsprüfung (f), оценка влияния на здоровьеsotsiaalse mõju hindamise eriliik, mille eesmärk on vältida või minimeerida kavandatava tegevuse võimalikku negatiivset mõju inimese tervisele. Allikas: Peterson, 2007.Vt ka keskkonnamõju hindamine.

tingliku hindamise meetod (tingliku väärtustamise meetod), contingent valuation method (CVM), kontingenter Bewertungsansatz (m), метод выявления субьективной оценки (МСО) (опросный метод) – inimeste maksevalmidusel või aktsepteerimisvalmidusel põhinev avaliku hüvise majanduslik hindamine. Näiteks tehakse küsitlusega kindlaks, kui palju on inimesed nõus maksma teatud liigi elupaiga säilitamise eest või kui suur peaks olema rahaline hüvitus selle hävitamise puhul.Vt ka keskkonnamajandus, tasuvusanalüüs.

toiduga kindlustatus (toidujulgeolek), food security, Ernährungssicherung (f), продовольственная безопасность – igas olukorras teatud piirkonna või riigi inimeste söögiks piisava toidu olemasolu, seejuures on toiduga varustatus stabiilne ja kõigile kättesaadav. Kolmandas maailmas on näljahädad ja alatoitlus seotud tihti sellega, et poliitilised otsused ja majanduslikud muutused on kohalikelt ära võtnud võimaluse tegeleda traditsioonilise elatusmajandusega ja nad ei suuda ennast kindlustada toiduga (nt suurmaaomanike ja rahvusvaheliste korporatsioonide pealetung Amazonase põlisrahvaste elukeskkonnale). Toidu kättesaadavust ohustavad ka kliimamuutus (ekstreemsete ilmaolude tõttu hävinevad saagid ja kasvab veepuudus), nafta- jt fossiilkütuste hinnatõus, toiduvilja kasvatamine bioenergia saamiseks, laienev loomasööda kasvatamine toiduteravilja asemel kasvava lihatoodangu nõudluse rahuldamiseks ning sellega kallinevad toiduhinnad. Vt ka haavatavus, keskkonnajulgeolek, vaesus.

toimetulekuvõime (taastuvus, säilenõtkus), resilience, Resilienz (f), эластичность – elussüsteemi võime muutuste ebasoodsa mõjuga toime tulla või sellega kohaneda. Süsteemi t. on seda suurem, mida väiksem on tema haavatavus. Ökoloogiline taastuvus on ökosüsteemi võime pärast häiringut taastada oma häiringueelne seisund. Sotsiaalne t. on ühiskonna suutlikkus keskkonnaolude muutustest ja sotsiaalsetest, majanduslikest või poliitilistest muutustest tulenevatele pingetele vastu pidada ning neist taastuda. Mida mitmekesisemad on ökoloogilised ja majanduslikud süsteemid, seda kiiremini taastuvad nad negatiivsete mõjurite põhjustatud stressist. Vt ka jätkusuutlikkus, keskkonnarisk, keskkonnariski hindamine, kohanemisvõime, säästev elatis.

toormemahukas tootmine, raw-material-intensive production, rohstoffintensive Produktion (f), интенсивное ucпoльзoвaниe сырья при производствe – tooteühiku kohta palju loodusvarasid kasutav tootmine (Eestis näiteks põlevkivi karjääriviisiline kaevandamine). Vt ka kapitalimahukas tootmine, materjalikulu teenuseühiku kohta, tööjõumahukas tootmine.

tootemaks, product tax, Produktsteuer (f), налог за неэкологичную продукциюkeskkonnapoliitika majandushoob, mis kehtestatakse toodetele, mille tootmine, kasutamine või kasutusest kõrvaldamine tekitab kahju keskkonnale kahjulike ainete sisalduse tõttu või loodusvarade liigtarbimise tõttu. Eesmärk on vähendada tootmise keskkonnamõju. Näiteks võib tuua Iirimaal kehtestatud kilekotimaksu. Vt ka keskkonnamaks.

tootja vastutuse põhimõte, producers responsibility, Grundsatz (m) der Verantwortung des Herstellers, ответственность производителя – ettevõtjate, tavaliselt toote valmistajate või sissetoojate, vastutus tootes sisalduvate ainete, koostisosade ja toote kui terviku eest kogu toote olelusringi jooksul, alates valmistamisest kuni jäätmeks muutumiseni. Rakendatakse laialdaselt jäätmepoliitika elluviimiseks, et koguda kokku probleemtoodetest tekkivad jäätmed ja need keskkonnaohutult käidelda. Vt ka ettevaatuspõhimõte, saastaja rahalise vastutuse põhimõte.

tootlikkus, productivity, Produktivität (f), продуктив­ность – 1) ökosüsteemi või selle osa toodetud biomass ajaühiku kohta; 2) tootmises rakendatud vahendite kasutamise tõhusus. Tavaliselt mõõdetakse väljundi (lõpptoodangu) hulka sisendi ühiku (nt töötajate arv, töötunnid, investeeritud kapital, toore) kohta. Vt ka CO2-tootlus, ökotõhusus.

toruotsatehnoloogia, end-of-pipe technology, End-of-pipe-Technologie (f) (am Ende der Röhre) , конец-трубы-технологияsaastekoormuse vähendamine tootmisprotsessidest väljunud saaste- või reoainete eemaldamisega puhastusseadmete abil. Sellega kaasneb tavaliselt jäätmete teke, mida on vaja omakorda käidelda. T-l põhineb nt mootorsõiduki katalüüsmuundur, mis vähendab sisepõlemismootori heitgaasis saasteainete sisaldust neid põletades. T. vastand on saaste tegeliku allika väljaselgitamine ja selle vältimine tehnoloogia või toorme asendamise jms abil. Vt ka parim võimalik tehnika, puhtam tootmine, saaste vältimine.

traditsioonilised teadmised, traditional knowledge, traditionelles Wissen (n), традиционные знания – traditsioonilisi eluviise kehastavate kohalike (põlis)kogukondade teadmised, uuendused ja tavad. T. t. on arenenud sajandite jooksul kogetu põhjal, kohanedes kohaliku kultuuri ning elukeskkonnaga. On väärtuslikud ka moodsale tööstusele ja põllumajandusele: näiteks paljud meditsiini- ja kosmeetikatooted põhinevad t. t-l. Vt ka biopiraatlus, intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektide leping.

transport (veondus), transportation, Transport (m), транспорт – majandusharu, mis koosneb kauba- ja sõitjateveoga seotud tegevusaladest. 20. saj II poole ülemaailmne suundumus oli autotranspordi osatähtsuse ja mahu suur kasv, mis koos ulatusliku teedeehitusega on väga palju suurendanud ohtlikku koormust looduskeskkonnale ja inimesele (müra, õhu saastamine heitgaasidega, suurte maaalade ja maastike kadu). Autoõnnetustes on hukkunud rohkem inimesi kui muudes masinatega seotud avariides kokku; 2% inimeste surmajuhtumitest on põhjustanud autoõnnetused, arenenud maades saab oma elu vältel neis vigastada 50% inimestest. Vt ka säästev transport, õhutransport.

tulemuste kolmikmõõde, triple bottomline, Triple Bottom Line (f), трой­ная отчетность – põhimõte, mille kohaselt ettevõtte või muu organisatsiooni terviklikku tulemuslikkust tuleb mõõta peale majandusnäitajate ka keskkonna- ja sotsiaalsete kriteeriumide alusel. Säästev areng eeldab majandusliku heaolu, keskkonnakvaliteedi ja sotsiaalse õigluse tagamist, seetõttu tuleks ettevõtjal rahalise kasumi kõrval arvestada ka oma tegevuse keskkonna- ja sotsiaalseid aspekte. Levinud ingliskeelne lühend t. k. kohta on Triple P – kolm P-d (ingl people, planet, profit), eesti keeles inimesed, looduskeskkond, kasum. Vt ka ettevõtte ühiskondlik vastutus, Globaalne Aruandlusalgatus, jätkusuutlik ettevõtlus, keskkonnaindikaator, sotsiaalne indikaator.

turvas, peat, Torf (n), торф – maavara, mis tekib taimejäänuste, põhiliselt turbasammalde järkjärgulisel lagunemisel soodes. Eestis on turbalasundite keskmine paksus 3–4 m, suurim ligi 17 m. T-t kasutatakse nt kütusena, loomadele allapanuks, komposti osisena, kasvusubstraadina. Kütusena on t. tegelikult taastumatu loodusvara, sest turbakihi taastumine võtab ligi 5000 aastat. Eesti rabade keskmine turba juurdekasv on 1,5 mm aastas. Turba kaevandamine põhjustab veerežiimi muutusi, veekogude eutrofeerumist, süsinikdioksiidiheidet ja rabakoosluste mitmekesisuse vähenemist. Eestis on kuivendatud taimestikuta turbaalad põlevkivitööstuse järel üheks olulisemaks kasvuhoonegaaside tekitajaks.Vt ka biokütus.

tuuleenergia, wind energy, Windenergie (f), ветровая энергия – õhuvoolu kineetiline energia, mida tuulejõuseadme vahendusel saab kasutada näiteks elektri tootmiseks. T. kasutuselevõtmine eeldab suuremaid investeeringuid ühe võimsusühiku kohta, võrreldes Eesti jaoks traditsioonilise elektritootmisega põlevkivi põletamise teel. T-ga toodetud elektri hind muutub odavamaks fossiilkütuse baasil toodetavast, juhul kui viimase puhul arvestatakse kaasnevat negatiivset keskkonna- ja tervisemõju. T. kasutamisel tuleb arvestada võimsusvaru, sest genereeritava elektri hulk sõltub otseselt tuulevoo tihedusest ja kõikumisest ajas. Vt ka taastuvad energiaallikad.

tuumaenergia, nuclear energy, Kernenergie (f), ядерная энергия – aatomituuma siseenergia. T. muundamisega tegeleb energeetika ja tuumatehnika haru tuumaenergeetika; nüüdisajal on selle põhiseade tuumareaktor, milles tuumade lõhustumisel vabanev energia neeldub aines ja muutub soojuseks. Seda kasutatakse vahetult (tuumasoojusjaam) või muundatakse elektriks; võimalik on mõlema kasutusviisi ühendamine. T. osa maailma elektritootmises on 16%, ent on riike, kus ligikaudu kolmveerand elektrienergiast tuleb tuumajaamadest (Prantsusmaa, Leedu). T. edasise kasutuse kohta on esitatud risti vastukäivaid seisukohti, kuna selle tehnoloogia on seotud radioaktiivse aine võimaliku väljapaiskumisega, millele lisandub radioaktiivsete jäätmete ladestamisega kaasnev keskkonnarisk. Vt ka fossiilenergia, taastuvenergia.

tõelise arengu indeks (TAI), Genuine Progress Indicator (GPI), tatsächlicher Fortschrittmesswert (m), индекс подлинного развитияsäästva majandusliku heaolu indeksist edasi arendatud näitaja, mille lõid C. Cobb, E. Halstead ja J. Rowe (1995) vastukaaluks sisemajanduse kogutoodangule (SKT) kui arenguindikaatorile. TAI kontseptsioon põhineb sellel, et praegused eelarvestrateegiad edendavad ületarbimist, välislaenu, krediidiga ostmist, loodusvarade kurnamist, rikkuse ebavõrdset jagunemist jms. TAI seevastu arvestab suurenevaid majanduslikke, sotsiaalseid ja keskkonnakahjusid, mida SKT ignoreerib. TAI teeb vahet positiivsete ja negatiivsete majandustegevuste vahel ning majanduskasu tootmise hinna ja kasu enda vahel, samuti arvestab mitterahalisi tooteid ja teenuseid. TAI arvutamiseks lahutatakse SKT-st heaolu mitteparandavad kulutused (nt liiklusõnnetuste, kuritegevuse, keskkonnakahjude likvideerimise kulud). Vt ka jätkusuutlik säästumäär, majanduskasv, roheline SKT, säästva arengu indikaator, säästva majandusliku heaolu indeks.

tööjõumahukas tootmine, labour in­tensive production, arbeit­intensive Produktion (f), трудоемкое производство – tootmisviis, kus kasutatakse maa või kapitali rakendamisega võrreldes suhteliselt rohkem tööjõudu. Tihtipeale sõltub ühe või teise tootmisteguri kasutamise intensiivsus selle hinnast. Näiteks kui tööjõud on odav, on põllumajandus tööjõumahukas, tööjõu kallinedes muutub aga kapitalimahukaks (kasutatakse rohkem masinaid).Vt ka kapitalimahukas tootmine, toormemahukas tootmine.

tööstusrevolutsioon, industrial revo­lution, in­du­s­t­rielle Revolution (f), промышленная революция – kiire industrialiseerimise ajastu 18. saj lõpu ja 19. saj alguse Euroopas ja Põhja-Ameerikas, kui peamiselt agraarne ühiskond asendus tööstusühiskonnaga. Algul oli see tehnoloogiline revolutsioon, kus uued masinad, töövõtted ja tootmisprotsessid koos uute energiaallikatega suurendasid tootmise mahtu ja toodete loetelu, sellega kaasnesid sotsiaalsed muutused. Kuigi muudatused ja industrialiseerimise levik toimusid suhteliselt aeglaselt, oli nende mõju ühiskonnale revolutsiooniline. Vt ka roheline revolutsioon.

tööstusökoloogia, industrial ecology, industrielle Öko­logie (f), промышленная экология – valdkond, mis uurib energia- ja materjalivooge tootes, tootmisüksuses, tööstussektoris või rahvamajanduses ning nende koosmõju looduslike ökosüsteemidega. Peamine eesmärk on kinnise tootmistsükli saavutamine, kus ühe ettevõtte või tootmisüksuse jäätmed, heitsoojuse ja muud ülejäägid taaskasutab ära teine.Vt ka materjalikulu, materjalivoo analüüs, olelusring, puhtam tootmine, ringmajandus, taaskasutus, ökotõhusus.

U

UNESCO maailmapärandi kaitse konventsioon, Convention Concerning the Protection of the World Cultural and Natural Heritage, UNESCO Konvention (f) zum Schutz des Kultur- und Naturerbes, конвенция об охране всемирного культурного и природного наследия – 1972. aastal Pariisis vastu võetud maailma erilise loodus- ja kultuuripärandi kaitse korraldamise meede, et tagada nende säilimine tulevastele põlvedele. Konventsiooniga on liitunud 187 riiki; pärandi nimekirja on 2011. a seisuga kantud 936 paika kogu maailmast, Eestist Tallinna vanalinn (1997) ja Struve geodeetiline kaar (2005). Vt ka maailmapärand.

uus keskkonnaparadigma, new envi­ronmental paradigm, neues ökologisches Paradigma (n), новая эколо­ги­чес­кая парадигма – arusaam, et inimkond on Maa taluvusvõime kohta liiga arvukas ja käitub loodusega murettekitavalt halvasti, mõjutades ohtlikult ökoloogilist tasakaalu. Loodusega kooskõlas elamiseks peaksid inimesed piirama industriaalse ühiskonna kasvu ning majandusarengut. Tulenes sotsiaalteadlaste Van Liere ja Dunlapi 1978. aastal avaldatud ühest esimesest omataolisest küsitlusvormist keskkonnahoidliku maailmavaate kirjeldamiseks. Küsitlustes vastandatakse u. k. tavaliselt inimkesksele paradigmale, mille järgi inimesed ei pea loodusega kohanema, loodus on vajaduste rahuldamiseks, valitsemiseks ning vajaduste järgi ümberkujundamiseks. Hiljem on paljud ühiskonnauurijad tunnistanud selle jaotuse liigset lihtsustatust, kuid u. k. on siiski siiani kõige laiemalt kasutatud keskkonnateadvuse mõõtmise vahend. Vt ka inimkesksus, keskkondlik paradigma, looduskesksus.

uus-urbanism, new urbanism, neuer Urbanismus (m), новый урбанизм – suund Ameerika linnaplaneerimispraktikas, mis püüab asumite rajamisel ja ümberkujundamisel luua jalakäijasõbralikku ning inimlikes mastaapides mitmekesist tiheasustust vastukaaluks valglinnastumisele, autostumisele ja suurte linnaäärsete kaubanduskeskuste rajamisele. U-i põhimõtted töötasid välja A. Duany ja E. Plater-Zyberk 1980. aastatel. Vt ka linnauuendus, kontsentreeritud hajutamine, säästev linnaplaneerimine, ökopolis.

V

vabatahtlikud keskkonnalepped (vaba tahte lepingud), vol­untary environmental agreements, freiwillige Umweltvereinbarungen (pl), добровольные экологические соглашения (добровольные обязательства) – ettevõtete ja ametkondade vabatahtlikud koostöölepped parema keskkonnaseisundi saavutamiseks. Näiteks kaasab ametkond ettevõtteid õigusaktide ettevalmistamisse, samas võtab ettevõte endale keskkonnakohustusi, mida kehtivad õigusaktid otseselt ei nõua, kuid mis märgatavalt parandavad keskkonna seisukorda. V. k. võivad olla ka riikidevahelised, millega püütakse leida üksmeelt regionaalsete ja globaalsete erimeelsuste leevendamiseks. Vt ka keskkonnapoliitika vahend, terviklik tootepoliitika.

vabaühendus, non-governmental organisation (NGO), Bürgerinitiative(f) (Nichtregierungsorganisation (f)), неправительственная организация – mittetulundusühendus, mille tegevus ja juhtimine on avalikust võimust ja äriettevõtetest sõltumatud. V-te hulka kuuluvad seltsingud, mittetulundusühingud, sihtasutused ja nende katusorganisatsioonid, juhul kui neid pole asutanud avalik võim või äriettevõte, selleks et täita viimatinimetatute määratud ülesannet. Allikas: Lagerspetz, 2006. Vt ka kodanikuühiskond.

vaesus, poverty, Armut (f), бедность – täisväärtusliku elu alalhoidmiseks vajalike piisavate materiaalsete ja ka kultuuriliste vahendite puudus. Jagatakse absoluutseks ehk primaarseks v-ks ja suhteliseks ehk sekundaarseks v-ks. Absoluutne v. viitab sellele, et rahuldamata on esmatähtsad vajadused elu alalhoidmiseks – puuduvad toit ja peavari. Suhtelise v-e termin märgib elanikkonna teatava osa kultuurilistele vajadustele, mis võrdluses ülejäänud ühiskonnaga ei ole rahuldatud piisavalt. Vt ka sotsiaalsed probleemid, toiduga kindlustatus, vaesuse tsükkel, vaesusindeks.

vaesuse tsükkel, cycle of poverty, Armutskreis (m), цикл бедности – iseenesest võimenduv vaesuse ja sotsiaalse heidiklikkuse tsükkel, mis kandub edasi põlvkonnalt põlvkonnale. Näitab kvalifitseerimata tööjõu, väikese sissetuleku, halbade elamisolude ja kehvade haridusvõimaluste seost. Vt ka suhteline vaesus.

vaesusindeks (HPI), human poverty index (HPI), Index (m) für menschliche Armut, индекс бедности – riigi elustandardi näitaja. Kui inimarengu indeks mõõdab üldist inimarengut riigis, siis v. peegeldab selle jaotumist ja mõõdab takistusi ühtlase inimarenguni jõudmisel, samuti põhiliste inimarengu dimensioonide puudumist. HPI-1 mõõdab vaesust arengumaades, HPI-2 mõõdab vaesust tööstusriikides, kuna suhteline vaesus varieerub kogukonna majanduslikest ja sotsiaalsetest oludest olenevalt. Vt ka sotsiaalne indikaator, säästva arengu indikaator.

valgala (valgla), catchment (basin), Einzugsgebiet (n), водосбор – maaala, millelt veekogu või selle osa saab vee. Laialt kasutatav territoriaalne üksus planeerimises ja seires. Vt ka bioregionalism, veemajanduskava, vesikondade tervikmajandamine.

valglinnastumine, urban sprawl, Zersied­lung (f) , расползание городов – linna kasvamine hõreda asustustihedusega struktuurina, mis hõivab ümbritsevaid põllumajandusmaid ja loodusmaastikke. Nähtus on põhjustatud sotsiaalsetest ja majanduslikest protsessidest, mis alati ei ole planeeringutega juhitavad. Areng on juhuslik ja ebaühtlane, asustust iseloomustab monofunktsionaalsus ja sotsiaalne homogeensus. V. võib viia väga ebaökonoomse ja energiakuluka asustusstruktuurini, tekitada sotsiaalseid probleeme ja kasvatada liiklusvooge ning elanike sõltuvust autokasutusest. Vt ka säästev linnaplaneerimine, uus-urbanism, ökopolis.

valitsustevaheline kliimamuutuse nõukogu (IPCC), Intergovern­mental Panel on Climate Change (IPCC), Zwischenstaatliche Ausschuss (m) für Klimaänderungen, Межправительственная группа экспертов по изменению климата (МГЭИК) – 1988. aastal ÜRO Keskkonnaprogrammi ja Maailma Meteoroloogiaorganisatsiooni asutatud teadlaste nõukogu, kelle ülesanne on koondada ja analüüsida kliimamuutusega seotud teaduslikku, tehnilist ja sotsiaal-majanduslikku informatsiooni. IPCC töörühmad võtavad kokku maailmas ilmunud teadusartiklid kliimamuutusest, selle võimalikest tagajärgest inimkonnale ja ökosüsteemidele ning kasvuhoonegaaside ja muutuste mõju vähendamise meetmetest. Regulaarselt antakse välja mitmesuguseid aruandeid. Vt ka kliimamuutuse leevendamine, kliimamuutusega kohanemine, ÜRO kliimamuutuste raamkonventsioon.

vangide dilemma, prisoners’ dilemma, Gefangenendilemma (n), “дилемма узников” (“дилемма заключенных”) – sotsioloogias ja politoloogias kasutatav mõiste, millega kirjeldatakse olukorda, kus osalistel tuleb parima tulemuse saavutamiseks teha koostööd ja üksikhuvidest loobuda; samas ühe osalise kasude maksimeerimine tooks kõige rohkem kahju sellele, kes tegutseb altruistlikult. Globaalprobleemide lahendamisel on võtmetähtsusega koostöö ja isikliku (või ühe riigi) kasumi maksimeerimisest loobumine. Vt ka jänest-sõitja-probleem, sotsiaalne vahetus, ühisomanditragöödia.

varihind, shadow price, Schattenpreis (m), теневая цена – majandusmatemaatilise mudeli koefitsient, mis iseloomustab mingi toote, hüve või majandusharu väärtuse muutumist olenevalt mudeli sihifunktsiooni ja piirangute muutumisest. V-de abil on teoreetiliselt võimalik prognoosida tooterühmade hindade dünaamikat olenevalt näiteks keskkonnakaitse piirangutest tingimusel, et mudel peegeldab adekvaatselt tootjate ja tarbijate käitumist ning teisi hindade kujunemist mõjutavaid tegureid. Tegelikult ei ole see tingimus mitte kunagi täidetud ja varihindu saab kasutada seepärast vaid prognoosimise üsna algelise abivahendina. Vt ka loodusvara säästev hind.

vastutusekindlustus, liability insurance, Haft­pflichtversicherung (f), страхование ответственностиmajandushoob, kus vastutust võimaliku kahjustuse eest (nii inimesele, tema varale kui looduskeskkonnale) kannab kindlustusorganisatsioon. Kasutatakse näiteks raudteevedude puhul. Vt ka keskkonnavastutus.

veebilanss, water balance, Wasserbilanz (f), водный ба­ланс – mingi loodusobjekti (organismi, koosluse, veekogu, kontinendi, hüdrosfääri) veeringet iseloomustav suurus: vee lisandumise ja kulu vahekord ajaühiku jooksul. Maa planetaarses v-s täheldatakse inimtekkelisi nihkeid: ookeanide veetaseme tõusu ja jõgede äravoolu vähenemist. Allikas: Ökoloogialeksikon, 1992.Vt ka hapnikubilanss, keskkonnabilanss.

veemajandus, water management, Wasserwirtschaft (f), вод­ное хозяйство – majandusala, mis hõlmab pinna- ja põhjavee uurimist, arvestust, kaitsmist, jaotamist ja kasutamist. V-e vastuoluliste probleemide terviklik lahendamine põrkub nn ühisomanditragöödiaga: hüdroenergia kasutamine takistab kalade rännet ja paljunemist, rohke niisutusvee kasutamine piirab veetransporti jne.Vt ka ressursimajandus, veemajanduskava, vesikondade tervikmajandamine.

veemajanduskava, river basin management plan, Bewirtschaftungsplan (m) für die Einzugsgebiete eines Flußbeckens, план управления бассейнами рек – kava vee kaitse ja kasutuse korraldamiseks vesikonnas, alamvesikonnas või valgalal sõltumata kohalikest, riiklikest või rahvusvahelisest halduspiiridest. V. eesmärk on tagada veekogu võimalikult looduslik veeklass ning hoida mere-, pinna- ja põhjavee kvaliteet, hulk ja režiim inimtegevusest võimalikult rikkumatuna. Vt ka veemajandus, vesikondade tervikmajandamine.

vesikondade tervikmajandamine, integrated river basin management, integriertes Flussbeckenmagement (n), интегрированное управление бассейнами рек – vesikonna vee- ja maismaaala (ühe või mitme valgala) koordineeritud kaitse ja majandamine. V. t-se eesmärk on säilitada või taastada vee hea ökoloogiline seisund ning kasutada vett ja sellega seotud elustikku ning loodusvaru säästvalt. Vt ka ressursimajandus, sidus juhtimiskorraldus, säästev kasutus, veemajanduskava, ökosüsteemne käsitlus.

vesinikuenergeetika, hydrogen ener­getics, Wasser­stoffenergetik (f), водородная энергетика – vesinikul kui primaarenergia allikal põhinev energiamuundamine ja -kasutus. Molekulaarset vesinikku (H2) saadakse vee elektrolüütilisel lagundamisel või mikroorganismide abil. Vesinikku võib kasutada tavalises põlemisprotsessis kas kolb- või turbiinmootorites, kus saadav soojusenergia muudetakse mehaaniliseks ja soovi korral edasi näiteks elektrienergiaks. Teine v. haru põhineb kütuseelementidel, milles katalüsaatori pinnal vesinik (või vesinikurohke kütus) oksüdeerub ja tekivad elektrilised laengud. Selliselt muutub kütuseelement elektrivoolu allikaks, mille abil saab käitada elektriajameid. Vt ka biovesinik.

vihmamets, rain forest, Regenwald (m), дождевой лес – igihaljas taimekooslus niisketel troopika- ja lähistroopikaaladel. V-a iseloomustab erakordne liigirikkus ja kiire aineringe. Lageraie v-s tingib mulla väga kiire erosiooni tõttu v-a taastumatu hävimise, mis praegu toimub kiirusega umbes 200 000 km2 aastas. Seetõttu väheneb süsihappegaasi sidumine atmosfäärist ja suureneb kasvuhoonenähtus. Samuti põhjustab kohalike kogukondade elupaiga hävitamine nende inimeste elatusallikate kadu ja kultuuri hääbumist. Vt ka metsatustumine.

võrdlusanalüüs, benchmarking, Leistungsvergleich (m), срав­ни­тель­ный анализ – juhtimisvahend, mis hõlmab organisatsiooni või üksikisiku tegevuse võrdlemist samal tegevusalal saavutatud taseme või parima tulemusega. V-i abil kavandatakse ja rakendatakse meetmeid sellise tulemuse saavutamiseks. V-i eesmärk võib olla nt tootmisprotsessi tõhustamine ja keskkonnanäitajate parandamine. Kasutatakse laialdaselt ka avaliku sektori ja kogukonna arendamisel. Vt ka hea tava, hindamine.

vähimarenenud riigid, Least Developed Countries (LDC) (least advanced countries), am wenigsten ent­wick­elte Länder (pl), наименее развитые страны – ÜRO poolt defineeritud kui riigid, mille rahvamajanduse kogutoodang (RKT) inimese kohta on alla 500 USD aastas, riikide tööstustoodang alla 10% RKT-st ning kirjaoskuse tase alla 20%. Selle terminiga viidatakse tavaliselt 40 kõige vaesemale maale, mida iseloomustab äärmuslik vaesus, puudused tervisehoolduses, hariduses ja transporditeenustes, peamiselt põllumajandusele tuginev majandus, äärmuslikud geograafilised või klimaatilised olud (kuivus ja kõrbestumine, ulatuslikud loodusõnnetused, eraldatus jne).Vt ka kolmas maailm, majanduskasv, neljas maailm.

vähimast kulust lähtuv planeerimine, least cost planning (LCP), kostenoptimale Planung (f), наиболее дешевый план – soovitud tulemuse saavutamiseks odavaima viisi või meetmete kombinatsiooni otsimise meetod. V. k. l. p-t on rakendatud nt energiasektoris, kus energiatootmise kulude kokkuhoidmiseks vähendatakse energiatarbimist (majade soojustamine, energiamahuka tehnoloogia asendamine, energiatõhusate transpordiliikide eelisarendamine jms). Transpordisektoris on võimalik samu majanduseesmärke saavutada kõikide transpordiliikide ja juurdepääsu korraldamise viiside alternatiive kaaludes, mis võivad kaasa aidata ka tervise-, keskkonna- ja turvalisuse eesmärkide saavutamisele. Vt ka energiamahukus, kulutõhususe analüüs.

välisabi, foreign aid, Auslandshilfe (f), международная помощь – piiratud, tingimuslik ja sageli kitsa eesmärgiga tuluallikate vool, eeldatavalt majandusarengu julgustamiseks või lühiajaliste kriiside leevendamiseks. V. annab abivajavale riigile mõni teine riik või rahvusvaheline asutus. Majandusliku v. all mõeldakse nt tehnilist abi, tagastamatut abiraha, laenu arendusprojektidele, laenutagatisi. V. eesmärk on tavaliselt toetada partnermaid, ehitada üles sõjast laastatud riike, arendada majandust, saada ideoloogilist toetust, koguda strateegilisi andmeid või likvideerida looduskatastroofi tagajärgi. V. toimib sageli doonorriigi globaalse majandusliku ja strateegilise võimu suurendajana ning abistajale sobiva poliitilise režiimi või majanduspoliitika edendamise vahendina. V. suurendab tihti saajariigi majanduslikku sõltuvust, sest ressursivoog võib olla kahesuunaline (näiteks laenuintresside maksmine või kokkulepe kasutada kindlaid äripartnereid). V. kaldub kujundama kohalikku eliiti andjariigile sobivas suunas, võib viia rööpast välja kohalikud hinnad ja varustussüsteemid. V. on teatud arenguideoloogiate levitamise ja alalhoidmise võimas vahend. Vt ka alaareng, kolmas maailm, kolmanda maailma võlakriis, neokolonialism, roheline revolutsioon, vähimarenenud riigid.

väliskulu, external cost, externe Kosten (pl), внешние из­держки – ühe inimrühma tegevuse välismõju tõttu tekkinud kulu teisele inimrühmale, mida esimene rühm arvestab ja kompenseerib vaid osaliselt. V. kui negatiivse keskkonnamõjuga tekitatud kahju jaguneb kaheks komponendiks: toote hinnas maksu või keskkonnatasuna majanduslikult arvestatud v-ks ja arvestamata v-ks. Arvestamata v. jaguneb rahas mõõdetavaks ja rahas mõõdetamatuks. Piir kõikide v. alaliikide vahel on tinglik, sõltudes keskkonnakahju hindamise meetodite arengust ja kokkulepetest v-st mõjutatud huvirühmade vahel.Vt ka keskkonnamajandus, keskkonna välismõju, sotsiaalne hind, subsiidium.

väärtus (väärtushinnang), value, Wert (m), ценность – sotsiaalteadustes käsitletav üldisem ja püsivam kvaliteet, mida tajutakse soovitavana ja millega õigustatakse suhtumist ning käitumist; v-d võivad olla tajutud ka inimeste tegevuse kõige üldisemate eesmärkidena. Avalduvad sotsiaalsetes normides ja ettekirjutustes ning tõekspidamistes ja eesmärkides, mille kaudu neid ka mõõdetakse. Keskkondlikus paradigmas loovad v-d aluse soovitava keskkonnaseisundi kujutlemisele, mille suhtes hinnatakse tegelikkust. Samas ei saa kindlaid v-i alati seostada konkreetsete tegevustega ega hoiakutega, kuna eri olukordades võib inimene oma v-i väljendada erinevate tegevuste kaudu. Vt ka keskkonnaeetika, keskkonnateadvus, keskkonna väärtuse rahaline hindamine, sotsiaalsed väärtused, väärtushinnangute muutumine.

väärtushinnangute muutumine, values shift, Wer­tewandel (m), изменение критериев оценки – inimeste keskkonnateadvuse ja käitumise muutumise vältimatu eeldus. Levinud käsitlus on Inglehardti teooria, mille järgi inimesed peavad saavutama teatud turvatunde (milles on kõrgel kohal seni valdavalt looduse utilitaarse ekspluateerimisega seostunud materiaalne heaolu ehk jõukus), et tähtsustada nn postmaterialistlikke väärtusi, mille hulka kuulub ka vajadus säästa ja säilitada looduskeskkonda. Siinkohal on vajaliku materiaalse heaolu taseme täpne määratlemine vaieldav. V. m. väljendub varem ebatavalistena tundunud ideede (nagu orjatööjõu kaotamine, naistele hääleõiguse andmine, loomadele õiguste omistamine) tunnustamises enesestmõistetavate reeglitena. Säästev areng eeldaks õiglase kaubanduse, eetilise investeerimise, keskkonnahoidliku eluviisi, põlvkondadesisese ja põlvkondadevahelise õigluse jms väärtuste juurdumist ühiskondlike normidena. Vt ka eetiline investeering, Maslow vajaduste hierarhia, tarbimisharjumuste muutmine.

W

win-win, win-win, win-win, стратегия "выиграть-выиграть" – ('võitma' ingl. k). Situatsioonid, kus kõikidel osalistel on võimalus mingi probleemi või vastuolu lahendamisest võita. Näiteks peaksid keskkonnapoliitika ja majanduspoliitika eesmärgid ühilduma, s.t pakkuma kasu kõikidele osalistele, mitte tekitama olukorda, kus ühe püstitatud eesmärgi saavutamine takistab teise saavutamist. Vt ka keskkonnaküsimuste sidumine (seostamine).

Õ

õhutransport, air transport, Luftverkehr (m), воздушный транспорт – inimeste ja kaupade vedu lennukite ja helikopteritega. Õ-i peamine eelis on kiirus, kuid energiakulu veosekäibe ühiku kohta on 17 korda suurem kui raudteetranspordi puhul. Õ-i tekitatud kasvuhoonegaaside heitkogused moodustavad u 3,5% kogu kasvuhoonegaaside heitest ning see kasvab kiiresti. Õ. on säilitanud mitmeid soodustusi, näiteks ei ole rahvusvaheliste lendude lennukikütus maksustatud aktsiiside ega käibemaksuga. Vt ka säästev transport.

õiglane kaubandus, fair trade, fairer Handel (m) (gerechter Handel (m)), cправедливая торговля – kaubandus, mis taotleb suurema võrdsuse saavutamist rahvusvahelises kaubanduses, et pakkuda paremaid kaubandusvõimalusi eelkõige arengumaade väiketootjatele ja kaitsta nende õigusi. See tähendab õiglase tasu maksmist tootjale, mis ei kataks ainult tootmise majanduskulusid, vaid peab võimaldama ka sotsiaalselt õiglast ja keskkonnahoidlikku tootmist ja soolist võrdsust. Õ. k. välistab lapstööjõu ja orjade kasutamist eksportartiklite tootmises. Õ. k-e käigus sõlmitakse väiketootjatega pikaajalised otselepingud, makstakse miinimumpalgast kõrgemat tasu, järgitakse rahvusvaheliste inimõiguste ja töötervishoiu standardeid ning toetatakse kohalike kogukondade arengut. 1990. aastatel loodi õ. k-e sertifitseerimisüsteem õiglase kaubanduse ehk Fairtrade märgistuse väljastamiseks toodetele. Vt ka keskkonnamärgis, sotsiaalne dumping, sotsiaalse vastutuse standard SA 8000.

Ö

ökofeminism, ecofeminism, Ökofeminismus (m), экологичес­кий феминизм – seisukohad ja tegutsemisvormid, mis seostavad naisi diskrimineerivat mõtteviisi ja maailmakäsitlust looduskeskkonna hoolimatu ekspluateerimise ja hävitamisega. Terminit kasutas esimesena Françoise d’Eaubonne 1970. aastate alguses, protesteerides ökoloogilise liikumise võimetuse vastu pöörata tähelepanu sugudevahelistele suhetele. Vt ka sooline võrdsus.

ökokaardistamine, eco-mapping, Ökokartierung (f), экологическая картография – visuaalne ja lihtne keskkonnajuhtimisvahend, mis aitab ettevõttel selgitada oma tegevusest tulenevaid keskkonnaprobleeme ja hinnata nende olulisust. Vt ka keskkonnategevuse tulemuslikkus.

ökokolonialism, ecocolonialism, Ökokolo­nia­lismus (m), экологический колониализмlooduskaitses traditsioonilise Lääne paradigma ja võimustruktuuri pealesurumine põlisrahvastele. Isegi kui seda tehakse parima kavatsusega, ei pruugi see kokku minna kohaliku käsitlusega looduskaitsest. Vt ka kolonialism, neokolonialism, postkolonialism, sisekolonialism.

ökoloogiline defitsiit (ökodefitsiit), ecological deficit (scarcity), öko­logisches Defizit (n), экологический дефицит – olukord, kus ökoloogiline jalajälg ületab bioloogilist taastootmisvõimet. Ö. d. tähendab säästvat arengut välistavat, elukeskkonda üha halvendavat ja ennasthukutavat eluviisi. Vt ka keskkonnaruum.

ökoloogiline dumping, ecological dumping, Öko-Dumping (n), экологический демпингkeskkonda kahjustavate või ohustavate ettevõtete üleviimine nõrgema keskkonnaregulatsiooniga maadesse, enamasti arengumaadesse. Vt ka jänest-sõitja-probleem, kasvuhoonegaaside heite ülekandumine, postkolonialism, saaste eksport, sotsiaalne dumping, tasakaalustusmaks, ökovõlg, üleilmastumine.

ökoloogiline ehitamine (ökoloogiline ehitus), ecological building, ökologiches Bauen (n), экологичное строительствоkeskkonda ja kohalikke olusid arvestav ehitamine; põhineb ehituspaiga keskkonnaolude arvestamisel ja selle eesmärk on võimalikult vähe mõjutada ümbruse ökoloogilist tasakaalu. Kasutatakse kohalikke taastuvaid loodusvarasid ja energiaallikaid (maasoojus, päikesekollektorid, puukütteahjud), minimeeritakse vee kasutust, käideldakse ehituses tekkivad olme- jm jäätmed kohapeal ja võimalikult ökoloogiliselt (kompostimine, vihma- ja pesuvee kasutamine, märgalapuhastid). Vt ka passiivmaja, ökotehnoloogia.

ökoloogiline jalajälg, ecological footprint, ökologischer Fußabdruck (m), экологический след – ühendnäitaja, mis suhestab kvantitatiivselt inimtegevuse ökoloogilise mõju inimese kasutuses oleva ökoloogilise varuga. Riigi või mingi muu üksuse materjali- ja energiavoogudele arvutatakse ekvivalentne bioloogiliselt tootliku ala suurus (globaalsetes hektarites), mis suudaks neid loodusvarasid taastoota ja heitmeid ohutuks muuta. Ühe inimese kohta on maailmas sellist ala umbes 1,7–1,8 ha, aastati see võib veidi muutuda sõltuvalt maakera tootlikkuse tasemest ja rahvaarvust. Arvutustest selgub, et paljudes (eriti arenenud) riikides ja ka maailmas tervikuna ületab ö. j. ühe inimese kohta ökoloogilise varu (inimese kohta tarbitakse keskmiselt 2,7–2,8 globaalset ha). See tähendab, et looduse taastumisvõime piirid on ületatud, sellise elulaadi jätkumine suurendab ökoloogilist defitsiiti ega ole pikka aega võimalik. Näiteks Eesti elanikkonna ö. j. on kaks korda suurem kui maailma keskmine ja neli korda suurem kui jätkusuutlik tase (2012). Vt ka energiamahukus, keskkonna isepuhastusvõime, keskkonna taluvusvõime, keskkonnaruum, materiaalne jalajälg, materjalivoo analüüs, säästva arengu indikaator, süsiniku jalajälg, ökovõlg.

ökoloogiline kasvatus, ecological education, öko­logische Erziehung (f), экологическое воспитание – üksikisikute ja sotsiaalsete rühmade harimine säästva looduskasutuse ja teadliku keskkonnakaitse vaimus ning asjaomaste väärtushinnangute ja hoiakute kujundamine keskkonnateadvuses.Vt ka keskkonnaharidus, säästev kasutus, uus keskkonnaparadigma.

ökoloogiline majandus, ecological economics, ökologische Wirtschaft (f), экологическая экономикаökosüsteeme inimkeskselt seisukohalt majandusmeetoditega uuriv valdkond. Ö. m. sisaldab alamvaldkondadena nii neoklassikalist keskkonnamajandust kui ökoloogiat, kuid edendab ka uusi mõtlemisviise ökoloogiliste ja majandussüsteemide seoste kohta. Ö. m-e kesksed alateemad on keskkonnafunktsioonid ja nende väärtustamine. Vt ka biomajandus, jätkusuutlikkus, mitme-kriteeriumi hindamine, ringmajandus, rohemajandus.

ökoloogiline seljakott, ecological ruck­sack, ökologischer Rucksack (m), “экологический рюкзак” (эколо­гический привесок) – “nähtamatu” materjalikulu toote valmistamiseks või teenuse osutamiseks. Selleks lahutatakse kogu olelusringi kestel tarbitud materjalist toote tegelik mass. Näiteks ühe tonni vase tootmise ö. s. on 140 tonni, sest vasemaagi sisaldus kaevandatavas massis on ainult 0,7%. Raual on võrreldes vasega palju väiksem ö. s. muuhulgas seetõttu, et rauamaagi sisaldus on keskmiselt 50–60%, mistõttu on vaja siirata ka vähem massi. Vt ka faktor 4, materjalikulu teenuseühiku kohta, materjalivoo analüüs, ökoloogiline jalajälg, ökotõhusus.

ökoloogiline tasakaal (ökosüsteemi tasakaal), ecological equi­librium, öko­logisches Gleichgewicht (n), экологическое равновесиеökosüsteemi püsiv seisund, milles süsteemi liigiline koostis, ruumiline struktuur ning aine- ja energiabilanss kõiguvad püsiva keskväärtuse ümber; selle mehhanismide väljaselgitamine on ratsionaalse looduskasutuse, majandustegevuse keskkonnamõju hindamise ning keskkonna elukõlblikkuse hoidmise olulisi eeldusi. Vt ka geneetiliselt muundatud organism (GMO), keskkonnabilanss, keskkonnafunktsioonid, kompensatsiooniala, ökotehnoloogia, ökooptimism.

ökomaksureform (ökoloogiline maksureform, roheline maksureform), ecological tax reform (environmental tax reform), ökologische Steuerreform (f), экологическая налоговая реформа – tööhõive parandamist ja loodusvarade säästvat kasutust taotlev maksupoliitika reform. Ö. m. vähendab tööjõuga seotud maksukoormust, kuid suurendab energia- ja loodusvarademahuka ning keskkonda kahjustava tootmise ja tarbimise maksukoormust, andes seega turukonkurentsis õigemat majanduslikku tagasisidet toote või tegevuse keskkonna- ja sotsiaalse mõju kohta. Ö. m. võib lahendada tööpuudusega ning keskkonnaga ja majandusliku tõhususega seotud probleeme. Vt ka energiamahukus, keskkonnamaks, majandushoob, säästev areng, säästev kasutus.

ökomärgis, ecolabel, Umweltzeichen (n), экологический знак – tähis, mis kinnitab toote või teenuse keskkonnahoidlikkust. Ö. antakse tootele või teenusele, mis vastab teatud kriteeriumidele ning avaldab keskkonnale vähem negatiivset mõju kui sama otstarbega märgiseta toode või teenus kogu oma olelusringi jooksul. Ö. on keskkonnamärgis, mille annab välja sõltumatu osapool. Ö. võib olla nii regionaalne (nt Euroopa Liidu ö., Põhjamaade Luigemärgis) kui ka riigi piires (nt Saksamaa Sinine Ingel). Vt ka keskkonnahoidlik tarbimine, terviklik tootepoliitika, keskkonnahoidlik tootearendus.

ökooptimism, ecological optimism, Ökooptimismus (m), эко­ло­гический оптимизм – arvamus, et inimtegevus ei ohusta kunagi tõsiselt ökoloogilist tasakaalu ja ökosüsteemi toimimist, kuna looduskeskkond suudab inimmõju alati tasakaalustada ja absorbeerida. Enamasti peavad teadusringkonnad (kuid mitte kõik) tänapäeval niisugust mõtteviisi põhjendamatuks.Vt ka tehnoloogiline optimism, ökopessimism.

ökopank, environmental bank, Ökobank (f), эколо­ги­ческий банк – keskkonnaprojekte krediteeriv, finantseeriv ja subsideeriv pank, mis võrreldes kommertspankadega ei taotle ainult kasumit, vaid sünergeetilist tulemit. Vt ka eetiline investeering, keskkonnafond, laenu vahetamine looduskaitse vastu.

ökopessimism, ecological pessimism, Ökopessi­mis­mus (m), экологический пессимизм – fataalse, hukutava tähenduse omistamine inimtegevusest johtunud negatiivsetele ökoloogilistele muutustele. Ö. väidab, et ökoloogilised kriisid paisuvad totaalseks väljapääsematuks ökokatastroofiks. Paremal juhul peetakse katastroofi teoreetiliselt välditavaks, kuid arvatakse, et inimkond ei suuda selleks piisava üksmeelega tegutseda. Niisugune mõtteviis võib olla hoolimatuse aluseks keskkonnaprobleemide suhtes, kuna arvatakse, et niikuinii pole enam võimalik midagi päästa. Vt ka tehnoloogiline optimism, ökooptimism.

ökopolis, ecopolis, Ökopolis (f), экополис – linn, mis järgib ökoloogilisuse põhimõtteid, suudab end suuremas osas ise ära toita ja energiaga varustada. Ö-e elanike ökoloogiline jalajälg on väike ning ö-e negatiivne mõju nii kohalikule kui ka globaalsele keskkonnale minimaalne. Ö-s praktiseeritakse väikepõllupidamist, et vähendada toidu vedu, kasutatakse taastuvaid energiaallikaid, kujundatakse asustust, nii et oleks mugav kasutada ühissõidukeid ning käia jala. Terviklikke ö-eid õieti pole, küll aga on väiksemaid ö-e tunnustega linnaosi (nt Christiania Kopenhaagenis, iseorganiseerunud vaesteagulid arengumaades). Vt ka arukas kasv, passiivmaja, säästev linnaplaneerimine, uus urbanism, valglinnastumine.

ökorelv, ecological weapon, Ökowaffe (f), эколо­гичес­кое оружиеökosüsteemi mõjutuste kaudu sõjalise ülekaalu saavutamiseks kavandatud relv ja relvasüsteem. Paratamatult kujunevad igasugused massihävituseks kavandatud relvad kasutamisel suuremal või vähemal määral ökorelvaks. Nii bioloogilise, keemilise kui tuumarelva mõju võib pöördumatult kahjustada ökosüsteemi. On viidatud ka võimalike klimaatiliste (meteoroloogiliste) relvade mehhanismidele, mille olemuseks on mitmesuguste mõjutusvahendite abil näiteks destruktiivsete atmosfäärimuutuste esile kutsumine ning nende nii ajas kui ruumis kontrollitud juhtimine. Samuti on viidatud tektoonilise relva toimepõhimõttele, mis võimaldaks maakoore teatud piirkonnas suurejõuliste plahvatuste abil vallandada maakoores olevaid pingeid ning seeläbi esile kutsuda maavärinaid. Ökosüsteemis kätketud energia ulatuslik kasutamine sõjalisel otstarbel on aga ilmselt pöördumatu iseloomuga ning tegelikkuses arvatavasti väljub kontrolli alt. Vt ka ökoterrorism.

ökosüsteem, ecosystem, Ökosystem (n), экосистема – isereguleeruv funktsionaalne süsteem, mis koosneb elusorganismidest ja eluta keskkonnast, nendevahelistest suhetest ning siduvast aineringest ja energiavoost. Ö-i põhikomponendid on anorgaanilisest ainest orgaanilist ainet sünteesivad autotroofsed taimed, orgaanilist ainet muundavad taimtoidulised ja loomtoidulised loomad, orgaanilist ainet anorgaaniliseks tagasi lagundavad (surnud orgaanilisest ainest toituvad) lagundajad ja eluta keskkond, kust ammutatakse elusaine ehitamiseks vajalik materjal ja kuhu elutegevuse lõppsaadused tagastuvad. Ö-d eksisteerivad mitmesuguses suurusjärgus, väiksemad kuuluvad alamsüsteemidena suurematesse, mis koos moodustavad biosfääri kui globaalse ökosüsteemi. Globaalse ö-i kui elu kandja säilitamine on inimühiskonna eksisteerimise ja säästva arengu vältimatu eeldus. Vt ka aineringe, keskkonnafunktsioonid, ökoloogiline tasakaal, ökosüsteemne juhtimiskorraldus, ökosüsteemne käsitlus.

ökosüsteemi taastamise kulu, ecosystem restoration cost, Wiederherstellungskosten (pl) des Ökosystems, стоимость восстановления экосистемы (стоимость реабилитации экосистемы)ökoloogilisest tasakaalust välja viidud keskkonnaobjekti taastamise kulu. Nt kaevandatud alade korrastamine, mille puhul taastatakse ka kõik varasemad taime- ja loomaliikide elupaigad. Ö. t. väljendatakse rahas. Vt ka keskkonna väärtuse rahaline hindamine.

ökosüsteemiteenused, ecosystem services, Ökosystemdienstleistungen, экологические услуги – inimese eksisteerimiseks ja heaoluks vajalikud ökosüsteemide omadused. Millenniumi ökosüsteemide hindamise aruanne jagab need neljaks: 1) varustusteenused, mida inimene saab ökosüsteemilt nt toiduna, veena, puiduna, kiudainena jm materjalina; 2) reguleerivad teenused, mis mõjutavad kliimat, vee-, õhu- ja mullakvaliteeti, veevarusid, üleujutusi, jäätmeid, haiguste levikut jm (nt süsiniku ja lämmastiku sidumine, hapniku ja veeauru eraldamine õhku, kahjurite tõrje); 3) elu toetavad teenused, mis on nt aineringe, mullateke, fotosüntees, putuktolmeldamine, elupaigad; ning 4) kultuurilised teenused, millega loodus pakub esteetilist ja vaimset naudingut, on lõõgastumise kohaks ja uute teadmiste allikaks. Inimese heaolu, nagu seda kirjeldab aruanne, ei sõltu ainult materiaalsetest asjadest, vaid ka tervisest ja puhtast elukeskkonnast, headest sotsiaalsetest suhetest, turvatundest, samuti vabadusest iseseisvalt valikuid teha ja tegutseda. Üks võtmeküsimusi tuleviku jaoks on see, kuidas säilitada tasakaal varustavate ja mittevarustavate teenuste vahel. Allikas: Millennium Ecosystem Assessment 2003. Vt ka keskkonnafunktsioonid, looduskapital.

ökosüsteemne juhtimiskorraldus, eco­system management, Ökosystem-Management (n), экосистемный менедж­ментloodusvarade kasutust ja kaitset siduv majandamisviis, mis seab eesmärgiks toorme ja muude inimest huvitavate väärtuste produtseerimise või kättesaadavaks tegemise tingimusel, et säiliksid ökosüsteemi struktuur ja funktsioonid – nii looduslikud protsessid (nt bioloogilised, hüdroloogilised, biokeemilised, elurikkust kandvad) kui teised ökosüsteemiteenused (nt kliima reguleerimine, õhu puhastamine, saasteainete absorbeerimine ning neutraliseerimine). Vt ka keskkonnafunktsioonid, loodusvara, sidus juhtimiskorraldus.

ökosüsteemne käsitlus, ecosystem approach, Öko­system-Ansatz (m), экосистемный подход – 1990. aastate teisest poolest alates kasutusele võetud valdkondadevaheline raamistik bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni eesmärkidega seotud ülesannete lahendamiseks – maa- ja veevarude ning eluslooduse terviklikuks majandamiseks, mis soosib nende kaitset ja säästvat kasutust õiglasel viisil. Põhineb teaduslike metoodikate rakendamisel, mis lubavad pikemas ajavaates mõista organismide ja keskkonna vahelisi protsesse ja vastastikust mõju. Tunnistab inimest ja sotsiaalset organisatsiooni ökosüsteemi vajaliku osana. Vt ka sidus juhtimiskorraldus, sidus rannikukorraldus, vesikondade tervikmajandamine.

ökosüsteemne tehnoloogia, ecological engineering, Ingenieurökologie (f), экологическая инженерия – valdkond, mis ühendab ökoloogia ja ehituse. Nt märgalapuhastid ja pinnasfiltrid reovee käitlemiseks, mahepõllumajanduslikud toidu ning muu tehnoloogilise toorme tootmise skeemid. Kasutust leiab ökosüsteemi omadus puhverdada ja stabiliseerida mitmesugust välismõju ning võime pruukida mitmesuguseid energiakandjaid (päikest, raskusjõudu, tuult, reovees olevate ainete keemilist energiat) mingi inimesele huvipakkuva funktsiooni (puhas keskkond, tasakaalustatud toit) loomiseks, häirimata sealjuures ökoloogilist tasakaalu ning keskkonnaruumi. Ö. t. eeliseks on väikesed hoolduskulud ning huvipakkuvat protsessi toetava struktuuri isetaastuvus ning iseorganiseerumisvõime. Väikesed hoolduskulud on tingitud ennekõike nende protsesside ruumilisest hajutatusest ning kestuse pikendatusest, võrreldes konventsionaalse tehnoloogiaga. Vt ka keskkonnafunktsioonid, mahepõllumajandus, passiivmaja, ökotehnoloogia.

ökotehnoloogia (ökoloogiline tehnoloogia), ecotechnology (ecological technology), ökologische Technologie (f), экотехнология – tehnoloogia, mis stabiliseerib või avardab keskkonnaruumi; võib olla nii ökosüsteemne kui ka muu keskkonnaruumiga seotud protsessidesse puutuv. Näiteks võib ökoloogiliseks pidada energiatehnoloogiat, mis kasutab taastuvaid energiaallikaid ning vähendab märgatavalt kulutusi energiaülekandele. Säästvalt fossiilkütust kasutavat tehnoloogiat ei saa kvalitatiivselt pidada ökoloogilisteks, kuna selle negatiivne suhe ökoloogilisse tasakaalu säilib – sellist tehnoloogiat võiks nimetada säästvaks tehnoloogiaks. Vt ka keskkonnahoidlik tootearendus, looduspõhised lahendused, passiivmaja, ökosüsteemne tehnoloogia, märgalapuhasti, ökoloogiline ehitamine.

ökoterrorism, eco-terrorism, Ökoterrorismus (m), экологический терроризм – kahetise tähendusega sõna, kus esimesel juhul on (kahjustatud) keskkond poliitiliste ja muude eesmärkide saavutamise vahend ning teisel juhul on (kaitstud) keskkond eesmärk omaette, kasutades terrorivõtteid: 1. kontekstis terrorismi vorm, kus relvana kasutatakse ökorelva; 2. rahvusvahelises kontekstis terrorismi vorm, mis viiakse ellu keskkonna kaitsmise nimel terrorivõtetega, s.t inimeste ja omandi vastu suunatud vägivalla-, sabotaaži-, vandalismiaktidega. Ö-i terminit kasutatakse ka legaalsete mittevägivaldsete keskkonnakaitseaktsioonide “sildistamiseks” nende halvustamise eesmärgil.

ökotoksikoloogia, ecotoxicology, Ökotoxikologie (f), экотоксикология – teadusharu, mis uurib mürgiste kemikaalide toimet ökosüsteemide elementidele (sh inimesele) ja ka nendevahelistele seostele. Vt ka bioakumulatsioon, DDT, keskkonnarisk.

ökoturism, ecotourism, Ökotourismus (m), экологический туризм – turismikorralduse viis , mis toetab loodus- ja kultuuripärandi säilimist ning kohalike elanike heaolu. Vt ka säästev turism, loodusturism.

ökotõhusus (ökoefektiivsus), eco-efficiency, Ökoeffizienz (f), экоэффективность – strateegia säästva arengu rakendamiseks ettevõtluses. Ö-e puhul pakutakse konkurentsivõimelise hinnaga tooteid ja teenuseid, mis rahuldavad inimeste vajadusi ja tagavad hea elukvaliteedi, vähendades samal ajal toote või teenuse keskkonnamõju (loodusvarade ja energiakasutust, saastamist, jäätmeid) kogu olelusringi vältel, nii et see on vähemalt samal tasemel Maa keskkonna taluvusvõimega. Ö-t mõõdetakse materjalikuluga teenuseühiku kohta. Mida rohkem tooteid valmistatakse, seda kiiremini peab ö. kasvama. Ökoefektiivsem võib olla toote müümise asemel teenuse osutamine. Kui aga efektiivsusega ei seota piisavuse põhimõtet, võib ö-ga saavutatud loodusvarade säästmine kaotsi minna. Vt ka dematerialiseerimine, energiatõhusus, faktor 4, faktor 10, puhtam tootmine, ressursitõhusus, tagasilöögiefekt, ökoinnovatsioon.

ökovõlg, ecological debt, ökologische Schulde (f), экологический долг – igaaastaste puudujääkide summa, mis on tekkinud maa bioloogilist taastootmisvõimet ületavast loodusvarade tarbimisest. Esimest korda ületas inimkonna nõudlus loodusvarade järele taastootmisvõime 1980-ndate keskel. Vastutus ületarbimise ja -tootmise eest, mida võimendab globaalne transport, lasub arenenud tööstusriikidel kolmanda maailma riikide ees. Ö-a moodustavad näiteks maailma loodus- jm varade raiskamine ja ebaproportsionaalne kulutamine ning keskkonna kahjustamine alates kolonialismiajast, aga ka ökoloogiline dumping ning biopiraatlus neokolonialismi oludes. Vt ka ökoloogiline jalajälg.

Ü

ühendivoo analüüs, Substance Flow Analysis (SFA), Substanzflussanalyse (f) (SFA), анализ потока соеди­не­ний – analüüsimeetod, millega uuritakse keemiliste elementide (nt süsiniku) ja ühendite vooge majanduses, majandusharus või ühe toote/teenuse olelusringi jooksul, ning nende keskkonnamõju. Vt ka materjalivoo analüüs, olelusringi hindamine.

ühisauto kasutamine (ühisauto), car sharing, Carsharing (Autoteilen (n)), car sharing (каршеринг) – autode ühisomandi- või üürisüsteem, mis võimaldab paindlikku autokasutamist autot isiklikult omamata. See tähendab, et mitmete kasutajate käsutuses on mitmesugust tüüpi autosid, mida saab vajadust mööda broneerida ja kasutada. Autoühiskasutuse süsteem leevendab parkimisruumi vajadust nii elumajade kui töökohtade juures, vähendab ummikuid, keskkonnakoormust ning ettevõtete ja leibkondade kulutusi autoga seotud jooksvate kulude katmiseks. Allikas: Jüssi, M. 2004.Vt ka liikuvuskorraldus.

ühishüvis, common good, Allmendegut (n) , общее благо – hüvis, mida võivad kasutada samaaegselt mitu kasutajat, nt kalavarud, puit, joogivesi, tervisekindlustus. Avalik hüvis erineb ü-st selle poolest, et selle tarbimine ühe inimese poolt ei vähenda kogust, mis jääb teistele tarbimiseks (nt õhk, riigikaitse, õiguse mõistmine). Vt ka ühisomand.

ühisomand, common pool resource (common property resource), gemeinsame Ressourcen (pl), естественные ресурсы совместного потребления – inimese loodud hüvised või loodusvarad, mille kasutamine on mõjutatud ühe osalise ületarbimisest – selle võrra saavad teised osalised vähem tarbida. Sellisena on käsitletavad ka paljud keskkonnaprobleemid, sh rahvusvahelisel tasandil – loodusvarade kasutamine (nt avamere kalavarud) ja keskkonnasaastamine (nt stratosfääri osoon). Vt ka globaalne ühisomand, ühishüvis, ühisomanditragöödia.

ühisomanditragöödia (ühisvaratragöödia), tragedy of the commons, Tragödie (f) des Gemeindelandes (Tragik (f) der Allmende), трагедия общин (трагедия общедоступности) – kujundlik mõiste vastuolu kohta, mis kujuneb juriidiliste või üksikisikute vahel, kes kasutavad piiratud loodusvara ilma teisi kasutajaid arvestamata; iga osaline, kes oma tegevust laiendab, halvendab teiste osaliste olukorda. Loodusvara tarbimisest saadav kasu läheb selle kasutajatele, kuid kulud (nt saastamine) võivad kanduda kogu ühiskonnale. Vt ka globaalne ühisomand, vangide dilemma.

ühisrakendus, Joint Implementation (JI), gemeinsame Umsetzung (f), совместное осуществление – üks Kyoto protokolli paindlikest mehhanismidest, mille eesmärk oli vähendada kasvuhoonegaaside (KHG) heidet investeerijariigi (doonori) ja vastuvõtjariigi koostöös. Eelkõige aitasid ü-e projektid taastuvaid energiaallikaid laialdasemalt kasutusele võtta ja energiatõhusust parandada: katlamajade fossiilkütuse asendamine vähem saastava või biokütusega, energiasäästliku tehnoloogia rakendamine soojuse tootmisel, ülekandmisel ja tarbimisel (nt eelisoleeritud soojustorude paigaldamine, hoonete soojapidavuse parandamine, KHG vähendamine fossiilkütuse põletamisel). Ü-e projekti tulemusena vähendatud KHG heitkogused kanti riiklikku kasvuhoonegaaside heitkoguste ühikutega kauplemise registrisse. Vt ka heitkoguste vähendamise ühik.

üldine süsteemiteooria, general systems theory, allge­meine Systemtheorie (f), общая теория системsüsteemide olemust, klassifitseerimist ja modelleerimist käsitlev üldteaduslik kontseptsioon. Üks selle keskseid probleeme on olnud süsteemide integratiivsete, elementide seostest johtuvate (emergentsete) omaduste seletamine ja kujutamine. Esimese ü. s. visandas 1928. aastal L. von Bertalanffy organismi ja keskkonna seoste kohta. Nii selle kui ka hilisemate variantide (G. Klir, M. Mesarovič, A. Ujomov jt) arendamine ja eriti formaliseerimise katsed on ahendanud need teatavate süsteemitüüpide (nt hierarhiliste süsteemide) teooriateks. Kõikehõlmava ü. s. võimalikkus on problemaatiline.Vt ka süsteemianalüüs, süsteemidünaamika, süsteemne mõtlemine.

üldsus (avalikkus), public, Öffentlichkeit (f), общественность – üks või mitu juriidilist või üksikisikut ja nende isikute organisatsioonid, rühmad ja muud ühendused. Demokraatlikus ühiskonnas on üldsusel õigus organiseeruda ja oma arvamust avaldada. Vt ka üldsuse kaasamine, üldsuse osalemine.

üldsuse kaasamine (avalikkuse kaasamine), public engagement, Öffentlichkeitsbeteiligung (f), общественнoe участиe (привлечение) – kaasamine otsustusprotsessi, mida riik, kohalik omavalitsus või kavandatava tegevuse arendaja rakendab selleks, et informeerida selle tegevusega võimalikke mõjutatavaid huvirühmade ja üksikisikuid ning anda neile võimalus mõjutada kavandatava tegevusega kaasnevaid otsuseid. Kaasamine sisaldab üldsuse osalemise võimaluste poolest erinevaid etappe: teavitamist, konsulteerimist, koostööd ja partnerlust, ning jõutamist ja kohalikku kontrolli. Vt ka Århusi konventsioon, hea valitsemistava, partnerlus.

üldsuse osalemine (avalikkuse osalemine), public partici­pation (public involvement), Öffent­lich­keits­beteiligung (f), общественнoe участиe – kodanike osalemine iseenda või huvirühma nimel avalike asjade otsustusprotsessis. Osalemine poliitikakujundamises ja otsuste tegemisel ei toimu ainult valimiste ajal, sest nii huvirühmade kui üksikisikute jaoks võib valimistevaheline aeg olla palju tõhusam poliitiliste otsuste ja õigusloome mõjutamiseks. Üldsuse aktiivne osalemine keskkonna ja arenguga seotud tegevusplaanide koostamisel ja rakendamisel kohalikul, riiklikul ja rahvusvahelisel tasandil on säästva arendamise peamisi taotlusi. Vt ka altpoolt tulev algatus, Århusi konventsioon, partnerlus, üldsuse kaasamine.

üleilmastumine (globaliseerumine), globalisation, Globalisierung (f), гло­ба­лизация – ülemaailmse seotuse suurenemine, eriti kapitalismi kui tootmis- ja turusüsteemi levik, ülemaailmne vastastikuste kultuuriliste, majanduslike ja sotsiaalsete suhete tihenemine uute kommunikatsioonivahendite mõjul. Ü. ei ole geograafiliselt ühetaoline. Riikide, regioonide ja paikkondade eripärad reageerivad kogu Maad hõlmavatele muutustele erinevalt ja seega ei ole ü-se tagajärjed ühesugused. Üleilmastunud majandus- ja finantsstruktuuride rüpes toimunud rahvusvaheliste korporatsioonide laienemine on toonud kaasa ülemaailmse ebavõrdsuse kiire kasvu, kusjuures arengumaid kasutatakse odava tööjõu allikana ning sotsiaalse ja ökoloogilise dumpingu kohana. Vt ka biopiraatlus, globaalne küla, Põhi-Lõuna, ökovõlg.

üleminekujuhtimine, transition management, Übergangsverwaltung (f), управление в условиях переходного периода – protsessile orienteeritud juhtimisfilosoofia ja kontseptsioon pikaajalise jätkusuutlikkuse saavutamiseks. Üleminek tähendab struktuursete ja institutsionaalsete muutuste tegemist sotsiaalsetes, poliitilis-halduslikes ja majandussüsteemides (sh innovatsioonis), mis on vajalikud pika- ja lühiajalise mõtlemise vahelise konflikti ületamiseks. Ü. kasutab konflikti näitena lühiajalise poliitika eesmärkide ja tegevuste asetamist pikaajaliste (üks kuni kolm inimpõlve) eesmärkide konteksti. Soovitud üleminek eeldab interaktiivset poliitikakujundamist ning kõikide huvirühmade osalemist. Tegemist on võrdlemisi uue kontseptsiooniga, mida praeguseks on rakendatud näiteks jätkusuutlikele energiasüsteemidele ülemineku uurimisel. Vt ka säästev areng.

ülerahvastus, overpopulation, Übervölkerung (f), перенаселённость – olukord, milles inimpopulatsiooni suurus või ealine struktuur ei võimalda selle ajajärgu sotsiaal-majanduslikes ja looduslikes oludes rahuldada kõigi inimeste elulisi vajadusi. Ü. võib tekkida rahvaarvu suurenemise, loodusvarade vähenemise või tööjõunõudluse kahanemise tagajärjel. Senises ajaloos ilmnenud ü-e nähud on olnud suhtelised; nendega seostatakse suurt rahvasterännet, ristisõdu ning Ameerika, Aasia, Austraalia ja Aafrika koloniseerimist. Suhteline ü. ilmneb ka rahvastikuplahvatuse puhul: laste jt ülalpeetavate enneolematult suur osa mõnes ühiskonnas tingib ebarahuldava elukvaliteedi ja elatustaseme. Praegu on oht absoluutse ü-e tekkeks Maal. Vt ka globaalprobleemid.

ÜRO arenguprogramm, United Nations Development Programme (UNDP), Entwick­lungs­programm (n) der Vereinten Nationen, Про­грамма развития ООН – ÜRO ülemaailmne võrgustik riiklike ja regionaalsete arenguprogrammide toetuseks, põhiliselt madalama elatustasemega riikides ja arengumaades. Projekte viivad ellu riiklikud ja valitsusvälised organisatsioonid. Eestis toetas see programm koolituse ja teavitamise kaudu säästva arengu tegevuskavade algatamist nii riiklikul kui kohalikul tasandil (nt Eesti 21 projekt ja Hiiumaa, Võrumaa, Kallaste ja Mustvee arengukava). Vt ka inimarengu indeks.

ÜRO keskkonna- ja arengukonverents , United Nations Conference on Environment and Development (UNCED), Konferenz (f) der Vereinten Nationen über Umwelt und Entwicklung, Конференция ООН по проблемам окружающей среды и развития – Rio de Janeiros 3.–14. juunil 1992 korraldatud esimene nii esinduslik rahvusvaheline säästva arengu konverents, millest võttis osa 108 riigipead ja oli esindatud 172 riiki. Võeti vastu Rio deklaratsioon keskkonnahoidliku arengu põhimõtete kohta, kliimamuutuste raamkonventsioon ja bioloogilise mitmekesisuse konventsioon, metsandust ja kõrbestumist käsitlevad dokumendid ning Agenda 21. Kuigi konverents ei suutnud sätestada riikidele siduvaid kohustusi, võib seda pidada esimeseks tõsisemaks koostööalgatuseks globaalprobleemide lahendamisel. Vt ka juurdepääsu-põhimõtted, Põhi-Lõuna, ÜRO kliimamuutuste raamkonventsioon.

ÜRO kliimamuutuste raamkonventsioon, UN Framework Convention on Climate Change, Klimarahmenkonvention (f) der Vereinten Nationen , рамочная конвенция ООН об изменении климата – rahvusvaheline keskkonnakaitsekokkulepe Maa kliima ohtlike muutusteni viinud inimtekkelise saaste otsustavaks vähendamiseks, mis pani aluse edasisele ülemaailmsele kasvuhoonegaasiheite piiramise alasele tegevusele. Võeti vastu 1992. aasta juunis ÜRO keskkonna- ja arengukonverentsil Rio de Janeiros. Vt ka kasvuhoonegaasid, kliimamuutus, Kyoto protokoll.

Kasutatud kirjandus
Banzer S., Bejzyk M., Christianson S. 1998. Lexicon of Terms and Concepts in Public Administration, Public Policy and Political Science. Kyiv. Osnovy Publishers.

Berninger, K. Tapio, P. Willamo, R. 1996. Ympäristönsuojelun perusteet. Gaudeamus.

Bioloogilise mitmekesisuse konventsioon, 1992, https://www.riigiteataja.ee/akt/12918700?leiakehtiv

Costanza, R. 1991. Ecological Economics. The Science and Management of Sustainability. Columbia University Press, NY.

Douglas, I., Huggett, R., Robinson, M. (toim) 1996. Companion Encyclopaedia of Geography. The Environment and Humankind. Routledge, London & NY.

Dow Jones Sustainability Indexes, www.sustainability-index.com

EEA Multilingual Environmental Glossary, glossary.eea.eu.int/EEAGlossary/

Eesti Keele Instituut, http://eurokeelehoole.eki.ee/

EIONET General Multilingual Environmental Thesaurus (GEMET), www.eionet.europa.eu/gemet

Environmental Economics Glossary, www.costbenefitanalysis.org/glossary.htm

European Conference of Ministers of Transport (ECMT). 1997. Social Costs Glossary.

EV Haridus- ja Teadusministeerium, EV Keskkonnaministeerium. 2006. EV keskkonnahariduse kontseptsioon. Tallinn-Tartu.

Fry, G., Martin, G. R. 1991. The International Development Dictionary. ABC-Clio, Santa Barbara.

FSC (Forest Stewardship Council), www.fsc.org/en

Funtowicz, S., Ravetz, J. 1994. The worth of a songbird: ecological economics as a post-normal science. Ecological Economics 10: 197–207.

Geomedia 2005. Ettevõtte ühiskondlik vastutus. Sõnastik. Tartu.

Global Reporting Initiative, www.globalreporting.org

Goodland, R., Daly, H., El Serafy, S., Von Droste, B. (toim). 1991. Environmentally Sustainable Economic development: Building on Brundtland. UNESCO, Paris.

Hugé, J., Waas, T., Eggermont, G. And Verbruggen, A. 2011. Impact assessment for a sustainable energy future – Reflections and practical experiences. Energy Policy, 39: 6243–6253.

Hutchinson Pocket Dictionary of the Environment. 1994. Helicon Publishing Ltd.

IFRC (International Federation of Red Cross and Red Crescent Societies), 2001. World Disasters Report 2001.

IISD (International Institute for Sustainable Development). Definitions and Concepts

ILO (International Labour Organization) 2012. Working towards sustainable development. Opportunities for decent work and social inclusion in a green economy. Geneva, ILO: 185 p.

Johnston, R.J., Gregory, D., Pratt, G., Watts, M. (toim). 2000. The Dictionary of Human Geography. Blackwell, Oxford & Malden, Mass.

Jäätmeseadus, https://www.riigiteataja.ee/akt/114062013006?leiaKehtiv.

Jüssi, M. (koost). 2004. Säästev transpordipoliitika. Juhendmaterjal arengukavade ja planeeringute koostajatele. Eesti Roheline Liikumine.

Kates, R. W. et al. 2001. Sustainability Science. Science, 292: 641–642.

Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seadus, https://www.riigiteataja.ee/akt/121122011015?leiaKehtiv.

Keskkonnatasude seadus, https://www.riigiteataja.ee/akt/116052013013?leiaKehtiv.

Keskkonnavastutuse seadus, https://www.riigiteataja.ee/akt/116052013005?leiaKehtiv.

Lagerspetz, M. 2004. Demokraatia, osalus, osalusdemokraatia. Ettekanne Rahvusraamatukogus 15.10.2004.

Lagerspetz, M. 2006. Kodanikuühiskonna lühisõnastik. Eesti Mittetulundusühingute ja Sihtasutuste Liit, Tallinn.

Lahtvee, V., Oja, A., Poltimäe, H. 2005. Ülevaade Euroopa Liidu riikides läbi viidud rohelise maksureformi tulemustest. Säästva Eesti Instituut, Tallinn.

Lepa, R., Illing, E., Kasemets, A., Lepp, Ü., Kallaste, E. 2004. Kaasamine otsustetegemise protsessi. Poliitikauuringute Keskus PRAXIS, Tallinn.

Looduskaitseseadus, https://www.riigiteataja.ee/akt/116052013016?leiaKehtiv.

Luik, H., Valt, L. 1999. Säästva arengu pisientsüklopeedia. Käsikiri, Eesti Roheline Rist, Tallinn.

Maastik, A. et al. 2004. EnDic 2004. Finnish Environment Institute (SYKE).

Masing, V. (koost). 1992. Ökoloogialeksikon. Eesti Entsüklopeediakirjastus, Tallinn.

McDowell, L., Sharp, J. P. (toim). 1999. A Feminist Glossary of Human Geography. Arnold, London etc.

Mereste, U. 2003. Majandusleksikon I, II. Eesti Entsüklopeediakirjastus, Tallinn.

Merisaar, M., Simonsen, J. H., Tingas, K., Veinla, H. 2001. Keskkonnainfo kättesaadavaks tegemine ja üldsuse kaasamine keskkonda mõjutavate otsuste langetamisse. Keskkonnaametniku käsiraamat. Tallinn.

Millennium Ecosystem Assessment, 2003. Ecosystems and Human Well-being. A Framework for Assessment www.millenniumassessment.org/en/index.html

Munda, G. 2004. Social multi-criteria evaluation: Methodological foundations and operational consequences. European Journal of Operational Research 158: 662–677.

North, D. C. 1990. Institutions, Institutional Change and Economic Performance. Cambridge University Press, Cambridge.

North, D. C. 2000. Understanding institutions. In: C. Ménard, Institutions, Contracts and Organizations. Perspectives from New Institutional Economics, Edward Elgar, Cheltenham (UK) and Northampton (MA, USA).

OECD 2011. Towards Green Growth, www.oecd.org/dataoecd/37/34/48224539.pdf

Partners for Innovation Newsletter June 2012, www.partnersforinnovation.com/english/newsletters.

PEFC (Programme for the Endorsement of Forest Certification schemes), www.pefc.org

Perelet, R. 1995. Economics and Environment. A Harward Institute for International Development.

Peterson, K. 2007. Keskkonnamõju hindamine. Juhised menetluse läbiviimiseks tegevusloa tasandil. Keskkonnaministeerium, Tallinn.

Poliitikauuringute Keskus Praxis. Valitsemisest ja heast valitsemisest, www.praxis.ee [Okt. 2006].

Problem Treatment Glossary, www.colorado.edu/conflict/peace/glossary.htm

Purgh, T., Costanza, R., Cumberland, J. H., Daly, H. E., Goodland, R. and Norgaard, R. B. 1995. Natural Capital and Human Economic Survival. CRC Press - Lewis Publishers.

Schmidheiny, S. 1992. Changing Course. Cambridge, Massachusetts, London, England.

Säästva arengu seadus, https://www.riigiteataja.ee/akt/13148461?leiaKehtiv.

Tietenberg, T. 2006. Environmental Natural Resource Economics. Pearson International Edition.

Tóth, G., Moora. H. 2005. Keskkonnategevuse tulemuslikkuse hindamise käsiraamat. Säästva Eesti Instituut, Tallinn.

Tööstusheite seadus, https://www.riigiteataja.ee/akt/116052013001?leiaKehtiv.

Tyler Miller, G., Jr. Living in the Environment, Wikipedia.

U.S. EPA Glossary of Climate Change Terms, www.epa.gov/climatechange/glossary.html

U.S. EPA Terms of Environment, www.epa.gov/OCEPAterms/

UNEP. 2011. Towards a Green Economy. Pathways to Sustainable Development and Poverty Eradication. A Synthesis for Policy-makers, www.unep.org/greeneconomy

UNESCO, www.unesco.org/mab/index.shtml

Vanclay, F. 2003. International Principles For Social Impact Assessment. Impact Assessment and Project Appraisal 21(1): 5-11.

Veeseadus, https://www.riigiteataja.ee/akt/113122013008?leiaKehtiv.

Venetoulis, J., Chazan, D. and Gaudet, C. 2004. Ecological Footprints of Nations. Redefining Progress.

Welsh, B. W. W., Butorin, P. (toim). 1990. Dictionary of Development: Third World Economy, Environment, Society. Vol. 1 & 2. Garland Publishing, Inc., New York & London.

ÜRO säästva arengu eesmärgid 2030, www.un.org/sustainabledevelopment/sustainable-consumption-production/.

Ympäristösanasto. 1998. Ympäristöalan keskeiset käsitteet ja termit. Tekniikan sanastokeskus TSK 27. Jyväskylä.